Читать книгу Komarr - Lois McMaster Bujold - Страница 5

Miles ärkas sipeldes unest, kus oli näinud võõrustajanna juukseid ning mis polnud küll otseselt erootiline, kuid oli piinlikkusttekitavalt sensuaalne. Päästetuna lahti rangest soengust, mida naine oli eile eelistanud, olid juuksed paljastunud rammusalt tumepruunidena, merevaigukarva läikega raske siiditulvana, mis voolas jahedana Milesi töntsakate pihkude vahelt läbi – Miles eeldas, et need olid tema pihud, sest see oli ju lõppude lõpuks ikkagi tema unenägu. Liiga vara ärkasin. Pagan. Vähemalt ei rikkunud seda nägemust verised koledused nagu mõnikord tema õudusunenägudes, millest ta ärkas külma higiga kaetult, süda kloppimas. Praegu oli tal soe ja mõnus selles tobedas, keerulises gravivoodis, mille naine oli talle poolvägisi tellinud.

Ei olnud proua Vorsoissoni süü, et ta oli juhtumisi üht teatud kehalist tüüpi, mis äratas Milesi mälus vanad kajad. Mõnel mehel on kinnismõtteid palju kummalisemategi asjade osas… Milesi kinnisideeks, nagu ta oli ammu kurvastusega mõistnud, olid pisut kinnise ilme ja sooja althäälega pikad jahedad brünetid. Tõsi, planeedil, kus inimesed vahetasid oma nägu ja keha peaaegu sama lihtsalt kui riideid, ei olnud Jekaterin Vorsoissoni ilus midagi vähimalgi määral ebatavalist. Niikaua, kuni meenus, et tema pole pärit siit ja niisiis oli tema elevandiluud meenutava nahaga nägu peaaegu kindlasti tehislikest täiendustest puutumata… Kas ta taipas, kui nad läinud õhtul rõdul olid, et Milesi lollakas jutuvada on allasurutud seksuaalse paanika väljendus? Kas kummaline märkus Vori-naiste kohustuste kohta oli olnud varjatud hoiatus, et Miles tagasi tõmbuks? Kuid Miles arvas, et ta polnud peale tunginudki. Kas ta on siis nii läbinähtav?

Viis minutit pärast kohalejõudmist oli Miles mõistnud, et poleks ilmselt pidanud laskma sõbralikul ja suhtlemisaltil Vorthysel endale auku pähe rääkida, et ta temaga koos planeedile tuleks, kuid tundus, et see mees ei saa juba loomu poolest kõike head teistega jagamata jätta. Professorile ei tulnud ilmselt hetkekski pähe, et kohmetu võõras ei tarvitse sellest perekondlikust kokkusaamisest samamoodi rõõmu tunda – ja et sellest ei tarvitse rõõmu tunda ka perekond, kelle keskele ta torgati.

Miles ohkas, mõeldes kadedalt oma võõrustajale. Tundus, et administraator Vorsoisson on suutnud luua endale täiusliku väikese Vori-klanni. Muidugi oli temal olnud ka oidu hakata asjaga pihta juba kümne aasta eest. Galaktiliste soovalikutehnoloogiate jõudmine Barrayarile oli toonud kaasa tüdrukute harvemad sünnid. Naiste nappus oli jõudnud kõrgpunkti just Milesi põlvkonna ajal, kuigi nüüd tundus, et lapsevanematele hakkas juba aru jälle pähe tulema. Kuid ikkagi olid kõik Milesiga enam-vähem samaealised Vori-naised, keda ta tundis, juba abielus, ning olnud abielus juba aastaid. Kas ta peab ootama veel kakskümmend aastat, et päris oma pruut saada?

