Читать книгу Komarr - Lois McMaster Bujold - Страница 4

Komarri pärispäikese viimane hõõguv servake vajus madalate küngaste taha läänepoolsel silmapiiril. Selle taga venis üle taevakummi tehispäikese peegeldatud hõõgus, mis tõusis esile eredas kontrastis tumeneva, lillatoonilise sinaga. Kui Jekaterin nägi Komarri pinnalt esimest korda kuusnurkset päikesepeeglit, meenutas see talle otsekohe uhket talvepidustuste kaunistust, mis rippus heasoovliku ja trööstivana taevas nagu tähtedest koosnev lumehelves. Nüüd naaldus Jekaterin oma kodu rõdupiirdele, kust avanes vaade Serifosa kupli keskpargile, ning silmitses tõsiselt valguspihu, mis tungis viltu läbi kumera klaasi tema pea kohal. Päikesepeegel hiilgas petlikult liiga tumeda taeva taustal. Kolm tähe-lumehelbe kuuest kettast ei säranud üldse, keskmine, seitsmes, oli aga varjutatud ja tuhm.

Jekaterin oli lugenud, et vanad maalased pidasid muutusi muidu kellavärgina toimivas taevas – komeete, noovasid, langevaid tähti – kõhedateks enneteks, mis kuulutasid ette looduslikke või poliitilisi katastroofe, „tähed kuulutavad õnnetust” oli levinud väljend, juba see näitas, millist tähtsust taevale omistati. Tähesüsteemisisese maagiveolaeva kahe nädala tagust kokkupõrget peeglikompleksiga, mis andis lisa Komarri päikeseenergiale, võis kindlasti pidada katastroofiks, otsekohe oli see seda poolele tosinale tehispäikese komarrlasest töötajale, kes surma said. Kuid tundus, et katastroof jätkub aegluubis, suletud kupleid, kus paiknes planeedi elanikkond, oli see seni mõjutanud ainult vaevu. All pargis paigutas tööliste rühm kõrgetele taladele lisavalgustust. Samasuguste hädapäraste meetmete kasutuselevõtt linna toidutootmiseks mõeldud kasvuhoonetes oli ilmselt juba peaaegu lõpetatud, kui töölisi ja varustust sai suunata nii puhtalt dekoratiivset ülesannet täitma. Ei, tuletas Jekaterin endale meelde, ükski taim kupli all pole ainult dekoratiivne. Iga taim annab oma tillukese panuse bioloogilisse reservuaari, mis siin elu üleval hoiab. Aiad kuplite all jäävad ellu, nende inimestest sümbiondid hoolitsevad nende eest.

Kuplisüsteemidest väljaspool, habrastes kasvandustes, mis üritasid suure vaevaga tervet planeeti looduslikult muuta, oli asi hoopis teine. Jekaterin teadis numbreid, mida arutati tema kodus õhtusöögilaua taga juba kaks nädalat, päikesevalguse vähenenud protsente ekvaatoril. Päevavalgus oli muutunud tuhmiks nagu talvel – ainult et igal pool üle terve planeedi ja see aina kestis… mis ajani? Millal remonditööd lõpevad? Millal need üldse algavad, kui juba jutuks tuli? Sabotaažina – juhul kui tegu oli olnud sabotaažiga – oli hävitustöö seletamatu, pooliku sabotaažina veelgi seletamatum. Kas nad üritavad uuesti? Juhul kui olid olemas mingid „nemad”, juhul kui tegu oli jubedusttekitava pahatahtlikkusega, mitte lihtsalt jubedusttekitava õnnetusega.

Jekaterin ohkas, pööras vaatele selja ning lülitas sisse kohtvalgustid, mille oli ise oma tillukese rõduaia jaoks üles seadnud. Mõned Barrayari taimed, mille ta oli kasvama pannud, olid valgustuse osas iseäranis pirtsakad. Jekaterin kontrollis valgust mõõdikuga, nihutas kaks hirvetapuvääti lampidele lähemale ja pani taimerid käima. Ta käis ringi, kontrollis tundlike ja vilunud sõrmedega pinnase temperatuuri ja niiskust ning kastis kokkuhoidlikult, kus vaja. Korraks mõtles ta, kas viia oma vana skellütumibonsai tuppa, et sellele rohkem kontrollitud tingimusi pakkuda, kuid Komarril ollakse tegelikult ju igal pool toas. Jekaterin ei olnud tundnud oma juustes tuult peaaegu aasta aega. Ta tundis kummalist ühtekuuluvustorget mujalt toodud looduskooslusega väljas, mis januneb valguse ja soojuse järele, lämbub mürgises atmosfääris… Rumal! Lõpeta. Meil on vedanud, et saame siin olla.

„Jekaterin!” Tema mehe küsiv hõige kaikus summutatult tornmaja korteris.

Jekaterin pistis pea kööki viiva ukse vahelt sisse. „Ma olen rõdul!”

„No tule siis alla!”

Jekaterin asetas aiatööriistad kast-tumbasse, pani selle kaane kinni, sulges kindlalt ka läbipaistvad rõduuksed ning kiirustas läbi köögi eestuppa ja keerdtrepist alla. Tien, komlink käes, seisis kärsitult topeltukse kõrval, mis viis nende korterist maja koridori.

„Sinu onu helistas äsja. Ta maandus süstikujaamas. Ma toon ta ära.”

„Ma kutsun Nikolai ja tulen ka.”

„Pole vaja. Ma lähen talle lihtsalt Läänejaama õhulüüside juurde vastu. Ta tahtis, et ma sulle edasi ütleksin, et tal on kaasas külaline. Teine Audiitor, jäi mulje, et ta on justkui sinu onu assistent. Aga ta ütles, et muretseda pole vaja, nad mõlemad söövad, mida parajasti pakutakse. Su onu paistab arvavat, et nad peavad köögis sööma või midagi sellist. Mõtle ometi! Kaks Keiserlikku Audiitorit! Mispärast sa oma onu üldse külla kutsusid?”

