Читать книгу Imaago - Ljudmila Ulitskaja - Страница 2

Huvitav on jälgida trajektoori, mis viib kokku vältimatult kohtuma määratud inimesed. Mõnikord leiab selline kohtumine aset otsekui ilma saatuse eriliste jõupingutusteta, ilma ettevalmistavate kavalate süžeekäikudeta, järgides sündmuste loomulikku kulgu, ütleme, et inimesed elavad näiteks ühe õue peal või käivad ühes koolis.

Need kolm poissi õppisid koos. Ilja ja Sanja alates esimesest klassist. Mihha sattus nendega kokku hiljem. Tolles hierarhias, mis kujuneb iseenesest välja igas karjas, olid nemad kolm kõige madalamal positsioonil – tänu sellele, et nad olid kakluste ja julmuste jaoks täiesti kõlbmatud. Ilja oli pikk ja kõhn, käed ja jalad ulatusid lühikeseks jäänud varrukatest ja püksisäärtest pikalt välja. Pealegi polnud naela või rauatükki, mis poleks tema riietest tükki rebinud. Tema ema, üksik ja kurvameelne Maria Fjodorovna, lihtsalt ei jõudnud oma päris krõnksus sõrmedega vildakaid paikasid peale õmmelda. Õmbluskunst oli temale kättesaamatu. Ilja oli teistest, samuti halvasti rõivastatud poistest, alati halvemini riides, ta muudkui vigurdas ja tembutas, tehes oma vaesusest etenduse ja see oli kõrgelt koteeritav viis sellest üle olla.

Sanja olukord oli kõige halvem. Klassikaaslastes kutsusid kadeduse ja pahameele esile tõmblukuga jope, plikalikud ripsmed, ärritavalt armas nägu ja linased salvrätikud, millesse olid keeratud tema kodused võileivad. Pealegi õppis ta klaverit ja paljud nägid, kuidas ta, hoides ühe käega kinni vanaemast ja teises noodimappi, kõndis mööda Tšernõševski, endist ja tulevast Pokrovka tänavat Igumnovinimelisse muusikakooli – mõnikord isegi neil päevil, kui ta oli sageli mitte just raskesti, aga pikalt tõbine. Vanaema – ainult profiil – tõstis peeneid jalgu teineteise ette nagu tsirkusehobune ja tema pea kõikus ühtlaselt. Sanja kõndis tema kõrval ja pisut tagapool, nagu ongi sobilik tallipoisile.

Erinevalt üldhariduskoolist oldi muusikakoolis Sanjast vaimustuses, juba teise klassi eksamil mängis ta sellist Griegi, mis ei olnud jõukohane isegi igale viienda klassi õpilasele. Heldimustunnet soodustas ka esineja väike kasv: kaheksa-aastast Sanjat peeti koolieelikuks, kaheteistkümneaastast kaheksa-aastaseks. Selsamal põhjusel hüüti üldhariduskoolis Sanjat Kääbuseks. Ja ei mingit heldimust – ainuüksi õelad pilked. Iljast hoidis Sanja teadlikult eemale: mitte niivõrd automaatse õelutsemise pärast, mis ei olnud suunatud otseselt tema vastu, kuid aeg-ajalt teda ikkagi tabas, kuivõrd alandava kasvuvahe tõttu.

Ilja ja Sanja liitis ühte Mihha, kui ta ilmus viiendasse klassi, kutsudes esile üleüldise vaimustuse: ta oli ideaalne sihtmärk igaühele, kes vähegi viitsis – klassikaline punapea. Paljaks aetud pea, punakuldselt helkiv viltune juuksetutt laubal, läbipaistvad vaarikpunased kõrvad nagu purjed, mis turritasid peas vales kohas, kuidagi liiga lähedal põskedele, valge ja tedretähniline näonahk, koguni silmad olid oranži varjundiga. Pealegi kandis ta prille ja oli juut.

Esimest korda kolgiti Mihhat juba esimesel septembril – mitte hullusti, õpetlikult – suure vahetunni ajal peldikus. Ja seda ei teinud koguni mitte Murõgin ja Mutjukin ise – nemad nii madalale ei laskunud – vaid nende kaasajooksikud ja poolehoidjad. Mihha võttis oma jao stoiliselt vastu, tegi portfelli lahti, tõmbas sealt välja taskurätiku, et tatt ära pühkida, ja siis ilmus portfellist lagedale kassipoeg. Kassipoeg võeti ära ja hakati teda üksteisele loopima. Sel hetkel sisseastunud Ilja – klassi kõige pikem poiss! – püüdis kassi võrkpallimängijate pea kohal kinni ja kellahelin katkestas selle huvitava tegevuse.

Klassi astudes pistis Ilja kasspoja ettejuhtunud Sanja kätte ja too peitis kassi oma portfelli.

Viimase vahetunni ajal otsisid inimkonna peamised vaenlased, kelle nimed olid Murõgin ja Mutjukin ja kes annavad alust tulevasele filoloogilisele mängule ning on mitmel põhjusel mainimist väärt, mõni aeg kassipoega, kuid unustasid ta peagi. Pärast neljandat tundi lasti kõik koju ning poisid tormasid karjudes ja huilates koolist välja, jätnud need kolm täiesti tähelepanuta kirjute astritega kaunistatud tühja klassiruumi.

Sanja tõmbas poollämbunud kassipoja välja ja ulatas Iljale. Too andis ta edasi Mihhale. Sanja naeratas Iljale, Ilja Mihhale ja Mihha Sanjale.

„Ma kirjutasin luuletuse. Temast,” ütles Mihha häbelikult. „Siin see on.”

„Noh, pole viga. Muidugi mitte Puškin,” kommenteeris Ilja.

„„Praegu nüüd” ei saa olla,” täheldas Sanja ja Mihha nõustus enesekriitiliselt:

„Jah, õige küll. Ta nüüd on meiega. Ilma „praeguta” kõlab paremini!”

Mihha jutustas üksikasjalikult, kuidas ta hommikul teel kooli oli vaese kassipoja tirinud välja samahästi kui koera lõugade vahelt, kes kavatses tollele otsa peale teha. Kuid kassi koju viia ta ei saanud, sest polnud teada, kuidas tädi, kelle juures ta elas alates möödunud esmaspäevast, sellesse võib suhtuda.

Sanja silitas kassipoja selga ja ohkas:

„Mina teda võtta ei saa, meil on kodus kõuts. Talle see kindlasti ei meeldiks.”

„Olgu, ma võtan ta ise.” Ilja haaras kassi hooletult enda kätte.

„Kas kodus pahandust ei tule?” tundis huvi Sanja.

Ilja muigas:

„Kodus on nii, kuidas mina ütlen. Mul on emaga normaalsed suhted. Ta kuulab minu sõna.”

„Ta on kohe päris täiskasvanu, mina ei saa kunagi niisuguseks, ma ei suuda koguni öelda: „Mul on emaga normaalsed suhted.” Kõik on õige, ma olen memmepoeg. Kuigi ka mind ema kuulab. Ja vanaema ka. Oh, rohkem kui kuulab! Kuid ikkagi on see teistmoodi,” mõtles Sanja nukralt.

Ta vaatas Ilja kondiseid käsi, need olid täis kollaseid ja tumedaid laike, marraskil. Sõrmed olid pikad, nendega võtad kaks oktavit. Samal ajal sättis Mihha kassipoja endale pähe, punasele plüüštukale, mille suuremeelne juuksur oli eile Pokrovi värava juures jätnud, „seemneks”. Kassipoeg libises maha, Mihha muudkui sättis teda endale lagipähe.

Nad väljusid koolist kolmekesi koos. Kassipoega toideti sulanud jäätisega. Sanjal oli raha. Sellest jätkus neljaks portsuks. Hiljem selgus, et Sanjal oli peaaegu alati raha… Sanja sõi esimest korda jäätist tänaval otse briketist – kui vanaema ostis jäätist, siis viidi see koju, pandi sulava kuhjana madala jalaga klaaskaussi ja peale tilgutati kirsimoosi – nii ja ainult nii!

