Читать книгу Pärlikasvandus - Лиза Марклунд - Страница 2

Liza Marklund
Pärlikasvandus

Originaali tiitel:

Liza Marklund

Pärlfarmen

Piratförlaget

2018

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Anu Saluäär

Kujundanud Toomas Niklus

Copyright © Liza Marklund 2018

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Kadi-Riin Haasma, 2020

ISBN 978-9985-3-4825-3

e-ISBN 9789985348666

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2020

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Proloog

Keegi ei tea, et ma siin olen. Keegi ei saa sellest iial teada.

Ma uppusin Tansaania ranniku lähedal seitsme ja poole kuu eest.

Ei, ma ei kirjuta teispoolsusest, olgugi et olen endiselt veendunud selle olemasolus, olenemata sellest, mida väidavad loogika ja teadus. Meie, inimesed, oleme siiski loodud uskuma.

Igatsen oma laste järele. Tunnen neist sellist puudust, et tajun lausa füüsilist valu, minu rinnas on pime auk.

Ma oletan, et siin on ilus. Olen aru saanud, et väga tuttavat keskkonda ei pruugi me osata tõeliselt hinnata.

Üksindus on vahetevahel tuimastavalt valulik, kuid mulle on seltsiks tuul, lained, mida aiman läbi palmisalu. Raamatuid, mis ma kaasa võtsin (peale Piibli), Ken Folletti „Taevasambaid” ja Bret Easton Ellise „Alla nulli” lugesin ma seni, kuni nad ei tekitanud minus enam muud peale rahutuse.

Ma pole iial varem ise kirjutanud, alati on mulle jäänud lugeja roll, aga viimasel ajal olen hakanud kartma oma mõistuse pärast. Minu keha võib elada siin aastakümneid, aga üksildus teeb midagi hingega, paneb seda tähtede poole hüüdma.

Ma tean, et mind otsitakse. Otsimist ei lõpetata kunagi. Minu tegu on korvamatu. Surma pole mõistetud mitte ainult mina, vaid ka kõik minu ümber, Papa Tane ja Nikau ja Amiria ja tema lapsed, kui ta neid juhtub saama, ning loomulikult Johan ja Iva.

Ehk leiab keegi kunagi mu siit, minu pleekinud kondid makatea vahelt.

Juhtus see.

MANIHIKI

Pimedus oli kestnud kuus kuud, kui jaht korallrahul karile sõitis.

Oli 1990. aasta orkaanihooaja lõpp, olime just hakanud pärleid koristama.

Papa Tane oli võtnud tööle kaks Tauhunu meest, et nad koos meiega sukelduksid (Riki ja Panako Brown, nad olid isa poolt Vanaema Vaine sugulased), juba enne koitu sõitsime suure kanuuga välja. Niiskes hommikuõhus lasus ootus, küllap tundsid seda ka vennad Brownid. Kõik need lõputud ankrutrosside, köite ja austrite, hoovuste ja hapniku, räbu ja poide reguleerimised ja kontrollimised: sihiks oli saak.

Öösel oli olnud vali tuul, antud oli tsüklonihoiatus, aga Manihiki asus ekvaatorile nii lähedal, et enamasti läks meil õnnelikult. Laguun oli endiselt rahutu, nähtavus ei olnud optimaalne, aga sellest polnud midagi, maagia oli olemas. Maailm veepinna all oli teistsugune, valgus tulvas sinna läbi teiste reaalsuste ning tõmbas mind alla ja eemale.

Läksime lampide ja võrkkorvidega alla ning tõime üles igaüks kümmekaksteist liini, umbes viissada austrit, et Papa Tane saaks hakata saaki korjama, kiire töö. Meie pere ei kasutanud austrite ümber kaitsevõrku nagu paljud teised pered, võrk hoidis küll hinnalist tuuma kinni, kui auster selle välja lükkas, aga sellega jantimine oli liiga ajamahukas, leidis Papa Tane.