Jekaterin jäi mehele kohkunult otsa vaatama. „Kuidas saaks onu Vorthys Komarrile tulla, ilma et meiega kokku saaks? Pealegi ei saa ju öelda, et tema uurimine sinu osakonda ei puudutaks. Loomulikult tahab ta seda näha. Mina arvasin, et ta meeldib sulle.”

Tien plaksutas käega rütmitult vastu reit. „Muidugi meeldis, siis, kui ta oli lihtsalt vana imelik professor. Ekstsentriline onu Vorthys, Vorist tehnik… Tema määramine Keiserlikuks Audiitoriks tuli tervele perekonnale üllatusena. Ma ei kujuta ette, kellelt ta pidi teened sisse nõudma, et seda kohta saada.”

Kas sinu meelest jõuavad inimesed edasi ainult niimoodi? Kuid välja Jekaterin seda väsinud mõtet ei öelnud. „Kõigist poliitilistest positsioonidest on Keiserliku Audiitori selline määramine ju küll kõige vähem tõenäoline,” lausus ta vaikselt.

„Naiivne Kat…” Tien naeratas põgusalt ja võttis tal õlgade ümbert kinni. „Vorbarr Sultanas ei saa keegi midagi niisama. Välja arvatud ehk sinu onu assistent, kes on, niipalju kui mina aru saan, selle Vorkosigani lähedane sugulane. Tema sai Audiitori ametikoha ilmselt hingamise eest. Ta on selle töö jaoks uskumatult noor, kui ta on ikka seesama, kes olevat Talvepidustuste ajal ametisse vannutatud. Nähtavasti kergekaallane, kuid sinu onu ütles ainult, et ta on oma kasvu teema osas tundlik ja seda ei maksa jutuks võtta. Vähemalt osa kogu sellest jamast tõotab etendust.”

Tien pistis komlingi mundrikuue taskusse. Tema käsi värises pisut. Jekaterin haaras tal randmest ja keeras tema peopesa ülespoole. Värinad tugevnesid. Jekaterin tõstis murest tumedad silmad ja vaatas tumma küsimusega mehele otsa.

„Ei, pagan võtaks!” Tien tõmbas käe järsult ära. „See ei ole selle pärast! Ma olen lihtsalt natuke pinges. Ja väsinud. Ja mul on kõht tühi, nii et vaata, äkki saad selleks ajaks, kui ma nendega tagasi jõuan, mingi korraliku toidu kokku keerata. Sinu onul võib küll olla prolede maitse, kuid ma ei usu, et Vorbarr Sultana härraste võsuke samasugune oleks.” Ta pistis käed püksitaskutesse ja pööras pilgu õnnetult kulmu kortsutavalt Jekaterinilt ära.

„Sa oled juba vanem, kui sinu vend oli.”

„See ei tarvitse kõigil ühel ajal välja lüüa, mäletad? Me läheme varsti. Ma luban.”

„Tien… Sa võiksid loobuda sellest plaanist just galaktikasse ravile minna. Siinsamas Komarril on ka raviasutusi, mis on peaaegu sama head kui… kui Beeta Koloonial või kus tahes mujal. Kui sul õnnestus see koht saada, arvasin ma, et loobusidki sellest mõttest. Jäta salatsemine ja otsi avalikult abi. Või mine diskreetselt, kui sa just pead. Kuid ära kauem oota!”

„Siin ei ole piisavalt diskreetseid kohti. Minu karjäär on viimaks ometi hoo sisse saanud, tasub viimaks ometi ära. Mul pole vähimatki soovi, et mind hakataks nüüd avalikult mutandiks tembeldama.”

Miks sulle korda läheb, mida teised arvavad, kui minul on ükskõik? Jekaterin kõhkles. „Kas sellepärast sa ei tahagi onu Vorthysega kohtuda? Tien, kõigist minu sugulastest – ja muide ka sinu omadest – on tema puhul kõige vähem oodata, et talle läheks korda, kas sinu haigus on geneetiline või mitte. Temale lähete korda sina ja Nikolai.”

„Mul on kõik kontrolli all,” ei jätnud Tien. „Ära mõtlegi mind oma onule reeta, kui eesmärkide saavutamine on nii lähedal. Mul on kõik kontrolli all. Küll sa näed.”

„Ära ainult… sellist lahendust vali, nagu sinu vend. Luba mulle!” Õnnetus kerglennukiga, mis ei olnud päris õnnetus… see juhatas sisse need aastad kroonilist õudusunenägu, mida peaosaline ei pidanud piisavalt tõsiseks, et sellega arsti poole pöörduda, ning kus sai ainult oodata ja vaadata, mis toimub…

„Mul pole vähimatki kavatsust midagi sellist teha. Mul on kõik plaanid paigas. Ma lõpetan aasta sellel kohal, siis läheme galaktilisele puhkusele, kuhu oleksime pidanud minema juba ammu, sina ja mina ja Nikolai. Kõik tehakse korda ja keegi ei saa kunagi teada. Kui sina viimasel minutil pead ei kaota ja paanikasse ei satu!” Tien haaras Jekaterini käe, sundis korraks näole võltsi naeratuse ja sammus uksest välja.

Oota, ma lasen selle korda teha. Usalda mind. Seda ütlesid sa ka eelmisel korral. Ja üle-eelmisel, ja üleüle-eelmisel… Keda sa sellega alt vead? Tien, sul hakkab aeg otsa lõppema, kas sa ei mõista?

Jekaterin pöördus köögi poole ja hakkas juba planeeritud perekondlikku õhtusööki mõttes niimoodi ümber korraldama, et see sobiks ka impeeriumi pealinnast pärit Vor-lordile. Valge vein? Jekaterini piiratud kokkupuuted selle tõuga andsid mõista, et kui Vor piisavalt täis joota, pole enam tähtis, mida sa talle süüa annad. Jekaterin pani veel ühe hinnalise koduplaneedilt sisse toodud pudeli külma. Ei… paneme parem kaks pudelit.