Ilja rääkis vaimustatult, missuguse fotoaparaadi ta endale esimese omateenitud raha eest ostab ja ühtlasi pakkus välja plaani, kuidas nimelt seda raha võiks teenida.

Sanja avaldas asja ees, teist taga oma saladuse: ta käed on väikesed, „mittepianistlikud”, ja see on interpreedi puhul suur puudus.

Mihha oli sisse elamas uude, arvult juba kolmandasse sugulasperesse viimase seitsme aasta jooksul, ta ütles nendele samahästi kui võõrastele poistele, et sugulased hakkavad otsa lõppema ja kui see tädi teda enda juures pidada ei taha, siis tuleb tal jälle lastekodusse minna…

Uus tädi, Genja, oli nõrk naisterahvas. Tal ei olnud mingit kindlat haigust: ta ütles enda kohta nukralt ja tähendusrikkalt: „Ma olen üleni tõbine.” Kaebas pidevalt valude üle jalgades, seljas, rinnas ja neerudes. Peale selle oli tal invaliidist tütar, mis samuti avaldas tema tervisele halba mõju. Iga töö oli talle raske ja lõpuks otsustas perekond, et orvust vennapoeg pannakse elama tema juurde ja sugulased koguvad tädile raha poisi ülalpidamiseks. Tee mis tahad, aga Mihha oli nende sõjas hukkunud venna poeg.

Poisid lonkisid ringi ja lobisesid, lobisesid ja lonkisid ringi, siis aga peatusid Jauza ääres ja jäid vait. Tundsid kõik ühekorraga – kui hea: usaldus, sõprus, võrdõiguslikkus. Polnud mõtteski, et kes on tähtsam, vastupidi, kõik olid vastastikku ühtemoodi huvitavad. Aga Sašast ja Nikist, vandetõotusest Varblasemägedel nad veel ei teadnud, isegi paljulugenud Sanja ei olnud Herzenit veel lahti teinud. Pealegi oli see närune koht – Hitrovka, Gontšarõ, Kotelniki – sajandeid oli seda peetud linna kõige haisvamaks mülkaks ja romantilise vandetõotuse andmiseks ei kõlvanud kuidagi. Kuid midagi tähtsat oli juhtunud: selline inimeste ühteliitumine on võimalik ainult noores eas. Konks haakub otse südame külge ja niit, mis seob inimesed ühte lapseea sõprusega, ei katke kogu elu.

Mõni aeg hiljem nimetavad nad selle südamete liidu pärast pikki vaidlusi, hüljanud „Kolmiku” ja „Trio”, uhkelt „Trianoniks”. Nad ei teadnud midagi Austria-Ungari jaotamisest, selle sõna valisid nad välja seepärast, et see oli ilus.

See „Trianon” vilksatab kakskümmend aastat hiljem Ilja rängas vestluses riikliku julgeoleku kõrgetasemelise tegelasega, kelle auaste jäigi kindlaks tegemata ja kelle kaugeltki mitte tõepärane nimi oli Anatoli Aleksandrovitš Tšibikov. Isegi nende aastate kagebiitide bande kõige nutikamad dissidentide vastu võitlejad ei söandanud pidada „Trianoni” noorte nõukogudevastaseks organisatsiooniks.

Iljale tuleb au anda: niipea kui ta sai esimese fotoaparaadi, hakkas ta looma tõelist fotoarhiivi, mis on tervenisti säilinud meie päevini. Tõsi, esimesel kooliaastate mapil oli kirjas teine nimetus, sama mõistatuslik nagu ka „Trianon” – „Veka”.

Niisiis, poisse ei liitnud – hiljem see dokumenteeriti – mitte vabaduse kõrge ideaal, mille nimel peaks kas kohe ohverdama oma elu või, mis on igavam, pühendama kogu elu aasta aasta järel tänamatu rahva teenimisele, nagu see juhtus Saša ja Nikiga rohkem kui sada aastat enne seda – vaid hädine kassipoeg, kellel ei õnnestunud elada üle tuhande üheksasaja viiekümne esimese aasta 1. septembri vapustusi. Vaeseke heitis Ilja kätel hinge kaks päeva hiljem ja maeti salaja, kuid pidulikult maha aiapingi alla Pokrovka (tol ajal Tšernõsevski, kes samuti kulutas oma elu üllaste ideede teenimisele) tänava maja nr. 22 õuel. Seda maja oli kunagi hüütud „kummutiks”, kuid selle praegustest elanikest olid ilmselt vaid väga vähesed sellest kuulnud.

Kassipoeg puhkas aiapingi all, millel oli kunagi – arvatavasti – istunud noor Puškin koos oma nõbudega, keda ta ladusate värssidega lõbustas. Sanja vanaema meenutas alatasa: maja, milles nad elasid, oli näinud paremaid aegu.

Hämmastaval kombel muutus klassis midagi üsna pea, kas kahe nädala või kuu ajaga. Mihha muidugi ei taibanud midagi, kust tema pidi seda teadma, kuidas oli olnud varem, ta oli ju uustulnuk. Kuid Sanja ja Ilja tunnetasid seda: nad olid klassis endiselt hierarhia kõige alumisel astmel, aga nüüd mitte ühekaupa, vaid ühiselt. Seega sai neist nüüd tunnustatud vähemus tollesama ebamäärase tunnuse alusel, mille pärast nad ei saanud sulanduda väikese maailma üldisesse keskkonda. Kaks juhti, Mutjukin ja Murõgin, valitsesid kõigi üle; kui nad juhtusid omavahel tülitsema, siis jagunes klass kaheks vaenulikuks parteiks, heidikud ei ühinenud kunagi mitte kummagagi ja ega neid polekski omaks võetud. Siis toimusid lõbusad, tigedad, verised või veretud kaklused, ja neile ei pööranud keegi tähelepanu. Aga siis, kui Mutjukin ja Murõgin ära leppisid, hakati jälle märkama neid kampa mitte sobivaid omapäiseid võõraid, keda läbi peksta oli käkitegu, kuid põnevam oli hoida neid hirmul ja ärevuses, tuletada pidevalt meelde, kes on siin peamehed: kas prillipapa, muusik ja juut või „normaalsed poisid”, näiteks Mutjukin ja Murõgin.

Viiendast klassist algas keskkool ja nüüd olid ainsa Natalja Ivanovna asemele, kogu grammatika ja rehkendamise peale, kes oli heasüdamlik tädike ning õpetas koguni Matjukinile ja Murõginile, keda ta hellalt hüüdis Toljakeseks ja Slavakeseks, tähed selgeks, tulnud eri ainete õpetajad: matemaatika, vene keel, botaanika, ajalugu, saksa keel ja maateadus.

Aineõpetajad olid kõik oma erialast sisse võetud, andsid palju koduseid ülesandeid ja „normaalsed poisid” ei saanud ilmselt enam hakkama. Ilja, kes algkoolis ei olnud kaugeltki hiilanud, sai uute sõprade seltsis teise veerandi lõpuks, see tähendab uueks aastaks, jalad alla, ning selgus, et väikest kasvu prillninad ja nõrgukesed õpivad hästi, aga Mutjukin ja Murõgin veavad hädavaevu välja. Konflikt, mida täiskasvanud oleksid nimetanud sotsiaalseks, teravnes, omandas teadlikuma iseloomu vähemalt allasurutud „vähemuse” peades. Just siis ütles Ilja esimest korda välja termini, mis säilis nende seltskonnas aastateks: „mutjukid ja murõgad”. See oli peaaegu et hilisema aja kuulsa „soveti” sünonüüm, kuid termini võlu oli selles, et see oli enda loodud.

