Читать книгу Kauboi käte vahele - Liz Madows - Страница 4

JENNY BUSTER KOHENDAS juuksesalgu kõrva taha, vaatas aukartustäratava ukse poole ja ütles kolmeaastasele tütrele:

“Peame siia minema, siin algab meie uus elu, Ava!”

Ava naeratas ja plaksutas käsi, korrates:

“Jah, jah, jah!”

“Jah,” Jenny naeratas samuti, “on tulnud aeg tutvuda minu uue bossi ja tema perekonnaga.”

Pisut pabistades ja põlvedes värinat tundes tõstis naine käe ning koputas uksele, uurides seejuures maja helesinist värvi ja valgeid trelle. Rantšo oli Jennyle esimesest pilgust meeldima hakanud. Ta otsustas, et paremat paika uue elu alustamiseks on raske leida. Oodates ukse avamist, imetles Jenny tillukest haljasala maja ees. Keegi oli üsna palju vaeva näinud, et tekitada Ida-Oregonis selline roheline oaas. Noore naise pilgule ei jäänud märkamatuks ka korralikult värvitud aed, millega maja ümbrus oli piiratud.

Kui Jenny peremehega vestles, oli viimane talle kinnitanud, et rantšos viibimine on väikesele lapsele täiesti ohutu. Nüüd veendus Jenny ise peremehe väite õigsuses. Jenny oli saabunud siia, et hoolitseda kolme ja poole aastase tüdruku eest, kellel oli avastatud suhkurtõbi.

Laps vajas pidevalt medõe ja hoidja hoolitsust. Jennyl oli võimalus hoolitseda korraga nii enda kui ka peremehe lapse eest. Selline töö oli naisele meele järele ja ta oli kindel, et elu rantšos tuleb Avale kasuks. Ava eest hoolitsemine oli nüüd hiljaaegu mehe kaotanud naise põhiline tegevus.

Mõne hetke pärast avanes uks ja lävel seisis pikka kasvu mees, kellel olid jalas teksad ja seljas vabalt langev särk. Jenny märkis automaatselt, et mehe juuksed hakkavad hallinema.

“Teie olete ilmselt Jenny ja Ava,” ütles mees sõbralikult naeratades ja kätt ulatades. Mehe heatahtlikud sinised silmad tuletasid Jennyle meelde isa lahket pilku.

Jenny surus mehe kätt.

“Jah, need oleme meie.”

“Mina olen Sam Mackel.”

“Rõõm tutvuda,” naeratas Jenny.

Mees noogutas.

“Samad sõnad. Kas jõudsite vahejuhtumiteta kohale?”

Naise autole vaadates ta lisas:

“Palun Dastyl teie asjad majja viia.”

“Aitäh!”

Jenny astus Sami kannul majja. Võõrastetuba oli sini-beežides toonides. Köögis valitsesid puna-valged toonid. Kogu mööbel oli tammest ja hästi tehtud. Järgmises toas, kuhu õhtuti pere kogunes, olid diivanid kaetud pehmete pleedidega. Ühe seina ääres seisis ilmatusuur televiisor, vastasseinas mahukas raamatukapp.

Jenny avas juba suu, et avaldada vaimustust majas valitseva õdususe üle, kui teda katkestas mehe hääl:

“Rutem, Sam! Ta tegi seda jälle!”

Jenny pöördus ja nägi keskmist kasvu noormeest, kes läbi avatud akna tuppa vaatas.

Sam küsis akna poole pöördudes:

“Mis siis seekord, Dasty?”

“Vasikas andis talle jalaga näkku ja lõi poisil vere välja,” vastas noormees.

Jenny, vaadates ärritatult kord Samile, siis Dastyle, küsis:

“Kes viga sai?”

“Oo,” ohkas Sam jälle, “minu rumal poeg.”

Akna poole pöördudes ütles ta Dastyle:

“Kohe tulen.”

Noormees noogutas ja kadus.

“Kas teie poeg saab tihti viga?” tundis Jenny huvi, kortsutades kulmu.

Naine ei suutnud rahutust varjata.

“Üldiselt küll,” tunnistas Sam õlgu kehitades.

Märgates noore naise murelikkust, kiirustas ta selgitama:

“See ei ole sellepärast, et ta oleks kohmakas, ta teeb lihtsalt kõige raskemat tööd.”