Ta lisas veel ühe istekoha köögirõdule, mida nad pidevalt söögitoana kasutasid, ja kahetses, et polnud õhtuks teenrit võtnud. Kuid inimesest teenrid olid Komarril nii kallid. Ja Jekaterin oli tahtnud, et nad saaksid koos onu Vorthysega olla väikese koduse mulli sees. Isegi ametlike uudistekanalite rahulikud esindajad tüütasid kõiki uurimisega seotuid – mitte ühe, vaid lausa kahe Keiserliku Audiitori saabumine õnnetuspaigale Komarri orbiidil ei olnud oletustetulva kahandanud, vaid selle ainult ümber suunanud. Kui Jekaterin sai pärast onu orbiidile saabumist temaga esimest korda põgusalt rääkida kanalil, mis nurjas suurest kaugusest tuleneva viivituse tõttu kõik katsed pikemaks jutuajamiseks, oli tavaliselt kannatliku onu Vorthyse kirjeldus avalikest infotundidest, millesse ta oli tiritud, selgelt ärritunud. Ta oli vihjanud, et rõõmustaks nendest pääsemise üle. Kuna rumalate küsimustega olid õppejõuna töötatud aastad onu ära harjutanud, mõistatas Jekaterin, kas tema pahameele tegelikuks põhjuseks ei olnud mitte see, et ta ei osanud neile vastata.

Kuid peamiselt, pidi Jekaterin endale tunnistama, tahtis ta lihtsalt meenutada õnnelikuma mineviku maitset, hoida seda ahnelt enesele. Pärast ema surma oli ta elanud kaks aastat tädi ja onu Vorthyste juures ning käinud nende üsnagi kerge järelvalve all Keiserlikus Ülikoolis. Elu professori ja profetrissi – tädi oli samuti professor – juures oli miskipärast olnud vähem piiratud ja vähem piirav kui isa konservatiivses Vori majapidamises Lõunamandri uusasunikelinnas, kus Jekaterin oli sündinud – võib-olla sellepärast, et Vorthysed kohtlesid teda täiskasvanuna, kes ta püüdis olla, mitte lapsena, kes ta oli tegelikult. Pisut süüdlaslikult tundis ta nendega suuremat lähedust kui oma tegeliku vanemaga. Mõnda aega oli tundunud võimalik igasugune tulevik.

Siis valis ta Etienne Vorsoissoni või valis mees tema… Tollal olid sa ju üsna rahul. Jekaterin ütles väga hea meelega jah isa leitud baba abielukorraldustele. Sa ei teadnud. Ka Tien ei teadnud. Vorzohni düstroofia. See ei olnud kellegi süü.

Pikkade sammudega kalpsas kööki üheksa-aastane Nikolai. „Ema, mul on kõht tühi. Kas ma võin tüki kooki võtta?”

Jekaterin tõrjus kärmed sõrmed, mis üritasid koogiglasuurist proovi võtta. „Sa võid saada klaasi puuviljamahla.”

„Ooh…” Kuid Nikolai võttis siiski vastu pakutud asenduse, mis ulatati talle kavalalt ühes õhtusööki ootama rivistatud veiniklaasidest. Nikolai hakkas suurte sõõmudega mahla kulistama, võngutades end. Kas ta on elevil või hakkab päritud haigus välja lööma? Ära kanna seda talle üle, keelas Jekaterin ennast. Poiss oli olnud viimased kaks tundi oma toas ja nokitsenud pingsalt mudelite kallal, nii et muidugi tahab ta kangeks jäänud keha liigutada.

„Kas sa mäletad onu Vorthyst?” küsis Jekaterin. „Sellest on kolm aastat, kui me tal külas käisime.”

„Muidugi mäletan.” Nikolai lõpetas vahepala neelamise. „Ta viis mu oma laboratooriumisse. Mina arvasin, et seal on katseklaasid mulisevate ollustega, aga seal olid ainult suured masinad ja betoon. Ja lõhnas imelikult, kuidagi tolmuselt ja teravalt.”

„Keevitamisest ja osoonist, täpselt nii,” nõustus Jekaterin, imestades poisi hea mälu üle. Ta päästis klaasi. „Siruta käsi välja. Ma tahan näha, kui palju sul on veel kasvada jäänud. Suurte käppadega kutsikatest peaksid ju tulema suured koerad.” Nikolai tõstis käe ja nad surusid pihud kokku. Nikolai sõrmed olid Jekaterini omadest vähem kui kaks sentimeetrit lühemad. „Heldene aeg.”

Üle Nikolai näo vilksas kohmetu, kuid rahulolev naeratus, ta lõi korraks pilgu maha ja liigutas mõtlikult varbaid. Tema parema jala suur varvas vaatas välja uuest august tema uue soki sees.

Nikolai lapseheledad juuksed hakkasid tumedamaks tõmbuma, need võivad veel muutuda sama pruuniks kui Jekaterinil. Nikolai ulatus talle rinnuni, kuid Jekaterin oleks võinud vanduda, et ainult veerand tundi tagasi oli poiss ulatunud talle kõigest puusani. Nikolai silmad olid pruunid nagu tema isalgi. Tema räämas käsi – kust ta siin kupli all nii palju mustust leiab? – oli sama kindel kui tema silmad selged ja kavaluseta. Värinaid ei ole.

Vorzohni düstroofia varased sümptomid olid petlikud, need matkisid poolt tosinat teist haigust ja võisid lüüa välja igal ajal puberteedist keskeani. Kuid mitte praegu, mitte Nikolail.

Mitte veel.

Esikust kostvad helid ja madalad mehehääled meelitasid Jekaterini ja Nikolai köögist välja. Nikolai sööstis emast ette. Kui Jekaterin kohale jõudis, oli tüse, valgejuukseline mees, kes tundus täitvat kogu esiku, Nikolai juba peaaegu üles tõstnud. „Uuh!” Nikolaid keerutama ta ei hakanud. „Sa oled kasvanud, Nikki!”

Oma uuest aukartustäratavast tiitlist hoolimata ei olnud onu Vorthys muutunud – seesama uhke nina ja suured kõrvad, seesama kortsus, üleliia suur mundrikuub ja püksid, mis nägid alati välja, nagu oleks nendega magatud, seesama kõmisev naer. Ta asetas oma õetütre lapse põrandale, leidis aega kallistada ka õetütart ennast, kes kallistas kõvasti vastu, siis aga kummardus ja hakkas reisikotis kobama. „Siin vist oli sulle midagi, Nikki…” Nikolai kargas tema ümber ringi, Jekaterin aga tõmbus ajutiselt eemale, et oma korda oodata.