Kõige rohkem ärritas „mutjukke ja murõgasid” Mihha, tema sai ka teistest rohkem tuupi, kuid tal olid lastekodu kogemused ning ta talus koolimükse kergesti, ei kaevanud kunagi, raputas end, tõstis mütsi maast ja laskis vaenlaste huilgamise saatel jalga. Ilja veiderdas edukalt, tal õnnestus sageli vaenlased segadusse ajada, nad naerma panna ja neid ootamatu käitumisega hämmastada. Sanja oli kõige tundlikum. Muuseas, just see häbiväärne tundlikkus osutuski lõpuks tema parimaks kaitseks. Ükskord pesi Sanja kraani all käsi kooli kemmergus – see oli segu parlamendist ja varaste kogunemiskohast –, Mutjukinis lõi välja sügav vastikustunne selle süütu tegevuse vastu ja ta tegi Sanjale ettepaneku pesta ka lõust ära. Osalt rahumeelsusest, osalt argusest Sanja tegigi seda ning siis võttis Mutjukin põrandakaltsu ja pühkis sellega Sanja märga nägu. Selleks ajaks oli nende ümber kogunenud juba uudishimulike ring: nad nägid selles meelelahutust. Kuid meelelahutusest ei tulnud midagi välja, Sanja hakkas värisema, kahvatas, kaotas teadvuse ja kukkus kivipõrandale pikali. Äbarik vaenlane oli muidugi kaotanud, aga kuidagi ebarahuldaval kombel. Ta lamas kummalises poosis põrandal, pea kuklas. Murõgin tonksas teda kergelt jalaga vastu külge, lihtsalt et kontrollida, mispärast too liikumatult maas lamab. Küsis üldsegi mitte õelalt:

„Kuule, Sanja, mis sa siin vedeled?”

Mutjukin vaatas nagu segane liikumatut Sanjat.

Kuid Sanja ei teinud silmi lahti, kuigi teda tonksudega ergutati. Kemmergusse tuli Mihha, vaatas tumma stseeni ja tormas kooliarsti otsima. Nuuskpiirituse lõhn tõi Sanja teadvusele, võimlemisõpetaja viis ta arstikabinetti. Arst mõõtis Sanja vererõhku.

„Kuidas sa end tunned?” küsis arst.

Ta vastas, et täiesti rahuldavalt, kuid talle ei tulnud kohe meelde, mis oli juhtunud. Kui talle tuli meelde räpane kalts, millega tal üle näo tõmmati, hakkas ta oksendama. Ta palus seepi ja pesi end hoolikalt puhtaks Arst tahtis vanemad kooli kutsuda. Sanjal oli tükk tegemist, et veenda arsti mitte helistama. Ema oli niikuinii tööl, aga vanaema püüdis ta ebameeldivustest säästa. Ilja pakkus, et ta saadab hädise sõbra koju, arst andis neile kirja, et lubab tunnist puududa.

Uskumatu küll, aga sellest päevast peale oli Sanja staatus hoopis kõrgem. Tõsi, teda hüüti nüüd „Langetõbiseks Kääbuseks”, kuid tema kallal enam ei noritud: äkki minestab ja kukub jälle pikali?

Kolmekümne esimesel detsembril lõppes veerand, algas talvine koolivaheaeg, üksteist päeva õnne. Mihhale jäid kõik need päevad ühekaupa meelde. Uueks aastaks sai ta muinasjutulise kingituse. Pärast salajasi läbirääkimisi pojaga, kes tõotas, et tema järeltulijad ütlevad perekonna sellest pärandist lahti ja tal endal ei ole midagi selle vastu, andis tädi Genja Mihhale pidulikult kätte uisud.

Need olid ammu kasutuselt kadunud Ameerika uisud, mingi hübriid, midagi vahepealset iluuiskude ja „nurmiste” vahel, kahekordse tera ja rihveldatud otsaga. Uisud olid kinnitatud kulunud, kunagi punast värvi saabaste külge suurte tähekujuliste neetidega. Metallplaadilt, mis ühendas uisutera saabastega, võis välja lugeda „Einstein”, rea arusaamatuid arve ja tähti… Saapad olid eelmise omaniku käes kõvasti kannatada saanud, kuid uisud ise helkisid nagu tuliuued.

Tädi Genja suhtus uiskudesse nagu perekonna reliikviasse. Teistes perekondades suhtuti sedamoodi vanaema briljantidesse.

Nende uiskude ajaloos oli kaudselt koht ka briljantidel. 1919. aastal oli Lenin ise saatnud tädi Genja vanema venna Samuili Ameerika Ühendriikidesse Ameerika kommunistlikku parteid rajama. Samuil uhkustas elu lõpuni selle missiooniga ja rääkis üksikasjalikult oma sõidust lähedastele sugulastele ja lähedastele sõpradele, keda oli mitusada, kuni ta kolmekümne seitsmendal aastal arreteeriti. Talle anti kümme aastat ilma kirjavahetuse õiguseta ja ta kadus igaveseks, kuid tema väljapaistvast loost sai perekonnas legend.

Üheksateistkümnenda aasta juulis sõitis Samuil Moskvast suure ringiga läbi Põhja-Euroopa New Yorki ja astus kaile kui madrus, kes oli saabunud kaubalaevaga Hollandist. Ta tuli laevatrepist alla saabaste mürtsudes, need aga olid õmmelnud Kremli kingsepad ja peitnud kontsa sisse tohutukalli briljandi. Ta täitis talle antud ülesande: avas Kominterni nimel Ühendriikide kommunistliku partei esimese põrandaaluse kongressi. Mõni kuu hiljem tuli Samuil tagasi ja kandis ülesande täitmisest ette isiklikult seltsimees Leninile.

Tema kasin komandeeringuraha, välja arvatud söögile läinud kaksteist dollarit, kulus kingituste peale. Ta tõi naisele punase villase kleidi, mille kraed ja õlgu kaunistasid kootud marjad, ja punased kingad, mis olid õigest suurusest kolm numbrit väiksemad. Uisud olid kolmas ja kõige kallim Ameerikast toodud kingitus tema pagasis, need olid ostetud kasvuvaruga tema väikesele pojale, kes peagi suri.

Parem oleks ta ostnud uisud endale. Poisikesena oli Samuil unistanud, kuidas ta kihutab liuvälja keskele ja lendab õliselt läikiva jää kohale kummardudes mööda kõigist oma vihavaenlastest, muhvidega daamidest, gümnasistidest ja preilidest, kelle hulgas peab tingimata olema Marusja Galperina… Uisud lebasid kaua kirstus, oodates uut järeltulijat. Kuid Samuilil ei juhtunud rohkem lapsi olema ja kümme aastat oma aega oodanud uisud langesid noorema õe Genja poja osaks.

Nüüd, veel kakskümmend aastat hiljem, läksid uisud kangelasliku Samuili teise sugulase kätte, õieti öelda küll jalga.

Sellise ootamatu kingitusega, mis ületas kõikvõimalikud unistused õnnest, lõppes Mihha jaoks koolivaheaja esimene päev. Miski ei ennustanud õnnetust, mille see kingitus peagi kaasa tõi…

Vana-aasta õhtul kogunes tädi Genja suur pere laua ümber, mis oli naabrite loal kaetud avarasse ühiskööki ja mitte neljateistkümne ruutmeetri suurusesse tuppa, kus elasid tädi Genja ise, tema vallaline ja endokrinoloogilises mõttes ebaõnnestunud tütar Minna ning nüüd juba mõnda aega ka Mihha. Tädi Genja oli valmistanud rikkaliku söömaaja, ühekorraga nii kana kui ka kala. Öösel, pärast meeldejäävat pidulauda, kirjutas Mihha luuletuse, milles kajastusid selle päeva unustamatud muljed.

Alguses oli „majja tulla” asemel „majas olla”. Aga see kordas samas tähenduses sõna, mingit muud sündsat riimi ei tahtnud pähe tulla.

Kogu nädala tõusis Mihha üles juba pimedas ja läks õue, kus oli valatud väike lapp jääd, uisutas seal üksinda ja lahkus kohe, kui välja tulid vaheajal pikalt maganud poisid. Ta ei tundnud end uiskudel kuigi kindlalt ja kartis, et ei suuda kallaletungi korral rünnakut tagasi lüüa.

Sel koolivaheajal olid uisud muidugi sündmus number üks. Number kaks oli Sanja vanaema Anna Aleksandrovna. Ta viis poisid muuseumidesse.