Siis lisas vabandavalt:

“Ma jätan teid siia, sest pean minema vaatama, kuidas pojaga on. Seadke end palun sisse…”

Sel momendil sisenes tuppa veel üks mees.

“Isa, kõik on hästi, ära muretse!”

Seda mehelikku häält kuuldes jooksid Jennyl külmavärinad üle selja. Ootamatult ta punastas ja muutus asja eest teist taga rahutuks. Tundes huvi, kellele mehine hääl kuulub, keeras Jenny end tulija poole. Ta nägi kõige ilusamat meest maailmas.

Kuigi mehe kulm oli rullis ja pool nägu verega kaetud, ei vähendanud see põrmugi tema helesiniste silmade ja heledate juuste kaunidust. Trimmis, musklilist keha katsid teksad ja T-särk. Jenny oli arvanud, et koos abikaasa surmaga kadus ka huvi meeste vastu. Aga nüüd…

Noormees vaatas Jennyle mõne sekundi ainiti otsa ja pöördus siis naeratades tema poole:

“Mmmm… Olete ilmselt Jenny. Kas jõudsite kenasti kohale?”

Jenny noogutas vaikides.

Noormees kehitas õlgu:

“Vabandage… vere pärast… Ma ei tahtnud teid ehmatada.”

Jenny köhatas ja püüdis pilku sümpaatselt kauboilt ja tema paeluvalt naeratuselt ära pöörata. Järsku meenus talle, et ta on ju ikkagi medõde. Jenny hakkas tegutsema ehtsa meditsiinitöötajana. Lõuga ette ajades ta teatas:

“Mind ei ehmatanud te sugugi. Istuge toolile, vaatan teie haava üle!”

Mees astus tooli juurde, surudes kuiva jää pakki vastu haava.

“Ma ei osanud arvatagi,” püüdis mees naljatada, “et kodune medõde on nii mõnus!”

Jenny naeratas pingutatult. Tuli ta ju siia tööle medõe ja hoidjana, mitte noorperemehega lõbutsema. Jenny tundis enda käitumise pärast süüd. Pead raputades püüdis ta keskenduda patsiendi haavale. Väike Ava mängis samal ajal rahulikult diivanil. Esialgu arvas Jenny, et haava tuleb õmmelda. Puhastanud haava servad, haaras Jennyt rahutus. Rantšosse jõudmisest ei olnud veel kümmet minutitki möödas, kui juba läks tema abi vaja. Tuleb välja, et see ei olegi nii ohutu paik, nagu esmapilgul tundus. Mis saab Avast? Jenny süda tõmbus kokku.

Mehe haav hirmutas teda. Võib-olla tegi ta siia tulles suure vea?

Ty hingas raskelt, istudes ühel köögi puittoolidest. Mehe jaoks oli ootamatu, et uus hoidja on nii kaunis – suurte merekarva silmade ja vapustava figuuriga. Ühe sõnaga naine, kes suudab igal mehel pea segamini ajada. Kindlasti ei kuulu Jenny harilike medõdede hulka. Kuni noor naine osavalt esmaabikapi sisustust sorteeris, vaatas Ty teda ja juurdles, miks selline kaunitar soostus siia rantšosse sõitma. Siia, kus puudub võimalus tõusta karjeeriredelil, kus ei ole seltskonda ega kõike seda, mida ilusad naised harilikult armastavad.

Loomulikult oli Ty rõõmus, et sõber oli tal aidanud leida medõe ja hoidja ühes isikus. Ikkagi, miks tuli selline kaunis naine siia kolkasse? Siis otsustas Ty, et see kõik ei puuduta teda ja ta peab Jennyst mõtlema kui medõest, kelle ta oli palganud. Ülejäänu ei peaks teda huvitama.

Jenny pöördus ja naeratas sunnitult.

“Nüüd on pisut valus, ehk kannatate välja!”

Ty hingas sügavalt, mõeldes, et Jenny ilu eiramine ei ole üldse lihtne. Siiski ei anna ta tunnetele voli!

Jenny seisis nii lähedal, et Ty tundis tema parfüümi lõhna.

Mees ei olnud enam ammu naistega suhelnud ja seega pikka aega sellist ärritavat aroomi sisse hinganud. Ty elas nagu munk, et end ja oma tütart järjekordsete vapustuste eest kaitsta.

