Читать книгу Kehakeel armastuses ja flirdis - Ülli Kukumägi - Страница 3

Inimeste tunnete lugemine ei ole maagiline kunsttükk, vaid teadus. Õppides tajuma mitteverbaalseid signaale ning osates analüüsida kehakeelt lähtuvalt kontekstist, tuvastame nii isiku käitumise psühholoogilised põhjused kui varjatud suhtumised, ning võime enam kui 90 % tõenäosusega ette aimata tema potentsiaalse käitumise lähitulevikus.

Loodus on meid varustanud empaatiavõimega, mis aitab meil intuitiivselt tajuda teistega toimuvat. Kahjuks usaldab enamust meist end liialt vähe ning pigem kaldub uskuma seda, mida eeldab vastaspoolelt, „sulgedes silmad“ reaalsuse ees.

Emotsioonid, nagu hirm, viha, õnnetunne, põlgus, kurbus jne. tekivad ajus. Aju kontrollib, kuidas tundeid kõne, kehakeele ja näoilmete abil edastatakse. Inimese hääletoon, rüht, kehaasend ning näoilmed on aju keerulise infoedastuse tulemus.

Suhtlemises eksisteerib neli peamist märgisüsteemi, mida töödeldakse meie ajus. Kõnet ja häälemärke töödeldakse kuulmise kaudu, näol ja kehakeeles väljanduvat silmade abil. Kuigi info töötlemiseks kasutame aju erinevaid piirkondi, väljastab mõistus meile kokkuvõtva hinnangu, missuguste tunnetega me infole reageerime ehk siis teisisõnu, mida meie keha tunneb.

Hääle kõla teavitab meid, kas inimene on kalk, rõõmus, elutu, tõsine, närviline, murelik, vihane jne. Kõnelemise tempo räägib meile, on ta on ärritunud, ärevil, rahulik, kindel, ebakindel jne. Madalad hääled mõjuvad meile usaldusväärselt, kriiskavalt kõrged toonid tekitavad soovi lahkuda.

Nii näoilmeid kui ka hääle väljenduslikkust kontrollivad meie ajus asuvad kraniaalnärvid. Seega, isegi kui püüame enda tundeid varjata, „lekivad“ need alati välja.

Sõnad, mida kasutame, kõnelevad meie mõtetest, probleemidest, soovidest jne. Õppides õigesti kuulama, saame infot vastaspoole mõtetes toimuvast. On ta sõnad siirad või hoopis kahemõttelised, kas jäetakse ära „tegija“ isik, kas räägitakse meie- või minavormis? Miks mõnda sõna korratakse või miks lauselõpud „alla neelatakse“ jne. Nii see, millest räägitakse, kui ka see, kuidas räägitakse, lekitab infot mõtete kohta.

Kehakeel ja näoilmed peegeldavad seisundeid, tundeid, suhtumisi ning ka seda, missuguse isikuga on tegu. On ta üleolev teiste suhtes, sportlik, haige, hirmul, ohtlik, sõbralik, murelik vms.

Kõigepealt reageerivad meie alateadvus ja keha, seejärel lähtuvalt suhtumisest, hakkame teadlikult mõtlema ja tegutsema.

Esimese asjana võõraga esmakordselt kohtudes tasub endalt küsida: missuguse tunde ta minus tekitab? Meie intuitsioon teavitab meid potensiaalsest ohust ja me tajume, et midagi on korrast ära.

Tundes kehakeelt ja osates õigesti tõlgendada mitteverbaalset käitumist, saame keskenduda küsimusele – miks võõras meis sellise tunde tekitas ning miks ta selliselt käitub?

Niimoodi ennetame paljusid probleeme elus – nii emotsionaalseid kui materiaalseid ning suudame ka vältida meile ohtlikke isikuid.

Kokkuvõtvalt võiks öelda: see, mis toimub meie teadvuses ja alateadvuses, peegeldub meie kehas ning vastupidi, see mida tunneme enda kehaga, mõjutab, millest mõtleme. Kõik mida tunneme on „läbinähtav“ ja tuvastatav.