Читать книгу Vabaduse hind - Лиза Марклунд - Страница 3

KALLE TAHTIS HOMMIKUTI alati O’boy kakaod juua. Annikale see väga ei meeldinud, magus jook tõstis poisi veresuhkru taset ja muutis ta esmalt väga elavaks ning seejärel virilaks ja vihaseks. Nad olid kokku leppinud, et poiss saab O’boyd ainult siis, kui ta samal ajal sööb peekonit ja munaputru, see tähendab madala glükeemilise indeksiga rasva ja valke. Ellen armastas vaarikaid ja paksu Kreeka jogurtit Kreeka pähklitega, nii et temaga ei olnud hommikusöögi ajal vaja läbirääkimisi pidada.

„Läheks pühapäeval hokit vaatama?” küsis Kalle. „Kohalik mäng, Djurgårdeni meeskond spordiklubi vastu.”

„Ma ei teagi, kuidas see sobiks,” vastas Annika. „Need kohalikud mängud on tavaliselt nii vägivaldsed. Black Army, spordiklubi fännid, loobivad jääle paukpadruneid ja Djurgårdeni JHK fännid Järnkaminerna lasevad signaalrakette vastu. Ei, aitäh!”

Elleni silmad läksid pärani ja jogurtilusikas peatus poolel teel suhu.

„Aga miks nad nii teevad?”

„Nad on ju fännid,” selgitas Kalle. „Nad armastavad oma meeskonda.”

Annika heitis Kallele üllatunud pilgu.

„Armastavad?” küsis ta. „Kas niimoodi armastatakse ühte meeskonda? Et loobid mängijate pihta ilutulestikurakette?“

Kalle kehitas õlgu.

„Mul on fännidest kahju,” ütles Annika. „Kui igav elu neil peab olema! Mõelda vaid, et nad koolis, tööl, teiste inimeste seas ega poliitikas endale huvitavamat tegevust pole leidnud! Selle asemel harrastavad nad hokimeeskonna armastamist. Nii kurb.”

Kalle kühveldas viimased munaraasud suhu ja tühjendas kakaotassi.

„Mina olen igal juhul Djurgårdeni poolt,” teatas poiss.

„Ja mina hoian Hälleforsnäsile pöialt,” lausus Annika.

„Mina ka!” ütles Ellen.

Kogu hommiku ei pärinud lapsed isa järele. Nüüd tundus tarbetu teda mainida ja mida ta peakski ütlema?

Lapsed pesid hambad ja panid end riidesse ilma, et ta oleks pidanud kõrval tänitama.

Ometi kord said nad kodust õigel ajal liikuma.

Ilm oli taas leebemaks muutunud. Taevas oli pilves ja ilmetu. Haises niiskuse ja heitgaaside järele. Lumi tänavatel nägi juba välja nagu pruunsüsi.

Laste kool, American International Primary School of Stockholm, asus ajalehetoimetuse tee peal Kungsholmeni gümnaasiumi taga. Annika saatis lapsed sepistatud raudväravani, kallistas kiirustamisi Ellenit ja vaatas, kuidas mõlemad tugevast tammepuust välisukse taha kadusid. Ta seisis veidi ja tundis, kuidas lapsed ja vanemad temast mööda väravast sisse ja välja voorisid, poisid ja tüdrukud, emad ja isad, üksikult ja hulgakesi. Eks seal oli ka kõva käega tegelasi ja ärritunud hääli, aga eelkõige oli seal armastust, leplikkust ja kannatlikkust, uhkust ja otsatut heasoovlikkust.

Ta seisis seal, kuni inimesi enam ei voorinud ja varbad hakkasid külmetama.

Kõigele vaatamata oli see hea kool, kuigi suurem osa õppetööst toimus inglise keeles.

Annika ei kavatsenud lapsi üldse sellesse kooli panna. Thomas käis peale, et lapsed peaksid Rootsis inglise keeles edasi õppima, Annika oli selles sügavalt kahelnud. Lapsed on rootslased ja elavad Rootsis, milleks asja keeruliseks ajada?

Ta peaaegu kuulis mehe häält tänavalt vastu kajamas.

„Kes ajab asja keeruliseks? Rootsi keelt õpivad nad ju emakeeletundides. Mõtle, milliseid võimalusi pakub täielik kakskeelsus! Las neil olla see eelis alles!”

Annika andis järele, aga mõte laste fantastilisest rahvusvahelistamisest talle suuremat ei meeldinud (õieti polnud ta sellest üldse huvitatud), pigem tahtis ta, et nad käiksid tavalises tervislikku toitu pakkuvas Rootsi riigikoolis. Väikesed ärahellitatud koletistest klassikaaslased elasid oma otsatut üleolekuvajadust iga hinna eest Kalle-suguste vaiksemate peal välja ja just Kalle kannatas nende tõttu.

Raskelt nagu telliskivi kuklasse tabas teda mõte: mis ta teeb, kui Thomas ei tulegi tagasi?

Ta pidi maja seina najale toetuma ja keskenduma, et korrapäraselt hingata.

Kas ta peaks laskma lastel selles koolis edasi käia, nagu Thomas oleks tahtnud, või tuleks vastu võtta mõni muu otsus? Kas ta peaks austama laste isa mälestust ja laskma mehel edaspidigi laste tulevikku vormida? Sellest saab tema vastutus. Temast saab üksikvanem. Siitpeale on see tema ja ta laste elu …