Tien tuli pagasiga uksest sisse, õlg ees. Alles nüüd märkas Jekaterin meest, kes seisis pisut eemal ja jälgis kodust stseeni, äraolev naeratus näol.

Jekaterin neelatas jahmatusest. Mees oli üheksa-aastasest Nikolaist ainult õige pisut pikem, kuid täiesti eksimatult mitte laps. Tema lühikese kaela otsas oli suur pea, kehahoiak oli pisut küürus, muidu aga tundus ta kõhn, kuid tugev. Tal oli seljas õrnhall kuub, mille alt paistis peen valge särk, jalas aga sama tooni püksid ja läikima löödud poolsaapad. Tema riietuse juures puudusid täielikult igasugused pseudosõjaväelised kaunistused, mis kõrg-Vore tavaliselt mõjutasid, kuid rõivaste täiuslik istuvus – need pidid olema valmistatud eritellimusel, et isemoodi kehale sobida – viitas hinnale, mida Jekaterin ei julgenud isegi oletada.

Mehe vanust ei osanud Jekaterin kindlalt pakkuda – ehk pole ta palju vanem kui Jekaterin ise? Mehe tumedates juustes ei olnud üldse halli, kuid talviselt kahvatut nahka katsid silmade ümbruses naerukurrud, suu ümber aga valukortsud. Kui ta pani koti maha ja pöördus vaatama Nikolaid, kes püüdis oma vanaonu monopoliseerida, liigutas ta kangelt, kuid muidu ei paistnud väga vigane. Ta ei olnud inimene, kes rahva sekka sulanduks, kuid tema olek oli selgelt pealetükkimatu. Kas ta tunneb end seltskonnas ebamugavalt? Korraga meenusid Jekaterinile tema kohustused Vori tütrena.

Ta astus mehe juurde. „Tere tulemast meie koju…” oih, Tien ei olnud öelnud külalise nime „… milord Audiitor.”

Mees sirutas käe ja haaras tema käe täiesti tavalisse, asjalikku pigistusse. „Miles Vorkosigan.” Tema käsi oli kuiv ja soe, Jekaterini käest väiksem, kuid selgelt mehelik; küüned olid puhtad. „Ja teie, proua?”

„Oh. Jekaterin Vorsoisson.”

Jekaterini kergenduseks vabastas mees tema käe, ilma et oleks seda suudelnud. Jekaterin vahtis natuke aega Vorkosigani pealage, mis oli tema rangluude kõrgusel, taipas siis, et külaline peab rääkima tema dekolteega, ja taganes pisut. Mees vaatas üles, talle otsa, kerge naeratus endiselt näol.

Nikolai vedas juba onu Vorthyse suuremat kotti külalistetoa poole, näidates uhkelt oma jõudu. Tien järgnes vanemale külalisele, nagu ette nähtud. Jekaterin tegi kiire ümberarvestuse. Ta ei saa seda Vorkosiganit mingil juhul Nikolai tuppa panna, lapse voodi sobiks piinlikkusttekitavalt hästi. Kas pakkuda Keiserlikule Audiitorile magamiseks elutoa diivanit? Vaevalt küll. Ta andis Vorkosiganile märku, et see tuleks tema järel teise koridori, tema taimetuba-kabinetti. Seal oli üks terve sein loovutatud töölauale ja riiulitele, mis olid tuubil täis varustust, nurkades rippuvad valgustussüsteemid toitsid õrnu äsjaistutatud taimi, seal oli tohutu valik Maa rohelisi ja Barrayari punakaspruune toone. Suure vaba põrandapinna taga oli kaunis, lai aken.

„Meil pole eriti ruumi,” palus Jekaterin vabandust. „Kahjuks peavad isegi barraiaritest administraatorid leppima siin sellega, mis neile määratakse. Ma tellin teile gravivoodi, kindlasti tuuakse see kohale veel enne, kui õhtusöök söödud saab. Kuid siin toas saate vähemalt omaette olla. Minu onu norskab nii vapustavalt… Vannituba on siinsamas koridoris, paremat kätt.”

„Pole midagi,” rahustas külaline. Ta astus akna juurde ja jäi kuplialusesse parki vaatama. Ümbritsevate hoonete tuled kumasid soojalt poolenisti tumedaks jäänud päikesepeegli hõõguvas hämaruses.

„Ma mõistan, et te pole millegi sellisega harjunud.”

Mehe suunurk kerkis tuksatusega. „Kunagi magasin ma poolteist kuud paljal maapinnal. Koos kümne tuhande ülimalt räpase marilaklasega, kelle hulgast paljud norskasid. Ma kinnitan, sellest pole midagi.”

Jekaterin naeratas vastuseks, teadmata, mida sellest naljast arvata, kui see ikka oli nali. Ta jättis külalise oma asju oma äranägemise järgi seadma ning kiirustas helistama rendifirmasse ja lõpetama ettevalmistusi õhtusöögiks.

Hoolimata Jekaterini parimatest kavatsustest pakkuda pidulikumat teenindust kogunesid nad kõik lõpuks ikkagi kööki, kus pisike Audiitor nurjas taas Jekaterini plaanid, lubades endale valada ainult pool klaasi veini. „Ma alustasin tänast päeva seitsme tunniga skafandris. Niimoodi olen ma juba enne magustoiduni jõudmist näoli taldrikus ja magan.” Tema hallides silmades veikles lõbusus.

Jekaterin juhatas nad kõik rõdule laua taha ja pakkus mahedalt vürtsitatud hautist, mille aluseks oli tehisvalk ja mille kohta ta oli õigesti oletanud, et see meeldib onule. Kui ta laua taga istujatele leiba ja veini jagas, oli ta ennast lõpuks niipalju kogunud, et sai ka onu endaga sõnakese vahetada.

„Mis uurimise osas praegu toimub? Kui kauaks sa saad jääda?”

