Читать книгу Koht päikese all - Лиза Марклунд - Страница 3

ANNIKA BENGTZON PISTIS peatoimetaja pooleldi avatud klaasukse vahelt pea sisse ja koputas uksepiidale. Anders Schyman seisis seljaga Annika poole ja sorteeris lahtiste paberite hunnikuid, mis olid laotatud nii kirjutuslauale kui põrandale. Koputuse peale pööras ta end ringi ja, nähes Annika küsivat näoilmet, osutas vabale toolile.

„Pane uks kinni ja võta istet,” ütles ta, läks siis ümber kirjutuslaua ning vajus oma toolile, mis nagises kurjakuulutavalt.

Annika tõmbas lükandukse kinni, kiikas kahtlustavalt paberikuhja oma jalge ees ja märkas seal midagi, mis võis olla joonis toimetuseruumide paigutuse kohta.

„Ega me siin jälle ümberehitusi tegema hakka?” küsis Annika ja istus.

„Mul on sulle üks küsimus,” ütles Schyman. „Kuidas näed sa oma tulevikku selle ajalehe juures?”

Annika vaatas kiiresti üles ja tabas peatoimetaja pilgu.

„Mis mõttes?”

„Ma ei hakka keerutama. Kas sa tegevtoimetajaks tahad saada?”

Annikal oleks justkui kõri kinni nööritud, ta maigutas suud ja vahtis käsi oma süles.

„Sina hakkad vastutama terve ööpäeva uudislugude eest,” jätkas Schyman. „Viis päeva tööl, viis vaba. Koordineerid meelelahutust ja sporti koos juhtkirjakülje, arvamuse ja uudistega. Sina teed lõpliku otsuse, millisest uudisest saab põhilugu. Iga osakonna tõmbenumbrid arutate koos osakonna juhiga läbi. Veebiväljaande ja muu sellise jama pärast ei pea sina muretsema. Istud juhatuse koosolekutel ja saad volituse kaasa rääkida eelarve ja turundusstrateegiate osas. Ma tahan, et sa alustaksid võimalikult kiiresti.”

Annika üritas küll häält puhtaks köhida, aga sõnad jäid kurku kinni.

Tegevtoimetaja – see juba oli midagi, raske töö igatahes. See tähendanuks, et ta oleks ajalehe juures tähtsuselt teine isik, peatoimetaja otsene alluv, samas käsutades kõiki teisi osakondi. Tema peaks siis juhtima uudistetoimetajaid, meelelahutus- ja sporditoimetajaid ja kõiki teisi tähtsaid ninasid, kes käisid ringi ja rääkisid eriliselt veenva häälega.

„Ma pean ümberkorraldusi tegema,” ütles Anders Schyman tasasel häälel, kui Annika kohe ei vastanud. „Mul peab olema otseste alluvate ring, keda ma usaldada saan.”

Annika vahtis oma käsi edasi. Mehe hääl tuhises üle Annika pea, põrkas vastu seina ja tabas teda viimaks kuklasse.

„Kas sa oled huvitatud?”

„Ei ole,” vastas Annika.

„Palk tõuseks kaks korda.”

Nüüd vaatas Annika üles.

„See rahavärk on mul juba järele proovitud. Ei olnudki üldse nii äge, kui kõik räägivad,” ütles ta.

Peatoimetaja tõusis püsti ja astus klaasukse juurde. Tema kabinet oli nii väike, et ülemuse sääremarjad puutusid peaaegu Annika põlvede vastu.

„Aasta aega tagasi umbes samal ajal oli oht, et me läheme pankrotti. Kas sa seda teadsid?” küsis mees.

Ta heitis pilgu üle õla, et naise reaktsiooni jälgida. Aga Annika ei pakkunud talle kulmukergitustki. Ta vaid keerutas veidi vanaema smaragdsõrmust oma vasakus nimetissõrmes. Arm sõrmel oli punane ja kole. Pealegi see pakitses ja valutas, eriti külma ilmaga.

„Meil on õnnestunud kurssi muuta,” ütles Schyman teispool klaasseina laiuva toimetuse poole vaadates. „Ma usun, et kõik saab korda, aga ma ei tea, kui kauaks ma siia jään.”

Ta pööras end ringi ja vaatas Annikat. Naine pööras pead ja suunas pilgu temast mööda, toimetuse avatud kontorisse.

„Mina ei taha sinu tööd endale,” ütles Annika.

„Ma ei pakugi sulle enda tööd, vaid tegevtoimetaja oma.”

„Aga Berit? Tema tuleks küll sellega toime.”

„Miks sa arvad, et tema seda kohta tahab?”

„Jansson siis ehk? Või Nael?”

Ülemus istus kirjutuslauale ja ohkas.

„Vabatahtlikest meil puudust pole. Aga mul on vaja kedagi, kes suudaks olukordi adekvaatselt hinnata.”

Annika ei suutnud muiet tagasi hoida.

„Ja niisiis otsustasid sa selle ettepanekuga minu poole pöörduda? See annab üsna hea pildi sellest, mis alustel siinses toimetuses edutamine käib.”

„Alternatiiv on, et lähed liinitööle. Istud laua taga ja helistad vihjeid läbi ning teed seda, mida uudistetoimetaja sul teha käsib.”

Annika tundis ühtäkki, kui ebamugav ta tool oli, ja nihutas end, et selg kangeks ei jääks.

„Kas seda ei peaks enne ametiühinguga läbi rääkima?” küsis Annika.

„Ametiühing pole mingi probleem, usu mind,” vastas Schyman.

„Mind liinitööle paigutada on ju hullumeelsus. Sa tead väga hästi, et ma olen palju efektiivsem, kui saan ennast ise käsutada.”

Ülemus kummardus talle lähemale, Annika vahtis tema põlvi.

„Annika, mäletatavasti pidime juba sügisel kärpeid tegema. Meil ei ole enam ressursse erireporterite ülalpidamiseks. Sinu otseseks ülemuseks saab Patrik.”

Nüüd vaatas Annika üles.

„Nalja teed.”

Mees pani käed rinnale risti.

„See otsustati siin vahepeal juba ära. Toimetuse juhatajana saaksid sina tema ülemuseks. Sina saaksid teda suunata, õigele teele juhtida. Kui sa tavareporterina tööle hakkad, pead tegema nii, nagu tema ütleb.”

„Aga mina ju palkasin ta,” vastas Annika. „Ma ei saa ometi tema alluvuses tööle hakata. Ja rääkides olukordade adekvaatsest hindamisest, siis on Patrik küll vist viimane inimene, kes…”

„See asi peab organisatsiooni juhtkonnas paigas olema. Uudistetoimetaja kohale on just vaja Patriku entusiasmi, ehk siis kedagi, kes kogu aeg kõigega tegelda suudaks.”

Annika küünitas kaela ja vaatas kärbitud krimitoimetuse poole, kus Patrik istus nina vastu arvutiekraani ja kirjutas midagi, küünarnukid kõrgel õhus. Annikale meenus, kuidas just Patrikul õnnestus saada peaministri ainus kommentaar päeval, mil majandusminister ametist lahkus. Patrik oli kapo autole järele jooksnud ja seda läbi terve Stockholmi kesklinna jälitanud, mispeale talle viimaks halastati sõnadega: „Oled sa täitsa segi peast või?” Toimetusse naastes oli ta seda vahejuhtumit kirjeldanud kui tõelist töövõitu.

„Jah, kui sa otsid sädet, siis muidugi panusta Patrikule,” ütles Annika.

„Sulle jäävad niisiis päevased vahetused esmaspäevast reedeni,” ütles Schyman ja tõusis püsti. „Ei mingeid ületunde ega öötöötariife. Kuna me oleme oma filiaalid üle terve riigi kinni pannud, võidakse sind vajadusel saata kuhu tahes, ka välismaale. Näiteks pead üle võtma Patriku kavandatud artikliseeria Kokaiinirannikust. Võid nüüd oma laua taha istuma minna, küll Patrik tuleb ja annab sulle töö ette.”

„See pastakast välja imetud asi? Kas see polnud mitte lihtsalt ettekääne, et Patrik saaks soojale maale rannapuhkusele sõita?”

„Eksid. Kokaiinirannik on eksklusiivne artikliseeria, initsiatiiv tuli antud juhul ajalehe juhatuse poolt. Algatatud on koostööprojekt politseiameti ja justiitsministeeriumiga, et me saaksime ligipääsu avalikustamata informatsioonile. See seeria läheb kindlasti töösse.”

„Mis päevareporteri töökohast saab?” küsis Annika ja heitis pilgu oma kohale, kus olid ta arvuti, jakk, kott ja laiali laotatud paberid.

„Sinna tulevad nüüd teemaleheküljed,” ütles Schyman ja osutas põrandal asuvale joonisele. „Krimitoimetuse asemele tuleb arvamustoimetus.”

Annika tõusis püsti ja lahkus peatoimetaja akvaariumist pilku tõstmata.

Tal oli täiesti ükskõik, millisel toolil ta istub või mis artikleid ta kirjutab. Tema mees oli ta maha jätnud ja võtnud endaga kaasa pool Annika ajast lastega; ta maja oli maha põlenud ja kindlustusrahad juurdluse ajaks külmutatud. Ta elas kolmetoalises korteris politsei ametiühingu majas Agnevägenil, mille oli talle korraldanud komissar Q äärmiselt kahtlastel asjaoludel, nii et mistahes hetkel võis tulla keegi ja temalt korteri jälle ära võtta.

Ta krahmas oma asjad kokku ja vaarus nendega ühe ahtakese kohani uudistetoimetuse laua juures. Arvuti mahtus lauaservale vaevu ära, nii et riietel, kotil ja oma paberitel lasi ta lihtsalt tooli kõrvale põrandale vajuda. Annika võttis istet, sättis tooli seljatoe kõrgemale, jälgis, et arvuti juhe oleks seinas, ja saatis komissar Q-le meili: „Kolisin korterisse sisse, aga mingist lepingust pole kippu ega kõppu. Annan sulle teada, et kavatsen kiisu-miisu väljaandmise asja lähemalt uurida. /a”

See peaks mehele pisut mõtteainet andma.

Siis küünitas ta end telefonini ja valis ministeeriumi numbri. Ta palus end ühendada justiitsministri pressisekretäriga, kes, nagu selgus, vastas üpris närviliselt, tuul telefoni vihisemas.

Annika esitles end ja ütles, kus ta töötab.

„Ma sooviksin ministri kommentaari seoses ühe Kassipoja-nimelise Ameerika palgamõrvari väljaandmisega,” rääkis Annika.

„Mis nimelise?” küsis pressisekretär.

„Ma tean, et ta vahetati USA-sse, vastutasuks saime kätte politseiniku mõrvas süüdimõistetud Viktor Gabrielssoni New Jersey vanglast. Ma tahan teada, miks ja kuidas see kõik korraldati.”

„Minister ei kommenteeri küsimusi, mis puudutavad riiklikku julgeolekut,” vastas pressisekretär, lastes häälel kõlada robotlikult ja kuivalt.

„Kes siin riiklikust julgeolekust rääkis? Ma tahan ainult teada, mida te Kassipojaga tegite,” ütles Annika.

„Kas ma saan tagasi helistada?”

