Читать книгу Kaks küünalt - Ülle Solovjova - Страница 6

Ma ei ole see päris õige nõid. Vähemalt mitte niipalju, et lugeda loitsusid ja võtta vastu abivajajaid, kes tegelikult ei vaja muud, kui kinnitust omaenda egole, et see saaks rammu kasvamiseks. Inimeste aitamine on nagu sõelaga vee kandmine. Kõik oluline voolab maha, jäävad vaid augud. Aga niisked augud. Need, mis on kogu aeg olemas olnud. Natuke kastetud, natuke puhtamad. Tema, see hädaline, ei viitsi ise oma sõela pesta, ma pean selle töö tema eest ära tegema. Sõela ära parandama. Sõel selleks ongi sõel, et vesi sealt läbi voolaks. Kui vool on piisavalt tugev, võib juhtuda, et mõni kullatera hapratele traatidele pidama jääb. Aga siis visatakse see enamasti muu prahiga koos minema. Prahti koguneb väga palju, mitte igaüks ei oska märgata midagi väärtuslikku mudaste vesikasvude kaisutuses. Sõel tühjaks ja edasi! Üks kapatäis pettumusi ja täitumata unelmaid minema visatud, haarab inimlaps uue järele. Ikka oodates, et keegi sinna tõeliselt suure kullakamaka poetab. Mõni vahel leiab ka. Imetleb suure õhinaga, aga päev-päevalt kasvab arusaam, et see, mis tundus kullana, on hoopis munakivi, mille kuju hoolega vaadates meenutab hoopis lihtlabast trääsa.

Olen minagi piisavalt vett sõelunud. Liigagi palju. Kuni taipasin, et vee alla tuleb sirutada käed, mitte metallist püügiriist. Ning et sogase jõe asemel tuleb valida puhas allikas. Jah, allikast kulda ja kalliskive ei pudene. Aga ka mitte muda ja väänkasve. Ainult selge, lõikavalt külm vesi. Pole illusioone, pole ka pettumusi. Ainult see, mis emakese Maa põuest välja voolab.

Tegelikud abivajajad on nähtamatud. Vahetevahel nad tulevad ja küsivad oma küsimuse. Vahetevahel toovad vastuse. Vahel materialiseeruvad täiesti tavalistes olukordades või asjades.

Ma olin väga imestunud, kui igasugu nõiad ja nägijad teleekraanidele läbi murdsid ja hakkasid oma tõdesid kuulutama. Mõni sai energiat kosmosest, mõni šamaanitrummist, uskumatul hulgal tekkis järsku teabeallikaid kõigile, kes vähegi arvasid end nägevat. Jälgisin ja püüdsin aru saada, mis on neis ometi sellist, mida minus ei ole. Pikapeale hakkasin taipama, et igaühel on oma kattevari, imidž. Aga see seesmine jõud - see kas on või ei ole. Selgeltnägijaid tuli ja läks, tabamatu ja seletamatu maailm jäi. Pöörles omasoodu edasi ja ei hoolinud karvavõrdki, kuidas seda pöörlemist seletati. Üksikud, väga üksikud, jõudsid tõeni, et tõde ei olegi. Kord ja korrapärasus valitseb vaid sipelgapesas ja sellegi võib hoolimatu jalahoop segamini lüüa. Inimeste maailm on kaootiline ja vürtsi lisab vaid asjaolu, et jalahoope jagame ise endale - sipelgad sellise rumaluse peale ei tuleks. Inimlapsel on aga terav mõistus ja piiramatu fantaasia - ta suudab välja mõelda isegi viisi, kuidas omaenda küünarnukki hammustada. Kui vaja, saeb käe otsast, et seda uskumatut fakti tõestada. Peaasi on ju tõestada! Valus? Peabki valus olema ja õige mees kannatab valu virisemata ära. Selle-eest on ta teistest jälle astme võrra kõrgemale astunud.

See on segane jutt. Ma vahepeal mõtlengi nii. Igal asjal on põhjus. Kuul on teine, varjatud pool. Seda, mis nähtaval, näeb igaüks. Varjus olevat võib ainult aimata. Aga just seal on peidus see seletamatu, mis tekitab tõusu ja mõõna, paneb meid nii või teisiti käituma. Vaataja ei saa teada, on see hea ja ilus või hoopis pelutavalt hirmus. Vaataja näeb kuud heleda ja säravana või siis hoopis viletsa kaarekesena pilve alt paistmas. Ikka nii, nagu endale nägemist antud.

Milline on inimese elus kõige kohutavam löök? Ikka see, millest jäänud haava aeg parandada ei suuda. Olen matnud lähedasi ja vähem lähedasi. Iga kalmu peale kasvab kord muru. Minu jaoks on üks koht, kuhu muru ei kasva. Ainult jäised lained pisaratemeres. Jah, sel hetkel ei olnud minu jaoks seal kedagi, keda taga nutta. Ainult neid lapsi, kes koju tulemata jäid... ainult neid vanemaid, keda lapsed asjatult ootama jäid. Sadade inimeste mure sai üheks ja murdis mind maha. Soos, põskepidi samblamättas, punaste jõhvikate keskel, elasin läbi seda hetke, kui lained kokku lõid ja mitte midagi enam ei olnud... Sadu kordi uppusin koos nende lastega. Sama palju tundsin mõõtmatut ahastust: ema ei tule kunagi enam... Needsin ja palusin, Jumal, kui sa oled olemas, miks ometi lasid sa sellel juhtuda? Mille eest sa karistad süütuid lapsi ja nende emasid?

Küllap oli mu palve piisavalt intensiivne ja mul oli jonni küsida iga päev ühte ja sama. Seista sealsamas samblasoos, kidura kase kõrval, seista seal, kus oli mu päris oma ja jagamatu koht leinamiseks ja küsida: Miks sa seda tegid?

Ning siis, ühel päeval, ma teadsin. See ei olnud karistus. Keegi neist lastest ei olnud milleski süüdi. Ei need, kes kadunuks jäid ega need, kes kaotasid. Kogu see katastroof oli lihtlabane meeldetuletus: pea meeles, sina ussike, kes sa ennast inimeseks nimetad, kõik, mille sa oled loonud, võib ühel hetkel kaduda. Üks suur laev universumi poolt vaadatuna on vaid tolmutera. Niimoodi kaob kõik, millest te kinni hoida ei oska. Kõik, mille olete loonud ja mille üle olete uhked. Oma upsakuses ei pane te tähelegi, kui terve Maa end orbiidilt lahti rebib ja lõpmatusse kaob.

See tõde oli esialgu vastuvõetamatu.

Sellest ajast sai harjumuseks süüdata kaks küünalt. Must lahkunutele, valge leinajatele. Varsti, varsti süütan ma aknal need kaks küünalt viimast korda. Siis, kui on vaibunud viimane sosin, kustunud viimane pilt.