„Suurt rohkemat kui uudistest kuulda, pole kahjuks öelda,” vastas onu. „Me saame planeedil pausi teha ainult niikauaks, kuni põhjuste uurimisega tegelevad meeskonnad tükkide kogumise lõpetavad. Mõned üsna olulised tükid on ikka veel puudu. Veomoodul maagipuksiiri taga oli täislastis, selle mass oli tohutu. Kui mootorid plahvatasid, lendasid kõikvõimalikes mõõtudes tükid kõikvõimalikes suundades ja kõikvõimalike kiirustega laiali. Meil oleks hädasti vaja leida niipalju kontollsüsteemide osi kui võimalik. Kui veab, peaks enamik neist kolme päevaga kätte saadama.”

„Nii et tegu oli sihiliku sabotaažiga?” küsis Tien.

Onu Vorthys kehitas õlgu. „Kuna piloot on surnud, saab seda olema väga raske tõestada. Tegu võis olla enesetapurünnakuga. Meie rühmad pole leidnud veel mingeid märke sõjaväe ega isevalmistatud lõhkeainetest.”

„Lõhkeained oleksid olnud üleliigsed,” pomises Vorkosigan.

„Pöörlev kaubalaev tabas peegleid kõige hullema võimaliku nurga all, küljetsi,” jätkas Vorthys. „Poole kahjustustest tekitasid peegli enda osad. Mitmesugused plahvatused andsid peeglile niipalju energiat, et see rebenes ise lõhki.”

„Kui kõik see oli ette kavatsetud, pidid arvestused olema tõeliselt hämmastavad,” märkis Vorkosigan kuivalt. „See ongi üks asi, mis kallutab mind uskuma, et tegemist võis tõesti olla õnnetusega.”

Jekaterin silmitses oma meest, kes silmitses vargsi pisikest Audiitorit, ja luges tema pilgust välja tumma häiritud halvakspanu – mutant! Mida Tien arvab sellest mehest, kes kannab avalikult, silmanähtavalt vabandust palumata ja isegi piinlikkust tundmata selliseid ebanormaalsuse häbimärke?

Tien pöördus Vorkosigani poole, pilgus uudishimu. „Ma saan aru, miks keiser Gregor saatis professori, kes on keisririigi tuntuim autoriteet rikkeanalüüsi ja muu sellise alal. Aga mis on, ee… teie osa selles, lordaudiitor Vorkosigan?”

Vorkosigani naeratus muutus kõveraks. „Mul on kosmoserajatistega mõningaid kogemusi.” Ta naaldus tooli seljatoele, kergitas nõksuga lõuga ja silus näolt kummalise iroonia, mis oli seal korraks vilksatanud. „Põhjuste uurimise osas olen ma tegelikult lihtsalt kaassõitja. See on esimene tõeliselt huvitav probleem, mis on esile kerkinud kolme kuu jooksul, pärast seda, kui ma audiitorivande andsin. Ma tahtsin näha, kuidas seda lahendatakse. Kuna lähenevad Gregori pulmad komarrlannaga, on ta eluliselt huvitatud, kas see juhtum võib tuua kaasa mingeid poliitilisi tagasilööke. Tõsiseks tagasiminekuks Barrayari ja Komarri suhetes oleks praegu väga kohatu aeg. Kuid ükskõik, kas tegu oli õnnetuse või sabotaažiga, mõjutab peeglile tehtud kahju täiesti otseselt terraformimisprojekti. Ma saan aru, et teie Serifosa sektor on selle üsna tüüpiline esindaja?”

„Täpselt nii. Ma viin teid mõlemaid homme ekskursioonile,” lubas Tien. „Ma lasen oma komarrlastest assistentidel valmistada teile ette täieliku tehnilise ettekande, kus on kõik numbrid olemas. Kuid kõige tähtsam number on ikka veel täielikult oletuslik. Kui kiiresti peegel ära parandatakse?”

Vorkosigan krimpsutas nägu ja keeras peopesa ülespoole. „See, kui kiiresti, sõltub osalt sellest, kui palju raha keisririik tahab kulutada. Ja siin läheb asi juba väga poliitiliseks. Kuna osal Barrayarist käib endiselt aktiivne terraformimine ja Sergyar tõmbab mõlemalt planeedilt sisserändajaid peaaegu nii kiiresti, kui inimesed jõuavad laevade pardale minna, arutlevad mõned valitsuse liikmed avalikult selle üle, miks me kulutame keiserlikust varakambrist nii palju Komarri-suguse vähetähtsa planeediga jahmerdamisele.”

Jekaterin ei saanud Vorkosigani talitsetud toonist aru, kas tema on nende valitsuse liikmetega ühel meelel või mitte. Ta ütles jahmunult: „Kui me Komarri vallutasime, oli selle terraformimine kestnud juba kolm sajandit. Me ei saa sellele ju nüüd lõppu teha!”

„Kas me peame siis juba tuulde läinud rahale veel rohkem raha järele loopima?” Vorkosigan kehitas õlgu ega vastanud oma küsimusele. „On ka teine vaatenurk, puhtalt militaarne. Rahvastiku sundimine kuplite alla teeb Komarri sõjaliselt haavatavamaks. Miks peaks andma vallutatud planeedi elanikkonnale lisamaad, kuhu taanduda ja kus vägesid koguda? Sellest mõttesuunast tuleneb huvitav järeldus, et kolmesaja aasta pärast tulevikus, kui terraformimine on viimaks lõpule jõudnud, pole Komarri ja Barrayari elanikkonnad ikka veel ühte sulandunud. Kui oleksid, oleksid need ju meie kuplid ja me ei taha ju, et need oleksid haavatavad, või kuidas?”