Annika vuristas oma mobiili- ja lauatelefoni numbri, justkui võikski juhtuda, et keegi tagasi helistab. Teadagi. Ta lõpetas kõne ja valis siis Berit Hamrini numbri. Kolleeg vastas kohe.

„Kas sina said ka ametialandust?” küsis Annika.

„Patriku alluvaks,” kinnitas Berit.

Taustal mürises liiklus.

„Kus sa hetkel oled?”

„Keerasin just E18-le.”

Annika nägi, kuidas Patrik uudistelaua juurde tormas, patakas pabereid paremas käes, ja sosistas kiiresti telefonitorru:

„Ülemus on mind sihikule võtnud. Läheb põnevaks,” ütles ta tasa.

Ta pani toru hargile, samal ajal kui Patrik tema kirjutuslaual istet võttis. Annika tõmbas arvuti kiiresti lähemale.

„Küll nüüd alles on igasugu asju juhtuma hakanud,” ütles verivärske uudistetoimetaja ja lehitses pabereid. „Korteripõleng Hallundas, gaasimõrv Hispaania Päikeserannikul ja bussiõnnetus Taanis. Hakka bussist peale ja uuri, kas seal rootslasi ka oli. Tõsiseks võib seda pidama hakata siis, kui ilmneb, et tegemist on tivolist saabuva klassitäie rootsi lastega.”

„Lilian Bergqvist taotleb Filip Anderssoni kohtuotsuse vaidlustamist,” ütles Annika ja lülitas oma arvuti Patriku reie vastas käima.

„Vana uudis. Meie ju teadsime seda juba siis, kui me selgitasime välja, et tegelik tapja oli Anderssoni õeraas. Las Berit kirjutab sellest ühe nupukese.”

Kui mina selgitasin välja tegeliku tapja, mõtles Annika, aga ei öelnud midagi.

„Gaasimõrv kõlab päris vastikult,” jätkas mees ja ulatas Annikale väljaprinditud lehed. „Terve perekond on tapetud, koer kaasa arvatud. Vaata, kas saad selle kohta midagi teada, hea oleks ka pildid kõikidest hukkunutest, ja kindlasti koera nimi ja vanus. Rahvas on Hispaaniaga väga seotud, tegemist on ju endiselt rootslaste meelispuhkusekohaga.”

„Kas meil pole seal mitte oma inimene kohapeal?” küsis Annika ning talle meenus lugude kõrval olnud foto morni naeratusega pruuniks päevitunud mehest.

„Tema on kodus Tärnabys jõulupuhkusel. Tulekahju Hallundas tundub üsna külm lugu olevat, aga võimalik siiski, et tuli kedagi evakueerida ja et tädi Hedvig ei saanud ratastooliga trepist alla või midagi muud taolist, mis oleks seksikas.”

„Olgu,” vastas Annika, imestades, et uus ülemus juba asjaomase sõnavara ära oli õppinud.

Seksikas, jumal küll.

„Ma tahtsin veel paari asja üle kontrollida,” ütles Annika, püüdes säilitada rahulikku meelt ja enesevalitsust. „Esiteks sain ma vihje, et valitsus on segatud kahtlasesse kurjategijate väljaandmissobingusse, ja siis veel, et kell kaks on mul kohtumine ühe naisega, kellelt saab võib-olla intervjuu, mis…”

Aga Patrik oli juba ringi pööranud ja teel teemalehtede osakonna poole.

Annika vaatas talle pikalt järele ja otsustas mitte ärrituda. Kui mees on otsustanud oma, hm, alluvaid mitte kuulda võtta, oli see tema enda probleem.

Annika nõjatus toolileenile ja vaatas toimetuses ringi.

Peale tema polnudki siin tegelikult enam kedagi.

Schyman oli ta juba kella kaheksaks hommikul kohale kutsunud ja Annika oli õigesti eeldanud, et tegemist on järjekordse katsega talle mõni juhtiv töökoht pähe määrida. Tavaliselt jäi selliste pakkumiste vahele mõni aasta, aga nüüd oli asi teisiti. Juba varem oli talle püütud sokutada uudistetoimetaja ja päevatoimetaja kohta, krimitoimetaja ametiposti oligi ta vastu võtnud ja seal paar kuud vastu pidanud, aga iial varem ei olnud ülemus tulnud lehvitama tegevtoimetaja ametikohaga.

Nojah. Annika ohkas. Arvestades skeemi, et viis päeva tööl ja viis vaba, oleks ta ju pidanud ametit kellegagi kahepeale pidama, ilmselt siis Sjölanderiga. Sel juhul ei oleks tal tulnud vastutada mitte ainult kõikide nende lolluste eest, mis uudistetoimetuses vältimatult jooksvalt ette tulevad, vaid ta oleks ka sunnitud taluma lõputuid eelarvet, turundusplaane ning personaliküsimusi käsitlevaid koosolekuid.

Pigem juba tulekahjud Hallundas, mõtles ta ja helistas otseliinil kohaliku häirekeskuse juhile.

Sealt vastati, et põhjuseks oli voodis suitsetamine, hukkus üks eelpensionil olev isik. Tuli on kustutatud. Mõõdukad suitsukahjustused. Kedagi ei evakueeritud.

„Ja kes suri?” küsis Annika.

Mees lehitses paberites.

„Korter kuulus kellelegi… see oli mul siin just kuskil… keegi Jonsson… jah, igatahes ei olnud tegemist mingi kuulsusega.”

Pole kuulsust, pole lugu.

Nad lõpetasid kõne.

Küll aga olidki bussiõnnetusse segatud lapsed, kuigi mitte kooliklass, vaid saalihoki võistkond, kes oli teel võistlusele Aalborgis. Buss sõitis Jyllandis aeglaselt libedalt maanteelt välja. Masin oli kraavis külili ja lapsed pidid juhiaknast välja ronima.

Annika saatis fototoimetusse meili ja palus neil silmad lahti hoida, juhuks kui peaks välja ilmuma dramaatilisi pilte hirmunud lastest. Rohkemat kui pildiseeria ei olnud see lugu küll väärt.

Hispaania gaasimõrva loost oli aga märksa keerulisem sotti saada.

Patriku kolmerealine sõnum oli vaid tsitaat teadeteagentuuri välisuudiste osakonnalt, kus teatati, et kahe lapse ja koeraga perekond leiti peale oletatavat gaasiröövi surnuna.

Ta alustas sellest, et otsis internetist üles ainsa Hispaania ajalehe kodulehe, mida ta nimepidi teadis: El País. Pilk jäi peatuma pealkirjal España es el país europeo con más atropellos mortales de peatones.

Ta kissitas ekraani poole – sellest peaks ta aru saama. Kaks aastat hispaania keele tunde gümnaasiumis polnud just palju, aga ajalehetekst internetis polnud ka just mingi raketiteadus. Arvatavasti tähendas see, et Hispaania oli Euroopa riikides seas surnuks sõidetud jalakäijate arvu poolest esirinnas. Eelmisel aastal 680 hukkunut.

Ta sulges artikliakna ja otsis edasi. Otsingus peaks kasutama märksõnu: Familia muerta1Costa del Sol või midagi sellist.

Nada, ninguno, vacío 2.

Kuigi, El País on ju riiklik ajaleht, peakorter tõenäoliselt Madridis. Ehk ei kajastatagi selles väljaandes kunagi kaugel Aafrika piiri ääres toimuvat.

Aga terve perekonna hukkumine peaks ju kõlapinda leidma, vähemalt veebiväljaandes?

Annika tõi endale automaadist plasttopsiga kohvi. Jook kõrvetas vasaku käe nimetissõrme, lausa naeruväärne, kui tundlikuks oli sõrm pärast rünnakut muutunud…

Annika istus maha ja jäi mõtlema. Gaasirööv? Sissemurdmisel kasutati gaasi? Ta polnud midagi sellist varem kuulnud. Kas selline asi nagu gaasirööv on üldse olemas?

Ta sisestas Google’i otsingusse „gaasirööv” ega saanud ühtki tulemust.

Ehk oli tõlkides mingi arusaamatus tekkinud? Kas teadeteagentuur oli midagi valesti üles kirjutanud?

Ta puhus ettevaatlikult kohvile peale ja võttis ühe argliku lonksu. See tundus küll võimatu, aga kohv maitses tõesti veel halvemini kui eelmisel päeval.

Ta sisestas Google’isse lahku kirjutatuna „gaas rööv”, ja nüüd näkkas.

„Autojuht uinutati röövi käigus gaasiga,” võis lugeda ühest kirjest. Teksti oli edastanud Rootsi Raadio ja see oli avaldatud 2004. aasta luutsinapäeval. Shelli jaama juures Västra Jära kandis, Jönköpingist lääne pool, oli öösel veoautost varastatud mitu kasti arvutimonitore. Vargust ei märganud ei autojuht ega ta koer, kes magasid juhikabiinis. Ärgates oli autojuhil peavalu ja väga halb enesetunne. Politsei kahtlustas, et mees oli mingi gaasiga uimastatud. Võimalike jälgede tuvastamiseks oli autojuhilt võetud ka vereproov.

See juba läheb, mõtles Annika ja keris ekraanil teksti edasi.

„Vargad uimastasid koera gaasiga – Stockholmis on eramajadesse sissemurdmiste arv tõusnud,” luges ta järgmiseks. See artikkel oli ilmunud ajalehes Metro vaid paari nädala eest.

Ta sisenes oma ajalehe arhiivi ja jätkas otsingut.

„Vargad kasutasid turistide peal gaasi – Neli inimest uinutati autosuvilas – Heksaan võib suurtes kogustes põhjustada tõsiseid kahjustusi” ja siis veel „Märulifilmide režissööri rööviti gaasiga – „See oli kohutav!””

Artiklis kirjutati rootsi filmirežissöörist, keda rööviti tema korteris Hispaanias Costa del Solil. Ta oli koos tüdruksõbraga hommikul ärgates avastanud, et kõik uksed on pärani lahti ja terve korter tühjaks tehtud.

„Nii et nüüd oleme jälle tühipaljad reamehed,” ütles Berit ja pani oma käekoti kohale Annika vastas.

„Head uut ja kõike sedasamust,” vastas Annika.

„Kuidas sul läheb?” küsis Berit oma mantlit tooli seljatoele sättides.

Annika lasi kätel klaviatuurile vajuda.

„Tänan küsimast,” vastas ta, „ülihästi. See aasta peaks kindlasti tulema parem kui eelmine, sest muu poleks lihtsalt võimalik…”

Berit pani oma sülearvuti kirjutuslauale ja vaatas toimetuses ringi.

„Kas ainult meie sinuga olemegi jäänud? Kas kõik teised on juba ümber struktureeritud?” uuris ta.

Annika järgis tema pilku.

Patrik seisis hoogsalt telefoniga rääkides eemal spordiosakonna juures, mõned IT-poisid vilksatasid kohas, kus varem oli olnud meelelahutusosakond, aga mis nüüd tootis materjali küberruumi tarvis, üks pühapäevalisa toimetaja askeldas fotolaua juures. Valvur Tore, mees, kes oli rahulolematuse kehastus, sättis venivate liigutustega päeva põhiuudiseid kuulutustetahvlile üles.

