Читать книгу Imaago - Ljudmila Ulitskaja - Страница 1

Tamara istus munaroa taldriku taga ja sõi, ise veel unenäo võimuses.

Ema Raissa Iljinitšna tõmbas üliõrnalt harvade piidega kammi läbi tema juuste, püüdes seda elusat vilti mitte liialt rebida.

Raadiost tuli pidulikku muusikat, kuid mitte liiga valjusti – vaheseina taga magas vanaema. Siis muusika vaikis. Paus oli liiga pikk ja kuidagi kohatu. Siis kõlas kõigile tuttav hääl:

„Tähelepanu! Siin Moskva. Töötavad kõik Nõukogude Liidu raadiojaamad. Anname edasi valitsuse teadaande…”

Kamm Tamara juustes takerdus, tema ise aga ärkas kohe üles, neelas munaroa alla ja ütles hommikuselt kareda häälega:

„Ema, küllap mingi tühine külmetus ja kohe üle kogu maa…”

Lauset lõpetada tal ei õnnestunud, sest ootamatult rebis Raissa Iljinitšna kammi kogu jõust, Tamara pea jõnksatas järsult kuklasse ja ta hambad laksatasid kokku.

„Ole vait,” sisistas Raissa Iljinitšna allasurutud häälega.

Uksel seisis vanaema, seljas sama ürgne hommikumantel nagu Suur Hiina müür. Ta kuulas raadios edastatud teadet äraseletatud ilmega näol ja ütles:

„Rajake, osta „Jelissejevist” midagi magusat. Omavahel öeldes on täna purim. Ma arvan, et Sameh kärvas maha.”

Tamara ei teadnud siis veel, mis asi on purim, miks on vaja osta midagi magusat ja seda enam, kes on see „Sameh”, kes kärvas maha. Kust ta pidigi teadma, et konspiratsiooni mõttes nimetati nende peres Stalinit ja Leninit igiammusest ajast peale parteilise hüüdnime esitähe „s” ja „l” järgi ja sedagi igivanas salakeeles – „sameh” ja „lamed”.

Samal ajal teatas kogu maal armastatud hääl, et haigus ei ole hoopiski mitte nohu.

♦♦♦

Galjal oli koolivorm juba seljas ja nüüd otsis ta põlle. Kuhu see kadunud on? Ronis koiku alla, et ega pole sinna kukkunud?

Äkki tormas köögist tuppa ema, ühes käes nuga ja teises kartul. Ta ulgus võõra häälega, Galja mõtles, et ema oli noaga sõrme lõiganud. Kuid verd ei olnud näha.

Isa, kes oli hommikuti raske unega, rebis pea padjalt lahti:

„Mida sa lõugad, Ninka? Mida sa hommikul vara lõugad?”

Kuid ema ulgus veel valjemini ja tema katkendliku hala sõnadest oli peaaegu võimatu aru saada:

„Suri ära! Mis sa magad, lollakas? Tõuse üles! Stalin on surnud!”

„Öeldi või?” Isa kergitas oma suurt laubale kleepunud juuksesalguga pead.

„Öeldi, et jäi haigeks. Aga ta on surnud, ausalt, surnud! Mu süda tunneb!”

Edasi tuli jälle arusaamatu hala, sellest tungis läbi dramaatiline küsimus:

„Oi-oi-oi! Mis nüüd saab? Mis meist kõigist nüüd saab? Mis nüüd saab?”

Isa krimpsutas nägu ja ütles toorelt:

„Mis sa, lollakas, lõugad? No mis sa lõugad? Hullemaks ikka ei lähe!”

Galja tõmbas lõpuks põlle välja – see oli tõega koiku alla kukkunud.

„Olgu pealegi kortsus, triikima ma ei hakka!” otsustas ta.

♦♦♦

Hommikuks palavik langes ja Olja jäi rahulikult magama – ta ei higistanud ega köhinud. Magas peaaegu lõunani. Ta ärkas, sest ema tuli tuppa ja ütles valju piduliku häälega:

„Olga, tõuse üles! Suur õnnetus!”

Silmi avamata, päästes end patja peites ja lootes, et see on unenägu, kuid juba tunnetades hirmsat pekslemist kurgus, mõtles Olja: „Sõda! Fašistid tungisid kallale! Sõda on puhkenud!”

„Olga, tõuse üles!”

Missugune õnnetus! Fašistide hordid tallavad meie püha maad, kõik lähevad rindele, aga teda ei võeta…

„Stalin on surnud!”

Süda peksles veel kurgus, kuid silmi ta lahti ei teinud; Jumal tänatud, mitte sõda. Ja kui algab sõda, siis on ta juba täiskasvanud ja siis ta võetakse. Ta tõmbas teki üle pea ja pomises läbi une: „Ja siis võetakse ka mind,” ning uinus selle hea mõttega.

Ema jättis ta rahule.