See jättis sügava mulje mitte ainult Mihhale, kes oma loomult koosnes poolenisti teadmishimust, teaduslikust ja mitteteaduslikust uudishimust ja vaimustusest ning poolenisti ebamäärasest loomingulisest põlemisest. Muuseumide külastamine avaldas suuresti muljet koguni Iljale, kes poleks nagu kunstialaste kalduvustega silma paistnud, vaid kaldus rohkem tehnika valdkonda. Ainult Sanja, kellel oli vapustav vanaema, käis rahumeeli saalist saali ja poetas aegajalt mõne repliigi – mitte sõpradele, vaid vanaemale! – millest võis välja lugeda, et ta on ka siin, muuseumides, oma sõiduvees täpselt samuti nagu konservatooriumis.

Mihha armus Anna Aleksandrovnasse. Kogu eluks, naise surmapäevani välja. Anna Aleksandrovna aga nägi poisis seda tõugu tulevast meest, missugused olid talle alati meeldinud. Poiss oli punapea, ta oli luuletaja ja tol nädalal ta koguni pisut lonkas ülemäärase uisutamise tõttu uute uiskudega – täpselt nagu too poeet, peaaegu et suur poeet, kellesse Anna Aleksandrovna oli kolmeteistkümneaastase tüdrukuna salajas armunud… Etalon ise, tol kaugel ajal täiskasvanud mees, keda ümbritses võitleja ja peaaegu et märtri oreool, oli kahekümnenda sajandi algul väga populaarne, armunud preilit ta ei märganud, kuid jättis kustumatu jälje tolle psüühika mingile freudistlikule tahule: kogu tema pika elu jooksul meeldisid talle sellised punapead, eredad ja emotsionaalsed mehed.

Mihhat vaadates ta naeratas, poiss oli sama tõugu, kuid ajavahe oli suur… Poisi vaimustatud pilku tabada oli meeldiv.

Seega siis, ise seda teadmata, leidis Mihha vastuarmastust. Sellest talvest peale sai temast sage külaline Steklovide kodus. Suures toas, millel oli kolm akent ja veel üks vaheseinaga pooleks jagatud aken, hästi kõrge samuti pooleks jagatud stukklagi, pesitsesid enneolematud raamatud, koguni võõrkeeltes. Alati lahinguvalmis poosis oli pianiino sellesse peidetud muusikaga. Aeg-ajalt hõljusid õhus harjumatud, kuid vaimustavad lõhnad: ehtne kohvi, poonimisvaha, lõhnaõlid.

„Arvatavasti oli minu vanemate kodus kõik just samuti,” mõtles Mihha. Oma vanemaid ta ei mäletanud: ema hukkus viimase rongi pommitamisel, mis sõitis Kiievist ida poole neljakümne esimese aasta 18. septembril, mil sakslased juba lähenesid Podolile. Isa langes rindel, ta ei saanudki teada, et tema abikaasa on hukkunud ja poeg pääsenud eluga.

Tegelikult oli Mihha vanemate kodus kõik hoopis teisiti kui Sanja Steklovi kodus ja oma vanemate fotosid, mis olid imekombel sõja üle elanud, nägi ta esimest korda alles kahekümneaastasena. Nendel olid kujutatud vaesed inetud inimesed, kes valmistasid talle suure pettumuse – emal mängles väikestel tumedatel huultel võlts naeratus ja tal oli hiiglaslik häbitu rinnapartii, isa oli lühike ja paks mees, kellel oli erakordselt tähtis nägu peas. Foonil oli näha elukondlikke esemeid, mis kohe mitte kuidagi ei meenutanud Apraksinite-Trubetskoide kunagise eramu väikese saali nurka, kus elas Sanja perekond.

Üheksandal jaanuaril, koolivaheaja lõpu eel, peeti Sanja sünnipäeva. Enne seda olid veel jõulud, kuid sel puhul kutsuti külla ainult täiskasvanuid. Läks veel mitu aastat, enne kui poisse hakati kutsuma ka seitsmendal jaanuaril. See-eest jäi Sanja sünnipäevaks järele igasuguseid jõuluaegseid maiustusi: suhkurdatud õunad, kirsid, koguni apelsinikoortest sukaad, mida Anna Aleksandrovna valmistas paremini kui keegi teine kogu maailmas. Ja siis: sirm pandi kokku, lõunalaud tõsteti uksele lähemale ning kahe akna vahele pandi püsti suur kuusk, mida ehtisid ennenägematud kannid karbist, mis seisis aasta otsa üleval kapis.

Sanjale korraldati alati väga tore pidu. Külas olid isegi tüdrukud: sel korral kaks Sanja sõbratari, Liza ja Sonja muusikakoolist, ning vanaema sõbranna lapselaps Tamara oma sõbratari Oljaga, kuid nad olid päris väikesed, esimese klassi tüdrukud ega pakkunud poistele vähimatki huvi. Ka see vanaema sõbranna oli ilmetu ja kes teab missugune. See-eest Liza vanaisa Vassili Innokentjevitš, sõjaväelase mundris, vuntsidega, odekolonni, meditsiini ja sõja keeruka lõhna pilves, oli ületamatu. Oma lapselapsele ütles ta poolnaljatamisi „teie” ja Anna Aleksandrovnale: „Njuta, sa võiksid…” Ta oli Anna Aleksandrovna nõbu ja seega oli Liza Sanjale kaugelt sugulane. Koguni kõlas revolutsioonieelne sõna „nõbu” – seegi oli vist pärit sellest üleval kapis seisvast karbist…

Anna Aleksandrovna nimetas tüdrukuid „preilideks” ja poisse „noormeesteks”, Mihha oli vapustatud sellest suurilmalikust kõnetamisest, sattus segadusse ja rahunes alles siis maha, kui Ilja pilgutas talle eemalt silma niisuguse näoga, et kuule, ära karda, liiga sulle ei tehta!

Anna Aleksandrovna korraldas kõik väga meeldejäävalt. Alguses oli nukuteater tõelise eesriide, Petruška, Vanka ja paksu nuku Rozaga. Nad kaklesid ja sõimlesid naljakalt võõrkeeles.

Seejärel mängiti natuke aega sõnamänge. Väikesed tüdrukud Tamara ja Olja ei jäänud täiskasvanutest maha, nad olid oma aastate kohta väga arenenud. Anna Aleksandrovna pani lapsed istuma ovaalse laua ümber, täiskasvanud jõid teed teisejärgulistena kapi taga. Vassili Innokentjevitš istus tugitoolis ja tõmbas paberossi. Pärast koduse etenduse lõppu võttis Anna Aleksandrovna hõbeportsigarist, mis lebas väikesel laual Vassili Innokentjevitši ees, jämeda paberossi, läitis selle ja hakkas kohe köhima:

„Bazil, kohutavalt kanged paberossid!”

„Sellepärast ma ei pakugi neid kellelegi, Njuta.”

„Fuih, fuih!” ajas Anna Aleksandrovna oma näo ees lõhnavat suitsu laiali. „Kust sa neid saad?”

„Ma ostan tubakat ja Liza topib hülsse täis.”

Kuid see ei olnud veel kaugeltki peo lõpp. Pärast teatrit oli magusa laud, mis jäi Mihhale elu lõpuni meelde, alates omatehtud krüšoonist ja lõpetades kollaste luust rõngastega, millest olid läbi tõmmatud valgest kangest riidest salvrätikud.