„Ajakirjandussõda on nagu kõik muud tänapäeva sõjad,” ütles Annika. „Maaväge vähendatakse ja pigem panustatakse tehnikale ning nutikatele pommidele. Millal Schyman sinuga rääkis?”

„Reedel. Kas see kõlbab juua?”

Berit Hamrin osutas Annika kohvitassile.

„Ei kõlba. Mulle helistas ta täna hommikul. Kas sind taheti kaasata juhtide ridadesse?”

„Uudistetoimetajaks,” vastas Berit. „Ma vastasin ei, aitäh.”

Annika suunas pilgu arvutiekraanile. Schyman oli talle kõrgemat kohta pakkunud.

„Aga nüüd ma siin siis istun ja uurin ühte Hispaania gaasimõrva,” ütles ta. „Terve pere sai ühe Päikeserannikul toimunud röövi käigus surma.”

Berit pani arvuti käima ja läks kohviautomaadi juurde.

„Helista Rickard Marménile,” ütles ta üle õla. „Mul ei ole ta numbrit, aga kõik, mis Päikeserannikul huvipakkuvat toimub, on talle teada.”

Annika võttis toru ja valis välismaa numbriinfo.

Kinni.

Siis läks ta jälle Google’isse, mõtles natuke ja kirjutas siis buscar numero telefono españa. Kas seda kirjutati ikka nii? Otsida telefoninumber Hispaania?

Esimene tulemus viitas millelegi nimega Paginas Blancas, valged leheküljed.

Bingo!

Ekraanile ilmus otsinguankeet, kuhu ta sisestas koha ehk Malaga provintsi ja nimed Rickard ja Marmén, ning klõpsas nupul encontrar3.

No kas sa näe!

Selgus, et mees elas Avenida Ricardo Sorianol Marbellas ja et tal oli nii lauatelefon kui registreeritud mobiiltelefon.

Berit istus laua taha topsi aurava kohviga.

„Kes see Rickard on selline?” küsis Annika telefonitoru hoides.

„Mu õemehe vana tuttav. Ta on seal juba pea kakskümmend aastat elanud, õnne proovinud ja ebaõnnestunud nii umbes kõiges, mida ette võib kujutada. Kord oli tal päevitustoolide laenutus, siis pidas ta tõutäkkude talli ja siis oli tal kõrts ka veel. Mingi aeg oli ta osanik ettevõttes, mis tegeles palkmajade müügiga.”

„Hispaania Päikeserannikul?” küsis Annika kõhklevalt.

„Nagu ma ütlesin – ta projektid tavaliselt ebaõnnestuvad.”

„Mis on Hispaania suunakood?”

„Kolmkümmend neli,” vastas Berit ja tegi tahtmatu grimassi, kui oli kohvi maitsnud.

Annika alustas lauatelefoniga. Peale viit kutsungit hakkas rääkima elektrooniline hääl, mis ütles midagi arusaamatut hispaania keeles, ja Annika pani toru ära. Seejärel valis ta mobiilinumbri ja kaks sekundit hiljem vastas vali meeshääl: „Si, dígame!4”

„Rickard Marmén?”

„Hablando!5”

„Ee, mina olen Annika Bengtzon ja helistan Stockholmist Õhtulehe toimetusest. Kas ma räägin selle Rickard Marméniga, kes… kas sa rootsi keelt ikka räägid?”

„Muidugi räägin, kullake. Mida ma saan sinu heaks teha?”

Ta rääkis sulaselget Göteborgi dialekti.

„Ma helistan sulle, sest kuulsin, et sina oled kursis kõigega, mis Päikeserannikul toimub,” ütles Annika ja heitis kiire pilgu Beritile. „Ma tahtsin uurida, et ega sa ei tea midagi ühest gaasiröövist kuskil sealkandis?”

„Gaasiröövist? Ühest gaasiröövist? Sõbrake, siinkandis muud liiki rööve viimasel ajal enam polegi. Kõik röövid on gaasiröövid. Gaasiandurid on Nueva Andalucía villades tavalisemad kui suitsuandurid. Kas oli veel küsimusi?”

Taustal mühises ja kolises midagi, tundus, nagu oleks mees keset kiirteed seisnud.

„Ahah, selge,” pomises Annika, „aga ehk sa seletaksid, mis see gaasirööv üldse on?”

„Vargad lasevad mingit uinutavat gaasi akna või kliimaseadme kaudu majja, ja samal ajal kui pererahvas magab, otsivad tüübid terve putka läbi. Tihti leitakse aega ka maha istuda ja köögis natuke süüa, veini rüübata.”

„Nii et tegemist on kõige levinuma sissemurdmisviisiga, ütled sa?” küsis Annika.

„Sellest on kujunenud lausa epideemia. Hakkas viis-kuus aastat tagasi pihta, kuigi üksikuid gaasitamisi tuli varemgi ette.”

„Miks see just teie kandis nii tavaliseks on saanud?”

„Siin on palju raha, kulda. Puerto Banúsi rahvas hoiab oma madratsite all pakse rahapatakaid. Ja kriminaalset elementi on siin ka omajagu, lisaks jagub vaeseid lollikesi, kes teevad nutsu eest mida tahes. Sügisel nabiti üks rumeenlaste jõuk kinni, nad olid kogu rannikul sadu villasid tühjaks teinud, Gibraltarist Nerjani välja…”

„Riiklik teadeteagentuur väljastas info, et üks pere sai gaasiröövis surma. Tead sa sellest midagi?”

„Millal? Täna öösel või? Kus?”

„Ei tea,” ütles Annika. „Ma tean ainult, et kõik said surma, kaks last ja koer kaasaarvatud.”

Rickard Marmén ei vastanud. Kui liiklusheli poleks kostnud, oleks võinud arvata, et ühendus katkes.

„Kas ta on midagi kuulnud?” küsis Berit suud liigutades.

Annika raputas pead.

„Sa ütled, et terve pere sai surma gaasiröövis?” küsis mees ja liiklusheli taustal sumbus. „Kas ma saan sulle tagasi helistada?”

Annika andis talle nii oma lauatelefoni kui mobiilinumbri.

„Mida sina sellest arvad?” küsis Annika, kui oli toru hargile pannud.

Berit hammustas õuna. Tundus, et ta oli kohvi osas alla andnud.

„Kriminaalidest Hispaania Päikeserannikul või uuest organisatsioonist?”

„Uuest organisatsioonist.”

Berit pani arvutiprillid ette ja nõjatus ekraanile lähemale.

„Eks tuleb olukorrast võtta, mis võtta annab,” vastas ta. „Kui lõplik vastutus minu tegude eest on kellelgi teisel, siis on mul ju rohkem aega teha seda, mida päriselt tahan.”

„Nagu näiteks? Oma isiklikud artikliseeriad? Aias tuhnimine? Või oled mõelnud sukeldumissertifikaadi tegemisele?”

„Mina kirjutan laule,” ütles Berit, samal ajal keskendunult arvutiekraani vahtides.

Annika põrnitses oma kolleegi.

„Laule? Mis laule? Popmuusikat?”

„Muu hulgas ka poplaule. Ükskord osalesime eurovisiooni eelvoorus ka.”

Berit vahtis endiselt süvenenult ekraani. Annika tundis, kuidas tal suu lahti vajub.

„Lõpeta ära! Sa oled päriselt green room’is istunud? Kuidas oli?”

Berit vaatas talle otsa.

„Meie laulu ei valitud tuhande kahesaja parima hulka. Viimane, mis mina selle laulu kohta kuulsin, on see, et mingi Kramforsi kohalik bänd korjas selle üles ja mängib seda nüüd siin-seal Kagu-Ångermanlandis. Kas sa lugesid Lilian Bergqvisti läkitust ülemkohtule?”

„Ei, veel ei jõudnud. Mis pealkiri oli?”

„Kohtuotsuse edasikaebamistaotlus kriminaalasjas…”

„Laulu pealkiri.”

Berit võttis prillid ära.

„„Absolutely me”. Muu hulgas sisaldus laulusõnades uudisfraas To be or not to be. Ma olen selles ajalehes töötanud kolmkümmend kaks aastat, ja kui hästi läheb, siis püsib see veel kümme aastat vee peal. Selleks ajaks olen ma kuuskümmend viis ja siis ongi paras aeg pensionile minna. Mulle meeldib ringi asjatada ja artikleid kirjutada, aga kes mulle selleks korralduse annab või millisel toolil ma istun, on mulle täiesti ükskõik.”

Ta vaatas hindava pilguga Annikat.

„Kas ma tundun sulle kibestunud?”

Annika hingas välja.

„Tegelikult üldse mitte. Mul on endal täpselt samad mõtted. Mitte et ma varsti pensionile hakkaks sättima, aga seda edasi-tagasi kõigutamist on siin tõesti nii palju olnud, et merehaigeks ma küll enam ei jää. To be or not to be. Aga kuidas edasi läks?”

„No more crying, no self-denying6,” ütles Berit, pani prillid pähe ja asus jälle arvutit vahtima. „Mis sa arvad, kui suur on võimalus, et Filip Andersson õigeks mõistetakse?”

„Et riigiprokurör ise kohtuotsuse vaidlustas, on juba omaette näitaja,” ütles Annika.

Ta läks riigiprokuröri kodulehele ja otsis pöördumise välja.

„Sa ju kohtusid temaga mõne kuu eest Kumla vanglas. Kas sinu arvates on ta süütu?” uuris Berit.

Annika lasi silmadel üle riigiprokuröri avalduse libiseda. Teda valdas alati ebameeldivustunne, kui ta midagi neist mõrvadest lugema pidi. Ta oli olnud patrullautos, mis esimesena sündmuspaigale jõudis, ja sattus nii kogemata otse laipade keskele.

Hiljem, sügisel puutus ta Filip Anderssoni nimega kokku mitmel korral, kui ta tuhnis mõrvatud politseikuulsuse David Lindholmi juhtumis. Filip Andersson oli tuntud ja edukas finantshai, keda tunti küll rohkem Stockholmi kõrgklassi seltskonnafotodelt kui ärilehe majanduskülgedelt, enne kui ta sai kogu Rootsis kurikuulsaks „Söderi kirvemõrtsukana”. Ta oli olnud David Lindholmi hea sõber.

„Filipi segane õde tappis need inimesed,” ütles Annika.

Ta klõpsas riigiprokuröri kodulehe kinni.

„Kui hästi sa Rickard Marméni tunned?”

„Kui hästi, kui hästi… minu õemehel Haraldil, kellega Thord ikka kalal käib, on korter Fuengirolas alates 70-ndate lõpust. Kui lapsed väikesed olid, suvitasime seal igal suvel paar nädalat. Rickard on inimene, kellega varem või hiljem kokku puutud, kui sealmail mõnda aega kohapeal olla. Mina ei ole üldse nii kindel, et Filip Andersson süütu on.”

„Ta on küllaltki ebameeldiv tüüp küll,” ütles Annika ja sisestas sõnad „rootslased Hispaania Päikeserannik” Google’i otsinguaknasse. Ta sattus lehele www.costadelsol.nu. Sait laadis ja Annika kummardus ekraanile lähemale, et lugema hakata.

