Читать книгу Kauboi käte vahele - Liz Madows - Страница 5

ANDNUD AVALE JA Morganile piima, jälgis Jenny, kuidas lapsed tema juures mängisid ja vahel rõõmsalt naersid. Väliselt olid tüdrukud väga erinevad: Ava oli heledapäine kräsupea, Morganil olid sirged tumedad juuksed. Nad sõbrunesid kiiresti ega läinud nüüd teineteisest sammugi eemale. Lapsi vaadates haaras Jennyt suur rahu. Esimest korda pärast Jacki surma naeratas Jenny siiralt ja kogu hingest. Ta oli siia rantšosse tulles õige valiku teinud. Ava tundus siin õnnelik. Elu rantšos oli tõepoolest rahulik ja ka Jenny tundis end kaitstuna.

Nüüd võis kergendustundega ohata. Tagasi vaadates võis Jenny muiata kahtluste üle rantšosse tulla. Ka muretses Jenny ilmaasjata, et Ty Mackel märkab tema kohatuid tundeid. See küsimus lahenes iseenesest. Ty läks hommikul vara kodust ära ja tuli tagasi hilja õhtul. Möödunud kolme päeva jooksul ei olnud Jenny teda praktiliselt näinudki. Kõik sujus nii, et paremini ei saanudki. Kuigi Jenny oli otsustanud, et ei kohtu enam kunagi ühegi mehega, vältimaks südamevalu, ei olnud ettevaatus siiski liigne. Ta tundis suurt kergendust, et ei näe Tyd nii sageli.

Jenni pesi köögis nõusid, kui Sam astus sisse, vaatas külmkappi ja lausus:

“Tegin maastikuauto korda, lähen rantšot üle vaatama ja tagasi tulles toon Ty lõunale.”

Jenny sattus millegipärast paanikasse. Oli väga rumal sattuda ärevusse mehega lõunatamise pärast. Ta ei saanud endaga midagi teha. Mõne hetke pärast suutis Jenny vastuseks välja pigistada:

“Mis siis ikka… suurepärane.”

Jenny sättis tüdrukud jalutuskäiguks valmis. Ta lootis rahuneda selle ajaga, mis Samil kulub sõidule. Tunni aja pärast vaatas Sam õue ja kutsus nad sööma. Tüdrukutel kätest kinni võttes astus Jenny koos lastega maja poole.

Jenny pesi laste käed puhtaks, kontrollis suhkru taset Morgani veres ja süstis talle insuliini. Alles pärast seda pani ta tüdrukud nende toolidele istuma. Ty sisenes kööki ja jäi lävel seisma. Mees nägi vapustav välja, kuigi ei olnud ammu habet ajanud. Tema heledad, päikesest pleekinud juuksed olid turris, kuid selleski oli oma võlu. Isegi laubale kleebitud plaaster ei rikkunud üldmuljet. Ty särgivarrukad olid üles keeratud, paljastades päevitunud, tugevaid käsivarsi.

Mees naeratas sõbralikult Jennyle ja ütles siis isale:

“Võileibadest on ilmselt vähe, tahaksin midagi tugevamat.”

Enne lauda istumist ei suudelnud mees ainult Morganit, vaid ka Avat.

“Te ainult vaadake neid kahte kaunitari,” ütles mees, “hakkate sööma?”

“Kommid ja juust,” teatas Morgan, “maitsev!”

“Jaa,” hüüdis Ava, “kommid ja juust!”

“Armastate kommi ja juustu?”

Ty silitas naeratades tüdrukute päid.

Laua taha istudes vaatas mees Jennyt, kelle koht oli tema kõrval.

“Kas saate panna nad midagi muud sööma?”

Jenny kuulis vaevu Ty küsimust. Naisele tundus, et mees istub talle liiga lähedal.

Jenny köhatas, püüdes vabaneda kurku kerkinud klombist. Tyle otsa vaatamata, püüdes mehe tähelepanelikku pilku vältida, ütles Jenny võimalikult ükskõikselt:

“Loomulikult, Ava armastab puuvilju ja Morgan ei ole ükskõikne arahhiisivõiga leibade vastu.”

Ty noogutas.

“Mina ei suuda ka arahiisivõiga leibadele vastu panna.”

Sam jagas juba taldrikuid. Lõuna valmistas ta alati ise, kontrollides kolesteriini sisaldust toidus. Jenny jälgis huviga, kuidas reageerib Ty toidule, mis sobib rohkem hommikusöögiks küülikule kui terve päev raske füüsilise tööga tegelenud inimesele. Ta nägi imestusega, et Tyle rasvatu ja tervislik toit meeldib.

“Kuidas täna Morganiga on?”

Jennyt rõõmustas, et vestlus puudutas tema professionaalset tegevust. Sellel teemal oli tal kergem vestelda.

“Kõik on hästi,” ütles Jenny kerge naeratusega, “tema veresuhkrutase on stabiilne.”

“Tore,” noogutas Ty, “tore, et olukord on stabiilne.”

Käe Morgani poole sirutanud, tõmbas mees õrnalt sõrmega mööda lapse põske.

“Ma tahan väga, et tema kriis ei korduks!”

Jenny naeratas kaastundlikult. Tema süda lõi rõõmsalt, kui ta nägi Tyd tütre pärast muretsemas.

“Kuidas temaga ka ei oleks,” jätkas Jenny, “oleme temaga kõigeks valmis. Ravimid on meil olemas, oleme relvastatud ning tuleme otsekohe iga kriisiga toime.”

“Olen kindel, et nii ongi,” ütles Ty, “ta vajab suhtelist rahu ning füüsilist koormust tuleb vältida. Kuid Morgan on nii liikuv ega püsi hetkekski paigal.”

“Ma tean,” noogutas Jenny.

Kriisile, mille Morgan oli kolm nädalat tagasi üle elanud, kaasnes agoonia, mis oli Tyd väga ehmatanud.

“Me jälgime režiimi ja täidame kõiki arsti ettekirjutisi, nii et kõik läheb hästi.”

Tüdrukud lõpetasid söömise ja nihelesid kannatamatult toolil. Sam kutsus lapsed seniks multifilme vaatama, kuni Jenny lõuna lõpetab. Jenny jäi nüüd Tyga kahekesi kööki. Tundes end nagu teismeline esimesel kohtamisel, mõistis Jenny, et ei suuda enam ühtki pala alla neelata ega tea, mida teha või kuidas olla. Ta püüdis endale sisendada, et ei juhtu midagi enneolematut, see on lihtsalt lõunasöök tööandjaga. Mis siin siis erilist oli?

“See ei ole kohtamine,” kordas Jenny endamisi rangelt.