Читать книгу Vabaduse hind - Лиза Марклунд - Страница 2

NAINE LEBAS UMBES paarikümne meetri kaugusel lasteaiast metsatukas lume all. Üks saabas paistis lumest nagu murdunud oks või osa puujuurikast. Suusajäljed jalutusrajal olid kõhklevaks muutunud just selle koha peal, suusakeppide jäljed olid kaotanud oma reeglipärasuse. Muidu oli lumi puhas ja puutumata.

Kui saabas poleks välja paistnud, oleks surnukeha võinud pidada kiviks, sipelgapesaks või mulluseid puulehti täis prügikotiks. Madala oksaräga vahel kummus surnukeha nagu sätendav ja pehme valge hüljes. Saapasäärele pidama jäänud lumekristallid helkisid õhtuhämaruses, jalanõu oli pruun, konts terav.

„Te ei tohi siin olla.”

Annika Bengtzon tegi, nagu ei märkaks hingetuna ta selja tagant nähtavale ilmunud politseinikku. Annika oli leiupaigani kahlanud Sedmedalsvägeni taga kulgevat jalutusrada pidi, ta möödus mahajäetud jalgpalliväljakust ja ronis nõlvakust üles madalasse võpsikusse. Tema kingad olid lund täis, see sulas ja varbad muutusid külma käes kiiresti tundetuks.

„Ma ei näe siin eralduslinte,” vastas ta surnukeha silmist laskmata.

„See on kuriteopaik,” kuulutas politseinik ja tundus, et ta rääkis teadlikult madalama häälega. „Ma olen sunnitud paluma, et te siit otsekohe lahkuksite.”

Annika tegi mobiiltelefoniga kaks pilti ja vaatas politseiniku poole üles. Habe oli noormehel üsna äsja tärganud.

„Muljetavaldav,” tähendas Annika. „Surnukeha pole veel lume alt väljaski, kui teil juba eeldatav surmapõhjus teada. Mis selle naise surma põhjustas?“

Politseinik kissitas silmi. „Kuidas te teate, et see on naine?”

Annika silmitses uuesti surnukeha.

„Transseksuaalid ju armastavad küll kõrgeid kontsi, aga harva sellist suurust … mis te arvate? 36? 37?”

Ta libistas mobiili kotti, kus see pliiatsite, laste kinnaste, sõidupiletite, mälupulkade ja märkmike segadikku vajus. Politseiniku kolleeg kiirustas puhkides nõlvakust üles, eralduslindi rull peos.

„Kas ta tagaotsitavaks on kuulutatud?” uuris Annika.

„Kuradima kombed ikka,” uratas politseinik.

„Mis mõttes?”küsis Annika.

„Et operatiivkeskus helistab kõigepealt kollasele ajakirjandusele, enne kui patrulli välja kutsub. Hakake nüüd astuma!”

Annika kohendas kotirihma, keeras laibale selja ja läks nõlvakust alla jalgpalliväljaku poole.

Mitu kuud tagasi võeti Rootsis kasutusele tõhusama juhtimise raadiokommunikatsiooni süsteem RAKEL, politsei, kiirabi ja päästeameti digitaalne raadiosüsteem, mida polnud võimalik pealt kuulata. Kõik tsiviilelanikest vilemehed jäid ühtäkki tööta. Maakonna kommunikatsioonikeskuse personal võttis entusiastlikult üle töö ja lisasissetuleku, mille eest andis vägivallast ja õnnetustest teada meediale.

Annika jõudis metsatuka äärde, peatus ja libistas pilgu üle eeslinna.

Üheksakordsed pruunikashallid kortermajad olid mähkunud pakase ja udu sisse. Majade läikivatelt akendelt peegeldusid metsa mustad oksad. Majad olid ilmselt ehitatud üsna kunagise elamuehitusprogrammi algul, kõigele vaatamata õhkus poleeritud fassaadidelt isegi mingit kvaliteedihõngu, nagu endiselt õhus heljunud ambitsioon elamud inimväärseks ehitada.

Varbad olid tuimad. Oli hiline pärastlõuna. Betoonkolosside vahel aimus tuult.

Axelsberg. Laialivalguv elamurajoon, nimi tuulisel metrooperroonil.

„Surnukeha Axelsbergi lasteaia taga, ilmselt üsna värske.”

Ta sõitis parasjagu tagasi Kungens Kurva IKEA-st, kui ajalehetoimetusest helistati; ta keeras läbi lumemäsu üle nelja sõidurea Mälarhöjdeni mahasõidult alla. Nii jõudiski ta sündmuspaigale umbes pool minutit enne esimest patrullautot.

Ta saatis valvetoimetajale kaks mobiiliga tehtud fotot, ülevaate sündmuskohast ja lähivõtte saapast.

Surnukeha ei tähenda tingimata kuritegu. Politsei huviorbiiti satuvad kõik kahtlased surmajuhtumid, aga sageli ilmneb, et tegu on asjade loomuliku käigu, õnnetuse või enesetapuga.

Miski ütles Annikale, et see juhtum on eriline.

Jalatsid olid valed, see naine ei teinud siin tervisejooksu ega surnud infarkti tagajärjel. Igal juhul ei saanud joosta jalutusraja kõrval põõsastes.

Vaevalt , et ta libises ja mitu meetrit otse võserikku kukkus.

Surnukeha oli küll lumega kaetud, kuid vihje andjal oli õigus, eriti kaua naine seal ei lebanud.

Lund hakkas sadama eelmisel õhtul hilja, teravad jääkristallid krõbisesid vastu aknaklaasi ja torkisidnõeltena neid, kes olid sunnitud pool üksteist õhtul välja minema ja piima ostma, nagu Annika.

Hommikupoole muutus lumesadu tihedamaks ja ilmateenistus andis välja teise klassi hoiatuse: „Oht üldsusele, võimalikud suured materiaalsed kahjustused ja võimalikud häired olulisemate ühiskondlike teenuste pakkumisel.”

Tund aega tagasi tuisk äkki lõppes.

Kogu öö surnukeha seal olla ei saanud, muidu kataks lumi ka jalga.

Ta sattus sinna hommikutundidel, mõtles Annika. Mida teeb kõrgekontsalistes saabastes üksik naisterahvas lumetormiga kell kaheksa hommikul lasteaia taga jalgteel?

Annika keeras paremale, tänava poole.

Selmedalsvägenil oli kõrvuti lausa kaks lasteaeda, üks munitsipaal- ja teine eralasteaed. Kolm pöörlevate vilkuritega patrullautot paiskasid hoonete ees heitgaasidest õhku pilvekardina, mis ronimispuude ja liumägede vahele hajus. Nii kaua kui vilkurid töötasid, pidid automootorid tühikäigul mürisema, et akud tühjaks ei saaks. Enam kui korra oli otsustav operatiivsõit ära jäänud sellepärast, et politseiautod ei käivitunud.

Eralasteaia juurde jõudsid suurte silmade ja mureliku sammuga isa ja kaks ema – kas midagi on juhtunud? Ega ometi meie lasteaias? Ega ometi meie lastega, muidu oleks keegi ju helistanud?

Annika sättis end politseiauto taha lapsevanemaid ootama. Saabunud isa võttis juhtimise enda kätte ja läks nooremkonstaabli juurde, kes pidi külma käes ajakirjanikke ja uudishimulikke eemal hoidma.

Metsast leiti arvatavasti surnud inimene … Ei, mitte lasteaia hoovist, vaid ülalt metsast … Ei usu, et mõni laps surnukeha näha jõudis … Ei, surma põhjus pole hetkel veel teada ja miski ei tõenda veel, et surmajuhtumil oleks seos lasteaiaga …

Lapsevanemad ohkasid ja ruttasid oma poole, ilmselgelt kergendust tundes, et surm ka seekord kurbust ja muret kellelegi teisele tõi.

Annika läks nooremkonstaabli juurde.

„Bengtzon,” tutvustas ta end, „Õhtulehest. Millises lasteaias lahkunu lapsed käisid?”

Nooremkonstaabel kõõritas munitsipaallasteaia poole.

„Laps,” ütles ta, „üks laps. Nii palju kui mina aru sain, oli sel naisel ainult üks laps. Poiss.”

Annika järgis mehe pilku. Ukse kõrvalt aknalt paistis punasest papist täheke. Aknaruutudele olid kleebitud ka valgest paberist lumehelbed.

„Kas töökoht hakkas teda taga otsima või mismoodi? Ta ei tulnud hommikul tööle?”

Mees raputas pead.