Selgus, et Päikeserannikul on rootsikeelne raadiojaam, mille eetris lastakse ööpäev läbi rootsikeelset reklaamteksti. Seal on rootsikeelne kuukiri ja uudisteleht, rootsi kinnisvaramaaklerid ja rootsi golfirajad, rootsi restoranid ja rootsi toidupoed, rootsi hambaarstid, veterinaarid, pangad, ehitus- ja sideettevõtted. Ta leidis saidilt arvamusavaldusi näiteks teemal, et varem oli kõik parem, ja ka kohalike sündmuste kalendri, mis muu hulgas teatas, et Rootsi kirik pidas kaneelisaiakeste päeva. Isegi Marbella linnapea osutus rootslaseks, või õigemini oli ta abielus rootslasega. Naise nimi oli Angela Muños, aga teda kutsuti, nagu selgus, Tittiks.

„Jumal küll! Marbella on niisama rootsilik kui vihmane jaanipäev!”

„Kuigi päikesevõimalus on Marbella puhul tunduvalt suurem,” lisas Berit.

„Kui palju rootslasi seal elab?”

„Umbes nelikümmend tuhat,” vastas Berit.

Annika kergitas kulme.

„Lausa rohkem kui Katrineholmis,” ütles ta.

„Kuigi selles arvestuses on vaid sissekirjutatud. Neid, kes seal mingi aja aastast elavad, on palju rohkem,” ütles Berit.

„Ja nüüd on siis terve perekond tapetud, keset kogu seda rootsi idülli,” nentis Annika.

„Hea lähenemisnurk,” ütles Berit, tõstis toru ja valis riigiprokuröri büroo numbri.

Annika klõpsis edasi ja luges rubriiki „Viimased uudised Hispaaniast”.

Hispaania politsei oli La Campanas kätte saanud suure koguse narkootikume. 700 kilo kokaiini konfiskeeriti puuviljalaost. Vastuolulise baski partei ANV kolme juhti kahtlustatakse kuriteos. Selgi aastal on oodata põuaperioodi. Vaal sattus San Pedro lähistel kuivale. Antonio Banderase isa matused toimuvad Marbellas.

Ta lahkus Google’ist ja sisenes sealse rootsi ajalehe arhiivi.

Näis nii, et väga paljudel Rootsi kuulsustest oli Päikeserannikul maja või korter – näitlejatel, meelelahutajatel, sporditähtedel ja finantshaidel.

Ta haaras toru ja helistas jälle välismaainfosse, seekord vedas rohkem. Ta küsis restoran La Garrapata, rootsi ajakirja, ajalehe Lõunarannik ja kinnisvarafirma Wasa ning mitme Malaga provintsi omavalitsuse telefoninumbreid.

Saanud need kätte, hakkas ta helistama. Ükski neist rootslastest, kes ragisevate Hispaania kõneliinide teises otsas vastasid, ei teadnud midagi surmajuhtumeist seoses gaasirööviga, küll aga oli kõikidel rääkida vürtsikaid lugusid muudest sissemurdmistest, kohalikust ajaloost ja arengust, ilmast, inimestest ja liiklusest.

Annika sai teada, et Malaga provintsis elas üle miljoni inimese, neist umbes pool miljonit Malagas ja mõnisada tuhat Marbellas. Keskmine temperatuur oli talvel seitseteist ja suvel kakskümmend seitse kraadi, päiksepaisteliste päevade arv aastas oli kolmsada kakskümmend. Marbella rajasid roomlased 1600 eKr ja linna nimi oli algselt Salduba. Aastal 711 vallutasid linna maurid ja andsid sellele nime Marbi-la. Vanad linnaosad on praegugi veel rajatud Rooma-aegsete hoonete varemetele.

„Meie siin kargasime veel loomanahkades ringi, kui neil seal lõunas oli juba veevärk ja kliimaseadmed,” ütles Annika imestunult, kui oli toru hargile pannud.

„Kas tuled ka lõunale?” küsis Berit.

Nad logisid oma kasutajakontodelt välja, et keegi ei saaks lõunasöögi ajal nende isikuandmeid kaaperdada.

Annika sobras parasjagu toidukupongi otsides oma käekotis, kui tema mobiiltelefon helises. Number ekraanil oli üheteistkohaline ning algas kolme ja neljaga.

„Annika Bengtzon? Rickard Marmén siin. Kuule, ma uurisin seda gaasiröövi asja. Su andmed vastavad tõele.”

Ilmselt oli ta seekord kuskil mujal kui kiirteel, sest nüüd oli taustal vaikus.

„Ah nii,” ütles Annika, ise kadunud toidukupongi pärast pahandades.

„On sul selle pere kohta mingit infot?”

„Et kes surma said?”

Ta leidis võtmetaskust ühe rebenenud kupongi.

„Kas sa teadsid, et tegemist on Sebastian Söderströmi perega?”

Annika tahtis juba küsima hakata, et „kelle?”, kuid hakkas selle asemel hoopis õhku ahmima.

„See jäähokimängija?” küsis Annika ja pillas toidukupongi lauale.

„Nojah, sellest on vist nüüd juba kümme aastat, kui ta NHL-is oma karjääri lõpetas. Nüüd elab ta ju siin lõunas ja peab tenniseklubi. Nii palju kui mina teada sain, läks kogu ta pere kaasa, ämm kaasaarvatud.”

„Kas Sebastian Söderström on surnud?” küsis Annika valjult ja vehkis käega, et peatada Beritit, kes oli juba teel personalisööklasse. „Nemad olidki see rootsi pere, kes surma sai?”

„Tal oli naine ja kaks üsna väikest last.”

„Mis Sebastian Söderströmiga on?” uuris Patrik, kes kuskilt äkki tema kõrvale ilmus.

Annika keeras talle selja ja toppis nimetissõrme vabasse kõrva.

„Kui kindel see info on?” küsis Annika.

„Raudpolt,” vastas Rickard.

„Kes seda kinnitada saaks?”

„Ausõna, seda ei oska ma küll öelda. Aga nüüd sa siis tead.”

Ta viskas toru hargile ilma vastust ootamata.

„Mis see oli?” küsis Patrik.

Berit tuli oma kohale tagasi ja pani käekoti jälle kirjutuslauale.

„Vaata Sebastian Söderströmi kohta paginasblancas.es lehelt,” ütles Annika ja Berit logis end jälle sisse, otsis lehekülje välja ja luges sealt: Las Estrellas de Marbella, Nueva Andalucía.

Number oli üheksakohaline ja algas 952-ga.

„Mis siin toimub praegu?” küsis Patrik ja pööras peopesad taeva poole, et oma hämmeldust rõhutada.

„Ma pean ühe asja järele kontrollima,” vastas Annika ja valis villa numbri Las Estrellas de Marbellas. Pärast viit kutsungit vastas elektrooniline naishääl: „Ha llamado a nuevo cinco dos…7”. Annika katkestas kõne ja valis välisministeeriumi valveteenistuse otsenumbri.

„Ära liiga palju looda,” ütles Berit, kui nägi, kuhu Annika helistas. „Nemad saavad tavaliselt kõigest viimasena teada.”

Pärast tsunamit oli välisministeeriumi kaader end kokku võtnud ja olnud mingi aja peaaegu et vastutulelik, ent nüüd suhtuti jälle sama upsakalt nagu enne hiidlainekatastroofi.

„Mina olen Annika Bengtzon ja helistan Õhtulehest,” vuristas ta, kui välisminn viimaks vastu võttis. „Ma soovin saada kinnitust meieni jõudnud infole, et perekond, kes Lõuna-Hispaanias Las Estrellas de Marbellas gaasiröövi käigus surma sai, olid Rootsi kodanikud.”

„Selliseid teateid ei ole meieni jõudnud,” nähvas naisterahvas ministeeriumist.

„Kas te oleksite nii lahke ja uuriksite järele?” küsis Annika mesise häälega ja pani toru ära.

„Minu hispaania keel ei küündi politseiga suhtlemiseni,” ütles Berit.

„Minu oma ka mitte,” ütles Annika.

„Interpol.”

„Europol. Nemad on operatiivsemad.”

„MIDA?!” möiratas Patrik.

Annika võpatas ja vaatas üllatunult oma kolleegi, või see tähendab – uudistetoimetajat.

„Mul on siin üks allikas, kes väidab, et see gaasiröövis surma saanud pere Päikeserannikul oli Sebastian Söderström, tema naine, lapsed ja ämm.”

Patrik pööras end kannal ringi, surus mõlemad käed ümber suu ruuporiks ja lõugas: „Sport!!”

Annika astus kolm pikka sammu ja haaras tal õlast.

„Rahune maha,” ütles Annika, kui Patrik oli tiiru ära teinud ja end tema poole tagasi pööranud. „Ma pean sellele kõigepealt kinnitust saama. Sa ei saa lasta spordiosakonna poistel talle järelehüüet kirjutama hakata, kuni me kindlalt ei tea, kas see info tõesti ka paika peab.”

„Nad peaks juba rahvast läbi helistama hakkama,” ütles Patrik.

„Ja mida nad ütleksid? Et me arvame, et ta on surnud? Ja isegi kui see on tõsi, siis ei tea me ju, kas tema lähedastele on sellest juba teatatud.”

„Sa ju ise ütlesid, et kõik said surma.”

Annika ohkas.

„Aga võib-olla on tal õdesid-vendi, vanemad.”

Ta astus veel ühe sammu edasi ja jäi täitsa Patriku nina all seisma, ulatudes mehele täpselt kõrisõlmeni.

„Võta mu nõu kuulda, uudisteboss. Tõmba natuke hoogu maha. Sa sõidad kraavi nii et tolmab, kui sa samas vaimus jätkad.”

Patrik kahvatas.

„Sa oled lihtsalt kade, et sind ei edutatud,” ütles Patrik ja läks spordiosakonna poole.

„Me peame selle info üle kontrollima,” ütles Berit ja tõstis telefonitoru.

Pärast mitut telefonikõnet sai selgeks, et Hispaania politsei on kinnitanud, et viis isikut, kes elasid Marbella lähistel, olid öösel niinimetatud gaasiröövi käigus surma saanud. Hukkunute isikuid ja rahvust täpsustatakse kõige varem järgmise päeva lõunaks.

Niisiis tegid nad pausi ja kiirustasid alla sööklasse.

„Ma ei orienteeru spordis kuigi hästi,” ütles Berit, kui nad olid akna alla maha istunud, kumbki oma portsu kooreklopsiga. „Kes see mees oli?”

Annika mälus näkileiba ja vaatas välja hallusesse.

„NHL-i proff päris mitu hooaega, algul Anaheim Ducksis ja siis Colorado Avalanche’is. Kaitsja. 90-ndate alguses oli ta mitu aastat järjest koondises, ja kas ta mitte ei võitnud MM-kulda nii 1991. aastal Soomes kui ka 1992. aastal Tšehhoslovakkias…”

Nüüd oli Beriti kord jahmunult Annikat vahtida.

„Kuidas sa kõike seda tead?”

Annika neelas valju lonksatusega mineraalvett.

„Ta oli Sveni iidol,” vastas ta ja edasi Berit enam ei küsinud.

„Midagi neis kustuvates sporditähtedes on,” ütles ta ja vaatas Annika eeskujul aknast välja. „Nad on justkui mustad augud, mis lausa tõmbavad häda ja õnnetust ligi.”

Suured vihmapiisad trummeldasid aknaklaasile.