Mehed sõudsid, mina istusin jõude kõige ees. Austrid olid rasketes sätendavates kuhjades suure kanuu vööris ja ahtris, tundsin kõhusopis ootusärevust. Väljast oli võimatu aru saada, missuguste sees oli pinctada margaritifera. Kui meil vedas, oli seitsmekümnes protsendis austritest mingisugune pärl. Karbid olid seal paadis nii ilusad, igaüks ainulaadne. Rohkem ei olnud enam meie võimuses. Lükkasin lestad jalast ja panin silmad vastutuult kinni, tundsin, kuidas soolased riided kehale liibudes kuivavad.

Olime peaaegu randa tagasi jõudnud, kui päikesesõõr silmapiirile kerkis ja minu vend Nikau kuulis järsku hüüdeid tua’st, rifi poolelt.

„Kas me ootame täna Rakahangalt paati?” küsis ta.

Nüüd kuulsime ka meie hõikeid. Mitte üksikuid sõnu, vaid lihtsalt erutatud häälte koori. Sirutasime kaela, nagu suudaksime niimoodi üle palmide teisele poole näha. Kui me randusime, ei hakanud me kanuu maaletoomisega vaeva nägema.

„Mis toimub?” hüüdis Nikau pärlikotta.

Papa Tane, kes valmistas austrite pookimiseks ette mantelkoe tükikesi, tõstis üllatunult pilgu oma töölt. Mulle meenusid Mamma Evelyni sõnad, et Tane hakkab kurdiks jääma.

Riki ja Panako Brown tõttasid juba kiriku poole ja ma järgnesin neile. Isegi Papa Tane jättis oma töö katki ja jooksis raskel sammul meile järele. Hõiked muutusid üha ägedamaks, ma eristasin üksikuid sõnu.

„Rutem, see läheb kohe katki!”

Algul nägin ainult valgeid ja vahuseid laineid, need laksusid vastu korallrahu sureva tsükloni jõuga. Hingeldasin pärast üle saare ruttamist. Panin käe varjuks silme ette ja kissitasin kõigest väest sädeleva vee poole, aga ei näinud ikka midagi.

„Kolmekümne viie jalane „Santana”,” ütles Tanga ja osutas käega sinna, kuhu ma pidin vaatama.

Siis märkasin.

See oli piklik ja säravvalge suur jaht rehvitud purje ja katkise mastiga. Laevakere oli karil kinni, vöör maa poole, see oli otse peale sõitnud ja korallide vahele kinni jäänud, ookean peksis ja lõhkus ahtrit visalt ja üha tugevamini.

„Tehke kiiresti!” hüüdis keegi mu selja taga.

„Kus on Politseinik Everest? Kutsuge ta siia!”

„Kere murdub pakpoordis!”

Hääled valjenesid ja vaibusid. Tanga oli oma suure binokli taas silmile tõstnud. Ta tundis purjelaevu hästi ja unistas päris enda omast.

„Ameerika laev,” ütles ta läbi binokli vaadates, „kajut ja monokere. Mitte hullult kallis, üsna kiire. Poom on madalas, see võib probleemiks saada.”

Mitmed väiksemad paadid olid juba teel vraki poole. Õnneks oli üks neist Kapten Mareko, ainus meie saarel, kellel oli veel diislit paagis.

„Nad ei jõua,” ütles Nikau minu kõrval.

Silmitsesin jahti päikesest pisarais silmadega, jah, Nikaul on vist õigus, laevakere oli liiga pikk ja kitsas, et üle minuti vastu pidada. Ookeani müra taustal arvasin aimavat klaaskiu purunemise kriginat, aga küllap oli see vaid ettekujutus.

„Kas meil köisi ja nööre on?”

„Milleks? See on omadega läbi.”

„Tooge nüüd, tooge siia!”

Kapten Mareko ja tema kaks poega olid jahi juures, poisid ronisid kiiresti kõikuvale tekile, ma kuulsin neid hõikumas, aga ei saanud sõnadest aru.