Ilja ja Mihha vahetasid pilke. See oli hetk, mil Sanja eksisteeris omaette üksinda ja kõrgel ning nemad kahekesi temast eraldi ja pisut madalamal. Kolme inimese sõprus on nagu iga kolmnurk üsna keeruline värk. Sugenevad takistused ja kiusatused: armukadedus, kadedus, mis mõnikord viib välja lausa tühisele, koguni andeksantavale, kuid ikkagi alatusele. Kas talumatult suur armastus õigustab alatust? Ning talumatult suur armukadedus ja valu? Et selles selgusele jõuda, oli neile kolmele antud selleks harukordselt sobiv ajastu ja terve elu – kellel lühem, kellel pikem…

Sel õhtul tundsid nii veidi endassetõmbunud Mihha kui ka koguni uljas Ilja end mõnevõrra alandatuna selle kodu suurejoonelisusest. Sanja, kes tegeles peamiselt pikliku näoga Lizaga, kelle sinise paelaga kokkutõmmatud lahtised juuksed voogasid, tunnetas midagi, ta kutsus Mihha kõrvale ja nad sosistasid omavahel tükk aega, siis kutsusid kampa ka Anna Aleksandrovna. Mõne aja pärast teatasid nad, et nüüd läheb lahti šaraadiks. Seejärel keeras Sanja ümber väikese omapärase tooli ja sellest sai väike treppredel. Sanja ronis selle otsa, nüüd oli ta Mihhast pikem, too aga astus alumisele astmele ja nad lugesid teineteist togides, tõugeldes ja kõrvust rebides kahel häälel, möögides ja tuues kuuldavale mitmesuguseid arusaamatuid häälitsusi, järgmise peaaegu et luuletuse:

Külalised naersid, kuid ära arvata muidugi keegi ei suutnud. Külaliste seas oli ainult üks inimene, kes oli võimeline selle lingvistilise mõistatuse ära arvama – Ilja. Ta ei vedanud alt. Lasknud külalistel veenduda, et nende hammas selle peale ei hakka, tegi ta üpriski uhkelt teatavaks:

„Ma tean, nende elukate nimed on Mutjukin ja Murõgin!”

Ausalt öeldes sellist šaraadi ei oleks tohtinud välja pakkuda, keegi külalistest ei olnud ju ealeski midagi kuulnud mingitest Murõginitest ja Mutjukinitest, kuid keegi etteheiteid ei teinud. Nalja sai ja mida siis veel vaja on?

Kuid poiste seltskonnas miski muutus. Mihha, kes võttis šaraadi koostamisest osa, kerkis Sanja tasemele, ja Ilja kerkis lausa nende kohale: just tema osutus mõistatuse lahendajaks, toetas seda mängu. Mäng oleks ebaõnnestunud, kui keegi ei oleks ära mõistatanud. Tubli poiss, Ilja!

Poisid võtsid üksteise ümbert kinni ja Vassili Innokentjevitš tegi neist kolmest foto. See oli nende esimene ühine foto.

Vassili Innokentjevitšil oli trofeeks saadud väga hea fotoaparaat – seda Ilja märkas. Veel märkas ta, et pagunid olid polkovniku omad ja mao märgiga. Sõjaväearst…

Kümnendal jaanuaril viis Anna Aleksandrovna poisid klaverikontserdile Tšaikovski-nimelisse saali, Mozartit kuulama. Iljal oli surmlikult igav, ta koguni tukastas korraks, Mihha oli kohutavalt erutatud, sest see muusika vaimustas ja heidutas nii tohutult, et ta ei suutnud sellest isegi luuletust kirjutada. Sanja oli miskipärast endast väljas, peaaegu et nuttis. Anna Aleksandrovna teadis, mispärast: Sanja oleks tahtnud ka ise niimoodi Mozartit mängida…

Üheteistkümnendal mindi kooli ja kohe esimesel päeval tehti neile kolmele ning veel ühele poisile, Igor Tšetverikovile, kooli õuel kõvasti tuupi. Kõik sai alguse süütust lumesõjast ja lõppes ränga kaotusega: Mihhal visati silm siniseks ja lõhuti prillid ära, Iljal löödi huul puruks. Solvav oli see, et kallaletungijaid oli kõigest kaks, nemad aga olid neljakesi. Sanja hoidis tavakohaselt veidi eemale – pigem peenetundelisusest kui argusest. Murõgin ja Mutjukin kutsusid temas välja samasuguse vastikustunde nagu unustamatu kalts, millega tal üle näo tõmmati. Sanjale ei pööranud vaenlased üldse tähelepanu, punapea Mihha, kes oli virutanud Murõginile kivikõva lumepalli otse vastu nina, huvitas neid palju rohkem. Ilja sülitas verd tara ääres, Tšetverikov kõhkles, kas mitte plagama panna, aga Mihha, selg vastu seina, seisis lahinguvalmina, punased rusikad näo ees. Mihha rusikad olid suured, peaaegu täiskasvanud mehe omad. Siis tõmbas Mutjukin välja kokkukäiva noa, mis oli taskunoa moodi, ainult et selle jaoks oli vaja väga suurt taskut, sellest kargas välja peenike tera ning ta läks taarudes otse Mihha rumalate rusikate poole.

Seepeale Sanja vingatas, hüppas õhku, tegi kaks kohmakat hüpet ja haaras käega terast kinni. Veri purskas ootamatult kiiresti voolama, Sanja vehkis käega, punane juga kastis kogu Mutjukini näo üle. Mutjukin oigas, nagu oleks hoopis teda noaga löödud ja kadus silmapilk Murõgini saatel minema. Kuid kellelgi ei tulnud mõtet võidust pähegi. Mihha nägi toimuvat halvasti – ta oli ilma prillideta. Tšetverikov tormas hilinenult Murõginile järele, kuid tema tagaajamisel polnud vähimatki mõtet. Ilja tõmbas salli ümber Sanja käe, aga verd purskas nagu veekraanist.

„Jookse Anna Aleksandrovna juurde, kiiresti!” hüüdis Ilja Mihhale. „Ja sina mine kohe kooli arsti juurde.”

Sanja oli teadvusetu, kas siis ehmatusest või verekaotusest. Sklifossovski instituuti toimetati ta kahekümne viie minuti pärast. Verejooks peatati kiiresti, haav õmmeldi kinni. Nädal hiljem selgus, et neljas ja viies sõrm ei paindu. Tuli professor, harutas Sanja väikese kämbla sidemetest lahti, oli rõõmus, et haav paraneb hästi ja ütles, et see kuradima nuga lõikas läbi randme sügava ristligatuuri ja on väga üllatav, et painduma ei anna ainult kaks sõrme ja mitte kõik neli.

„Kas saab need kuidagi liikuma panna? Massaaž? Elektroforees? Mingid protseduurid?” küsis Anna Aleksandrovna professorilt, kes vaatas teda lugupidavalt.

„Tingimata. Pärast täielikku paranemist. Liikuvus taastub osaliselt. Teate, ligatuur ei ole ikkagi lihas.”

„Aga klaver?”

Professor naeratas kaastundlikult:

„Väheusutav.”

Ta ei teadnud, et kirjutas alla otsusele. Anna Aleksandrovna seda Sanjale ei öelnud, pool aastat pärast haiglast pääsemist käisid nad protseduuridel.

Kohe pärast operatsiooni tuli Sanja juurde haiglasse kooli direktriss, jutud noast olid jõudnud temani ja ta kohkus ära. Larissa Stepanovna korraldatud ülekuulamisel jäi Sanja kidakeelseks ja endale kindlaks: ütles viis korda, et leidis noa kooli õuelt, vajutas nupule, tera kargas välja ja lõikas tal peo katki. Aga kelle nuga see võiks olla, sellest ei ole tal aimugi. „Asitõend” leiti päev pärast õnnetusjuhtumit. Nuga lebas nagu filmis keset verest läbiimbunud lumesaart. Nuga viidi direktrissi kätte ja see pandi tema kirjutuslaua ülemisse laekasse.

Tädi Genja oigas tükk aega Mihha katkiste prillide pärast, Ilja ema riidles pojaga pisut kaklushimu pärast ja Igor Tšetverikovil õnnestus kogu lugu vanemate eest üldse varjata.

Sellest päevast alates ei kuulunud ta küll täieõigusliku liikmena „Trianoni”, kuid teda peeti kaasatundjaks. Sündmuste edaspidine arenemine, mis, tõsi küll, venis veerandi sajandi pikkuseks, kinnitas, et siin maailmas on kõik seaduspärane: üliläbinägelikud pisihuligaanid polnud sellele tulevasele dissidendile üldsegi asjata tuupi teinud.