„Aga mõtle ise, kui su kõrgaeg on 24-aastaselt, siis ülejäänud elu möödubki kunagise hiilguse üha kaugenevas kumas,” ütles Annika.

Kohvi nad seekord ei võtnud, vaid läksid kohe tagasi toimetusse.

Patrik ootas edasi-tagasi tammudes Annika laua juures.

„Mul on sulle üks asi. Alates täna pärastlõunast juhatab Kicki Pop saadet, mis on eetris enne päevauudiste kokkuvõtet rahvusringhäälingus, P1-s. Ma tahan, et sa helistaks Erik Pontile uudistesse ja uuriksid, mida tema sellest arvab.”

Annika põrnitses oma uut uudistetoimetajat ja ootas naerupahvakut, mis kogu asja naljaks pööraks.

Seda ei tulnud.

„Sa teed ikka nalja, eks? Ma uurin parasjagu gaasimõrva Marbellas, mis on ülikõva lugu. Seal elab massiliselt rootslasi, kes…”

„Berit võib selle enda peale võtta. Ma tahan, et sa praegu Kicki Popiga tegeleks.”

Annika ei suutnud oma kõrvu uskuda.

„Sa tahad tõepoolest, et ma helistaks Erik Pontile ja õngitseksin ta käest inetusi ühe tema naiskolleegi kohta? Kes muuseas on noor ja blond?”

„Ponti on ju tuntud selle poolest, et sõidab tibidest teerulliga üle.”

Annika istus oma toolile, selg tikksirge.

„Olgugi Ponti upsakas ja ülbe, aga loll ta ei ole. Ta kritiseeris blondi naiskolleegi ühe korra, ja siis oli see põhjendatud. Aga kui mõelda, kui palju jama sellest tema jaoks tuli, siis kas sa tõesti arvad, et ta astuks jälle samasse ämbrisse?” uuris Annika.

Patrik kummardus Annika kohale.

„Sa helistad, kohe!”

Annika langetas pea, haaras toru ja helistas raadiouudiste toimetusse.

Erik Ponti ei tahtnud seda kommenteerida, ei Kicki Poppi isiklikult ega tema saadet.

„Üllatus tõesti!” ütles Annika, võttis jaki ja hakkas valvelaua poole minema.

„Kuhu sa lähed?” hüüdis Patrik talle järele.

„Mul on kell kaks kokkusaamine,” viskas Annika üle õla.

„Kellega?”

Annika pööras ringi ja vaatas talle otsa.

„On olemas selline asi nagu allikakaitse, oled ehk kuulnud?”

„See ei kehti ülemuste puhul,” vastas Patrik ja Annika märkas, et mehe kõrvalestad olid tulipunased.

„See ei kehti vastutava väljaandja puhul,” parandas Annika.

Siis läks ta valvelaua juurde ja pani vana hea Tore juures kirja, et võtab auto.

Sadu muutus üha tihedamaks, nii et kojamehed pidid pidevalt vehkima. Kell oli alles pool kaks, aga pimedus hiilis juba ligi. See hõljus külmetavate jalakäijate, sopaste tänavavalgustite ning võbisevate tuledega veoautode kohal.

Ta sõitis lääne suunas, Enköpingi poole, mööda Rissnest, Rinkebyst ja Tenstast. Tema teele jäid kortermajad, ridaelamud, tühjad koolid ja hüljatud jalgpalliplats. Barkarby rongijaama juures tekkis maanteel järsku ummik, Annika nõjatus ettepoole ja vaatas läbi eesoleva auto klaasi, et näha, kas teel on juhtunud õnnetus, millest toimetusse teatada. Ei paistnud sedamoodi. Kui, siis oli jalakäijale otsa sõidetud. Või siis oli keegi rongi ette hüpanud, mis oli ka üpris tavaline.

Varsti sai ta jälle liikuma, kuigi aeglaselt venides. Ehitised muutusid üha harvemaks, okaspuumetsad ja tööstuspiirkonnad võtsid järje üle. Ilm oli kohutav. Pruunikashall pori pritsis eessõitva auto ratta alt esiklaasile, kojamehed vehkisid maksimaalse sagedusega. Ta pani autoraadio käima, sattus täpselt reklaami otsa, ning lülitas selle jälle välja.

Maastik tema ümber muutus üha metsikumaks. Tööstushooned taandusid, ainult kuusemets jäi. Kuuskede oksad sirutusid auto, sellesama porise Volvo poole, millega ta tol detsembrikuu päeval Garphyttani juurde sõitis, kui ta Alexandri üles leidis.

Brunna juures tegi ta parempöörde Roligheteni suunas. Äkki vihm lakkas ja kõik jäi vaikseks. Annikal oli äärmiselt kehv suunataju, mida ta kompenseeris kaartide täpse uurimise ja marsruutide üleskirjutamisega. Lerberga juures vasakule, siis 800 meetri pärast jälle vasakule, Fornstast mööda. Üle polügooni ja siis paremale.

Ta pidi sõitma Lejongårdenisse, perekoju Lejondalssjö järve ääres, kus Julia Lindholm koos oma taasleitud pojaga elas.

Annika oli lubanud neid külastada, aga oli külastust pidevalt edasi lükanud. Ta ei teadnud, mida sealt oodata oli. Nad olid vaid kahel korral kohtunud, mõlemal puhul äärmuslikes tingimustes.

Esimesel korral olid nad koos otse mõrvapaika tormanud, Sankt Paulsgatanil Södermalmis. Annika sõitis tol õhtul Söderis koos Julia ja tema kolleegi Nina Hoffmaniga patrullautos number 1617. Väljakutse ei kõlanud kuigi tõsiselt – korterikaklus –, nii et Annika sai loa kaasa minna, tingimusel, et hoiab tagaplaanile. Kui laibad avastati, toimetas Nina ta kiiresti minema.

Nende teisel kohtumisel oli Julia vahistatud, kahtlustatuna oma mehe, tuntud politseiniku David Lindholmi ja oma poja Alexandri mõrvas. Kohus oli talle eluaegse vangistuse määranud. Keegi ei hoolinud tema pidevast väitmisest, et ta ei ole süüdi, et tema mehe oli maha lasknud keegi talle täiesti tundmatu naine, kes ka Alexandri kaasa võttis.

Tema poega Alexandrit oli Annika vaid korra näinud, tol ööl, kui ta poisi

Yvonne Nordini maamajast Garphyttani lähistelt leidis. Poiss rööviti ja teda hoiti seitse kuud vangistuses, enne kui Annika ta jälle üles leidis.

Autotuled peatusid punasel puitfassaadil, mis helkis pisut vastu, niisiis ei olnud tegemist ehtsa rootsipunasega, vaid õlivärviga. Annika sai aru, et on kohale jõudnud. Ta keeras õuele, pani käsipiduri peale, lukustas autouksed ja jäi korraks pimedusse istuma, mootor tühikäigul.

Lejongården oli madal ja pime ühekorruseline ehitis, mis asus Lejondalssjö rannal. See nägi välja nagu lasteaed või väiksem vanadekodu. Sissekäigu kohal paikneva tule valgusvihus paistis väike mänguväljak. Taustal oli liikumatu ja hall veekogu.

„Ma tahan sind südamest tänada,” oli Julia telefonis öelnud, Annikal oli seda piinlik kuulda.

Ta sättis juuksed korda, pani mootori seisma ja astus kruusasele õuele.

Sissepääsu juures ta seisatas ja vaatas järvele. Mõned raagus kased kõrgusid kõhklevalt kaldaservas, oksad sama hallid kui järvevesi. Paarisaja meetri kaugusel keset järve paistis metsaga kaetud saareke. Kaugelt eemalt oli kuulda vaikset maanteemühinat.

Uks avati ja rahvuslikus kampsunis ning lambavillastes sussides naine küünitas üle läve.

„Annika Bengtzon? Tere, mina olen Henrietta.”

Nad surusid kätt. Henrietta? Kas Annika peaks teda teadma?

„Julia ja Alexander ootavad sind.”

Annika astus turvakodusse sisse. Õhus oli tunda hallitust ja seitsmekümnendaid. Heledad linoleumpõrandad, roosad klaaskiudseinad, plastist põrandaliistud. Otse ees, poolsuletud ukse taga, vilksatas midagi, mis võis olla valgustatud koosolekuruum. Ta nägi pruune plasttoole vineerlaua taga ja kuulis kedagi naermas.

„Ma palun sul jälgida, et käituksid täiesti tavaliselt,” ütles Henrietta ja Annika tundis, kuidas ta sellise palve peale hetkega krampi tõmbus.

„Siiapoole…”

Henrietta pööras vasakule, kitsasse koridori, mille paremas seinas oli usterida ja vasakul aknad parkimisplatsi poole.

„See siin meenutab mulle mu elu ainukest pikka rongireisi,” ütles Annika ja lootis, et ta hääl kõlab argiselt.

Tundus, et Henrietta ei kuulnudki teda. Naine jäi keset koridori ühe ukse juures seisma ja koputas õrnalt.

Ustel ei olnud lukke ega toanumbreid, pani Annika tähele. Ta oli perekodu veebilehelt lugenud, et asutus tahtis tekitada „kodutunnet, pakkudes hoolitsust ja turvalisust”.

Uks tehti lahti. Koridoripõrandale tekkis kollase valguse kolmnurk.

Henrietta astus sammukese tagasi.

„Alexander küpsetas ise koogi,” ütles ta ja lasi Annika sisse. „Andke kohe teada, kui tahate, et ma ta korra endaga mängima viiks.”

Seda viimast ütles ta juba ruumis sees olles.

Annika jäi lävele seisma.

Tuba oli palju suurem, kui ta oleks arvata osanud. See oli piklik ja ühes otsas oli suur aken uksega, mis viis välja terrassile. Kohe ukse juures oli kaheinimesevoodi ja selle kõrval lapsevoodi, toa teises otsas oli diivan ja televiisor ning köögilaud nelja tooliga.

Laua ääres istus Julia Lindholm, liiga pikkade varrukatega džemper seljas ja juuksed hobusesabasse kinnitatud. Tema poeg istus seljaga ukse poole, käte liikumise järgi võis aimata, et ta parasjagu joonistas palavikuliselt.

Julia sööstis Annika poole ja kallistas teda kõvasti.

„Nii tore, et sa tulla said,” ütles ta Annikat enda vastu surudes.

Annika, kes oli tervituseks valmistunud väljasirutatud käega, tundis end totakalt ja vastas kohmakalt kallistusele. Uks tema taga sulgus.

„Ma ju lubasin tulla. Muidugi.”

„Meil pole veel kuigi palju külalisi käinud,” ütles Julia, kes Annika viimaks oma sülelusest vabastas ja diivanil istet võttis. „Minu vanemad käisid jõulude ajal siin, ja Nina on meid mõned korrad vaatamas käinud. Aga Davidi napakat ema ma siia ei tahtnud. Oled sa temaga kunagi kohtunud?”

„Davidi emaga? Ei ole.”

Annika pani oma koti ja jaki diivani juurde maha. Ta vaatas poisi poole, aimates juuste varjust tema pehmeid näojooni. Poiss joonistas suurte rasvakriitidega, tugevalt ja sihikindlalt, ega vaadanud kordagi üles. Annika astus ettevaatlikult lähemale, kükitas poisi kõrvale maha ja üritas tema pilku püüda.

