Читать книгу Pärlikasvandus - Лиза Марклунд - Страница 3

Hakkas juba hämarduma, kui Mamma Evelyn tagasi tuli.

„Ma jään ööseks siia,” ütles ta. „Rääkisin Papa Tanega, vaheta mind hommikul välja.”

Patsient lebas liikumatult ja sisse mässitult, ta meenutas muumiat.

„Mis sa arvad, kas ta jääb ellu?”

Mamma Evelyn kontrollis kateetrit, ei vastanud.

Läksin läbi pimeduse koju. Tuul silitas mu käsi ja jalgu, hommikuse sukeldumise sool oli naha sisse sulanud. Tundsin, et lõhnan mere järele.

Õhk oli majade ümber põlevate lõkete suitsust paks, need lõhestasid hõljuvate jaanimardikatena pimedust.

See, et Rarotonga laev polnud juba kaks aastat käinud, tõi kaasa küll ebamugavusi, aga otsest kahju mitte. Saart elektriga varustanud generaatorist oli diisel juba ammu otsas. Meri ja maa toitsid meid, inimesi, samamoodi, nagu nad olid toitnud aastatuhandeid, öösiti oli tähevalgus, lisaks kalapüük ja kookospähklid. (Tegelikult ei õppinudki me neid uue aja asju kunagi usaldama, konserve ja nõudepesuvahendit ja sügavkülmikuid.) Jalge all krabises korallipuru, vilja oli siin raske kasvatada. Üle saare jooksid rõõmsates karjades kanad ja metsikud sead ning sõid ära kõik, millel õnnestus kasvada, ma kuulsin neid põõsastes häälitsemas. Mõnel perel oli õnnestunud laimipuu juurduma saada, meil samuti, ja vilju jagasime kõikidega niisamuti, nagu me oleme läbi aegade kõike muud jaganud. Külmutamise asemel kala kuivatati, kuivatustraatide vihin tuules segunes ritsikate häälega. Hambaid pesime meres nagu vanasti, hambapastat kasutamata. Tampoonid ja sidemed said otsa ja me pidime kasutama vanade pareu’de ribasid (need palakad, mida me kasutasime seelikute, kleitide, sallide ja tööriistadena). Algul viskasime neid ära, aga tasapisi olime sunnitud hakkama neid pesema ja taaskasutama. Mamma Evelyn võttis mahagonipuu all õlilambi valgel sünnitust vastu, järgmisel ööl pärast seda, kui diisel generaatorist otsa lõppes. Sünnitus läks hästi, kuid laps jäi haigeks ja suri veel enne aastaseks saamist.

Minu mõtted ekslesid pimedas, aga ikka ja jälle pöördusid need tagasi kliinikusse patsiendi juurde. Vedelikupuudus peaks olema kontrolli all, mehe neerud tootsid jälle uriini. Küsimus oli selles, kui raske on peavigastus. Kui koljumurd on lineaarne, siis võib see paraneda püsivate kahjustusteta, kui tal oli aga koljusisene verejooks, võis ajurõhk tõusta ja meil kliinikus polnud võimalust opereerida. Oluline oli ka see, kui kaua ta oli teadvuseta olnud. Arvatavasti jääb ta lonkama, ma ei usu, et meil õnnestus jalad ühepikkuseks sikutada. Ja ma lootsin, et ta pole paremakäeline, vaevalt see käsi tal enam normaalselt tööle hakkab.

Mehed olid kogunenud meie pärlikoja ette, randa valgustas suur lõke. Tanga istus keset meesterühma, käes pudel samakat ja ees tühi spordikott, umbes selline, milles Nikau oma tennisekola hoidis. Koti sisu oli lõkke ümber laiali laotatud: riided, mõned raamatud, paar tenniseid, hügieenitarbed. Tanga kõrval seisis avamata läikiv kohver. Alakõhust käis jutt läbi, kui nägin meeste hulgas Ngarut, ta oli saabunud Tauhunust, dramaatilised sündmused tõid ta kohale. Meeste hääled olid erutatud.

„Erik Bergman,” ütles Barbie ja sirvis väikest raamatut, mis võis olla pass, tema pikad lakitud küüned helkisid tule paistel. „Kus see Rootsi õieti on?”