„Naaber,” lausus ta ja astus sammu tahapoole. „Aga seda peate te küsima kõnekeskusest või hoopis politsei väliteenistuse ohvitserilt. Mina ei tea tegelikult midagi.”

Sügaval Annika vahelihases hakkas tukslema ebamugavustunne, mõelda vaid, et ta selliste asjadega ikka veel harjunud ei ole.

Pisikese jalanumbri ja kõrgete kontsadega noor ema jätab lapse lasteaeda ning sureb lumetormis jalgrajal teel koju.

Annika märkas, et külmetab, nii et vabiseb. Aknal kiikus tasakesi papist täheke. Selmedalsvägenil möödus jalgrattal mees.

Annika sobras kotis asjade vahel, kuni leidis mobiili, tegi lasteaiast pildi, noogutas põgusalt nooremkonstaablile ja astus lehetoimetuse auto juurde.

Pärast lumesadu oli temperatuur märgatavalt langenud. Annika hingeõhk auto tuuleklaasil külmus jääks, enne teeleasumist tuli mitu minutit oodata, kuni jääsulatusvahend toimima hakkab. Annika sidus paelad lahti, tõmbas saapad jalast ning hõõrus vasaku jala varbaid energiliselt, et veri käima saada.

Ellen ja Kalle tulevad päevakeskusest nüüd ise koju, see lause kõlas uhkemini, kui asi tegelikult väärt oli. Laste päevakeskus asus teisel pool Hantverkargatanit ja see oli ka üks põhjus, miks nad uut eluaset otsida ei viitsinud, kuigi nende kolmetoaline üürikas oli selgelt liiga kitsas.

Ummik liikus veidi edasi, Annika laskis siduri lahti ja auto libises lumehangede vahel mõne meetri jagu ettepoole.

Isegi Essingeleden oli lahti ajamata. Huvitav, kas asi on muutuvas kliimas või on lumehanged maanteel hoopis linna uue parempoolse poliitika tulemus?

Naine ohkas ja võttis isikliku mobiiltelefoni, vajutas viimati valitud numbrile ja kuulatas tormi ja satelliitide raginat. Kõne ühendati ainsagi kuuldava signaalita.

„Hello, you have reached Thomas Samuelsson at the Department of Justice …”

Ärritunult ja veidi häbi tundes vajutas naine kõne kinni. Abikaasa polnud kõnedele vastanud juba üle-eelmisest õhtust peale. Iga kord, kui ta üritas mehele helistada, sattus ta sellele ülespuhutud automaatvastusele, mida mees jonnakalt inglise keeles hoidis, kuigi Washingtonist olid nad tagasi varsti juba ligi neli kuud. Ja siis veel see selgelt välja hääldatud ja venitatud hooletusega visatud „Department of Justice”, jestas küll …

Koti põhjas hakkas helisema teine mobiil, Õhtulehe oma. Naine otsis telefoni kiirustamata välja, sest liiklus seisis endiselt.

„Mille pagana kohta sa pilte saatsid?”

Ajalehe uudisteosakonna juhataja Patrik Nilsson oli ilmselt jalgrajalt tehtud fotod kätte saanud.

„Surnud noor ema. Viis poja hommikul lasteaeda ja suri koduteel, pole veel selge, kuidas. Ma vean kümneka peale kihla, et naisel on lahutus pooleli ja lapse isa koksas ta maha.”

„Näeb välja nagu mahalangenud puu. Kuidas Ingvariga läks?”

Ingvariga?

„Kamprad, sealt Elmtaryd Agunnarydist?”

Naine pidi mälusopis sobrama, enne kui meenus tööots, kuhu ta tegelikult saadeti.

„Sellest ei saanud asja,” lausus ta.

„Oled kindel?”

Patrik oli endale pähe võtnud, et Kungens Kurvas asuva maailma suurima IKEA kaubamaja katus hakkab kogunenud lumemassi tõttu sisse langema. Vaieldamatult oleks sellest saanud hea loo, kui see oleks tõsi olnud. Aga kaubanduskeskuse infoleti töötajad nägid välja nagu elavad küsimärgid, kui Annika uuris, kas neil on probleeme sisselangeva katusega. Ta väitis, et ajaleht sai vastava vihje üldsuselt, mis oli ju vale. „Vihje” ilmus välja enne lõunat toimetuse kella üheteistkümnesel koosolekul ja pärines tõenäoliselt Patrik Nilssoni ajusagarate vahelt. Niisiis saadeti Annika kontrollima, kas tegelikkus võiks Õhtulehe vajadustega kuidagimoodi sobituda, ja vähemasti selle ülesande puhul oli ta läbi kukkunud. Infoleti töötajad helistasid kaubandusketi mingi peakontori tehnikadirektorile, kes kinnitas telefonis, et katus kannatab kuni 22 meetri paksust lumekihti.

„Ei mingeid katkiseid katuseid,” ütles Annika lakooniliselt.

„No kurat, aga kas sa katusel ikka käisid ja ise järele vaatasid?”

„Ja-jah,” valetas Annika.

„Ja pragusid ka ei olnud?“

„Nix.”

Äkki läksid autod liikvele. Annika lükkas käigu sisse, libises lumelobjakasse ja liikus edasi kümme kilomeetrit tunnis.

„Mis me selle surnud emaga teeme?” küsis ta.

„Kellega? Mahalangenud puuga?”

„Politsei juba enam-vähem teab, kellega tegu on, naaber helistas päeval ja ütles, et ta on kadunud, aga ei usu, et politsei nime juba täna õhtul avalikustab.”

„Tema oligi lasteaia taga metsas?” küsis Patrik, kelle häälde oli siginenud huvi. „Kas mõni laps leidis ta?”

„Ei,” vastas Annika ja lükkas sisse teise käigu, „mingi suusataja.”

„Oled kindel? Äkki sõitis mõni laps roolikelguga talle otsa? Äkki lendas laiba käsi üles ja jäi kelgu jalase taha kinni?”

„Ummik hakkas liikuma,” lausus Annika. „Ma olen veerand tunni pärast toimetuses.”

Ta jättis auto toimetusehoone parkimismajja ja läks trepist alla kanalisatsioonisõlme juurde. Varem pääses toimetusse nelja erinevat teed pidi, aga pommiähvarduste ja dogmaatikute tõttu oli nüüd avatud vaid üks. Valvurit sai vältida ainult nii, et läksid läbi keldri üles vastuvõtuleti taha, kus oli lift. Valvur Tore Brandt sai küll kinga, kui avastati, et ta öösiti toimetajatele salaviina müüs, aga pikast letist mööda kõndides püsis ebameeldiv tunne veres ja Annika käis peaaegu alati läbi keldri.

Lifti tuli oodata mitu minutit. Teel üles tabas Annikat samasugune elevus nagu iga kord, kui ta toimetusse läks, mingi ootusärev pinge, valmisolek, et sind võib tabada mis iganes.

Ta hingas sügavalt sisse ja astus plekilisele vaibale.

Kolme aasta jooksul, mis Annika korrespondendina Washingtonis veetis, kujundati toimetuse kontorimaastik uue aja koostöö ja paindlikkuse nõuetega sobitumiseks veel paar korda ümber. Kontori keskel ilutsesid valgustatud kosmoselaevana uudistetoimetus, mis oli paljunenud, nii et ühest lauast oli saanud kolm. Paberväljaande uudistetoimetaja ja veebilehe uudistetoimetaja istusid nagu kaks poolkuud, seljad vastamisi ja põrnitsesid arvutiekraani. Annika lemmikkolleeg Berit Hamrin kutsus neid „juusturõngasteks”. Uudistetoimetuse kõrval oli kõnekeskuse asemel nüüd veebitelevisioon. Nende peade kohal helendasid umbes tosinal hiigelekraanil uudisteleheküljed, veebi- ja teksti-TV ja tõsieluseriaalid. Toimetusse olid puhtfüüsiliselt kolinud ka turundus ja reklaam. Päevatoimetajate töölaudade vahel polnud enam seinu.

Kui Annika kord juba siin oli, siis täitis teda alati ühesugune keskendunud rahu.

Iseenesest oli kõik nii nagu vanasti, lihtsalt ruumi oli vähem. Sajad päevavalguslambid heitsid kõikjale sama hajusat sinakasvõbelevat valgust. Laudadel virnade viisi pabereid. Turjad keskendunult kumaras. Sihiteadlik närvilisus, mis lükkas enese ees tegelikkust ja ühtaegu nii uuris kui ka kujundas seda.

