Читать книгу Kaks küünalt - Ülle Solovjova - Страница 8

Ta ärkas vaikuse peale. Vaikus oli nii intensiivne, et rebestas kõrvu. Karjuv vaikus. Hirmutav vaikus. Läbi pimeduse koperdas ta ukse suunas, ei leidnud seda kohe ja kobas kätega siledat seina. Süda peksles kurgus, käed värisesid kontrollimatult, miski oli teisiti, toas oli midagi kohutavat ja külma, mis sundis kiiresti väljapääsu otsima, murdma läbi valguse poole, leida killuke valgust, siis tuleb ka pääsemine. Või ei tule.Tüdruk taipas kohe, et maailm on kokku varisenud. Isa must kogu helendava teleriekraani taustal, mis ei olnud hall, nagu tavaliselt, kui saated lõppesid, vaid sinine. Sinine nagu taevas. Või nagu unistus. Kell oli neli öösel. Ta ei teadnud, mis on juhtunud. Mis võib olla nii kohutav, et kustutab kõik helid, kell tiksub kuuldamatult, telekas ei sumise, hiired on krabistamise jätnud. Hetk hiljem ta tajus, et ka torm oli vaibunud. Kaseoksad ei trummeldanud enam vastu akent. Tuul ei vilistanud korstnas. Kõik oli vaikinud. Rahutust murest oli kasvanud kõikemattev paanika. Tüdruk vedas oma viieteistaastase keha ainsale valgusallikale lähemale. Siis ta juba nägi, mis oli sinisele taustale mustade tähtedega kirjutatud. Ei, see oli võimatu! Ta näeb ikka veel und ja koledat und... Kohe ta ärkab, ärkab heledasse hommikusse ja kõik on nagu enne...