„On ikka kobakäpp,” ütles Ewan Jensen. „Niimoodi jahiga karile sõita.”

„Tuul tõusis ja ta sai poomiga vastu pead,” ütles Tanga. „Seda tüüpi jahtidel on madalad poomid, kurss kadus täiesti.”

Istusin tulesõõrist väljapoole, märkasin äkki, kui väsinud ma olen. Ngaru juuresolek tekitas nii iha kui ka ebameeldivust, aga ta ei teinud mind eriti märkama. Sirutasin käe grillitud papagoikala ja nimata (kookospähklivesi) järele, uurisin mehe kotis olnud raamatuid. Need olid kirjutatud mulle võõras keeles, seal oli isegi mulle tundmatuid tähti.

„No mida te ometi teete?” müristas Papa Tane pärlikojast välja astudes. „Korjake need asjad kokku, kui vanad te õieti olete?”

Mehed naersid, uurisid ja kommenteerisid mehele kuuluvaid asju veel viimast korda, enne kui Papa Tane träni kokku korjas ja spordikoti luku kinni tõmbas. Tassis siis selle ja kummalise kohvri Suurde Majja.

Politseinik Everest kõndis raadio juurest lähemale.

„Mida Rarotonga ütles?” hõikas Tanga.

Politseinik Everest oli laevahukust peasaare ametivõimudele teada andnud.

„Luba pole antud,” ütles Politseinik Everest, istus Barbie kõrvale ja võttis lonksu nimata’t.

Manihikile saabumiseks oli vaja luba, mille andis eelnevalt välja Avaruas asuv tolli- ja immigratsiooniamet, aga seda polnud niisiis antud.

Vaatasin tulle, samal ajal kui mehed arutasid jupp aega toimunu tagajärgi (jõuti järeldusele, et neid ei ole, sest jaht ei saabunudki ju sadamasse, vaid vajus põhja ega kujuta endast seetõttu enam probleemi).

Ngaru tuli istus minu kõrvale. Tahtsin eemale minna, aga istusin edasi.

Jahti välja tõmbama hakata polnud mõtet, selles oldi ühel nõul. Kere oli vähemalt pooleks läinud ja korallrahu kõrval sügavikku kadunud. Igatahes oli Politseinik Everest igati asjakohaselt andnud mehele (või õigemini tema passile) kolmekümne ühe päevase turistiviisa, nii et formaalne pool oli korda aetud.

Räägiti purjekatest ja sellest, mis võis mehega merel juhtuda (tuul oli puhunud kagust, nii et küllap tuli mees Tahitilt, litaki otse tsüklonisse, lollakas), missugused jahid on stabiilsed ja missugused kiired, ja viimaks jõuti otsaga (nagu ikka) muidugi arutluseni eri kaladest ja nende maitsest, mis aastaajal nad kõige priskemad on, kas neid on parem grillida või toorelt süüa, näiteks ika mata’na.

Läksin minema, ilma et keegi oleks seda tähele pannud.

Kui ma olin pärlikoja pööningul uinunud, tuli Ngaru minu juurde. Esimest korda pöörasin ma talle selja, kui ta käe mu jalgade vahele pani.

Ngaru tegeles järgmisel päeval minu asemel pärlisaagiga, et ma saaksin Mamma Evelyni kliinikus aidata. Kui ma haigemaja poole astusin, olid mul kaasas mõlemad kotid, mis Mareko poisid olid laevalt päästnud, spordikott ja läikiv kohver.

Patsient oli koidu ajal ärganud, segaduses ja ränga peavaluga. Ta ei öelnud midagi mõistlikku, aga samas polnud tal öösel ka krampe olnud. See oli hea märk, mis näitas, et peavigastus ei olnud tõsine. Nüüd magas ta taas, suu kinni. Huuled paistsid vähem lõhenenud, näonahk polnud enam sama leekivpunane. Kateeter oli vahetatud ja tilguti reielt käeõndlasse tõstetud.

„Pärast lõunat tulen tagasi,” ütles Mamma Evelyn ja läks koju, silmad punased.

