Читать книгу Koht päikese all - Лиза Марклунд - Страница 2

Valgus oli väga hele. See heljus haldjana läbi kõikide ruumide ja üle lühtrite, narmaste ja hirvepeade. Tüdruk kuulis laepalkide vahelt kahinat ja sosinat.

Nii kerge oli hingata.

Õhk oli sedavõrd selge ja puhas, et mõnikord muutus ta väikeseks suleks, vaikseks väikeseks helesiniseks suleks, mis koos heleda valgusega mööda jahipiltidega gobelääne keerutas.

Ma juba ütlesin, et ta oli hästi vaikselt, eks ole?

Ta oli hästi-hästi vaikselt, sest füürerit ei tohtinud segada.

Kõik inimesed pilvelossis rääkisid tasasel häälel ja aupaklikult ning paksud vaibad, mis katsid kõiki põrandaid ja kivitreppe, peitsid iga väikseima sosina hoolikalt kindlasse kohta.

Tüdruku lemmikpaik oli die Halle, ruum, mis oli sama avar kui meri ja mille aknast paistsid pilved ning taamal lumine mäetipp.

Vahel tantsis tüdruk die Halle’s, muidugi hiirvaikselt ja kergelt, paljajalu, osavõtlikuks publikuks skulptuurid, maalid ja nukud. Tüdruku õhukesest kangast kleit heljus ja liikus tema ümber, ta hüppas ja keerles, kuni juubeldas, jah, tema oli Printsess, Printsess pilvelossis, ja ta tantsis hobustele, surnud hirvedele ja kõikidele kaunitele puust laenikerdustele. Nanna üritas teda muidugi alati takistada, aga tüdruk ei teinud kuulmagi. Nanna oli kõigest üks räpane Landwirtmädchen, kellel polnud mingit õigust teda kamandada, sest tema oli ju Printsess pilvelossis.

Ükskord tantsis ta füürerile otsa.

Nanna, va rumal hani, oli nuttes minema jooksnud, sest tüdruk oli teda käest hammustanud, ja tema sai die Halle’s tantsida päris omaette, pealegi veel üsna pikka aega. Ja füürer ei pahandanudki temaga, üldse mitte.

Ta vaid püüdis tüdruku oma pikkade kätega kinni, kummardus alla ja hoidis teda õrnalt õlgadest. Tal olid sinised, nurkadest punakad silmad.

Kuigi Printsess ei vaadanud võlutult mitte neid, vaid hoopis tema ninast väljaturritavaid karvu.

Tüdruk teadis, et oli valesti käitunud.

Küll Ema nüüd alles vihastab!

See kõik oli Nanna süü!

„Küll sina oled alles tõeline väike aarialane,” ütles füürer ning puudutas siis tüdruku blonde lokke. Tüdruk tundis, kuidas mehest hoovas jõudu, just nagu Isa oli Emale kirjeldanud, ja tüdruk küsis:

„Kas ma sain nüüd õnnistuse?”

Mees lasi temast lahti ja läks oma eluruumide poole, Blondi järgnes talle saba liputades. See oli viimane kord, kui tüdruk teda elusast peast nägi.

Muidugi ei olnud tüdruk kogu aeg pilvelossis.

Obersalzbergis viibides elasid nad Isa ja Emaga koos teiste ohvitseriperedega Zum Türkeni hotellis ehk türklases, nagu Ema seda kutsus. „Miks meid türklasesse sokutatakse, aga Goebbels võib üleval Berghofis elada?”

Ema rääkis sageli korterist, mis asus Friedrichstraßel ja mis nüüd täiesti sodiks oli pommitatud. Die verdammten Verbündeten – neetud liitlased.

„Tore, et keegi meist veel selge peaga mõtleb,” ütles ta ja heitis siis ikka Isale terava pilgu, sest Isa oli otsustanud mitte evakueeruda. Tema arvates võrdunuks see füüreri hülgamisega, temasse mitte uskumisega, aga Ema ei jätnud jonni. Ta tegi terve korteri tühjaks ning hoolitses selle eest, et kogu nende kraam toimetataks rongiga Adlerhorsti majja.

Kui venelased lähenesid, tellis Ema Parteist auto ning saatis Printsessi Nanna ja kolme kohvriga, koos kõikide ta ilusate nukkude ja kleitidega Harvestehuder Wegile.

Printsess ei tahtnud minna. Tema tahtis jääda Adlerhorsti, tahtis Lossi sõita.

Aga ema riputas talle sildi ümber kaela, ta oli kidakeelne ja ta nägu hõõgus, kui ta Printsessi kramplikult hüvastijätuks suudles. Selle musi kuivatas Printsess kohe oma põselt ära. Autouks pandi pauguga kinni.

Harvestehuder Wegile nad ei jõudnudki.

Nad peatati mingi linna lähistel, mille nime ta ei teadnud. Sõdurid võtsid ära tema kohvrid ja tirisid Nanna metsa. Autojuhile lasid nad kuuli pähe, nii et Printsessi mantel sai mustaks.

Tal olidki vaid mantel, kleit ja nukk Anna alles, kui ta Jumalatalusse jõudis.

Sest sildile ta kaelas oli kirjutatud onu Gunnari ja tädi Helga aadress:

Gudagården, Sörmland, Schweden, ja sinna Printsess saadetigi, kui ei olnud enam kedagi, kes tema eest hoolitseda oleks võinud.

Ise ma seda ei mäleta, aga sellest on mulle räägitud.

Kuidas onu Gunnar pani rikka-lapse-riided ja nuku taluõuel lõkkehunnikusse, valas petrooleumiga üle ning pistis siis kuhjale tule otsa, jättes leegi võbelema aastakümneteks.

„Patune põleb põrgus,” olevat ta öelnud, ja nii võis see tõesti ka olla.

Rootsi teadeteagentuuri (TT) teadaanne kl 9.13

KIIRE

RIIGIPROKURÖR TAOTLEB KOLMIKMÕRVA VAIDLUSTAMIST

STOCKHOLM (TT). Riigiprokurör (RP) Lilian Bergqvist esitab esmaspäeval taotluse kohtuotsuse edasikaebamiseks nn kirvemõrvari, finantsspetsialist Filip Anderssoni süüasjas, vahendab TT.

Filip Anderssonile mõisteti eluaegne vangistus kolme mõrva eest, mis pandi toime Stockholmis Södermalmi linnajaos. Süüdimõistetu ise on protsessi algusest peale kinnitanud oma süütust.

„Eelmise aasta detsembris, kui tegelik mõrvar tapeti, sai Filip Andersson viimaks tõtt rääkida,” ütles mehe advokaat Sven-Göran Olin. „Nn kirvemõrvad sooritas hoopis Filipi õde, Yvonne Nordin.”

Nelja aasta eest mõisteti Filip Andersson süüdi nii esimese kui teise astme kohtus ja talle määrati kõige karmim võimalik karistus kolme mõrva, ähvardamise, väljapressimise ning hauarahu rikkumise eest. Ohvrid, kaks meest ja naine, tükeldati kuriteopaigas.

Süütõendeid Filip Anderssoni vastu peeti ebapiisavaks juba varasema kohtuprotsessi ajal. Süüdimõistev kohtuotsus langetati rea kaudsete tõendite põhjal, sealhulgas ohvri DNA mehe püksisäärel, sõrmejälg ukselingil ja maksmata võlg.

RP pöördumine ülemkohtu poole sisaldab koondmaterjale tõenditest, millele süüdistajad kavatsevad toetuda.

(jätkub)

© Rootsi Teadeteagentuur või artikli autor