Kui kogu kooli erutanud lahing õnnestus direktrissi jõupingutustega kinni mätsida, hoiduti Mutjukinist ja Murõginist mõnda aega eemale, nad läksid tülli ja kaklesid nüüd omavahel. Klass jagunes kaheks leeriks ja kõigi elu oli huvitav: vaenlase piilurid, ülejooksikud, läbirääkimised ja kokkupõrked. Enamikku haaras võitlustuhin, vähemus lõdvestus ja kaotas valvsuse.

Sanja tuli kinniseotud käega kooli kolme nädala pärast, käis mõned päevad koolis, jäi seejärel angiini ega näidanud end koolis kolmanda veerandi lõpuni. Ilja ja Mihha käisid teda peaaegu iga päev vaatamas, viisid talle õppimist. Anna Aleksandrovna kostitas neid tee ning õunapirukaga, mida nimetati pie’ks. See oli esimene ingliskeelne sõna, mille Mihha selgeks sai. Sanjale õpetati inglise ja prantsuse keelt lapsepõlvest peale. Koolis õpetati just alates viiendast klassist vastikut saksa keelt. Kuid Anna Aleksandrovna osutus saksa keele koha pealt ootamatult nõudlikuks, õpetas Sanjat täiendavalt, kutsudes seltsiks ka Sanja sõbrad. Ilja hoidis kõrvale, aga Mihha lippas keeletundi nagu pittu.

Samal ajal kinkis Anna Aleksandrovna Mihhale vana inglise keele õpiku algajatele.

„Õpi, Mihha, sinu võimetega poiss saab ise kõigega hakkama. Ma annan sulle mõned tunnid, et sa hääldamise kätte saaksid.”

Nii langesid Mihhale sakste laualt osaks helded annid.

Sanja meeleolu oli imelik: kaks pisut sissepoole kõverat äärmist sõrme ei seganud üldsegi, seda polnud isegi märgata, sest tavaliselt ei hoia inimesed sõrmi sirgelt harali, vaid alati veidi kõveras peopesa poole. Kuid nad tähendasid elu ja plaanide täielikku muutumist. Ta kuulas päevad läbi muusikat ja nautis seda rohkem kui kunagi varem: talle ei teinud enam muret see, et ta ei suuda mängida nii, nagu mängisid kuulsad muusikud… Kõhklused oma andekuses teda enam ei häirinud. Liza oli ainuke, kes seda mõistis:

„Sa oled nüüd vabam nendest, kes püüavad muusikuks saada. Ma olen sulle natuke kade.”

„Ja mina sulle,” tunnistas Sanja.

Nad käisid koos konservatooriumis: Anna Aleksandrovna Sanjaga, Liza vanaisaga, nendega ühines mõni vanaema sõbranna, kellegi õe- või vennatütar, mõni sugulane. Mõnikord, kui juhtus vaba aega olema, tuli ka Liza isa Aleksei Vassiljevitš, samuti kirurg nagu Vassili Innokentjevitš, oli näha, milline suur perekondlik sarnasus neil oli: piklikud näod, kõrged laubad, peenikesed kaukaaslase kühmus ninad. Muuseas, tollal näis, et kõik konservatooriumi külastajad olid omavahel sugulased või siis vähemalt tuttavad. See oli tohutusuure rahvarikka linna eriline kaduvväike rahvarühm – nagu usuordu, varjatud kast, võib-olla koguni salaselts…

Aasta alguses leidis üldse aset palju sündmusi.

Leningradist tuli Ilja isa Issai Semjonovitš. Ta käis kord või paar korda aastas ja tõi alati kingitusi kaasa. Möödunud aastal oli isa samuti toonud hea kingituse – Saksa sirklikarbi, see oli küll ilus, kuid midagi tolku sellest ei olnud. Sedapuhku tõi ta fotoaparaadi FED-S, sõjaeelse, Dzeržinski-nimelise töökommuuni poiste kätega tehtu, see oli Saksa „Leica” täpne koopia. See vana aparaat oli isale väga kallis, sõjaajal oli ta olnud fotokorrespondent ja see aparaat oli peaaegu kolm aastat olnud tema saatjaks, nüüd kinkis ta selle oma ainsale pojale, kes oli sündinud lõunamaisest romaanist juba üliküpse silmatorkamatu näitsiku Mašaga. Maša ei lootnud midagi ega pretendeerinud millelegi, armastas oma tasasel kombel poega, oli rõõmus, et Issai ei olnud poega unustanud, andis mõnikord raha, äkki korraga palju, siis jälle tükk aega mitte midagi. Oma kunagise armukese hellitustest keeldus järjekindlalt, millega vaid õhutas viimase huvi enda vastu. Maša naeratas, kostitas pirukaga, pani voodisse krudisevad tärgeldatud linad ja läks ise poja juurde diivanile, heitis tema kõrvale, ühel pea ühele, teisel teisele poole. Maša hämmastas Issaid üha rohkem, ta mõtles üha rohkem selle naise peale.

Fotoaparaadist oli natuke kahju, kuid ta sai üle kiindumusest ustavasse ja vajalikku asja, süütunne mahajäetud poja ees kaalus selle üles. Tal oli ka paremaid kaameraid. Oli veel ka perekond ja kaks armast tüdrukut, kes ei tundud fototehnika vastu vähimatki huvi. Aga poisil käed lausa värisesid seda kingitust nähes, isa oli pahane elu peale, kus kõik ei olnud läinud nii, nagu oleks pidanud minema, tasase Maša asemel, kelle silmatorkamatuses oli midagi veetlevat, langes talle osaks jämedakoeline ja häälekas Sima, Issai ei mäletanudki enam, kuidas ja miks oli temast saanud selle naise tuhvlialune mees.

Ta rääkis pojale, mis asi on camera obscura, et väikese auguga pimedast karbist ja valgustundliku kihiga kaetud plaadist piisab pildi tegemiseks, elu hetke jäädvustamiseks. Maria Fjodorovna istus siinsamas käsipõsakil, näol naeratus oma õnneraasukese üle. Tal oli vaja vaid üht terakest nagu tihasele… Issai nägi seda ja nägi, kui kiiresti Ilja kõike mõistab, kui osavad käed tal on – täiesti minu moodi! – ning sõitis ära, otsustanud kindlalt, et muudab oma elu nii, et ta saaks poega sagedamini näha. Ka Maša, Maša paelus teda praegu rohkem kui siis, kolmekümne kaheksanda aasta suvel, kui ta võttis tüdruku pigem noore ja toimeka mehe kohustusest kui teadvustatud sümpaatiatundest. Elu muutma hakata oli hilja. Kuid kas või natukenegi: tunnistada Simale lõpuks üles, et tal on sõja eel sündinud järeltulija, keda oleks tore oma kodus näha ja tutvustada nooremate õdedega… Kuid see oli isa ja poja viimne kohtumine: kaks kuud hiljem suri „Lenfilmist” vallandatud Issai Semjonovitš infarkti.

Sel viimasel korral oli isa olnud nende juures kaks päeva. Pärast isa ärasõitu nuttis ema nagu tavaliselt ikka salamisi paar päeva, siis läks see tal üle. Ilja elu jagunes ilmselgelt kaheks osaks – enne ja pärast FED-i. Aegapidi äratas see tark aparaat sügavuses peituva ande. Ta oli ka varem kogunud kõike, mis silma alla sattus: juba teises klassis oli tal linnusulgede kogu, siis tulid tikutopside etiketid ja margid. Kuid need kõik olid mööduvad pisiasjad. Aga nüüd, kui ta oli omandanud kogu tehnoloogilise protsessi alates säritusaja valikust ja lõpetades ilmutatud foto klaasile kuivama rullimiseni, hakkas ta koguma elu hetki. Temas tärkas tõelise kollektsionääri kirg ja see ei jätnud teda enam kunagi maha.