„Keegi on seal!” ütles Tanga. „Keegi lamab kokpitis.”

Astusin sammu merele lähemale, pingutasin vastu valgust silmi. Mareko poisid tõstsid üles midagi värvitut ja vormitut, ma ei saanudki aru, mille, aga küllap oli Tangal õigus, see oli inimese keha. Nad hiivasid keha üle reelingu alla kapteni paati. Üks poistest pöördus tagasi laevateki alla, korralik laine laksatas vastu korallrahu ja jaht kaldus jõnksatades ettepoole.

Kapten Mareko karjus, veel mõned paadid jõudsid jahini, aga Kapten Mareko viipas, et sõitku tagasi, jaht murdub kohe keskelt pooleks. Poiss tuli uuesti välja, kummagi käe otsas kott, ta hüppas üle reelingu alla paati ning kapten suundus täiskäigul ranna poole. Enne kui nad rannale jõudsid, purunes valge laevakere viimse krigina saatel ning libises aeglaselt ja vääramatult korallrahu kõrvale pimedusse.

„Kiona,” ütles Papa Tane, kes oli mu selja taha astunud, ilma et ma seda märganud oleksin. „Kutsu Mamma Evelyn.”

Pöörasin ringi ja jooksin kodu poole, koolivormis Amiria istus laua taga ja kuulas kõrvaklappidega oma kassettmakki.

„Kus on Mamma?”

Ta kehitas õlgu, võngutas muusika taktis pead, klappidest kostis laul „There Are No Cats in America.”

Tormasin kliiniku poole. Mamma Evelyn korrastas parajasti ladu, kui ma sisse kargasin.

„Meil pole enam peaaegu ühtki marlisidet,” ütles ta. „Kas sa võiksid pärast lõunat Tauhunusse sõita ja …”

Ta lasi sidemed käest, kui mind lõõtsutamas nägi.

„Õnnetus?”

„Laevahukk,” vastasin. „Jaht korallrahul, üks inimene toodi välja.”

Mamma kõndis kiirel sammul vastuvõtutoa poole.

„Elus?”

„Ei tea.”

Ta krahmas kaasa stetoskoobi ja vererõhuaparaadi ning me pistsime jooksu.

See oli meesterahvas. Nad olid ta paadist välja tõstnud ja selili rannale pannud. Üks jalg oli keha suhtes ebaloomuliku nurga all ja laubas oli suur haav. Mamma Evelyn ajas mehed eemale, tõmbas kuuldetoru välja ja kummardus mehe kohale, kuulatas hetke südamelööke ja kopsutööd ning ütles üle õla:

„Kas teda millegagi kanda saab?”

Ewan Jensen, Paksu vennapoeg, tõi ühe surfilaua, laud oli lühikesevõitu ja mehe jalad jäid üle serva rippu, aga oma töö tegi see ära. Neli meest tassisid ta kliinikusse, ülejäänud rahvasumm järgnes neile nagu mürisev hiidlaine.

Panime ta kliinikus palatisse number üks, Mamma Evelyn käsutas kõik toast välja, kui ta töötas. Ukseava ja aknaaugud täitusid kärmesti uudishimulike nägudega.

„Puhasta laubahaav ära, et ma saaks aimu, kui sügav see on,” ütles ta ja ma pesin käed, võtsin joodi ja steriilsed haavasidemed ning pesin puhtaks kõigepealt naha haava ümbert ja lõpuks haavapinna. Pool laupa oli paistes ja sinine, mees oli saanud kõva paugu, kuid haav polnud kuigi sügav.

„Koljuluumurd?” küsisin.

„Kas ninast või kõrvadest jookseb värvitut vedelikku?” küsis Mamma Evelyn, üritades samal ajal tilgutit panna, kuid ei saanud veene kätte, mehel oli vedelikupuudus.

Valgustasin pliiatslambiga ta kõrvu ja nägu.

„Ei.”