„Tere, Alexander, mina olen Annika. Mida sa joonistad?”

Poiss surus suu kõvemini kinni ja kriidi liikumine paberil muutus veel ägedamaks. Jooned olid paksud ja mustad.

„Vanaema on natuke segaduses, ja tal läheks ainult hullemaks, kui me ta sellisesse kummalisse kohta külla kutsuksime. Me ootame, kuni oleme jälle kodus, ja siis saame vanaemaga jälle kokku, või mis, sõbrake?” küsis Julia.

Poiss ei reageerinud. Kogu joonistus koosnes süsimustade joonte rägast. Annika sättis end Julia Lindholmi kõrvale istuma.

„Väga palju ta veel ei räägi. See ei pidanud üldse imelik olema, iga asi võtab aega, nagu siin öeldakse,” seletas Julia.

„Kas ta üldse midagi räägib?” uuris Annika.

Julia naeratus haihtus. Ta raputas pead.

Minuga ta rääkis küll, mõtles Annika. Tol ööl. Ta ütles päris mitu sõna. Kas sul on veel kommi? Ta on loll. Väga loll. Mulle maitsevad rohelised.

Julia läks tagasi akna juurde ja jäi seljaga toa poole seisma. Annika nägi akna peegelduselt, et ta näris oma pöidlaküünt. Siis äkki tormas ta telefoni juurde, mis oli terrassiukse juures seinal.

„Henrietta, kas sa saaksid natuke Alexandri järele vaadata? Jah, nüüd kohe. Suur tänu.”

Vaikus, mis tekkis, kui Julia toru hargile pani, lausa särises. Annikal hakkas suu kuivama ja sõrmedes torkima. Ta peitis käed põlvede vahele ja vahtis vanaema smaragdsõrmust. Möödus terve igavik, enne kui hooldaja, või kes ta nüüd oligi, tuppa tuli ja Alexandri käekõrvale võttis, öeldes:

„Kas tuled koos minuga filmi vaatama? „Kalapoeg Nemot”?”

Henrietta pöördus Annika poole.

„See jutustab ühest kalapoisist, kes eksis oma isa juurest ära, aga jõudis lõpuks jälle koju.”

„Jah, ma tean,” vastas Annika.

Vaikus jätkus ka siis, kui nad kahekesi olid jäänud.

„Ma töötan ju Õhtulehes,” ütles ta, et seda kuidagi katkestada. „Seepärast tahtsin sinult küsida, et kas sulle sobiks, kui ma sinust ajalehte loo kirjutan, sinust ja Alexandrist. Sellest, kuidas teil siin läheb.”

Julia näris pöidlaküünt edasi.

„Veel mitte. Kui, siis hiljem. Jah, hiljem kunagi. Ma tahan oma lugu jutustada küll, aga praegu on mu peas veel liiga suur segadus.”

Annika ootas vaikselt. Ta ei olnudki arvanud, et Julia räägib oma elust pärast õigeksmõistmist kohe praegu, kuigi oli lootnud, et seda teemat saab tasapisi juba puudutada. Meedia jaoks lõppesid krimilood siis, kui politsei lahendas kuriteo ja selle toimepanijatele määrati karistus. Kuriteo tagajärgedest, nagu näiteks ohvri pikk ja vaevarikas tee tagasi mingilgi moel normaalse elu juurde, ei kirjutatud mitte kunagi.

„Ma olen nii vihane,” ütles Julia, tasa ja otsekui üllatunult. „Ma olen nii kuradi vihane kogu maailma peale.”

Ta läks aegamisi laua juurde ja vajus Alexandri toolile. Ta oli nii pisike, et peaaegu kadus oma suurde kampsunisse ära.

„See pidi ka normaalne olema. Kõik on nii kuradi normaalne!”

Ta rehmas vihase žesti saatel käega.

„Kas te olete pärast sinu vabakslaskmist kogu aja siin olnud?” küsis Annika.

Julia noogutas.

„Mind viidi keset ööd alla valvekohtusse ja kell pool kaks öösel tehti otsus. Siis sõidutati mind siia. Alexander oli juba kohal.”

Ta vaatas akna poole. Väljas oli vahepeal pimedaks läinud.

„Mul ei läinud vanglas kuigi hästi. Algul ei olnud mul siin ka kuigi hästi. Alexander ei tahtnud minust midagi teada. Ta jooksis minu juurest ära ja leppis ainult Henriettaga.”

„See kõik oli kindlasti ka täiesti normaalne?” ütles Annika ja Julia isegi turtsatas.

„Sa oled asjast juba aru saanud. Kuigi tuleb tõdeda, et nad tõesti tunnevad siin oma asja. Nina vähemasti ütleb nii, tema nad välja otsiski. See siin on perevarjupaikade Rolls-Royce, nagu Nina ütleb, pealegi on enam kui õiglane, et ühiskond nüüd natukenegi kompenseerib kogu ebaõiglust, mis meile osaks sai…”

Annika kuulis Julia sõnade taga Nina Hoffmani häält. Julia parim sõber, politseinik, kes oli tema kooli- ja töökaaslane, oli olnud üks Annika allikatest David Lindholmi juhtumi uurimisel. Annika nägi Ninat vaimusilmas, tema korralikku hobusesabasse kammitud soengut, resoluutset pilku, tema otsustavust.

Julia tõusis püsti.

„Ah jaa, kas sa kohvi soovid? Termoses on. Ja mitte Alexander ei küpsetanud kooki, vaid Henrietta. Alexander istus samal ajal kõrval ja maalis ühte järjekordset harakapesa.”

Ta võttis laual lebavast paberikuhjast kõige pealmise joonistuse ja hoidis seda Annika ees. Süsimustade joonte virvarr kattis pea iga ruutmillimeetri suurel paberil.

„Ka jälle normaalne,” ütles ta ja pani joonistuse hunnikusse tagasi.

„Natuke kohvi võiks ju juua küll. Toimetuse kohv ei ole joodav. Me kahtlustame, et keegi on veepaaki kassikust valanud.”

Julia osutas termose peale, aga ei näidanud valamise osas mingit initsiatiivi üles.

„Me peame siin veel vähemalt kolm kuud olema. Alexandri pärast, nagu nad väidavad. Tema peab olema erihooldusel. Hetkel oleme erakorralised kliendid. Meid uuritakse.”

Ta hääl murdus vihast, kui ta viimast lauset ütles.

„Arstid otsustavad kaheksa nädala jooksul, kui segi me oleme. Siis saame kaks kuni kuus kuud määratud ravi. Veel pikemas perspektiivis järgneb siinse asutuse lähistel elamine. Selles paigas siin on põhirõhk vanemate ja laste vahelisel suhtel. Mind kui ema toetatakse ja nõustatakse. Hiljem pakutakse võimalust siia varjupaika edasi jääda…”

Ta peitis näo kätesse ja hakkas nutma.

Annika, kes parasjagu termosest tassi kohvi valas, keeras korgi peale ja asetas termose lauale tagasi nii vaikselt kui suutis.

„Sinu viha on täiesti mõistetav. Nagu ka Alexandri oma. Minagi ei ole teab kui kiindunud neisse ajuväänajatesse, aga ma eeldan, et neil on paljuski õigus. Kõige normaalsem ongi ilmselt, et te mõlemad olete vihast hullumas.”

Julia võttis keeksi kõrvalt kuhjast taskuräti ja nuuskas nina.

„Nad räägivad, et pool aastat on väikese lapse jaoks terve eluaeg. Alex oli seal metsas selle hullu eidega seitse kuud, nii et iseenesest mõista on ta vihane. Ilmselt ei saanud ta iial vastuseid ühelegi oma küsimusele selle kohta, kus mina ja David oleme, nii et tema jaoks olime me mõlemad surnud. Pealegi tajus ta ohtu iseenda elule, nagu arstid ütlevad. Ta kehalt leiti päris palju sinikaid ja marrastusi, nii et arvatavasti peksis see hull teda üsna korralikult.”

„Kuidas ta ennast nüüd tunneb?”

„Ta tuleb küll minu juurde, aga ei taha mulle otsa vaadata. Öösiti magab ta kehvasti, ärkab üles ja nutab. Me peame ööseks talle jälle mähkmed panema, kuigi muidu oli ta juba kaks aastat potil käinud.”

„Kuidas te siin oma päevi sisustate?” uuris Annika ja jõi kohvi, mis maitses uskumatult hästi.

„Mul on eraseansid terapeudiga ja varsti saan hakata osalema grupiteraapias ja teiste emadega rääkida, see pidavat väga tervendav olema. Alexander ainult mängib. Kaevab liivakastis, joonistab ja mängib palli. Kui meid siit välja kirjutatakse, võtab laste- ja noortepsühhiaater aegamööda tema juhtumi üle.”

Ta naeris lühidalt ja pisut närviliselt.

„Aga see on niisama jutt. Ma tahtsin ju hoopis sind tänada, kõige eest, mis sa meie heaks oled teinud. See olid ju sina, kes…”

Annika hoidis kohvitassi kõvasti peos.

„Pole tänu väärt. Mul on hea meel, et sain kuidagi kasulik olla.”

Vaikus võttis jälle maad.

„Nii. Kuidas sinu jõuluaeg muidu on läinud?” vahetas Julia teemat.

Annika asetas tassi lauale.

Kas peaks rääkima asjast nii, nagu oli? Et ta istus jõuluõhtul koos lastega vanalinnas oma uues korteris keset lahtipakkimata kaste ja sõi Konsumist ostetud vaakumpakis sinki ning vaatas arvutist Disney jõulumultikaid? Seda, et ta viis lapsed aastavahetuseks nende isa juurde ja tundus, et neile meeldis seal palju rohkem?

„Hästi-hästi. Ainult et tööd on palju. Just täna hakkasime kirjutama ühest eriti õudsest mõrvast Hispaania Päikeserannikul.”

Julia tõusis ja keeras Annikale selja.

„Costa del Sol on üks ilge koht. Ja Estepona on lihtsalt kohutav.”

Annika vahtis jälle oma käsi, tema teemavalik niisama lobisemiseks oli täielik fopaa. Ta ju teadis, et Julia oli veetnud sealkandis Davidi kõrval tõeliselt painava perioodi.

„Anna andeks, ma ei tahtnud jälle…”

„Me olime seal pool aastat, millest enamiku oli David sõidus. Ma olin rase ja mul polnud autot. Poodi oli mitu kilomeetrit, nii et ma pidin jala minema ja pärast toidukotid kuidagi kohale lohistama, ja seda kõike kolmekümnekraadises kuumuses…”

„See oli kindlasti õudne,” märkis Annika.

Julia kehitas õlgu.

„Ta osales mingil ülisalajasel operatsioonil, vahel oli ta isegi kaks nädalat järjest ära, ilma endast elumärki andmata. See kestis mitu aastat, see kuradi operatsioon. Mitu aastat!”

Ta hakkas ringi jalutama.

„Ja mina ei saanudki iial teada, milles see seisnes. Narkootikumid või rahapesu või mingi muu jama, mina ei tea, ma ei saanudki teada…”

Ta kummardus Annika kohale.

„Ja tead, mis veel kõige hullem oli? Et mul oli nii pöörane hirm, et ta võiks viga saada. Et midagi võis juhtuda, midagi ohtlikku. Ja mis siis sai?”