Tundus, nagu oleks Washingtoni-aastad olnud kellegi jutustatud, romaanist loetud või hoopis unes nähtud lugu. Elu oli ta tagasi toonud sinna, kust ta kord alustas. Täpselt kolmteist aastat tagasi alustas ta siinsamas suvise asendusreporterina, ta oli uudiste valdkonna vihjekontrollija, jooksupoiss ja abiline.

Annikat haaras nüri väsimus, aeg käis ümber oma telje aina ringi-ringiringi, umbes sama tüüpi mõrvale sattus ta ka esimesel suvel, kuigi siis jagasid ülesandeid teised ülemused, ta oli tagasi Stockholmis ja elas samas kvartalis, kuigi teises korteris, tegelikkus oli muutunud, aga tema oli ikka seesama.

„Oled sa söönud?” küsis ta Berit Hamrinilt, kes sülearvutis midagi keskendunult kirjutas.

„Võtsin võileiva,” vastas Berit, ilma et oleks ekraanilt pilku tõstnud või sõrmi klahvidel aeglasemalt liigutanud.

Annika pakkis lahti oma sülearvuti. Isegi liigutused olid täpselt samad: pistik kontakti, ekraan üles, masin nupust käima, võrkulogimine. Beriti juuksed olid hallimad ja ta kandis uusi prille, aga muidu võis maailm tema ümber sama hästi olla veel aastas, mil ta sai 24. Siis oli kuum suvi ja tookord surnud noor naine lebas surnuaial ühe hauakivi taga. Nüüd oli krõbekülm talv ja surnud lebasid lasteaia taga võsas. Või parkimisplatsil. Või eramajade rajoonis või …

Ta kibrutas otsaesist.

„Kuule,” pöördus ta Beriti poole, „kas sel sügisel on Stockholmis rohkem naisi mõrvatud kui tavaliselt? Tänaval?”

„Minu meelest mitte,” vastas Berit.

Annika läks tasulisele internetileheküljele www.mediaarkivet.se, kus enamik Rootsi meediast talletas avaldatud artikleid ja muidu noppeid. Ta sisestas otsisõnad „tapetud naine Stockholm”, alustades sama aasta 1. augustist, ja sai vasted. Tekstid ei olnud artikli, vaid pigem märkmete kujul ja enamasti pärit Peenest Päevalehest.

Augusti lõpus leiti väljaspool Stockholmi kesklinna Fisksätra parkimisplatsilt 54-aastane naine. Teda oli noaga selga löödud. Kunagi oli naise abikaasa naise löömise ja ähvardamise eest lühikest aega kinni istunud. Nüüd peeti mees küll mõrvasüüdistusega kinni, kuid vabastati hiljem tõendite puudumise tõttu. Juhtum ei jõudnud ajalehe lühiuudiste rubriigist kaugemale, sest mees võeti kohe kinni. Lugu sildistati ja praagiti päevauudistest välja kui perekonnatragöödia.

Samast alajaotusest leidis Annika umbes nädal hiljem avaldatud kirjutise. Stockholmi kesklinnast põhja pool Arninge linnaosas, armastatud ujumiskohas Ullnasjö ääres leiti 19-aastane sisserändajast naisterahvas. Neiu oli surnud arvukate noalöökide tagajärjel. Mõrva eest vahistati neiu kihlatu, kes ühtlasi oli ka naise nõbu. Mees ei tunnistanud end süüdi.

Hässelbys tänavalt leiti oktoobri keskel pussitatuna 37-aastane kolme lapse ema. Mõrvas kahtlustatuna arreteeriti naise endine mees. Kirjutisest ei selgunud, kas mees pandi vangi, lasti vabaks või anti kohtu alla.

Mõrvu või surmaga lõppenud perevägivalda leidus ka riigi teistes osades, kuid need uudistenupud olid veelgi napimad.

„Kuule, Annika,” kõrgus Patrik äkitselt tema kohal, „kas sa võiksid uurida tulekahjut Sollentunas? Nähtavasti on jõuluaegsete põlengute periood käes, mutikesed põletavad agaralt advendiküünlaid. Võta kätte ja kirjuta ülevaade, kuidas rootslased on nii saamatud, kui nad peavad tulekustutit kasutama või suitsuanduril patareid vahetama, kuradima hea käsiraamatu saaks – kuidas vältida mõrtsukküünalt …”

„Aga mul on ju see surnud noor ema lasteaia taga,” ütles Annika.

Patrik pilgutas arusaamatuses silmi.

„Aga seal polnud ju midagi erilist,” vastas ta.

„Neljas mõrv sellest ajast saati, kui ma tagasi olen,” tähendas Annika ja keeras arvutiekraani mehe poole. „Kõik on naised, kõik on Stockholmist, kõigil on noahaavad. Mõtle, kui sa midagi maha magad? Mõtle, kui ringi liigub sarimõrvar?”

Korraga polnud uudistedirektor endas enam nii kindel.

„Arvad? Ja kuidas see viimane siis suri? Mis koht see üldse oligi, Bredäng?”

„Axelsberg. Sa ju nägid pilti, mida sa ise arvad?”

Patrik suunas pilgu mõneks hetkeks üle toimetuse, sorteerides ajusopist välja pildi „mahalangenud puust”. Seni oli ikka veel tegu lihtsalt lumehunnikuga. Mehe pilk selgines.

„Sarimõrvar?” itsitas ta. „Looda aga!”

Uudistedirektor keeras kanna peal ringi ja läks oma mõrtsukküünaldele uut reporterit otsima.

„Nii et surnukehale sattusid siis sina peale,” tähendas Berit. „Noor ema?

Lahutusprotsess? Avaldus ebaseadusliku ähvardamise kohta, mida keegi tõsiselt ei võtnud?”

„Võimalik,” vastas Annika. „Politsei pole naise nime veel avaldanud.”

Ilma nimeta ei saanud rahvastikuregistrist ühtki aadressi ja seetõttu ka mitte naabri nime, nii puudus ka taust ja lugu, kui naine üldse oli mõrvatud.

„Miskit vahvat?” uuris Annika ja nookas peaga Beriti teksti poole, ise samal ajal kotist apelsini õngitsedes.

„Alain Thery’d mäletad? Möödunud sügisel kirjutasin temast omajagu.”

Annika sobras mälus, eelmisel sügisel oli ta hõivatud Tea Party-liikumise ja USA Kongressi valimistega. Ta raputas pead.

„Prantsuse ettevõtlusmogul, kes Puerto Banúsi lähedal oma merejahil õhku lendas?” selgitas Berit ja vaatas Annikat üle oma arvutiprillide.

Annika vajus mälestustesse.

Puerto Banús, valged paadid ja sinine meri – seal, hotell Pyri tänavapoolses numbritoas leppis ta Thomasega ära. Annika jälgis tol ajal perekond Söderströmi gaasimõrvalugu, Thomas elas veel koos Sophia Grenborgiga, kuid oli Malagas konverentsil, ja sellesama konverentsi ajal murdis ta sedapuhku Sophiale Annikaga truudust.

„YouTube’is on film üleval,” ütles Berit, kes oli veendunud, et Alain Thery oli olnud Euroopa suurim orjakaupmees. Kogu ta ettevõtlusimpeerium oli fassaad, mille varjus Euroopasse noori aafriklasi toimetada ja neid kas või surmani ära kasutada, kui vaja.

„Kõlab nagu surnu laimamine,” sõnas Annika, viskas apelsinikoored paberikorvi ja pistis ühe lõigu suhu. See oli hapu nagu sidrun.

„YouTube’i laetud filmi järgi on maailmas tänapäeval rohkem orje kui kunagi varem ja nende hind on langenud erakordselt madalale.”

„Thomas tegeleb umbes taoliste asjadega,” ütles Annika, vedas näo viltu ja võttis apelsinist veel ühe lõigu.

„Frontex,” vastas Berit.

Annika viskas ülejäänud apelsini paberikorvi nagu kooredki.

„Täpselt. Frontex.”

Thomas ja tema tähtis töö.

„Minu meelest on see kohutav,” ütles Berit. „Kogu see Frontex on üks uskumatult küüniline eksperiment, uus raudne eesriie.”

Annika logis Facebooki ja keris ekraanipilti, et kolleegide staatuseuuendusi näha.

„Frontexi eesmärk,” jätkas Berit, „on takistada maailma vaeseid, et nad ei saaks osa Euroopa rikkustest. Keskorganisatsiooni abiga pääsevad kohalikud valitsused kriitikatulvast. Inimesi välja saates võivad nad lihtsalt Frontexile viidata ja käsi laiutada, umbes nagu Pontius Pilatus.”

