Читать книгу Kehakeel armastuses ja flirdis - Ülli Kukumägi - Страница 4

Armastus on üks primaarsem ja tundeküllasem inimeseks olemise vorm ja eksistentsi põhivajadus.

Armastus äratab meis loovuse, innustab meid tegutsema ja sooritama tegusid, mis näisid võimatuna, avades meis perspektiive, millest meil aimugi polnud.

Armudes toimuvad meie kehas neurokeemilised reaktsioonid ning meid valdavad tugevad tunded ja me kogeme kõige võimsamaid seisundeid.

Armumine muudab kõikidest psühholoogilistest seisunditest kõige aktiivsemalt meie käitumist.

Kuid mis ikkagi on armastus – on see „eksisteeriv“ reaalsus või pelgalt ettekujutus? Kumba me armastame – enda pette-ettekujutust Temast või Teda sellisena, nagu Ta tegelikult on?

Bioloogilisest seisukohast on armastus vägagi reaalselt eksisteeriv füsioloogiline protsess. Dopamiin ja serotoniin, mis vallanduvad meie kehas, tekitavad meis tõeliselt tugevaid reaktsioone, mõjutades nii meie aju kui ka kogu ülejäänud organismi.

Psühholoogiliselt on armumine meie jaoks ülitugevat sõltuvust tekitav seisund, mille üle meil puudub kontroll. Kuigi me ei oska öelda täpselt, mis on armastus, siis teame kindlalt üht – millal see algab. Armastus algab meie sünniga.

Elu esimene ja fundamentaalseim armastuse kogemus leiab aset ema ja lapse vahel. Ema puudutab, kallistab, suudleb ja õrnutseb muul moel lapsega sünnihetkest alates. Ta räägib temaga pehmel, rahulikul, meloodilisel häälel, kasutades „beebikeelt“.

Ema ja laps vaatavad teineteist vaimustusega, matkivad teineteise näoilmeid ja sünkroniseerivad liigutusi, tekitades teineteisega nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil tugeva seotuse.

Ema ja lapse suhtes kasutatav en face-pilk on oma olemuselt samasugune nagu pilk, mida kasutame hiljem, intiimses suhtes meile armsa inimesega.

Lapselik mänglev-vallatu käitumine, süles istumine, kaisutamine, ninade vastastikku hõõrumine, teineteise silitamine ja teised analoogsed tegevused – kõik need pärinevad lapseeast ning me kanname need täiskasvanuna üle enda intiimsesse suhtlemisse partneriga. Kui beebid saavad suureks, väljendavad nad oma armastust ja kiindumust just samal moel, nagu kogesid enda emaga lapsepõlves.

Mida tähendab kedagi tõeliselt armastada ning miks me vajame enda ellu armastust? Mida tähendab „Teda armastada“?

Kedagi armastades soovime Teda tunda ja Temast hoolida, Tema eest vastutada, Teda austada, Tema väärtusi hinnata, Tema puudusi aktsepteerida, Temaga koos areneda. Päris palju vabal tahtel võetud kohustusi ja pühendumust, kas pole?

Miks universum on kinkinud meile oskuse armastada ja võime kogeda, et oleme armastatud? Põhjuseid on mitmeid. Esmajärjekorras on kahtlemata ellujäämisvajadus ning järglaste saamine. Kindlasti vajame partnereid suhtlemiseks-sotsialiseerumiseks ning enda eksistentsi kinnitamiseks. Usun, et sama palju kui on indiviide, leidub erinevaid „põhjusi“ kellegi armastamiseks. Oleme ju kõik erinevad, igaüks erineva elukogemuse ja vajadustega.

Hea on teada, et vaid 2–3 % dateinguportaalides partnerid otsivatest inimestest jahivad üheöösuhet, enamik meist otsib partnerit kogu eluks.

Kahtlemata pole meist keegi kaitstud petturite eest, seda enam, et kaasatud on meie tunded. Armudes ja armastades oleme kergemalt kui muidu haavatavad nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Kuidas tuvastada petturlust ja vältida krahhe suhetes, sellest juba pikemalt järgmises raamatus, kus teemaks signaalid valetamisest ning vaatluse all sotsiopaadi käitumismustrid.