Mina istusin magava patsiendi kõrvale, vaatasin ruumis ringi. Tegelikult polnudki mul millestki puudust. Kõik oli olemas. Mul oli ligipääs maailmale, seda romaanide kaudu, mida Tädi Doris Uus-Meremaalt ekstra mulle saatis, iga laevaga Rarotongalt: seiklused ja traagilised armastuslood, krimilood ja kummalised aimeraamatud. Minu lemmikud olid ajaloolised romaanid, lood sellest, kuidas inimesed on elanud (või võisid olla elanud): Umberto Eco „Roosi nimi”, Isabel Allende „Vaimude maja”, „Koopakaru hõim”. Minu sees omandasid nad heli ja kuju ja värvi. Tegelikult täitis mõte kõikidest neist inimestest, kes olid kunagi maa peal elanud ja keda enam siin ei olnud, mind austuse ja raskemeelsusega. Ma ei rääkinud sellest valjusti, Nikau oleks mind surmatunnini narrinud.

Sel päeval olin kaasa võtnud Brasiilia kirjaniku Paolo Coelho „Alkeemiku”. See rääkis vaesest karjuspoisist Santiagost, kes suundus pikale reisile, otsima aaret, mis asus Egiptuse püramiidide jalamil. Üks tark mees rääkis Santiagole, et „kui sa midagi tõepoolest tahad ja oma unistustele järgned, toetab sind kogu universum”. See oli ilus mõte, aga ma polnud kindel, kas ka tõsi. Ainult millegi tahtmisest ju ometi ei piisa? Kas tõesti tuleks kogu universum appi ja võitleks selle nimel, et mina saaksin endale oma õe koha ülikoolis?

Patsiendi oie sundis mind pilku tõstma. Ta laud olid päikeses põlenud, tal oli raske silmi lahti teha. Tõusin püsti ja kummardusin ta kohale, kohtasin ta pilku.

„Erik Bergman?” küsisin ma.

Olin lehitsenud ta passi, pildil oli veevärvi silmade ja kurbade huultega heledanahaline mees. Patsient vahtis sõnagi lausumata lakke. Ta oli kolmkümmend neli aastat vana.

„Sa oled Manihikil,” ütlesin ma. „Tukao kliinikus. Kas soovid midagi juua?”

Ta köhis kuivalt, kraaksatas midagi arusaamatut. Ulatasin kõrrega klaasi. Ta imes ahnelt.

„Kas tahad süüa?” küsisin ma. „Mamma Evelyn, meditsiiniõde, tuleb lõuna paiku tagasi, ta toob natuke kalasuppi. Kas sulle maitseb kalasupp? Laimi ja kookospiimaga.”

Mees sulges silmad ja uinus kohe uuesti, Mamma Evelyn oli talle võibolla natuke morfiini andnud.

„Peaaegu kõik, mida me sööme, on laimi ja kookospiimaga,” ütlesin magavale mehele.

Vahetasin tilguti kotti. Uriinikott polnud veel täis, selle jätsin puutumata. Vererõhk oli stabiliseerunud, pulss ikka veel kiire.

Lugesin „Alkeemikut” edasi, kuidas Santiago kosis kaunist Fatimat, aga too vastas, et saab temaga abielluda ainult siis, kui poiss on oma reisi lõpetanud ja aarde leidnud, minu meelest oli see üsna südametu.

Siis oli Mamma Evelyn taas tagasi, silmad pisut vähem aukus. Sõin mõned uto’d (kookospähklid), mis ma kliiniku tagant tõin, ja läksin tagasi pärlikotta. Seal oli rusutud meeleolu. Mu vend oli pidanud minu tööülesanded spaatliga üle võtma ja see ei meeldinud talle, Papa Tane sõimas teda, kui tööriist tal käest lipsas ja austrile viga tegi. Nüüd tegi vend sääred ja jättis töö minu hooleks.

Pärastlõuna möödus kiiresti, nagu pärlipüügi ajal ikka. Vennad Brownid tõid laguunist saagikoristamiseks valmis austriköied, Nikau ja Ngaru valmistasid sillal austreid ette ja mina paotasin neid töökojas spaatliga pisut. Ngaru oli pahane ega vaadanud minu poolegi, ta polnud tõrjumisega harjunud. Vesi loksus vastu silda, möödunud tsükloni järellainetus.