Annika naeratas.

„Ja nooruses võitlesid sina muidugi Vietnami ühtsuse ja iseseisvuse eest.”

Facebookis kirjutas Eva-Britt Qvist, et ootab õhtust teatriskäiku, Patrik sõi 43 minutit tagasi vrapirulli ja Pildi-Pelle oli üles pannud lingi, mis viis Õhtulehe 1975. aasta suvel tehtud dokumentaalfilmini.

„Frontexi viimaseid leiutisi on lasta Kolmandal maailmal ise oma piirid kinni panna. Väga praktiline. Meie siin Esimeses, vanas ja vabas maailmas peseme käed asjast täielikult puhtaks. Liibüas sai Khadaffi meie oma Euroopa Liidu volinikult pool miljardit, et ta Somaalia, Eritrea ja Sudaani põgenikud hiigelsuurtes koonduslaagrites kinni hoiaks.”

„Õige,” vastas Annika, „sellepärast on Thomas ka Nairobis. Nad tahavad, et keenialased Somaalia piiri kinni paneks.”

Ta võttis mobiili ja valis uuesti Thomase numbri.

„Sul on uus telefon?” küsis Berit.

„Jah,” noogutas Annika.

„Hello, you have reached Thomas Samuelsson at the …”

Ta katkestas kõne ja püüdis oma tunnetes selgusele jõuda. Küsimus oli, kellega mees siis täna õhtul magab. Selle mõtte juures ei tundnud Annika enam alandust, vaid üksnes tuima tüdimust.

Kui pere suvel Rootsi tagasi tuli, sai Thomas järelevalveametnikuna tööd „migratsioonivaldkonna juhtimisüksuses”. Polnud just kõige hiilgavam ametipost ja Thomas oli üsna pahur. Ta arvas, et pärast Washingtoni aastaid on ta väärt mingit vingemat tööd. Võib-olla lohutas teda mõte kõigile konverentsidele, kuhu tal on nüüd võimalik sõita.

Annika heitis isiklikud mõtted toimekalt kõrvale ja helistas kesklinna prokuratuuri, mis tegeles Nacka kommuunis toime pandud kuritegudega, ta teadis, et nende kõnekeskus töötab ööpäevaringselt.

Paraku ei osanud kõnekeskuse töötaja talle öelda, missugune prokurör tegeleb augustis Fisksätra parkimisplatsil toime pandud tapmise uurimisega.

„Me saame väljastada ainult neid andmeid, mis on arvutis,” selgitas töötaja vabandavalt, „vastuse saamiseks peaksin teid ühendama juhtumimenetlejatega, kuid nende kabinet on kella kolmest suletud.”

Nojah, eks ta ju ainult proovis ka.

Annika helistas igaks juhuks ka põhja- ja läänepiirkonna prokuratuuri, kuid sealgi ei teadnud keegi, kes tegeleb Arninge ujumiskoha ja Hässelby eramajade rajooni mõrvadega. (Seevastu oli hästi teada, kes tegeleb üldsuse tähelepanu pälvinud kuritegudega, nagu vaatemänguline rahaauto rööv helikopteriga või dopingut kasutanud sporditähed.)

„Nüüd korraldab Frontex juba tšarterlende,” ütles Berit. „Dokumentideta sisserändajad korjatakse kogu Euroopast kokku ja viiakse kas Lagosesse või Ulaanbaatarisse. Rootsi on inimesi sel moel mitu korda välja saatnud.”

„Ma arvan, et ma tõmban tänaseks joone alla,” lausus Annika.

Ta klõpsas arvuti kinni, pakkis selle harjunud liigutustega kokku, pistis arvutikotti, tõmbas mantli selga ja astus ukse poole.

„Kuule, Bengtzon!” lõugas valvur, kui naine oli pöörduksest juba peaaegu väljas.

„Kurat,” mõtles Annika. „Autovõtmed.”

Ta tegi pöörduksega terve tiiru ja astus pingutatud naeratusega tagasi halli.

„Vabandan väga,” pomises ta ja asetas TKG 297 võtmed letile.

Aga valvur, uus poiss, võttis lihtsalt võtmed ega hakanud sõimama või uurima, kas ta on kütust võtnud või sõidupäevikut täitnud (ta ei teinud seda ega teist).

„Schyman otsib sind taga,” lausus uus valvur. „Ta istub Konna konverentsiruumis ja tahab, et sa kohe sinna läheksid.”

Annika jäi poole sammu pealt seisma.

„Miks?”

Uus valvur kehitas õlgu.

„Veel hullem tööaeg?” pakkus poiss.

Annika noogutas heakskiitvalt, kõigele vaatamata oli valveteenistusel ilmselt veel lootust.

Ta kiirustas konverentsiosakonna poole – miks pärgli päralt seda ruumi üldse Konnaks kutsutakse?

Peatoimetaja avas ukse.

„Tere, Annika, tule sisse ja võta istet.”

„Mind saadetakse Jönköpingisse?” küsis naine.

Kui ta ruumi astus, tõusid püsti kolm tõsise moe ja tumeda pintsakuga meest. Nad olid end hajusalt ümber väikese heledast kasepuust nõupidamistelaua istuma sättinud, valgelt tahvlilt tagumisel seinal peegeldus halogeenlambi valgus ja sundis Annikat silmi pilgutama.

„Mis siin toimub?” küsis ta ja tõstis käe, et silmi pimestava peegelduse eest varjata.

„Me oleme varem kohtunud,” ütles kõige lähem mees ja ulatas Annikale käe.

See oli Thomase ülemus Jimmy Halenius, justiitsministeeriumi kantsler. Naine surus tal sõnatult kätt.

„Hans-Erik Svensson ja Hans Wilkinsson,” tutvustas Jimmy Halenius kaaslastele osutades. Mehed ei teinud katsetki end liigutada või teda tervitada.

Kaks Hasset, mõtles naine. Ta oli muutunud valvsaks ja üleni kangeks.

„Annika,” lausus Anders Schyman, „võta istet.”

Kuskilt tõusis hirm ja surus naise kehasse küüned jõuga, mis ta hingetuks muutis.

„Mis?” õnnestus tal istet võtmata lõpuks kuuldavale tuua. „Kas Thomasega juhtus midagi? Mis temaga juhtus?”

Jimmy Halenius astus talle sammukese lähemale.

„Meie teada ei ole Thomasega midagi ohtlikku lahti,” rahustas ta ja vaatas naisele otse silma.

Mehe silmad olid täiesti sinised, Annikale meenus ka varasemast ajast, kuidas teda oli hämmastanud, et selle mehe silmad nii sinised on. Huvitav, kas tal on läätsed?

„Sa tead, et Thomas on Nairobis Frontexi Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiridel tehtava koostöö laienemise teemalisel konverentsil,” ütles kantsler.

Meie uus raudne eesriie, mõtles Annika. Vana ja vaba maailm.

„Esimesed neli päeva oli Thomas Kenyatta rahvusvahelises konverentsikeskuses. Eile hommikul suundus ta Rootsi saadikuna ettevalmistavale ringsõidule Somaalia piiri lähedale Liboi linna.”

Mingil kummalisel põhjusel kerkis naise silme ette kujutluspilt lund täis sadanud surnukehast Axelsbergi lasteaia taga.

„Kas ta on surnud?”

Tumedates ülikondades mehed Haleniuse selja taga vahetasid pilke.

„Miski ei tõenda seda,” jätkas Jimmy Halenius, tõmbas laua alt tooli ja pakkus Annikale istet. Naine vajus toolile ja märkas, kuidas Hansu-nimelised mehed uuesti pilke vahetavad.

„Kes need on?” nookas ta peaga meeste suunas.

„Annika, ma palun, et sa mind nüüd hoolikalt kuulaksid,” lausus Halenius.

Naine laskis pilgul toas ringi käia, et põgenemisteed otsida, ruumil puudusid aknad, nurgas oli ainult valge tahvel ja iidvana projektor, laes keerles aegamisi ventilaator. Seinad olid helerohelised, selline värv oli moes 1990. aastatel. Laimiroheline.

„Delegatsiooni kuulusid Euroopa Liidu seitsme riigi esindajad, kes pidid kohapeal koguma infot, kuidas valvatakse Kenya-Somaalia piiri, ja sellest konverentsil ette kandma. Probleem on selles, et kogu delegatsioon on kadunud.”