Kui vaja, ootadki. Abielunaisi ei ihale, poiss! Sa oled nüüd ju Keiserlik Audiitor. Üheksalt Keiserlikult Audiitorilt oodati, et nad oleksid kõlbelisuse ja auväärsuse eeskujudeks. Miles ei mäletanud, et oleks kuulnud ühestki seksiskandaalist, mis puudutaks mõnda keiser Gregori isiklikult valitud agent-vaatlejat. Loomulikult mitte. Kõik ülejäänud Audiitorid on kaheksakümmend aastat vanad ja viiskümmend neist abielus olnud. Ta turtsatas. Pealegi peab proua Vorsoisson teda ilmselt mutandiks, kuigi õnneks oli ta olnud nii viisakas, et seda välja ei öelnud. Vähemalt mitte Milesile näkku.

Uuri siis välja, kas tal on õde, eks?

Ta vähkres gravivoodi lodevust soodustavast haardest välja, ajas end istukile ja sundis oma mõistust käiku vahetama. Tagasihoidliku hinnangu järgi tuleb selles vahetuses paarsada tuhat sõna uusi andmeid tehispäikeseõnnetuse ja selle tagajärgede kohta. Miles otsustas, et alustab päeva külma dušiga.

Täna jäid mugavad laevariided ära. Kui Miles oli teinud valiku kolme uue ametliku tsiviilülikonna seast, mille ta oli Barrayarilt kaasa võtnud – nende toonideks olid hall, hall ning hall –, kammis ta oma märjad juuksed korralikult ära ja lonkis proua Vorsoissoni kööki, kust uhkas hääli ja kohviaroomi. Sealt leidis ta Nikolai, kes vohmis Barrayari stiilis kruubiputru piimaga, administraator Vorsoissoni, kes oli täies riides ja nähtavasti kohe-kohe lahkumas, ning professor Vorthyse, kes oli alles pidžaamas ja sorteeris uut datadiskide valikut, kulm kortsus. Tema küünarnuki juures seisis klaas roosa puuviljamahlaga, mida polnud isegi maitstud. Professor tõstis pea ja ütles: „Aa, tere hommikust, Miles. Tore, et sa üleval oled,” millele lisandus Vorsoissoni viisakas: „Tere hommikust, lord Vorkosigan. Loodetavasti magasite hästi?”

„Väga hästi, aitäh. Mis teoksil, professor?”

„Keiserliku Julgeolekuteenistuse kohalikust esindusest jõudis kohale sinu komlink.” Vorthys osutas seadmele oma taldriku kõrval. „Ma panin tähele, et minule komlinki ei saadetud.”

Miles krimpsutas nägu. „Teie isa ei saanud Komarri vallutamisel nii kuulsaks, professor.”

„Tõsi,” nõustus Vorthys. „See vana härrasmees sattus kummalisse põlvkonda, mis jäi kahe sõja vahele, tseetagandalastega võitlemiseks oli ta liiga noor, vaestele komarrlastele kallale tungimiseks aga juba liiga vana. Meile, lastele, anti mõista, et see sõjaväelise võimaluse puudumine põhjustas talle suurt südamevalu ja kahetsust.”

Miles kinnitas komlingi rihmaga vasakule randmele. Komlink kujutas endast kompromissi tema ja Serifosa Julgeolekuteenistuse vahel, mis vastutas tema tervise eest planeedil. Julgeolek pidas õigemaks pigem üle pingutada ja ümbritseda ta ebamugava ihukaitsjate kambaga. Miles oli üritanud enda kui Keiserliku Audiitori võimu proovile panna ja käskinud neil ta rahule jätta; tema suureks heameeleks läkski see õnneks. Kuid komlink andis talle otseühenduse Julgeolekuga ja jälgis tema asukohta, nii et Miles üritas alla suruda tunnet, nagu oleks ta katseloom, kes on vabadusse lastud. „Ja mis need on?” Ta nookas datadiskide poole.

Vorthys laotas diskid laiali nagu mängukaardid. „Kuller tõi hommikul ka salvestised eileõhtuse uute tükkide saagi kohta. Ja midagi ka ekstra sulle, kuna sa olid nii lahke ja pakkusid end uurimise meditsiinilist poolt jälgima. Uue esialgse lahkamise tulemused.”

„Kas piloot, see naine, leiti lõpuks üles?” Miles vabastas Vorthyse datadiskidest.

Vorthys krimpsutas nägu. „Tema osad.”