Mõtlesin mehele kliinikus, tema heledatele silmadele, mis meenutasid taevast udusel hommikul. Rootsist – ma ei teadnud, kus see asub, aga lähedal see olla ei saanud. Kas universum oli ta siia juhatanud, või oli elu juhuslike sisutute sündmuste mõttetu jada?

Panin austrid ükshaaval Papa Tane ette, tema töölauale spetsiaalsele alusele. Ta avas koorikut veel pisut oma tangidega, puhastas avause ära, võttis ära osa niitidest, mis austrit karbi alumises küljes kinni hoidsid, vajutas pooled laiali ja tegi ettevaatliku sisselõike näärmesse. Välja tuli vastsündinud pärl, mis sätendas pärastlõunapäikeses. Ma hoidsin siis alati hinge kinni. See oli juveel, aga kummaliselt elus. Papa Tane pani selle kandikule teiste juurde. Kui pärl oli suur ja kaunis, kasutati austrit uuesti. Papa Tane viis näärmesse tagasi mantelkoe tüki ja tuuma, need pidid kokku puutuma, et tuuma ümber hakkaks tekkima pärlmutter ja temast saaks juveel. Parimad austrid võisid anda kolm pärlit, isegi neli. Iga korraga läksid need üha suuremaks ja hinnalisemaks.

Ta sulges karbi ja ma panin ta ette uue austri. Päike hakkas loojuma.

Vaatasin valmis pärlitega kandikut, neid oli kuldseid ja hõbedasi, lillakaid ja rohelisi, mantelkoetükikeste ridu, mis andsid valmis pärlile värvi ja selguse. Aasta, võib-olla pooleteise pärast on aeg taas samadest austritest saaki saada. Õnn, et Ngaru siin oli, tema oskas vääristatud austrid taas köite külge kinnitada ning vennad Brownid viisid need laguuni tagasi. Aga kui me lõpetasime, istus Ngaru kanuusse ja sõudis sõna lausumata Tauhunu poole. Ta oli pärast mu õe surma minu juurde jäänud, sest ta võis võtta mind nii ja sealt, nagu ise tahtis, sageli kõvasti ja tagantpoolt, ja ma olin lasknud tal seda teha, et mulle midagigi alles jääks.

Sel õhtul tuli Tauhunust meditsiiniõde ja valvas patsienti, et Mamma Evelyn saaks magada. Õel olid marlisidemed kaasas.

Ja mina olin pärlikoja pööningul üksi, see tuba oli meil Moanaga kahe peale. Kuulatasin teda pimeduses, aga teda polnud lainetemühas. Panin hoopis searasvaga tattnina põlema ja otsisin välja Moana geograafiaõpiku ja Collinsi maailmaatlase.

Rootsi on Euroopa suuruselt kolmas riik ja asub kaugel põhjas, Skandinaavias, see on kuningriik ja juba keskajast saadik iseseisev. Olin hämmingus, kui nägin selle asukohta kaardil, põhjapolaarjoone lähedal. Lõunapoolkeral on samal laiuskraadil Antarktika. Küllap on seal kohutavalt külm. Kokku on riigis kaheksa miljonit elanikku, mis tähendab, et asustus on hõre (mis seal imestada, kui kliima selline on). Riik polnud osalenud ei Esimeses ega Teises maailmasõjas, ühesõnaga rahumeelne rahvas. Viimased kuus aastakümmet oli valitseva poliitika määranud üks ja seesama poliitiline liikumine, Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (minu kõrvus kõlas see pisut kommunistlikult). Üles oli ehitatud võrdõiguslik heaolusüsteem, kus oli kõikidele ette nähtud tasuta haridus ja tervishoid, töötuskindlustus ja haigusrahad, riiklik laste- ja vanurihoolekanne, mis omakorda tõi kaasa väga kõrged maksud, ükskõik, kas sotsiaaldemokraadid võitsid valimised või ei.

Puhusin tattnina surnuks ja vaatasin aknast välja, hõbedaselt üle laguuni voogavat kuuvalgust.

Kõik maailmamered on omavahel seotud. Kummaline mõelda.