Kõrvus kõmisesid südamelöögid. Taeva poole turritas pruuni saapa terav konts.

„Nad läksid kahe Toyota Land Cruiser 100-ga ja eile pärastlõunast peale pole kuuldud ei autojuhtidest ega delegaatidest.”

Kantsler jäi vait.

Annika silmitses meest ainiti.

„Mida sa sellega mõtled?” küsis ta. „Mis mõttes „kadunud”?”

Mees hakkas midagi ütlema, kuid Annika katkestas teda.

„Ja mismoodi, ma mõtlen, mida tähendab „pole kuuldud”?”

Annika kargas püsti. Tool ta selja taga kukkus ümber. Jimmy Halenius tõusis samuti püsti. Ta sinised silmad sähvisid.

„Ühe auto jälitusseade leiti lähedalt,” lausus mees, „samuti ka delegatsiooni tõlk ja üks turvamees. Nii tõlk kui ka turvamees on surnud.”

Ruum naise ümber hakkas ringi käima ja ta haaras kasepuust laua servast kinni, et tuge leida.

„See ei ole tõsi,” pomises ta.

„Meil pole ühtki vihjet, et delegatsiooni teised liikmed kannatada oleks saanud.”

„See peab olema mingi viga,” ütles Annika. „Äkki nad eksisid ära. Kas te olete kindlad, et nad pole lihtsalt õigelt teelt kõrvale keeranud?”

„Möödas on üle ööpäeva. Nüüd võime juba välistada võimaluse, et nad on eksinud.”

Annika keskendus hingamisele, ei tohi unustada hingata …

„Turvamees ja tõlk – kuidas nemad surid?”

Halenius silmitses teda mõne sekundi, enne kui vastas: „Neid oli üsna lähedalt pähe tulistatud.”

Naine koperdas ukseni ja haaras koti, heitis lauale ja otsis oma mobiiltelefone, ükskõik millist neist, kuid ta ei leidnud kumbagi, ta kallas koti sisu kasepuust lauale, apelsin veeres minema ja jäi seisma projektori all, nüüd leidis ta toimetuse telefoni, haaras selle värisevate sõrmedega ja toksis sisse Thomase numbri; ta vajutas valesti ja lõi seejärel kogu numbri uuesti sisse, kostis raginat, praginat ja sisinat ning kõne ühendati:

„Hello, you have reached …”

Naine pillas telefoni põrandale tema labakute ja väikese märkmiku kõrvale. Jimmy Halenius kummardus ja võttis telefoni üles.

„See pole tõsi,” sosistas Annika, teadmata, kas teda on üldse kuulda. Kantsler ütles veel midagi, aga naine ei mõistnud ta sõnu, mehe huuled liikusid ja ta haaras naisel küünarnukist, aga Annika tõmbas käe vabaks, nad olid küll varem mõned korrad kohtunud, aga see mees ei tea temast midagi, ta ei tea midagi ka sellest, kuidas lood Annika ja Thomase suhtega tegelikult on.

Anders Schyman kummardus ettepoole ja ka tema ütles midagi, tema silmalaud olid paistes.

„Jätke mind rahule,” ütles Annika liiga valju häälega, sest nad kõik vaatasid teda. Ta kühveldas asjad kotti tagasi, põrandale jäi vaid pisike märkmik; seda pole tal nagunii vaja, seal on ainult idiootliku IKEA-töö märkmed. Siis läks ta ukse, väljapääsu, põgenemistee poole.

„Annika …” ütles Jimmy Halenius ja proovis teele ette astuda.

Naine lõi talle lahtise käega näkku.

„See kõik on sinu süü!” sõnas Annika ja tundis, et see oli tõsi.

Seejärel lahkus ta Konna konverentsiruumist.

* * *

Veoauto õõtsus aeglaselt ja ebaühtlaselt. Kuhu iganes meid ka viidi, siin puudusid teed. Rattad põrkasid vastu kive ja jäid rööbastesse kinni, autokeret kraapisid taimed, piki furgooni seinu krabisesid oksad, mootor möirgas, käigud ragisesid. Keel oli paistes ja suulaes kinni. Me polnud hommikust saati midagi joonud. Nälg oli taandunud närivaks valuks, asemele oli tulnud peapööritus. Ma lootsin, et teiste inimeste lõhnataju on kadunud nagu mu enda oma, või vähemasti, et Catherine midagi ei tunneks.

Prantslane Sébastien Magurie oli lõpuks vait jäänud. Ta ninahäälne virin sundis mind soovima, et nad ka tema minema viiks. (Ei-ei, mida ma ometi räägin, ma ei mõtle seda loomulikult nii, absoluutselt mitte, aga selle mehega oli mul juba varem raskusi. Kohutav tüütus …)

Seevastu hispaanlasest Alvarot pidin ma imetlema. Mees suutis kogu selle aja rahu säilitada ja tegi vaikides kõike, mida talle öeldi. Ta oli furgooni kaugemas otsas, kus raputas ja kõigutas kõige rohkem, kuid ta ei kaevelnud. Ma lootsin, et teised arvavad sama minu kohta.

Algul üritasin jälgida, millises suunas meid sõidutatakse. Kui meid kinni võeti, siis seisis päike seniidis või õige pisut lääne pool ja algul toimetati meid lõuna suunas (arvan ma, ja see oli hea, sest sel moel olime arvatavasti endiselt Keenias, selles riigis on ju mingisugunegi tsivilisatsioon – maakaardid, taristu ja mobiiltelefonid). Aga paari tunni pärast keerasid nad minu meelest ida poole (mis polnud üldse hea, sest see tähendas, et oleme sattunud Lõuna-Somaaliasse, maailma veerele, kus alates kodusõja puhkemisestjuba 20 aastat valitseb totaalne lagunemine ja anarhia), kuigi täna olin ma peaaegu kindel, et meid viidi põhja ja seejärel lääne suunas, mis pidi tähendama, et me olime tagasi umbes seal, kust me alustasime. Ma sain aru küll, et see pole eriti tõenäoline, aga ei võinud iial teada.

Esimese asjana võeti meilt kellad ja mobiiltelefonid, aga nüüd oli juba pikalt pime olnud, mis ilmselt tähendas, et teekonna algusest oli kulunud umbes 30 tundi. Kindlasti on juba ka häiret antud. Oleme ikkagi ametlik delegatsioon, mingisugune abi peaks teel olema.

Arvutasin välja, et Stockholmis on kell umbes kuus õhtul, sest Keenia on Rootsist kaks tundi ees. Annika peaks nüüd juba asjast teadlik olema, küllap ta on lastega kodus.

Catherine oli minu keha vastu surutud. Ta ei nuuksunud enam, tema põsk oli vastu mu särgiesist. Ma teadsin, et ta on ärkvel. Mu käed olid selja taha seotud ja juba mitu tundi surnud. Röövlid kasutasid sidumiseks plastsidemeid, sakilise servaga kitsaid ribasid, mis tõmmatakse aasast läbi ja siis enam lahti ei tule, neid kutsutakse vist nipukateks. Nii kui natuke liigutasid, soonisid sidemed lihasse ja ise neid õgvendada ei saanud. Kui oluline on käte ja jalgade vereringe? Kui kaua jäsemed vere ringlemiseta vastu peavad? Kas meid ootavad kestvad tervisekahjustusted?

Siis sõitis veoauto haruldaselt vastikusse auku ja mu pea põrkas vastu Catherine’i oma. Masin kaldus tuntavalt küljele, mind suruti vastu sakslannast kontoriametniku pehmet ihu ja Catherine libises alla mu kubeme poole. Tundsin, kuidas laubale kerkib ilmatu muhk. Kabiiniuksed tehti lahti, mehed hõiklesid ja masin vajus üha enam viltu. Mehed rääkisid ja kisasid, jäi mulje, et nad vaidlevad millegi üle. Mõne aja (viie minuti? veerand tunni?) pärast jäid röövlid vait.

Temperatuur langes.

Vaikus muudkui kasvas ja oli lõpuks pimedusest suurem.

Catherine hakkas uuesti nutma.

„Kas kellelegi hakkab ehk midagi teravat pihku?” küsis autokasti tagumisest otsast hispaanlane Alvaro.

Muidugi. Plastsidemed.

„Seda ei saa kuidagi aktsepteerida,” ütles prantslane Magurie.

„Proovige, äkki leiate mõne terava kivi või naela või orgi,” õpetas hispaanlane.