Ta naeris valju häälega.

„Ta kepib mingit hullu eite täpselt ühe korra liiga palju, ning see tulistab tal aju ja munad segi. Mind pannakse trellide taha ja Alexander…”

Ta tuli väga lähedale ja vaatas Annikale silma.

„Nad siin ütlevad, et see lugu mõjutab Alexandri elukäiku igavesti. Ja mitte keegi ei uskunud mind!”

Ta lõi lahtise käega vastu lauda nii, et nõud hüppasid.

„Mitte keegi ei uskunud mind!”

Äkki tundis Annika, et külastusaeg on läbi.

Ta lükkas kohvitassi kõrvale ja tõusis püsti.

Julia vajus toolile istuma ja vahtis tühja pilguga enda ette.

„Ja et see pidi just Yvonne Nordin olema, just see naine!” ütles ta.

Annika kangestus.

„Mis mõttes – kas sa tundsid teda?”

Julia raputas pead.

„Ma ei ole teda tegelikult kunagi näinudki, ja Filip Anderssoni ka mitte.”

Annika läks ukse poole, et oma jakk võtta.

„Kui juba Filip Andersson jutuks tuli… Riigiprokurör taotles täna tema kohtuotsuse edasikaebamist.”

Julia vaatas üles.

„Siis rõõmustab Nina kindlasti,” ütles ta kõlatult.

Annika jäi seisma, jakk käes.

„Nina Hoffman? Miks peaks tema selle pärast rõõmustama?”

Julia kratsis oma vasakut käeselga.

„Muidugi ta rõõmustab. Filip on ju tema vend.”

Annika haaras telefoni kotist välja veel enne, kui ta autoukse avada jõudis, istus esiistmele ja valis kohe mälu järgi Nina Hoffmani numbri.

Mille kuradi pärast ei olnud ta maininud, et ta on Filip Anderssoni ja Yvonne Nordini õde?

Telefonis krabises ja sahises ning läks tükk aega, enne kui kõne ühendati. Annika vahtis perekodu pimedaid aknaid, samal ajal kui telefon kutsus.

Kui palju kordi olid nad Ninaga Söderi mõrvu arutanud? Et kas Filip Andersson oli süüdi või ei? Rääkinud Filipi kontaktidest allmaailmas ja David Lindholmiga? Pärast seda kui Annika sügisel Anderssoni vanglas vaatamas käis, oli ta lausa otseteed Nina juurde koju sõitnud ja visiidi käiku kirjeldanud…

Telefon hakkas kinnist tooni andma, justkui oleks kõne kinni vajutatud.

Kõikide nende vestluste ajal oli Ninal olnud varjatud huvisid, ehk oli ta kõik see aeg lausa valetanud või ainult sellepärast Annikaga vestelnud, et temalt mingit infot välja meelitada ja nii salamisi tema artiklite sisu suunata?

Annika valis numbri uuesti ja nägi, kuidas maja koridoris tuli süüdati. Henrietta tuli poisiga. Poiss oli nii pisike, et Annika nägi ainult tema lokilist peanuppu, mis iga sammuga üles ja alla vetrus.

Torust kostis klõpsatus ja telefonioperaatori automaatvastaja hakkas tööle.

Annika lõpetas kiiresti kõne, justkui oleks ta teinud parajasti midagi keelatut, midagi, mida poleks pidanud.

Ta oli Ninat usaldanud, aga Nina oli tema eest nii tähtsat asja varjanud.

Annika oli temalt palunud Yvonne’i passipilte ja Nina polnud iitsatanudki, et nad õed on.

Annika valis numbri kolmandat korda. Kõnepost. Ta köhatas hääle puhtaks.

„Khm, tere, Annika Bengtzon siin. Head uut aastat! Kuule, kas sa helistaksid mulle, kui sa selle teate kätte saad? Sobib? Kuulmiseni.”

Siis helistas ta politseimaja keskjaama ja palus end ühendada vahetuseülemaga Torkel Knutssonsgatanil. Mees esitles end Sisuluna.

„Nina Hoffman on puhkusel. Ta tuleb tagasi tööle pühapäeval,” vastati.

Annika tänas ja pani telefoni kõrvalistmele, käivitas mootori, pööras teele ja sõitis kiiresti tagasi toimetusse.

Kallhälli juures sai ta aru, et tal ei olnud mingit põhjust kuhugi kiirustada.

Ta ei tahtnud tagasi Patriku lipikute juurde ega igatsenud ka oma kolmetoalisesse Agnegatani korterisse lahtipakkimata kastide vahele.

Kui telefon kõrvalistmel helises ja eksabikaasa number ekraanile ilmus, sattus ta ärevusse nagu ikka.

„Tere, Thomas siin.”

Annika ahmis õhku, tundes nördimust rõõmu pärast, mis rinnus pitsitas.

„Tere!” vastas ta pisut liiga kõrge häälega.

„Mis teed? Sõidad kuskil ringi?”

Annika muheles omaette, tajudes, kuidas soojus üle kogu keha hoovas.

„Käisin korra tööasjus linnast väljas. Olen just tagasiteel. Saan rääkida küll.”

„Kuule, me siin mõtleme lihavõtete peale ja mõtlesime sinuga nõu pidada, et mis plaanid sul on seitsmeteistkümnendaks nädalaks?”

Oli lausa füüsiliselt tunda, kuidas rõõm temast välja kisti.

„Kas sa oled hakanud enda kohta pluralis majestatis vormi kasutama?” üritas Annika nalja teha. Nigelalt kukkus välja.

„Sel aastal on ju lihavõtted hiljem, suur neljapäev on 21. aprillil, ja just sellest järgmine nädal on tiba tihe. Ma pean siis konverentsile sõitma, ja see on muidu minu nädal lastega olla, aga ma siin mõtlesin, et äkki saame vahetada…”

„Ma praegu ei oska sellele vastata,” ütles Annika. „Ma sain just täna toimetuses uued tööülesanded, nii et mingid muutused nüüd igatahes tulevad.”

Mees vaikis.

„Kas sa poleks seda enne minuga arutama pidanud?” ütles ta seejärel lühidalt.

Annikat valdas pime raev. Ta hammustas huulde ja neelatas.

„See ei mõjuta kuidagi minu nädalaid lastega, nii et ma ei näinud mingit vajadust seda teha.”

„Olgu. Sophia tahab sinuga rääkida.”

Ta andis telefoni edasi oma uuele elukaaslasele, head aega soovimata.

„Tere, Annika, Sophia siin.”

„Tere.”

„Kuule, me arutasime natuke siin omavahel, tähendab mu lähemate sõbrannadega, ja meil oleks sulle üks ettepanek.”

Annika tõmbas sügavalt hinge ning sundis end rahulikuks ja distsiplineerituks.

„Sina ju tegeled palju tekstiga, ja meil tekkis mõte, et äkki sa tahaksid osaleda meie lugemisringis?”

Lugemisringis? Tule taevas appi!

„Ee,” alustas Annika ja pidurdas Rissne ristmikul foori taga.

„Sel nädalal loeme Marie Hermanssoni suurepärast raamatut „Seenekuninga poeg”, oled sa seda juba lugenud? Seal räägib sellest, kui oluline on hoida seda, millest hoolid, ja leida oma koht siin ilmas. Poiss kasvab üles metsas, aga tegelikult tunneb end kodusemalt mere ääres. Väga ilus lugu. Kas sulle Marie Hermansson meeldib?”

Annika oli lugenud „Teokarbiranda” ja alustanud raamatut mehest, kes elas trepi all, aga lõpuni ta seda ei lugenud.

„Ma ei tea. Noh, mul on ajaga pisut kehvasti, pealegi sain just täna toimetuses uue töö, nii et edaspidi läheb ilmselt suurem mahv harjumiseks, sisseelamiseks…”

„Uue töö? Aga kuidas see mõjutab meie nädalaid lastega?” küsis Sophia.

Vaat just sealt läks piir, rohkem ei suutnud Annika enam alla neelata.

„Võimalik, et võiksin arutada muudatust oma töökorralduses oma laste isaga, aga sinule ei hakka ma mitte kunagi tööalastel teemadel ette kandma. Kas ma väljendusin piisavalt selgesti?”

Sophia Kuradima Fucking Grenborgi hääl kõlas pisut haavunult.

„Miks sa nii agressiivne oled? Ma soovin ju sinu lastele kõige paremat!”

Annika naeris kimedalt ja õelalt.

„Milline neetud silmakirjatseja sa ikka oled,” ütles Annika natuke liiga valjusti, „minu laste heaolule mõeldes ei oleks sa mu perekonda lõhkuma tulnud, sa pagana…”

Ta pidi just lisama „madrats”, aga tundis, et see poleks päris adekvaatne väljend.

„Mul ei ole aega ei sinu ega su lugemisklubide jaoks,” ütles ta selle asemel. „Minust ei saa mitte iialgi sinu sõpra, nii et ära parem üritagi, eks?”

Ta lõpetas kõne, vastust ära ootamata.

Esimest korda ei tundnudki ta häbi, kui meenutas, kuidas ta Kungsöri lähistel bensiinijaamas Sophia ülikalli rinnahoidja ribadeks lõikas.

Isegi see tundus ühtäkki rohkem õigustatud, et ta oli saatnud ajalehele vihje valeaadressilt deep-throat-rosenbad, mis tõi kaasa selle, et Thomase uurimistöö justiitsministeeriumis peatati. Pealegi ei tundunud just sedamoodi, nagu see mehele erilist häda oleks teinud. Thomas oli kohe saanud järgmise tööülesande seoses uue rahvusvahelise majanduskuritegevuse seaduse väljatöötamisega, mida ta ei olnud targu enam Annikaga arutanud.

Liiklus oli tipptunni kohta üllatavalt hõre, aga samas – oli ju ainuke tööpäev kahe püha vahel ja enamik üritas selle päeva vabaks võtta, nagu oli teinud ka Nina Hoffman.

Ta jõudis ajalehetoimetusse tagasi just piisavalt hilja, et arvuti kokku pakkida ja koju sõita.

„Kuule sina,” oli Patrik kohe platsis, nii kui Annikat märkas. „Homme hommikul vara lendad Malagasse.”

Annika, kes oli hakanud arvutit ja pabereid kokku panema, lasi neil kontorilauale tagasi vajuda.

„Mis asja sa ajad?”

„Sulle broneeriti pilet lennukile, mis väljub kell pool seitse,” vastas Patrik.

Annika vaid vehkis kätega.

„No tule jumal appi, ma ei saa kuhugi reisile minna, ma just kolisin ja pole veel lahti pakkida jõudnud ega midagi…”

„Paljukest sul neid asju ikka on. Su maja põles ju maha! Clobbe sporditoimetusest on Marbellas puhkusel. Ta ei ole just eriline sulesepp, aga ta teeb homseks asja põhijoontes ära. Küll te korraldate üleandmise seal kohapeal. Sina peaksid keskenduma ohvrite isikute kinnitamisele, ja kui vastab tõele, et tegemist on Sebastian Söderströmiga, siis jääd ülejäänud nädalaks sinna.”

Annika vahtis oma kotti. Erik Ponti üleolevad valed teemal, kui kõrgelt ta hindab Kicki Poppi ja kuidas tal ei olnud midagi selle vastu, et raadiokanalisse P1 on imbunud küündimatud lobasaated, kajas tal endiselt kõrvus.