Ta tegi pausi, et võtta suutäis leiba ja hautist, loputas selle veiniga alla ning jätkas: „Kuna Gregor on kuulutanud, et eesmärgiks on rahvastike sulandamine, ja ta toetab oma eesmärke oma keiserliku isikuga, siis… muutub sabotaaži motiivide küsimus, ee… keeruliseks. Kas sabotöörid võisid olla barraiarid, kes ei soovi ühinemist? Komarri ekstremistid? Ükskõik kummad neist, kes loodavad süü avalikult teiste kaela ajada? Kui hingelähedane on keskmisele kupli all elavale komarrlasele eesmärk, mille täitumist ükski praegu elav inimene oma silmaga näha ei saa, ja kas nad paneksid selle raha pigem kõrvale? Tehniliselt pole vahet, kas tegu oli sabotaaži või õnnetusega, kuid poliitiliselt on vahe väga suur.” Vorkosigan ja Vorthys vahetasid kõvera naeratuse.

„Niisiis ma jälgin, kuulan ja ootan,” lõpetas Vorkosigan. Ta pöördus Tieni poole. „Ja kuidas teile Komarril meeldib, administraator Vorsoisson?”

Tien muigas ja kehitas õlgu. „Poleks vigagi, kui komarrlasi poleks. Tuleb välja, et nad on üks pagana pirtsakas kamp, kes solvuvad kõige peale.”

Vorkosigani kulmud kerkisid järsult. „Neil pole vist tõesti üldse huumorimeelt.”

Jekaterin võpatas külalise rõhutatud kuiva tooni peale ja vaatas kartlikult Tieni poole, kuid mees ei olnud nähtavasti midagi tabanud ja ainult mühatas. „Nad on enam-vähem võrdselt jagunenud ahneteks ja pahurateks. Barraiarite petmist peetakse isamaaliseks kohustuseks.”

Vorkosigan sirutas tühja veiniklaasi Jekaterini poole. „Ja teie, proua Vorsoisson?”

Jekaterin kaalus vastust ja valas Vorkosigani klaasi täis, enne kui külaline jõudis teda takistada. Kui onu on audiitoriteduo tehniline ekspert, kas see tähendab siis, et Vorkosigan on… poliitikaekspert? Kumb neist on tegelikult juhtpositsioonil? Kas Tien oli tabanud pisikese Vori jutus vilksatanud alatoone? „Komarrlaste hulgas sõpru leida pole olnud kerge. Nikolai käib barraiari koolis. Ja minul pole otseselt tööd.”

„Vor-leedil pole ju vaja töötada.” Tien naeratas.

„Ega ka Vor-lordil,” lisas Vorkosigan peaaegu endamisi, „kuid siin me oleme…”

„See sõltub inimese oskusest endale õigeid vanemaid valida,” lausus Tien õige pisut hapult. Ta vaatas üle laua Vorkosigani poole. „Leevendage mu uudishimu. Kas te siis olete endise lordregendi sugulane?”

„Minu isa,” vastas Vorkosigan vaikimasundiva lühidusega. Tema ei naeratanud.

„Siis te olete ju see lord Vorkosigan, krahvi pärija.”

„Jah, järelikult tõesti.”

Nüüd hakkas Vorkosigani toon juba kõhedakstegevalt kuivaks muutuma. Jekaterin pahvatas: „Teie lapseiga pidi olema kohutavalt raske.”

„Isa sai hakkama,” pomises Vorkosigan.

„Ma pidasin silmas, et teie jaoks!”

„Aa.” Korraks naasis Vorkosigani näole naeratus, siis kadus see taas.

Vestlus hakkas kohutavalt kiiva kiskuma, Jekaterin tundis seda, ta ei julgenud isegi suud lahti teha, et üritada jutuajamist mujale suunata. Tien tuli appi ning astus otse ämbrisse: „Kas teie isa, suur admiral, leppis sellega, et sõjaväeline karjäär oli teie jaoks välistatud?”

„Pigem oli sellega kindlalt arvestanud minu vanaisa, suur väejuht.”

„Mina ise olin kümne aasta mees, nagu ikka. Teenisin administratsioonis, väga igav aeg. Uskuge mind, te ei jäänud eriti millestki ilma.” Tien rehmas sõbralikult käega. „Kuid tänapäeval ei peagi ju iga Vor sõdur olema, eks ole, professor Vorthys? Teie olete ju selle elav tõestus.”

„Kapten Vorkosigan teenis sõjaväes vist, ee… kolmteist aastat, kas pole, Miles? Keiserlikus Julgeolekuteenistuses. Galaktiliste operatsioonide peal. Kas teile tundus see aeg samuti igav?”

Silmapilguks muutus professori poole vaatava Vorkosigani naeratus siiraks. „Kaugeltki mitte nii igav, kui oleks võinud olla.” Ta kergitas jälle nõksuga lõuga, nähtavasti oli see tema kiiks. Alles nüüd märkas Jekaterin peenikesi valgeid arme tema lühikesel kaelal, kahel pool kõri.

Jekaterin põgenes kööki, et tuua magustoit ja anda untsuläinud jutuajamisele toibumisaega. Kui ta jälle rõdule tuli, oli õhkkond lahedamaks muutunud, vähemalt ei olnud Nikolai enam nii üleloomulikult hea laps, see tähendab vaikne, ning ta oli asunud pidama vanaonuga läbirääkimisi õhtusöögijärgseks koosolemiseks tema praeguse lemmikmängu mängimise näol. Nii läks aeg, kuni välisukse taha ilmusid rendifirma mehed gravivoodiga ja suur insener läks koos kogu meestekarjaga voodi paigaldamist juhendama. Jekaterin võttis tänulikult ette lauakoristamise rahustava rutiini.

Tien tuli tagasi, et kanda ette edukast voodipaigaldamisest ja Vor-lordi kohasest sisseseadmisest.

„Tien, kas sa vaatasid seda meest hoolega?” küsis Jekaterin. „Mutant, mutandist Vor, aga ta käitus, nagu poleks tema juures midagi imelikku. Kui tema saab niimoodi…” Jekaterini hääl kustus lootusrikkalt, jättes „siis saad kindlasti sina ka” Tieni enda lisada.

Tien kortsutas kulmu. „Ära hakka jälle sellega. Ta arvab ju ilmselgelt, et reeglid tema kohta ei kehti. Ta on ju Aral Vorkosigani poeg, jumala pärast! Sama hästi kui keisri kasuvend. Pole ime, et ta nii soojale kohale määrati.”