Üritasin sõrmedega kasti põrandat kompida, aga Catherine lebas pooleldi minu peal, sakslanna oli mu vastu pressitud ja käed ei liikunud enam. Järgmisel hetkel kostis läheneva diiselmootori müra.

Masin peatus veoauto kõrva ja sellest ronisid välja mingid mehed. Kuulsin masina metallosade lõginat ja vihaste häälte hõiklemist.

Kasti presendist kate tõmmati üles.

* * *

Anders Schyman istus oma klaasboksis ja silmitses toimetust. Talle meeldis kontorit endiselt toimetuseks nimetada, kuigi nüüd oli siin ka turunduse, analüüsi- ja arvutiosakond.

Uudiste poolest oli kehv päev. Ei mingeid rahutusi araabiamaades, ka mitte maavärinaid ega margi täis teinud poliitikuid või tõsieluseriaali tähti. Homme ei saa enam ka halvale ilmale rõhuda, eile nad hoiatasid ilmast tingitud kaose eest, täna rääkisid sellest ja Anders Schyman tundis oma lugejaid (või õigemini usaldas oma turuanalüütikuid). Homsel esilehel peab olema midagi muud kui möllav lumetorm ja seni oli käepärast vaid hädapärane lahendus. Patrik, kes ikka veel oli pahur, et tema IKEA sissekukkuva katuse versioon vett ei pidanud, avastas mingilt ameeriklaste veebilehelt nupukese naisest, kel on alien hand syndrome. Pärast peaoperatsiooni lõpetasid 60-aastase Harrieti ajupoolkerad koostöö, üks pool ei allunud teise käskudele ja mõned kehaosad ei kuulanud seetõttu enam aju antud käsklusi. Muu hulgas ründas vaest Harrieti tema enda parem käsi, nagu juhiks seda mingi maaväline jõud (sellest ka diagnoosi nimetus). Käsi kas lõi või kriipis naist, andis tema raha ära või riietas ta lahti, ilma et naine oleks midagi parata saanud.

Anders Schyman ohkas.

Ta istub pommuudise otsas, aga teisel pool kabineti klaasseina sätib toimetus esilehele juttu tulnukkäe sündroomist.

Loomulikult turgatas Schymanile pähe, et sülitaks justiitsministeeriumi palvele asja saladuses hoida ja selle suhtes vaoshoitult käituda ja kirjutaks Euroopa Liidu kadunud delegatsioonist igal juhul, aga teda hoidsid tagasi varasemalt töökohalt Rootsi riigitelevisioonist säilinud eetikanormid. Teatud määral mõtles ta muidugi ka Annikale. Väga ülepakutud on blogimaailma vandenõuteooriad, kuidas meediatööstus omasid kaitseb, tegelikult on asi täiesti vastupidi (omasid uuritakse haiglase huviga ja kõik, mida teised ajakirjanikud ütlevad või teevad, on pidevalt luubi all), aga mingisugune inimlikkusekübe oli temas siiski veel säilinud. Pealegi ei kao lugu neil käest. Talle kinnitati, et seni on juhtunust informeeritud vaid kõige lähedasemaid inimesi ja nende hulgas pole ainsatki ajakirjanikku.

Küsimus oli hoopis selles, kuidas juhtunu Annikat võib mõjutada ja mida peaks temaga ette võtma.

Schyman tõusis püsti ja seisatas klaasukse juures, tema hingeõhk tekitas klaasile uduseid plekke.

Väljas valitseb uus ajastu. Moodsal ajal pole uurivale ajakirjanikule lehes enam kohta. Vaja on hoopis kiire taibuga multimeediaprodutsente, kes suudavad telesaateid toota, kirjutavad veebi lühiülevaateid ja võib-olla koostavad enne õhtut ka mõne pikema artikli. vähemalt Õhtulehe formaadi puhul on Annika-sugused reporterid välja suremas. Ajalehel puudusid lihtsalt vahendid, et uurida keerulisi kohtuprotsesse või jälgida kuritegelikke võrgustikke, nagu Annika nii hirmsasti armastas. Schyman teadis, et Annika võtab Patriku kõrge lennuga nägemust uudistejahist kui karistust, aga Annikat ei saa ju lõputult teistele töötajatele eelistada. Rahaliselt polnud Annikat võimalik kauem ka Washingtonis hoida ja kõiki Patriku hullumeelseid ideid ei saa alati valeks tembeldada. Õhtuleht on endiselt Rootsi suuruselt teine ajaleht ja kui nad tahavad Konkurenti lüüa, siis peavad nad suuremalt, laiemalt ja julgemalt mõtlema.

Fakt on see, et ta vajab Patrikut palju rohkem kui Annikat.

Schyman tuli ukse juurest ära ja kõndis oma pisikeses kontoris rahutult edasi-tagasi.

Asi pole ju selles, et Annika korrespondendina kehva tööd teeks. Näiteks mõne aasta taguse looga Rootsi suursaadiku mõrvast USA-s sai Annika hakkama suurepäraselt. Selles polnud mingit kahtlust.

Abikaasaga leppis Annika ära ja tundus, et see mõjus talle hästi. Eriline hea tuju või rahulolu allikas ei olnud ta kunagi, aga Thomasega lahus elatud aasta oli raske kõigile Annika kaaskondlastele.

Schyman ei tahtnud mõtelda, mis juhtuks, kui Thomas hukka saaks. Mees mõistis, et ta kalkuleerib külma, lausa jäise kainusega, kuid Õhtuleht pole mingi taastusraviasutus. Kui Thomast ei leita, siis pole muud kui Annika kõva koondamishüvitisega ära osta ja siis psühholoogi abi ja sotsiaalse võrgustiku toetuse peale loota.

Peatoimetaja ohkas uuesti.

Alien hand syndrome.

Jumal küll.

* * *

„Millal issi koju tuleb?”

Neil on kuues meel, mõtles Annika ja silitas tütre juukseid, mõelda vaid, et keegi on nii pehme ja armas ja kogu aeg on täid kallal …

„Ta teeb Aafrikas tööd, sa ju tead,” ütles Annika ja kohendas tüdrukule teki ümber.

„Jah, aga millal ta tagasi tuleb?”

„Esmaspäeval,” sõnas Kalle pahaselt oma voodist. „Sul ei seisa ka midagi meeles.”

Kui Annika elas korteris üksi koos lastega, siis said Ellen ja Kalle mõlemad oma toa. Annika magas elutoas. Kui Thomas tagasi tuli, siis asjade korraldus muutus. Kalle pidi Elleni tuppa kolima ja seda võttis ta isikliku solvanguna.

Annika heitis pilgu poja voodi poole.

Kas ta peaks neile rääkima? Mida ta peaks ütlema? Pisikese positiivsusenoodi taha varjatud tõtt?

Issi on Aafrikas kaduma läinud ja esmaspäevaks ilmselt koju ei jõua, võib ka juhtuda, et ta ei tule üldse enam tagasi, siis saad jälle oma vanasse tuppa tagasi kolida, kas pole vahva?

Või säästa neid ja valetada?

Issi leidis, et Aafrikas on nii põnev, et ta mõtles mõneks ajaks veel sinna jääda, me võime mõnikord ju talle sinna külla sõita, mis te sellest arvate?

Ellen tõmbas kaisulooma lähemale, keris end kokku ja pani silmad kinni.

„Maga hästi,” soovis Annika ja kustutas tüdruku öölambi.

Elutuba oli poolpime. Aknaorvades hõõgusid soojalt ja kuldselt viimasest üürnikust jäänud väikesed ilutuled. Televiisor mängis hääletult. Saates, mida Annika tavaliselt alati üritas vaadata, kõneles Leif G. W. Persson vist nädala kuritegudest. Perssoni blond vestluspartner ütles midagi kaamerasse ja mängima pandi videolõik. Selles kõndisid saatejuhid kilomeetripikkuse kaustu ja ülekuulamisprotokolle täis riiulite vahel. Küllap on tegu Palmearhiiviga, mõtles Annika ja võttis oma vana mobiili. Ei vastamata kõnesid ega lugemata sõnumeid.

Annika istus diivanile, telefon käes, ja põrnitses seina Leif G. W. Perssoni selja taga. Konverentsiruumist lahkumise järel helistasid Schyman ja veel üks võõras number, arvatavasti Halenius, lakkamatult tema töötelefonile. Lõpuks lülitas Annika telefoni välja. Kodus tõmbas ta seinast lauatelefoni juhtme. Tema isikliku mobiiltelefoni numbrit teadsid ainult Thomas, kooli personal, Anne Snapphane ja veel mõned, nii et telefon lebas ta käes vakka nagu koolnud kala.