Pealegi töötas Annika ju nüüd graafiku alusel.

„Kus lennupiletid on? Või on mul ainult broneeringunumber? Kus ma seal elan? Kas ma laenutan auto? Kas mul tõlk on? Kas me oleme juba kohaliku politseiga ühendust võtnud? Ja kes pildistab?”

Patrik vaatas teda tühjal pilgul ja ajas siis rinna kummi.

„Kõik selle lahendad sa kohapeal. Küllap leidub ka Hispaanias vabakutselisi fotograafe. Ja uuri kindlasti ka Kokaiiniranniku kohta, sest sina võtad üle artikliseeria narkost ja rahapesust, mida mina oleks pidanud kirjutama hakkama, kui ma poleks ametikõrgendust saanud…”

Seejärel tegi ta kannapöörde ja kiirustas meelelahutustoimetuse suunas.

Annika pöördus Beriti poole.

„Uskumatu! Ta vist tõesti arvabki, et uudistetoimetuse juhataja töö seisneb ringi traavimises ja uljaste ideede pritsimises.”

„Malaga lennu broneeringunumber on sul meilis,” ütles Berit üles vaatamata. „Andaluusias on tööl ka paar Skandinaaviast pärit politseinikku, nende nimed ja numbrid on teises meilis. Esimese asjana helistagi neile, nemad teavad kindlasti mõnd kohalikku tõlki. Pilte tee ise, nii on kõige lihtsam. Ma võtsin sulle ühe toimetuse kaamera välja, täisautomaatika, lihtsalt suuna, vajuta ja valmis. Helista, kui oled midagi teada saanud.”

Ta osutas väikesele kaamerakotile Annika kõrvallaual ja vaatas üle prilliääre üles.

„Lenda siis ettevaatlikult ja õnn kaasa!”

Annika ohkas.

„Berit, miks sa ise seda tööd vastu ei võtnud?”

Kui ta korteriukse kinni lõi, kostis seestpoolt kaja. Ta jäi hetkeks pimedasse esikusse seisma, nagu tal tavaks oli. Ta kuulatas tänavamüra ja tajus tuuletõmbust, mis trepikojas vuhises.

See korter oli palju pimedam kui ükski teine tema varasematest elukohtadest. See hõljus ka kõrgemal maa kohal, neljandal korrusel. Suurte puude võrad varjasid laternate valguse Agnegatanilt. Tema enda magamistoa akna taga laius üksnes tähitu taevas.

Esikust nägi ta läbi elutoa pimedusse, millest pidi saama Elleni tuba. Köök oli kohe vasemat kätt, see oli moodsa ja lageda sisustusega, mis temas algusest peale ebameeldivust tekitas.

Ta pani tule põlema, võttis jaki ära ja lasi sel põrandale hunnikusse kukkuda. Ta läks köögist kiiresti mööda, suutmata vahtida lahtipakkimata majapidamistarvete kastide virna.

Ta läks oma tuppa, puges voodisse ja nõjatus voodipeatsi vastu.

Korteril endal polnud tegelikult midagi viga. See oli isegi päris hea: kolmetoaline ja suur, saja nelja ruutmeetrine. Keset korterit oli suur hall, mida sai ka elutoana kasutada, nii et temal ja lastel oli kõigil oma tuba.

Võtmed oli kuller toonud ta ajutisse korterisse vanalinnas paar päeva enne aastavahetust. Terve vana-aastaõhtu oli ta otsinud kolimisautot, et siis uude kohta sõidutada need vähesed asjad, mis ta pärast tulekahju endale oli soetada jõudnud.

Ta vaatas siledat lage. Kunagi olid seal ilmselt stukk-kaunistused olnud, ent1930-ndate lõpus toimunud renoveerimise käigus oli majast kõik ebavajalik välja lõhutud.

Ta oli teada saanud, et kinnistu, mille nimi bürokraatia keeles oli Valnöten 1, oli korteriühistu, kus kõik elanikud olid oma majaosa omanikud. See konkreetne korter kuulus riigi kinnisvaraametile.

Ta ei teadnud, kuidas oli Q-l õnnestunud see talle välja ajada, ega ka seda, kaua ta seal elada saab.

Annika pani lambi öökapil põlema ja sättis padjad selja taha üksteise otsa, pööras pea pisut paremale ja vaatas taevasse.

Ta silme ette kerkis magamistuba Vinterviksvägeni villas ja talle meenus, kui üksildase ja hüljatuna tal end seal tundnud oli. Ta suigatas korraks ja talle kangastus tuli, suits ja paanika.

Thomast ei olnud kodus. Just sel õhtul oli ta pere juurest lahkunud, et sõita Sophia Grenborgi juurde, nii et Annika pidi ennast ja lapsi päästma oma parema äranägemise järgi, ja üksinda. Ta oli Kalle ja Elleni voodiriietest tehtud köie abil ülemise korruse magamistoa aknast alla lasknud, siis ise alla hüpanud ja aialaua otsa maandunud.

Süütamises kahtlustati teda ennast.

Pärast kuid kestnud tehnilist ekspertiisi leiti sõrmejälg varemetest välja tulnud Molotovi kokteili jäänustelt, mis juhatas uurijad tegeliku süütaja, ameeriklannast palgamõrvari juurde, keda tunti Kassipoja nime all.

Annika jaoks ei olnud seal aga mingit vahet.

Kassipoega ei võeta kunagi süütamise eest vastutusele.

Selle asemel et ta kohtu ette tuua, oli komissar Q Ameerika võimudega läbirääkimisi pidanud ja vahetuse välja rääkinud: FBI sai oma Kassipoja tagasi ning Ameerika õigussüsteem saatis koju ühe Rootsi kodaniku New Jersey vanglast.

„Sa müüsid maha minu kodu, mu laste kodu, et FBI silmis punkte skoorida ja politseiniku mõrtsukas koju tuua,” oli ta komissar Q-le öelnud.

Siis oligi Q naljatanud, et saab talle uue kodu korraldada, ja nüüd Annika siin istuski, Agnegatan 28, samas kvartalis, kus ta oli elanud ka siis, kui ta kümne aasta eest Õhtulehte puhkuseasendajaks läks. Nüüd olid ta korteri aknad teises suunas, muidu oleks ta ilmselt saanud kiigata hoovimaja, kus ta elas tol kuumal suvel, kui kõik algas, enne lapsi, enne Thomast, kui Sven veel elas…

Kuskil korteris hakkas telefon helisema, mitte mobiil, vaid ta uus lauatelefon. Ta kargas püsti ega suutnud meenutada, kuhu ta telefoni pannud oli.

Pärast neljandat signaali leidis ta selle Kalle toa põrandalt.

„Annika Bengtzon? Siin räägib Jimmy Halenius.”

Justiitsministeeriumi kantsler, ministri lähim mees.

Thomase ülemus.

Annika köhatas hääle puhtaks.

„Thomas kolis välja, ma olen juba öelnud.”

„Ma ei otsigi hetkel teda, vaid sind.”

Ta vahetas kõrva.

„Või nii?”

„Britta käest kuulsin, et sa tahtsid kommentaari ühe Ameerika kodaniku väljaandmise kohta, mis toimus eelmise aasta lõpus. Nagu sa tead, ei ole ministril võimalik üksikjuhtumeid lähemalt kommenteerida, aga kui sa soovid, siis võiksin ma üht-teist seletada, mitteametlikumas võtmes.”

„Kes on Britta?”

„Ma ootan sind Österlånggatanil Järnetis alates kella seitsmest. Kui sa oled huvitatud, võid sinna tulla.”

„Kas ma võin sinu öeldut hiljem kasutada?” küsis Annika.

„Mitte mingil juhul. Aga õhtusöögi teen mina välja.”

„Ma ei söö õhtust poliitikutega.”

„Sina teed nii, nagu soovid. Olgu, head aega!” ütles mees ja lõpetas kõne.

Annika vajutas kõne kinni ja pani telefoni põrandale tagasi. Kalle toas ei olnud veel valgustit, ta seisis pimedas akna all ja vaatas raagus puuvõra, mis paistis paar korrust allpool.

Tegelikult peaks ta asju lahti pakkima.

Ta vaatas kella.

Kuigi, miks seda just täna õhtul tegema peaks? Ta ei oleks iial uskunud, et keegi ministeeriumist temaga ühendust võtab. Kas ta ei peaks mitte kohale minema, et teada saada, mida neil talle öelda on? Pealegi oli ta Haleniusega ka varem kohtunud. Mees oli osalenud toona õhtusöögil nende majas, paar õhtut enne põlengut.

Ta vaatas kolimiskastide vahel ringi.

Tihe rebimine küll, mõtles ta. Kumba valida: õhtusöök peenes restoranis kõrgest riigiametnikust allikaga või pikk õhtu Kalle Brio-rongi seltsis?

Järnet osutus üheks neist vanalinna restoranidest, millest Annika palju kordi mööda oli käinud ja ikka sisse vaadanud, nagu istuksid sealsed kliendid vaateaknal, viibides palju ilusamas reaalsuses kui tema enda oma. Seal oli alati nii soe valgus, küünlad põlesid ja lauahõbe helkis, klaasides oli vein ja laudade ümbert kostis naeru. Akna taga, tänaval, kus tema alati mööda kõndis, puhus alatasa tuul, oli külm ja kõle.

Ukse kohal kõikus vaid lihtne pisike peenes ilukirjas trükitud silt restorani nimega. Ta lükkas lahti rohekashalli topeltukse ühe poole ja sattus esikusse. Otsekohe ilmus kuskilt ettekandja, kes nägi väga lahke välja. Ta võttis Annika jaki enda hoolde, ilma et oleks numbrisilti ulatanud või viitteist krooni garderoobitasu nõudnud.

Kell oli kümme minutit seitse läbi. Annika oli oma saabumist väga täpselt ajastanud, soovides mitte liiga agar näida, samas end mitte liiga kaua oodata lasta.

Restoran ise oli väike, vaid kümmekonna lauaga.

Jimmy Halenius istus ühes tagumises orvas, olles süvenenud mingisse õhtulehte, õlleklaas laual.

Annika pani tähele, et tegemist ei olnud mitte Õhtulehe, vaid Konkurendiga.

„Tere! Sa loed ju valet lehte.”

Mees vaatas üles. Ta pruunid juuksed turritasid igasse ilmakaarde, justkui oleks tal komme neid vihahoos katkuda.

Ta tõusis ja ulatas oma parema käe.

„No tervist! Võta istet. Õiget lehte ma juba lugesin. Ja õppisin lausa pähe. Soovid sa midagi juua?”

„Mineraalvett,” ütles Annika ja sättis koti sangapidi toolileeni külge.

„Pidupäeva puhul ehk hoopis koola? Mina teen ju välja.”

Annika istus.

„Kas me siis riigi kulul ei prassigi?”

Jimmy pani käsivarred vaheliti, kehitas kergelt õlgu ja naeris.

„Erinevalt sinu esinduskuludest on minu omad avalikud. Ma arvan, et selle asja siin jätame pigem omade vahele.”

Annika nokitses salvrätikuga ja piidles silmanurgast kantsleri olekut ja riietust.