„Mina arvan, et asi pole selles, Tien. Kas sa ei kuulanud teda üldse?” Nii palju allhoovusi… „Mina arvan… mina arvan, et tema on keisri kirvemees, tema käepikendus ebameeldivate ülesannete täitmisel, kes on saadetud kogu terraformimisprojekti hindama. Mõjuvõimas… võib-olla ka ohtlik.”

Tien raputas pead. „Mõjuvõimas ja ohtlik oli tema isa. Tema on lihtsalt ärahellitatud. Neetud kõrg-Vorist tola. Ära tema pärast muretse. Sinu onu viib ta varsti minema.”

„Tema pärast ma ei muretsegi.”

Tieni nägu tumenes. „See on mu juba nii ära tüüdanud! Sa vaidled vastu kõigele, mida ma ütlen, sa kohtled mind oma üliülla sugulase ees sisuliselt nagu poolearulist…”

„Ei kohelnud!” Või kohtlesin? Segaduses Jekaterin hakkas oma selleõhtusi märkusi mõttes läbi vaatama. Mida ta ometi ütles, et mees niimoodi välja vihastada…

„See, et sa oled suure Audiitori õetütar, ei tee sinust veel kedagi, tüdruk! Sa reetsid mu, vaat mida sa tegid!”

„Ei… ei, anna andeks…”

Kuid Tien sammus juba välja. Täna õhtul valitseb nende vahel külm vaikus. Jekaterin oleks talle peaaegu järele jooksnud, et andestust paluda. Tien oli tööl suure pinge all, praegu oli väga halb aeg hakata temalt tema meditsiinilise dilemma lahendamist nõudma… Kuid korraga oli Jekaterin liiga väsinud, et edasi üritada. Ta lõpetas toidu ärapanemise ning läks järele jäänud pooliku veinipudeli ja klaasiga rõdule. Ta lülitas rõõmsavärvilised taimelambid välja ning jäi välismaailmast kindlalt eraldatud Komarri linnast kumavas valguses istuma. Päikesepeegli sandistatud tähehelves oli peaaegu läänepoolsele silmapiirile vajunud ning järgnes sedamööda, kuidas planeet pöördus, pärispäikesele öösse.

Köögis liikus hääletult mingi valge kogu ja ehmatas korraks Jekaterini. Kuid see oli kõigest mutandist lord, kes oli ajanud seljast oma elegantse halli kuue ja, nagu paistis, jalast saapad. Ta pistis pea lukustamata ukse vahelt rõdule. „Õhtust?”

„Tere õhtust, lord Vorkosigan. Ma vaatan lihtsalt peegli loojumist. Kas te, khm, sooviksite veel pisut veini…? Kohe, ma toon teile klaasi…”

„Ei, ärge tõuske, proua Vorsoisson. Ma toon ise.” Vorkosigani kahvatu naeratus välgatas hämaruses. Köögist kostis paar summutatud kõlksatust, siis astus Vorkosigan hääletult rõdule. Jekaterin nagu korralik võõrustaja kunagi valas heldelt klaasi, mille mees tema klaasi kõrvale asetas, seejärel võttis külaline jälle klaasi ja läks rõdukäsipuu juurde, et uurida seda osa taevast, mis kupli šassii vahelt näha oli.

„See ongi selle piirkonna juures kõige parem,” tähendas Jekaterin. „See tükike läänevaadet.” Silmapiirilähedane atmosfäär laskis tehispäikesel suuremana paista, kuid selle tavalised õhtused värviefektid pilvekiududel olid pärast peegli purunemist tuhmimad. „Harilikult on peegliloojang palju ilusam.” Jekaterin võttis lonksukese veini, mis oli keelel jahe ja magus, ning tundis viimaks ometi, kuidas ajus muutub pisut hägusemaks. Hägu oli hea. Rahustav.

„Ilmselt küll, on aru saada,” nõustus Vorkosigan endiselt välja vaadates. Tema võttis tubli sõõmu. Kas ta oli ümber lülitunud ega võidelnud enam alkoholi abiga magamajäämise vastu, vaid üritaski seda saavutada?

„Siin on silmapiir koduga võrreldes nii tihedalt täis ja risustatud. Minul tekitavad need suletud kuplikogumid kahjuks pisut klaustrofoobiat.”

„Ja kus on teie kodu?” Vorkosigan pöördus ja vaatas talle otsa.

„Lõunamandril. Vandeville’is.”

„Nii et te kasvasite terraformimise piirkonnas.”

„Komarrlased ütleksid, et see ei olnud terraformimine, vaid lihtsalt „pinnase konditsiooni viimine”.” Vorkosigan kõhistas tema tõlgenduse peale komarride tehnosnoobitsemisest koos temaga naerda. Jekaterin jätkas: „Neil on muidugi õigus. Meie ju ei pidanud kulutama kõigepealt poolt aastatuhandet terve planeedi atmosfääri muutmiseks. Ainus, mis asja meie jaoks Isolatsiooniajal raskeks tegi, oli see, et me pidime üritama teha kõike praktiliselt ilma igasuguse tehnikata. Aga see selleks… mulle meeldis kodu avarus. Ma tunnen puudust laiast taevast, mis ulatub silmapiirist silmapiirini.”

„Sellest tunneb puudust igas linnas, olgu see kupli all või mitte. Nii et te olete maatüdruk?”

„Osalt. Kuigi mulle meeldis Vorbarr Sultanas, kui ma ülikoolis käisin. Seal olid teistlaadi silmapiirid.”

„Kas te õppisite botaanikat? Ma märkasin raamaturiiulit teie taimetoa seinal. Avaldas muljet.”

„Ei. See on kõigest hobi.”

„Aa? Mina oleksin arvanud, et see on kirg. Või eriala.”

„Ei. Tookord ma ei teadnud, mida ma tahan.”

„Kas nüüd teate?”

Jekaterin naeris natuke kohmetult. Kui ta ei vastanud, Vorkosigan lihtsalt naeratas ning hakkas mööda rõdu jalutama ja tema taimi uurima. Ta peatus skellütumi juures, mis kükitas potis nagu mingi erepunane võõrplaneetlasest Buddha, kombitsad justkui tüüneks ja hardaks palveks tõstetud. „Ma pean küsima,” lausus Vorkosigan kaeblikult, „mis see on?”