Hämarusele vaatamata olid kõik värvid kuidagi kirkamad. Pulss tiksus kehas nagu kell. Iga hingetõmme oli teadlik.

Mida ta peaks tegema? Kas ta peaks rääkima? Kas ta tohib rääkida? Kellega? Kas on keegi, kellele ta peab sellest rääkima? Emale? Thomase emale? Kas ta peaks sõitma Aafrikasse meest otsima? Kes sellisel juhul laste eest hoolitseks? Ema? Ei, emale ei saa ta helistada. Või siiski? Mis saab?

Annika hõõrus nägu.

Barbro ilmselt ärrituks. Ta hakkaks ennast haletsema. Kõik oleks kohe nii keeruline. Kõne lõppeks sellega, et Annika peab teda lohutama ja vabandama, et on teisele sellise raske mure kaela tõmmanud. Isegi kui ema kaine oleks, ei kuuleks sealt ikkagi midagi mõistlikku. Olgu sellega kuidas on, emale helistamisest head nahka ei tuleks ja see ei sõltu Thomasest ega Aafrikast ega millestki muust.

Barbro ei andestanud, et Annika õe Birgitta pulmas ei käinud. Birgitta abiellus Steveniga (kes nimele vaatamata oli puhastverd rootslane) Ameerika presidendivalimiste lõpuspurdi ajal ja Annika ei tahtnud ega suutnud korrespondendi värskelt ametipostilt Hälleforsnäsi rahvamajja pulmapeole sõita. „See on kõige tähtsam päev su õe elus!” oli ema Tattarbackeni korteris töinanud.

„Minu pulmas ei käinud te kumbki,” hammustas Annika vastu.

„Jah, aga sa abiellusid ju Koreas!” Mõistmatu nördimus.

„Ja siis? Huvitav, kuidas kõik vahemaad on minu jaoks alati lühemad kui teie jaoks?”

Birgittaga polnud Annika pärast pulmi rääkinud. Ausalt öeldes ei kõnelenud nad eriti ka enne pulmi. Sellest ajast peale, kui Annika kaheksateistkümneselt kodust minema kolis.

Beritile ei tahtnud ta ka helistada. Muidugi suudaks too suud pidada, aga ei tundunud õige koormata kolleegi teadmisega Euroopa Liidu delegatsiooni kadumise kohta.

Loomulikult peaks ta teavitama Thomase ema Dorist. Aga mida ta peaks ütlema? „Su poeg ei ole juba mitu päeva telefonile vastanud, aga ma polnud üldse mures, sest ma arvasin, et küll ta jälle kuskil ringi aeleb ja kedagi kepib …”?

Annika tõusis diivanilt, mobiil endiselt näpu vahel, ja kõndis kööki. Aknal särasid nõrgalt Fridhemsplani Áhlénsist ostetud tuliuued elektrilised advendiküünlad. Küünlad valis Kalle. Ellenil oli inglite periood ja tema ostis kolm Amoritega külmkapimagnetit. Kraanikausi kõrval kapil seisid taldrikud India kiirtoidu jäänustega, Annika lülitas laetule põlema ja hakkas nõusid metoodiliselt masinasse laduma.

Mehaanilistes liigutustes peitus mingi lohutus, ta keeras kraani, haaras nõudepesuharja, loputas toidujäänused ringjate liigutustega taldrikult, asetas harja kraanikausi servale ja taldriku masinasse ettenähtud kohta.

Äkki hakkas ta nutma. Laskis käest harja, klaasi ja hõbedased söögiriistad ning vajus põrandale kössi, soe vesi ikka veel pahisemas.

Ta istus seal üsna pikalt.

Ta on ikka haletsusväärne inimene. Tema mees on kadunud ja tal pole kedagi, kellele helistada või kellega rääkida. Mis tal ometi viga on?

Ta keeras kraani kinni, nuuskas nina majapidamispaberisse ja kõndis elutuppa, mobiil ja paber näpu vahel.

Mitte ühtegi vastamata kõnet ega lugemata sõnumit.

Ta istus diivanile ja neelatas.

Miks pole temal kunagi õnnestunud sellist vahvat sõpruskonda luua nagu Thomasel? Vanad jalgpallikaaslased ja gümnaasiumiaegsed sõbrad ja paar Uppsala korporatsioonisemu, tööseltskond ja siis veel hokimängijad. Kus on tema sõbrad? Peale Anne Snapphane?

Annega töötas Annika koos esimesel suvel Õhtulehes, aga peagi sai Anne tööle ringhäälingusse. Aastate jooksul oli nende sõprussuhtel olnud nii tõuse kui ka mõõnu. Kui Annika korrespondendina USA-s töötas, siis nad eriti ei suhelnud, kuid viimastel kuudel olid nad kohtunud mitu korda. Nad käisid laupäeva pärastlõunal kohvikus või pühapäeval muuseumis.

Annika jaoks olid Anne naljakad seiklused ja kõrgelennulised plaanid kuidagi lihtsad ja rahutoovad. Annel oli alati midagi käsil. Anne sihtis suuri asju, mis lõpptulemusena tähendasid, et Annest pidi saama tuntud ja nimekas saatejuht. Ta võis iga nädal leiutada mõne uue telesaate formaadi, mälumänge, lastesaateid, meelelahutuslikke intervjuusõusid, ta luuras pidevalt uute dokumentaalfilmi ideede järele, tellis kuhjade viisi uurimisraporteid, et avastada mõni väärtegu, mille võiks uurivas telesaates avalikkusele paljastada. Sageli piirdusid need fantaasiarikkad ideed blogisissekande või innuka staatuseuuendusega Facebookis (Annel oli populaarne blogi, mida ta ise kutsus „Telemamsli koletu elu ja seiklused” ja 4357 sõpra Facebookis). Annika teada polnud Anne oma grandioossete teleideede sisu iial rohkem kirja pannud kui pool lehekülge ega kohtunud kunagi ühegi teledirektoriga, kuid nähtavasti ei mänginud see mingit rolli. Elatist teenis Anne hoopis taustauurijana tõsieluseriaale tootvas ettevõttes.

„Annika! Jumal, kui imelik, et sa helistasid! Ma just istusin siin ja mõtlesin su peale.”

Annika pigistas silmad kinni ja tundis, kuidas kuumalaine koos nutuhooga kallale tahtsid tulla, siiski on keegi, kellele ka tema korda läheb.

„Kas sul on nädalalõpuks neid pruune Tecnica saapaid vaja?”

„Thomas on kadunud,” suutis Annika kuuldavale tuua ja hakkas siis ohjeldamatult nutma. Pisarad voolasid mobiilile nagu kevadine oja, ta püüdis neid kuivatada, et telefon niiskuse tõttu viga ei saaks.

„Kuradi oinas,” ütles Anne. „Mõelda vaid, et see mees ka oma püksiauku kinni ei suuda hoida! Kellega ta siis nüüd on?”

Annika pilgutas silmi, nutt andis järele.

„Ei,“ ütles ta, „ei-ei, mitte selles mõttes …”

„Annika,” lausus Anne Snapphane, „ega sa ta lapsehoidja pole. Ära lase end sellest kõigutada. Ega see sinu süü pole!”

Annika ohkas sügavalt ja tundis, et häälepaelad töötavad jälle.

„Sa ei tohi seda kellelegi rääkida, see kõik on veel saladus. Thomase delegatsioon kadus kusagil Somaalia piiri ääres ära.”

Linna nime oli ta unustanud.

Telefonis valitses hämmeldunud vaikus.

„Kogu delegatsioon? Kuhu, kurat, nad siis said? Lennukiga?”

Annika nuuskas uuesti majapidamispaberisse.

„Seitse inimest, kahe autoga. Nad kadusid eile. Valvur ja tõlk leiti surnult, kuul peas.”

„Oi, Annika … On alles paganama lugu! Kas nad lasksid Thomase ka maha?”

Jälle pisarad, pisike ulguv nutt, mis sisemusest väljapoole tungis.

„Ma ei tea!”

„Aga, armas jumal, mida sa tegema hakkad, kui ta sureb? Ja kuidas lapsed hakkama saavad?”

Annika kõigutas end diivanil ette ja taha, käed ümber keha.

„Vaene-vaene Annika! Kuidas sinuga küll sellised asjad juhtuvad? Jumal, küll mul on sust kahju! Vaesekene …”

Küll oli hea, et keegi hoolis.