Kooli lõpetamise ajaks oli kogunenud tõeline fotoarhiiv, üsnagi kultuurne: iga foto tagaküljele oli pliiatsiga kirjutatud aeg, koht, tegelased, kõik negatiivid olid ümbrikutes… Fotoaparaat muutis elu ka veel seetõttu, et varsti selgus: peale aparaadi oli vaja veel palju muudki, mis maksis suurt raha. Ilja mõtles põhjalikult järele ja siis tärkas temas veel üks anne: ettevõtlikkus. Emalt ei küsinud ta raha kunagi, hankis ise. Tolle aasta kevade esimeseks algatuseks oli sussimäng. Ta mängis kogu koolis seda poiste mängu kõige paremini, hiljem õppis ka teised mängud ära. Väikest tulu ikka sai.

Sanja Steklov ei kiitnud Ilja viisi raha hankida heaks, kuid Ilja ainult kehitas õlgu:

„Kas sa tead, kui palju maksab üks pakk kaheksateist korda kakskümmend neli fotopaberit? Aga ilmuti? Kust ma raha saan?”

Sanja jäi vait. Ta teadis, et raha saadakse ema ja vanaema käest ning aimas, et see pole just kõige parem moodus.

Vana fotoaparaat tegi Iljast fotograafi. Varsti sai ta aru, et tal on vaja oma fotolaboratooriumi. Harrastusfotograafid seavad tavaliselt laboratooriumi sisse vannitoas, kus on voolav vesi filmide pesemiseks. Kuid nende ühiskorteris polnud vannituba ollagi. Oli panipaik, kus kolm perekonda hoidsid pesukausse ja palisid ning muid tarvilikke esemeid. Panipaigal oli ühine sein peldikuga, kus oli veevärk, nii et Ilja hakkas välja mõtlema plaani, kuidas saaks sealt vee sisse tuua ja välja juhtida. Naabrite olemasolu, kel oli panipaigale samasugune õigus, ei tulnud talle alguses pähegi.

Peale Ilja ja ema elas korteris veel üksik kahjutu vanamutt Olga Matvejevna ja lesk Granja Loškareva oma kolme lapsega, kahte nooremat neist viis Maria Fjodorovna sageli ise lasteaeda, kus ta ka töötas. Üldse aitas Ilja ema seda Granjat tublisti.

Ühesõnaga, Maria Fjodorovna palus ja naabrid ei öelnud talle ära – tassisid oma palid panipaigast välja ning nüüd oli kõik Ilja teha. Ta jõudis kirjutada veel isale kirja palvega aidata „ilmutustuba” sisse seada. Isa oli liigutatud ja saatis sada viiskümmend rubla, rahakaardil oli kaks rida: „Tulen maipühadeks, teeme kõik ära.” See oli tema viimne kiri, maipühadeni ta ei elanud.

Vesi sai panipaika sisse toodud hiljem, umbes pooleteise aasta pärast, kuid Iljal oli nüüd oma nurk, kus ta veetis palju aega. Tiris sinna prügikastide juurest leitud raamatukapi, ladus sellesse oma fotovarustuse.

Viies klass venis lõpmatult. Oli kolmeteistkümnes eluaasta – poisid täitusid aegapidi testosterooniga, kõige varajasematel hakkasid intiimsetes kohtades kasvama karvad, laubale tekkisid vinnid, igal pool sügeles ja tuikas, oli rohkem kaklusi ja tülisid, oli tahtmine end puudutada, kergendada keha ebamäärast piinlemist.

Mihha kurnas end uisutamisega. Tänu hommikustele salajastele treeningutele õppis ta hästi uisutama. Ja siis veel kiindus ta lugemisse. Ta oli ennegi lugenud kõike, mis kätte sattus, nüüd aga andis Anna Aleksandrovna väga häid raamatuid – Dickens, Jack London.

Tädi Genja norsatas täpselt kell kümme õhtul üks kord valjusti, otsekui hobune, pärast seda norskas hommikuni vaikselt ja ühtlaselt. Minna läks voodisse veelgi varem, vähernud veidi, jäi ta kiiresti magama. Siis lipsas Mihha kööki ja luges seal ühiskondliku lambi valgel nii palju kui tahtis, vahele ei jäänud ta kordagi. Istus, näppides kõvasid vinne, luges noortele mõeldud raamatut, mil polnud midagi ühist tema kehas pulbitseva rahutusega.

Sanja oleks nagu oma seltsimeestest maha jäänud, mitte ainult kasvu poolest – puhas otsmik, puhas krae, õrn poiss. Kuid ka temas käis mehistumise protsess. Ta teatas emale ja vanaemale, et enam ta füsioteraapiasse ei lähe – kõigile oli selge, et käsi päris terveks ei saa ja muusikut ei tule temast enam kunagi. Ema ja vanaema olid mõlemad koduse kvalifikatsiooniga muusikud, mõlemad olid unistanud muusiku karjäärist, kuid mõlemal tuli õppimine katki jätta – aeg oli hoopiski mittemuusikaline, huilgasid puhkpillid, mürisesid litaurid, kõlasid marsid ja hümnid, mis olid maskeerunud tänavalauludeks.

Parim, mis neil kahel naisel oli, oli Sanja, temast tõotas saada muusik ja kõik läks suurepäraselt, pedagoog oli väga hea, tulevik paistis olevat selge… Nüüd, pärast seda õnnetut juhust noaga, loobus Sanja muusikakoolis käimisest. Anna Aleksandrovna ja Nadežda valmistusid vastutusrikkaks kõneluseks varakult. Anna Aleksandrovna ütles, et tema musikaalsusega inimene ei peaks suhteid muusikaga lõplikult katkestama. Professionaali temast ei saa, kuid mis takistab tal mängida klaverit kodus, ka koduses musitseerimises on oma võlu. Sanja ajas üksjagu vastu ja keeldus, kuid umbes kahe nädala pärast jäi nõusse. Ta hakkas klaverit õppima kodus vanaema sõbranna Jevgenia Danilovna käe all.

Ta mängis oma väikeste perspektiivitute ja vigastatud kätega armsal karjala kasest pianiinol. Chopini valsid tegid ta rammetuks nagu tema eakaaslasi tegid rammetuks õuepealsed tüdrukud, keda võis mängude ja ringijooksmise saginas puudutada. Ta luges, mängis ja vahel tegi seda, mida tema vanuses poisid üldiselt suudavad teha vaid karistusena: jalutas koos vanaemaga lähedal asuvatel puiesteedel.

Jevgenia Danilovna käis nende juures umbes kaks aastat, siis läks asi käest ära. Osaliselt Liza pärast: tema edusammud olid nii suured ja Sanja omad nii tühised, et Sanja hakkas tundidest kõrvale hoidma.

Anna Aleksandrovna oli vene keele õpetaja, kuid tal oli eriline kvalifikatsioon – ta õpetas vene keelt välismaalastele.

Missugused välismaalased need olid! Noored mehed kommunistlikust Hiinast, kes olid tulnud õppima Sõjaväeakadeemiasse. See oli kaheksas või üheksas elukutse, mille Anna Aleksandrovna oli omandanud pärast gümnaasiumi lõpetamist ja sedapuhku see sobis talle: nii ülemuste suhtumine temasse kui ka osaline tööpäev ja väga hea palk, millele lisandusid mitmesugused lisatasud ja privileegid, kaasa arvatud sõjaväe väga hea sanatoorium, mida tal oli õigus üks kord aastas tasuta kasutada.

Nadežda Borissovna, Sanja ema, oli röntgenitehnik. Haruldane elukutse, tervisele ohtlik, kuid tööpäev oli lühike ja tervise tugevdamiseks anti tasuta piima. Kuigi nad võisid end pidada hästi toimetulevaks perekonnaks, ei olnud elu lihtne: ema ja tütre suhetes oli ülemäära palju varjatud rahulolematust. Mõlemad olid üksikud, nad olid kaotanud nii need mehed, kes olid nende abikaasad, kui ka need mehed, kelledest abikaasasid ei saanud. Kuid taktitundetut küsimust, et kus on nende mehed, keegi ei esitanud. Kel vaja oli, see teadis. Aitäh sellegi eest, et nad rahule jäeti.