“Ma puhastan nüüd haava ja siis paistab, kas tuleb õmmelda või ei.”

Jenny kummardus mehe kohale ja sattus talle liiga lähedale.

Naise hõng mässis mehe endasse. Selline lähedus tundus mehele ohtlik ning ta tõmbus eemale.

“Eeee… teate, ma olen kindel, et haav ei ole ohtlik, see on lihtsalt kriimustus,” mees naeratas laialt.

Jenny vaatas teda kui poolearulist. Saadud löök oli mehel vist aru võtnud.

“See ei ole kriimustus, asi on palju hullem.”

Teadmata, mida ette võtta, pomises Ty:

“Enne on ikka kõik lihtsate kriimustustega lõppenud. Aitab lihtsalt puhastamisest, küll paraneb!”

Ty tegi sammu ukse poole, kuid Jenny peatas mehe tal käest kinni haarates. Sellest puudutusest hakkas mehe süda meeletu kiirusega lööma.

“Istuge, härra Mackel,” nõudis naine, “olen medõde ja tean, et haava on vaja tõsisemalt puhastada.”

Ty vaatas naist ja arutles endamisi, kas Jenny võimukus meeldib talle või ei. Sealjuures püüdis mees unustada, et naine hoiab tal käest kinni. Jenny naeratas ja tema näole ilmusid sümpaatsed lohukesed.

“Ärge sundige mind teid selle tooli külge kinni siduma, istuge,” kordas naine, “ma ei taha jõudu kasutada, kuid teie vastupanu puhul käitun just nii.”

Ty oli kergelt hämmeldunud. Oskamata midagi ette võtta, jäi ta seisma. Mees nautis, kuidas naine olukorrast välja tuli. Oskust vasturääkivusi siluda oli kindlasti Jennyle kasuks. Ty uskus naist arvavat, et ta kardab ravimist nagu väike laps. Mees ei saanud ju üles tunnistada, et hoopis Jenny veetlevus oli teda ehmatanud. Kui Ty ei taha olukorda teravdada ega haava nakkust saada, siis tuleb tal Jennyt usaldada.

Ty toetas end alandlikult toolile.

“Teil on õigus,” ütles mees, “usaldan end teie kätesse.”

Tänuks noogutades lähenes Jenny jälle mehele, kummardudes tema purustatud kulmu kohale.

“Kuidas te kohale jõudsite?” küsis mees, et saada lahti närivast valust ja Jenny erutavast lähedusest.

“Suurepäraselt,” vastas Jenny ja astus medikamente täis laua juurde.

“Ava magas kogu tee,” mehe poole pöördudes Jenny lisas, “teil on väga vedanud, härra Mackel, õmmelda ei ole vaja, desinfitseerin vaid haava ja panen plaastri peale.”

Ty noogutas alandlikult. Ta tahtis teha naisele ettepaneku hakata end nimepidi kutsuma, kuid otsustas siis teisiti, soovides suuremat distantsi säilitada.

“Tulite väga õigel ajal,” Ty püüdis naeratada, “isa oleks mulle plaastri lihtsalt näkku löönud ja sellega olekski ravimine lõppenud.”

Jenny hakkas naerma ja Tyl jooksis sellest külmavärin üle kere.

“Kui ma poleks meedik, teeksin seda sama, saates tegevust hüsteerilise kiunumisega.”

Jenny puhastas veel paar minutit haava ja Ty püüdis pead võimalikult ettepoole kallutada et naisel oleks mugavam tegutseda.

Ty pidi tunnistama, et naise õrnad puudutused rahustasid teda. Jenny oli rahulik. Ta tegi tööd kindlameelselt ja Ty mõtles, et Andrea oleks selle naise asemel minestanud.

Pärast haava sidumist ja kinnitamist plaastriga, astus Jenny kõrvale. Nüüd võis Ty rahulikult hingata. Oht oli möödas, Jenny oli piisavalt kaugel ega ärritanud teda lähedalolekuga. Mees tõusis, raputas pead ja tundis haava pulseerimas. Ootamatu peapöörituse tõttu tuli tal uuesti toolile tagasi istuda. Ty tundis end idioodina, sest oli ise olukorda süvendanud. Veelgi suurema idioodina tundis ta end sellepärast, et ei suutnud toime tulla ihaga, mida ta Jenny vastu tundis.