Mammal õnnestus leida mehe tervest jalast veresoon, kuhu nõel ka kinni jäi.

„Plaastrit,” ütles ta ja ma jooksin tooma.

Ta kinnitas kanüüli ja tuli voodipeatsisse, võttis lambi ja valgustas mehe silmi.

Kõik Tukao lapsed olid vist koolist jalga lasknud ja küünitasid end üle aknalaua vaatama.

„Mida sa vaatad?” hüüdis üks lapsehääl aknast sisse.

„Prillhematoomi,” ütles Mamma Evelyn.

„Mis asja?”

„Kui tal on koljumurd, siis on see lineaarne ja võimalik, et saastunud,” ütles Mamma, ja selle peale ei kippunud laps enam midagi küsima.

Mõõtsin mehe vererõhku, see oli napilt olemas.

„Ta oli laevas vist juba mõnda aega niimoodi,” ütlesin.

Mamma Evelyn ei vastanud, kuulas uuesti mehe südamelööke ja kirjutas haiguslukku „pulss 140” ja „atsidoos” ja „organipuudulikkus”.

Õmblesin laubahaava suurte pistetega kinni ja üritasin seejärel juustest hüübinud verd välja pesta, enne kui mehe pea kliiniku viimase marlisidemega kinni sidusin.

„Kas ta jääb ellu?” küsis Tanga.

„Kutsu Papa Tane,” vastas Mamma Evelyn.

Tanga andis mingile lapsele korralduse joosta.

Parema jala luu oli mitmest kohast katki, vähemalt kahest. Papa Tanet oli vaja appi seda sirgu tõmbama, nii et Mamma Evelyn saaks kipsi panna. Valuvaigistite peale me ei mõelnudki, mees oli teadvuseta. Ühisel jõul tirisime jalga, kuni Mamma Evelyn hindas asendi enam-vähem õigeks. Parema käe ranne oli väga paistes ja küllap ka korralikult sodi. Mamma Evelyn pigistas seda kõigest jõust ja üritas sees luutükid õigetele kohtadele saada, mina aitasin tal käe kipsi panna ja seejärel panime kateetri.

Siis lebas mees seal, keha küljes mitu voolikut ja pea sidemes, jalg kinni mässitud ja lae poole tõstetud, ja inimesi hakkas vähemaks jääma, kogu selles kaoses olid kõhud tühjaks läinud. Nikau ja Papa Tane läksid tagasi pärlisaagi juurde, austritega tuli tegelda.

Istusime Mamma Evelyniga kumbki oma toolil voodi ääres, jõime kahe peale klaasi vett ja uurisime meest. Ta lebas liikumatult, suu lahti ja silmad kinni, rinnakorv kerkis vaevumärgatavalt õhukese lina all. Põsed ketendasid ja punetasid, neid kattis lühike plekiline habemetüügas.

„Mis sa arvad, kes ta on?” pärisin.

„Noorem, kui ta välja näeb,” vastas Mamma Evelyn. „Ehk nelikümmend. Ameeriklane. Eurooplane või kiwi. Kuigi kogenud purjetaja ta igatahes pole.”

„Miks sa nii arvad?”

Ta tõusis püsti.

„Läks üksi merele, kuigi oli antud tormihoiatus. Siis ei tohi purjetada.”

Jäin patsiendi juurde, kui Mamma Evelyn läks lennuvälja kõrvale Vanaema Metuat vaatama. Tupsutasin mehe huuli mageda veega, mõõtsin iga poole tunni tagant vererõhku, tasapisi see tõusis. Kui toitelahus tilgutis otsa sai, vahetasin kotti.

Mõtlesin, kust ta tuli, kuhu ta teel oli. Meenutasin lapselikke pehmeid värvita juukseid oma sõrmede all, kui ma peahaava õmblesin. Mamma Evelynile esitatud küsimus kaikus endiselt vastuseta lae all:

„Miks ta tsükloni ajal Vaiksele ookeanile sõitis?”