„See on bonsaiks kasvatatud skellütum.”

„Tõesti? See on… ma ei teadnudki, et skellütumiga saab niimoodi teha. Tavaliselt on nad viie meetri kõrgused. Ja väga koledad pruunid.”

„Mul oli emapoolne vanatädi, kes armastas aiapidamist. Ma aitasin teda ühtelugu, kui väike olin. Ta oli väga sellist vana pahurat uusasunikutüüpi, väga vorilik – ta tuli Lõunamandrile kohe pärast Cetaganda sõda. Elas üle terve rea mehi, elas üle… nojah, kõik. Selle skellütumi ma pärisingi temalt. See on ainus taim, mille ma Barrayarilt Komarrile kaasa võtsin. See on üle seitsmekümne aasta vana.”

„Püha taevas.”

„See on täielik puu, täiesti toimiv.”

„Ja – hah! – lühike.”

Korraks kartis Jekaterin, et oli külalist tahtmatult solvanud, kuid nähtavasti polnud see nii. Vorkosigan lõpetas oma ringkäigu ning tuli tagasi rõdukäsipuu ja oma veiniklaasi juurde. Ta jäi jälle läänesilmapiiri ja loojuvat päikesepeeglit vaatama, kulm kipras.

Vorkosigani olek võttis vaatlejalt julguse tema kohta midagi öelda, kuna ta ise ei teinud oma raskestitabatavatest kehalistest iseärasustest väljagi. Kuid pisikesel Voril oli olnud oma olukorraga harjumiseks ka terve elu aega. See oli midagi muud kui kohutav üllatus, mille Tien oli leidnud oma kadunud venna dokumentidest ning millele saanud seejärel hoolikalt salajas hoitud testide tulemusena kinnitust nii enda kui Nikolai puhul. Testida saab ju anonüümselt, väitis Jekaterin tollal. Aga ennast ravida anonüümselt ei saa, vastas mees.

Pärast Komarrile tulekut oli Jekaterin olnud väga lähedal sellele, et astuda vastu tavadele, seadustele ning oma isanda ja abikaasa käskudele ning viia Tieni poeg ja pärija ise ja omal algatusel ravile. Kas komarri arstid saaksid teada, et Vorist ema ei ole seaduse järgi oma poja hooldaja? Võib-olla saaks ta jätta mulje, et geneetiline defekt pärineb temalt, mitte Tienilt? Kuid geneetikud saaksid kindlasti tõele jälile, kui nad oma tööd vähegi oskavad.

Mõne aja pärast lausus Jekaterin mõistatuslikult: „Arvatakse, et Vorist mees peaks olema eelkõige ustav keisrile, kuid Vorist naine peaks olema eelkõige ustav oma abikaasale.”

„Ajalooliselt ja seaduse kohaselt on see tõesti nii.” Vorkosigani hääles oli lõbusus – või hämmeldus – ja ta pöördus jälle Jekaterini vaatama. „See pole alati naistele kahjuks olnud. Kui mees reetmise eest hukati, eeldati, et naine täitis ainult käsku, ja tema pääses. Tegelikult mõistatan ma, kas praktiliseks põhjuseks selle taga oli see, et alarahvastatud planeet ei saanud naise tööjõudu raisku lasta.”

„Kas teie meelest pole selline ebavõrdsus kummaline?”

„Kuid naisele oli niimoodi lihtsam. Enamikul naistel oli korraga ainult üks mees, kuid keisrite vahel anti Voridele liigagi sageli valida, ja kellele nad pidid siis ustavad olema? Halb valik võis osutuda saatuslikuks. Kuigi, kui minu vanaisa kindral Piotr – ja tema sõjavägi – hullu keiser Yuri maha jätsid ja keiser Ezari teenistusse läksid, sai see saatuslikuks hoopis Yurile. Kuid Barrayarile tuli see kasuks.”

Jekaterin võttis jälle lonksu veini. Vaadates sealt, kus tema istus, joonistus Vorkosigan tumedaks tõmbuva kupli taustal varjutaolisena, salapärasena välja. „Tõsi. Kas teie kireks on siis poliitika?”

„Taevas hoidku, ei! Seda küll mitte.”

„Ajalugu?”

„Ainult möödaminnes.” Vorkosigan ebales. „Kunagi oli selleks sõjandus.”

„Kunagi?”

„Kunagi,” kordas mees kindlalt.

„Aga praegu?”

Nüüd oli Vorkosigani kord vastus võlgu jääda. Ta vaatas ainiti oma klaasi ja kallutas seda, et viimane veinilonks klaasipõhjas pöörlema panna. Lõpuks lausus ta: „Teoreetiliselt on Barrayari poliitikas kõik seotud. Tavalised alamad on ustavad oma krahvidele, krahvid on ustavad keisrile ja keiser peaks olema ustav tervele keisririigile, kogu keisririigile kõigi selle, ee… kehade näol. Siin läheb asi minu jaoks õige pisut liiga abstraktseks – kuidas saab keiser olla vastutav kõigi ees, kuid mitte igaühe ees eraldi? Ja nii jõuamegi tagasi algusesse.” Vorkosigan tühjendas klaasi kurku. „Kuidas me saame üksteisele ustavad olla?”

Mina ei tea enam…

Maad võttis vaikus ning nad mõlemad vaatasid, kuidas viimane peeglihelk küngaste taha vajus. Veel minutiks-paariks jäi peegli loojumist meenutama kahvatu kuma taevas.

„Noh. Kahjuks hakkan ma üsnagi purju jääma.” Jekaterinile ei tundunud, et külaline nii purjus oleks, kuid Vorkosigan keerutas klaasi käte vahel ja tõukas end rõdukäsipuust eemale. „Head ööd, proua Vorsoisson.”

„Head ööd, lord Vorkosigan. Magage hästi.”

Vorkosigan võttis klaasi kaasa ja kadus hämaraks jäänud korterisse.