„Ja vaene Kalle, mõelda vaid, kui kehv on poisil üles kasvada ilma isa eeskujuta. Kas Thomasel oli elukindlustus tehtud?”

Nutt jäi järele, aga vastata Annika ei osanud.

„Ja Ellen on veel nii väike,” jätkas Anne. „Kui vana ta ongi? Seitse? Kaheksa? Tal pole ju isast midagi mäletada … Heldeke, Annika, mida sa peale hakkad?”

„Elukindlustus?”

„Ma ei tahaks ju küüniline olla, aga sellistes olukordades tuleb säilitada praktiline meel. Võta kätte ja tuhla kõik oma paberid läbi ja vaata, mis seis on, ma soovitan heaga. Kas tahad, ma tulen appi?”

Annika kattis silmad peopesaga.

„Aitäh, võib-olla homme, ma peaksin nüüd hoopis magama minema. Raske päev on olnud.”

„Jah, jumal küll, vaeseke, ma mõistan. Luba, et helistad kohe, kui midagi kuuled …”

Annika pomises midagi, mis pidi kõlama nagu nõusolek.

Ta istus veel veidi diivanil, telefon peos. Leif G. W. Persson oli koju läinud ja tema asemel oli ekraanil nüüd kena tumedanahaline naine hilisõhtustest uudistest. Näidati pilte Rootsit tabanud lumekaosest, kinnituisanud rekadest, ületöötanud puksiirautojuhtidest, tennisehalli lömmivajunud katusest. Annika sirutas käe puldi järele ja vajutas hääle valjemaks. Et nii vara, juba novembris, sadas maha nii palju lund, on veidi ebaharilik, kuid mitte ennekuulmatu, seletas tumedanahaline iludus. Sarnane olukord on tabanud Rootsit ka 1960. ja 1980. aastatel.

Ta klõpsas teleri kinni, kõndis vannituppa, pesi hambad ja uhas näkku jääkülma vett, et silmade ümbrus hommikul paistes poleks.

Seejärel heitis ta Thomase voodipoolele pikali, liikmed valutamas.

* * *

Me ei kukkunud enam nii sageli, kui nad nipukad randmete ümbert lahti lõikasid.

See oli suur kergendus.

Kuu paistis. Me kõndisime hanereas. Oma kolmedimensioonilises sügavuses meenutas maastik meie ümber tumesinist hõberaamidega fotot: ogalised põõsad, hiiglaslikud termiidipesad, igerikud kängus puud, teravad kivimürakad, kaugemal mäed. Ma ei teadnud, kuidas seda paika nimetada, kas savanniks või poolkõrbeks, igal juhul oli maa ebatasane ja liikumine vaevaline.

Magurie oli reas esimene. Ta oli iseennast juhiks määranud. Keegi meist talle seda õigust ei andnud, vähemasti mina mitte. Tema taga astus rumeenlane, seejärel mina ja Catherine, siis taanlane ja hispaanlane Alvaro ning kõige lõpus komberdas sakslanna. Too luristas ninaga ja nuttis ning see oli tõeliselt ebaväärikas.

Catherine’il oli raske kõndida. Peaaegu kohe pärast veoautost maha hüppamist väänas ta vasaku jala välja. Ma toetasin teda nii palju, kui see võimalik oli, aga mu pea käis ringi ja ma olin janusse minestamas, nii et kardetavasti polnud minust eriti abi. Mu püksisääred jäid pidevalt ogalistesse põõsastesse kinni ja paremast põlvest allpool oli miski rebestanud nii püksikanga kui ka naha.

Päeval autost loomi eriti ei paistnud, näha oli vaid üksikuid antiloope ja arvatavasti tüügassiga, aga öö oli loomade tumedaid varje ja helkivaid silmapaare täis.

„Ma nõuan, et te ütleksite, kuhu te meid viite?”

Pean tunnistama, et Sèbastien Magurie’ visadust tuleb siiski austada.

„Ma olen Prantsuse kodanik ja ma nõuan, et ma saaksin oma saatkonnaga rääkida!”

Ta rääkis inglise keelt peaaegu naljaka prantsuse aktsendiga. Kahe sõnavõtu vahe ei veninud kunagi pikemaks kui viis minutit. Selle, mis hääletugevusest puudu jäi, kompenseeris mees toore vihapurskega.

„See on ju kuritegu rahvusvaheliste õiguste vastu! Jus cogens! Me kuulume rahvusvahelisse organisatsiooni ja teie, mu härrad, olete rikkunud üldtunnustatud norme!”

Mul polnud õrna aimugi, kus me olime. Keenias? Somaalias? Ega nad meid ometi nii kaugele põhja, lausa Etioopiasse ei toonud? Öö oli igas suunas ühtemoodi pime. Silmapiirilt ei paistnud linna elektrivalguse kuma.

Meie ees ja taga kõndisid relvastatud mehed. Neid oli kokku neli, kaks väga noorukest poissi ja kaks täiskasvanud meest. Catherine ütles, et nad ei ole keenialased. Catherine oskab lisaks inglise keelele nii araabia, suahiili kui ka maasai keelt (maasai rahva kohalikku keelt) ja ta ei saanud aru, mida mehed omavahel räägivad. See võis muidugi olla mõni muu kuuekümnest kohalikust Keenias kõneldavast keelest, aga see ei olnud bantu ega mõni Niiluse-Sahara keeltest. Catherine arvas, et võib-olla on tegu afroaasia keelte hulgast somaali keele või siis mõne ida-kušiidi rühma kuuluva keelega. See pikk mees, kes minupoolse autoukse avas, kõnetas meid aeg-ajalt kehvas suahiili keeles. Muu hulgas rääkis ta, et oleme ebalojaalsed koerad, kes ongi aeglase ja piinarikka surma ära teeninud ja Suur Juht ehk Kindral otsustab meie saatuse. Mees kutsus juhti Kiongozi Ujumla, kuid see võis olla ka lihtsalt juhti tähistav sõna tema keeles. Kes see suur juht on või kust teda leida võib, jutust ei selgunud.

Siis jäid mõlemad mehed meie ees seisma. Pikem mees ütles midagi meie taga seisvatele poisikestele, mehe hääl oli väsinud ja vihane, ta vehkis käte ja relvaga.

Üks poistest kadus pimedusse.

Pikem mees viipas relvaga meie poole.

„Kaa! Chini! Kaa chini …”

„Ta käsib meil istuda,” ütles Catherine ja vajus maha.

Istusin ta kõrvale. Tundsin kätel mingeid putukaid, aga ei teinud katset neist lahti saada. Heitsin lihtsalt pikali, sipelgad ronisid mulle kõrva. Sain kõva hoobi selga.

„Kaa!”

Ajasin end vaevaliselt istukile. Naistel lubati pikali olla, meestel ilmselgelt mitte.

Ma ei tea, kui kaua ma seal niiviisi istusin. Külm imbus mu higist niiskete riiete alla ja muutis need jääkülmaks raudrüüks, peagi plagistasin hambaid. Ilmselt ma siiski ka magasin veidi, sest äkitselt oli poisike relvaga tagasi ja pikem mees karjus, et end püsti ajaksime (seda polnud tarvis suahiili keelest ümber tõlkida, liigutused relvaga kõnelesid kristallselget keelt).

Hakkasime tuldud teed tagasi kõmpima, või siis ka mitte, ma ei tea, aga ühel hetkel sai Catherine’il jaks otsa. Ta vajus mu käte vahele, mina kukkusin maha ja tema mulle peale.

Pikk mees lõi Catherine’i haige jala pihta ja tiris teda juustest, kuni naine jälle püsti seisis.

„Tembea!”

Rumeenlane, esitlusel ei saanud ma ta nimest sotti ja unustasin paberitest järele vaadata, kuidas teda kutsuti, sööstis teisele poole Catherine’i. Minu meelest oli mehe käitumine veidi pealetükkiv, niiviisi Catherine’ist lihtsalt kinni haarata, aga ma ei saanud oma asendist protesteerida.

Ma ei tea, kas inimene suudab meelemärkuseta kõndida, aga ülejäänud öö jooksul olin vaheldumisi teadvusel ja teadvuseta.

Ilmakaares, mida ma hiljem tuvastada ei suutnud, kumas nõrgalt koit, kui meie ees äkki kõrgus kuivadest põõsastest ja kuluheinast sein.

„Manyatta,” sosistas Catherine.

„See on täiesti vastuvõetamatu!” üürgas prantslane. „Ma nõuan, et meile antaks vett ja toitu!”

Pikk mees astus Sèbastien Magurie’ ette ja tõstis relva.