Mihha veetis Steklovide juures palju aega. Sanja puudutas sõrmedega klahve, need vastasid talle. Kummastus mingi kahekõne poisi ja klaveri vahel, Mihha aimas küll, et toimuval on mingi salajane mõte, kuid seda lõpuni mõista ta ei suutnud.

Ta istus nurgas, sahistas raamatulehtedega ja ootas, millal Anna Aleksandrovna koju tuleb, et temaga juttu ajada. Sanja vanaema pani tema ette lauale lihtsad küpsised, tassi piimaga teed ja istus tema kõrvale paberossiga, mida ta mitte niivõrd ei suitsetanud kui hoidis kaunilt painutatud sõrmede vahel. Mõnikord tuli Sanja klaveri juurest ära ja istus tooliservale. Kuid tema juuresolek segas neid pisut. Mihha oli hoogsalt välja kasvanud Dickensist ja Anna Aleksandrovna tõi pikemalt mõtlemata talle Puškini.

„Ma olen seda juba lugenud!” oli Mihha vastu.

„See on nagu Evangeelium, seda loetakse kogu elu.”

„Siis andke parem Evangeelium, Anna Aleksandrovna, seda ma lugenud ei ole…”

Anna Aleksandrovna naeris ja vangutas pead:

„Su sugulased löövad mu maha. Kuid ausalt öeldes ei ole võimalik ühestki Euroopa raamatust aru saada, kui ei tunta Evangeeliumi. Vene raamatutest rääkimata. Sanja, ole sõber, too Evangeelium. Vene keeles.”

„Njuta,” osatas too vanaema logedalt, „minu meelest sa lihtsalt rikud alaealisi.”

Kuid tõi musta köidetud raamatu.

Lepiti kokku, et Evangeeliumi loeb Mihha ainult nende juures, seda siit välja viimata, ega räägi sellest kellelegi. Kui palju oli Mihhal nüüd kõike: kodu oma välivoodiga, tädi Genja supiga, kogukas debiilne Minna, kes riivas teda alatasa kas külje või suure büstiga, sõbrad Sanja ja Ilja, Anna Aleksandrovna, uisud, raamatud…

Märtsi keskel läks sulale, liuväli sulas üles, Mihha määris uisud masinaõliga kokku, nagu oli teda õpetanud Marlen, et need paremini säiliksid. Kuid vara veel – ilm läks pakaseliseks, liuväli külmus ära ja Mihha käis jälle uisutamas. Oli selge, et talv on varsti läbi. Nüüd käis ta õuel ka pärast lõunat. Nii juhtuski, et kõik nägid tema varanduse ära. Sihukesi uiske ei olnud kellelgi, kõik munsterdasid mingid äbarikud viltide alla, ainult Mihhal olid tõelised uisud, saabaste küljes. Need said kohe üle kogu õue kuulsaks. Kaks päeva hiljem tuli Murõgin neid vaatama. Seisis, vaatas ja läks minema. Kui Mihha järgmisel päeval tuli õue liuväljalt ära, surusid Murõgin ja Mutjukin ta trepikojas vastu seina.

Selge pilt – uisud olid neile meeldima hakanud.

„Võta jalast ära!” nõudis Mutjukin.

Murõgin väänas Mihha käed selja taha, Mutjukin lõi põlveõndlasse ja Mihha varises maha. Nad tirisid tal uisud osavalt jalast ära ja jooksid minema. Mihha tormas neile villaste sokkide väel kandade välkudes järele. Ta jõudis neile värava juures kannule, haaras Murõginist kinni. Too viskas uisud Mutjukini kätte. Mutjukin pani, uisud käes, mööda Pokrovkat lõikama. Mihha tormas oma uiskudele karjudes järele Pokrovi värava poole. Muidugi, nad jooksid Miljutini aia poole, seal oli liuväli.

Tšistoprudnõi bulvarilt ronis aeglaselt välja tramm. Mihha jõudis Mutjukinile peaaegu järele, too viskas uisud Murõginile, kuid Murõgin ei saanud neid kätte ja uisud kukkusid rööbaste vahele. Kõik kolm sööstsid uiskude järele. Tramm tegi hirmsat häält, vingatas, helistas nagu pöörane ja krigises. Mihha kukkus maha. Kui ta silma lahti tegi, olid uisud tema nina ees. Mutjukinit näha ei olnud. Trammi ees auras mingi hunnik. Riideräbalad, veri, väljaväänatud jalg. See oli kõik, mis oli Murõginist järele jäänud. Nende ümber kogunes ulguv rahvahulk. Tagapool andsid trammid kella. Mihha tõusis ja võttis uisud… Ei, see oli ainult üks uisk. Kössitades läks ta kodu poole. Ta läks paljajalu mööda jäist maad, sokid olid kuhugi kadunud, kuid ta ei märganud midagi. Ukse juures virutas ta uisu liuvälja poole, läks hammaste plagisedes trepikotta, kust ta oli alles viis minutit tagasi välja jooksnud.

Korjas trepikojas oma saapad üles, pistis paljad jalad saabastesse ja kihutas Anna Aleksandrovna juurde. Too kuulas ta ära, ei öelnud midagi, tõstis taldrikusse seenesuppi ja pani tema ette.

Mihha sõi supi ära, Anna Aleksandrovna läks musta taldrikuga kööki.

„Ma ei tahtnud seda, vannun sulle!” ütles Mihha tasakesi Sanjale.

„Kes siis midagi niisugust tahaks?” noogutas Sanja.

Selle luuletuse kirjutas Mihha Murõgini matusepäeval. Slava Murõginit mattis kogu kool otsekui rahvuskangelast. Õppealajuhataja ja kaks vanema klassi poissi panid kalmukünkale pärja, mis oli ühiselt kogutud raha eest ostetud, punasel lindil oli kuldne kiri.

Mihha, selle surma tunnistaja ja tema enda arvates ka süüdlane, elas ikka veel läbi seda välgukiirusel juhtunud lugu: õhus vilksatavad uisud, trammi metalne röögatus ja õudne kuhi trammi rataste all tühise ja õela poisi asemel, kes oli vaid hetk enne seda tembutanud ja jooksnud mööda tänavat. Hirmsuur kaastunne, mis käis üle Mihha pea ja südame ja kogu ta keha, mattis ta enda alla, see oli kaastunne kõigi inimeste vastu, halbade ja heade vastu, lihtsalt sellepärast, et kõik nad on kaitsetult pehmed, haprad, kõigil murduvad kokkupuutel mõttetu rauakolakaga hetkega luud, puruneb pea, nad jooksevad verest tühjaks ja järele jääb ainult õudne hunnik. Vaene, vaene Murõgin!

Mitte kellelgi peale Ilja ei säilinud viiekümne teise aasta klassipilti. Tema fotoarhiivis olid kõik fotod peale kahe esimese tema enda tehtud, tema oli nende autor.

Ühe oli teinud Vassili Innokentjevitš Sanja sünnipäeval. Teise oli teinud kutseline fotograaf: sõjajärgsed alatoitlustatud poisid on sellel pildil neljas reas. Alumised istuvad, ülemised seisavad toolidel, kõike seda raamivad tüsedad viljapead, lehvivad lipud ja kuplalised vapid – põhiline on dekoratiivne tagapõhi, aga paljaks aetud peadega poisid ja nende keskel silmi jõllitav õpetaja olid pealisehitus aula toolidel. Murõgin ja Mutjukin seisid kõrvuti, ülemises reas vasakul. Murõgin vaatas kõrvale, väike paljaks aetud peaga tühine ja üldsegi mitte ohtlik poiss. Steklovi fotol ei olnud – ta oli haige. Mihha oli päris all nurga peal. Keskel oli klassijuhataja, vene keele õpetaja, kelle nime ei mäletanud enam keegi, sest pärast viiendat klassi läks ta igaveseks dekreetpuhkusele. Mutjukin jäi viiendasse klassi istuma ja peagi kadus üldse silmist. Tema karjäär jätkus tööstuskoolis ja hiljem juba tsoonis. Murõginit ei olnud enam mitte kuskil.