Proua Vorsoisson oli tulnud rõdult täpselt õigeks ajaks, et viimast jutuajamist kuulda. „Heldene aeg…” Nagu eilegi, olid tal seljas tuhmides pinnasekarva toonides Komarri stiilis tänavariided: jalas avarad püksid, seljas pluus ja pikk vest, mis ähmastasid kogu võimaliku figuuri. Punases oleks ta olnud särav või hingemattev helesinises, kuna tema silmad olid ju nii sinised… Milesi suureks kergenduseks olid ka täna tema juuksed mõistlikult kuklasse kinni pandud. Milesil oleks olnud kõhe näha, et lisaks nendele neetud hoogudele hakkab tal hiljutiste vigastuste tõttu tekkima ka mingi ettenägemisvõime.

Miles noogutas perenaisele tervituseks ja pööras tähelepanu hoolikalt jälle Vorthysele. „Ma magasin vist sügavalt. Ma ei kuulnudki, kui kuller käis. Kas te vaatasite need juba üle?”

„Heitsin ainult pilgu peale.”

„Millised osad piloodist leiti?” küsis Nikolai huviga.

„Sina ära seda uuri, noormees,” lausus tema vanaonu kindlalt.

„Aitäh,” ütles proua Vorsoisson vaikselt.

„Aga sellega on ka viimane surnukeha leitud. Väga hea,” ütles Miles. „Sugulastele on nii masendav, kui mõni päriselt kadunuks jääb. Kui mina…” Ta vakatas, jättes lõpetamata: Kui ma olin salaoperatsioonide laevastiku komandör, tegime kõik, et meie hukkunute lähedased nad tagasi saaksid. Nüüd oli see peatükk tema elust lõpetatud.

Proua Vorsoisson, imeline naisterahvas, ulatas talle musta kohvi. Siis uuris ta külalistelt, mida nad hommikusöögiks sooviksid – Miles manööverdas Vorthyse esimesena vastama ja pakkus, et sööb koos temaga kruubiputru. Kui perenaine toitu jagades ja Nikolai järelt koristades sekeldama hakkas, ütles administraator Vorsoisson: „Minu osakonna ettekanne teile saab valmis pärastlõunal, Audiitor Vorthys. Jekaterin mõtles, kas te tahaksite ehk Nikolai kooli saata. Ja pärast ettekannet on meil võib-olla aega mõne käimasoleva projekti kohal lennukiga tiir teha.”

„Plaan tundub suurepärane.” Professor Vorthys naeratas Nikolaile. Hoolimata kogu sagimisest, kui nad Barrayarilt kiiruga lahkusid, ei olnud professoril – võib-olla aga hoopis profetrissil – ununenud kingitus õetütre lapsele. Mina oleksin ka pidanud talle midagi tooma, otsustas Miles hilinenult. See on kõige kindlam viis emale meele järele olla. „Aa, Miles…?”

Miles koputas sõrmega vastu datadiskide virna oma kausi kõrval. „Ma kahtlustan, et minul on hommikuks siin piisavalt tegevust. Proua Vorsoisson, ma märkasin teie töötoas komkonsooli… kas ma võin seda kasutada?”

„Loomulikult, lord Vorkosigan.”

Pomisenud viisakalt midagi sellest, et osakonnas tuleb asjad nende jaoks valmis seada, Vorsoisson lahkus ning varsti pärast seda läksid ka teised einestajad laiali, igaüks oma sihtkohta. Miles, uued datadiskid käes, läks tagasi proua Vorsoissoni töö- ja külalistetuppa.

Enne proua Vorsoissoni komkonsooli taha istumist peatus Miles hetkeks ja jäi vaatama õhukindlalt suletud aknast parki, läbipaistvat kuplit, mis kaardus pargi kohal ja laskis sisse tasuta päikeseenergiat. Komarri haiglaselt kahvatut päikest, mis oli tõusnud idast kortermaja tagant, ei olnud otseselt näha, kuid hommikuse valguse joon roomas üle pargi kaugema serva. Päikesele järgnev vigastada saanud päikesepeegel ei olnud veel silmapiiri kohale tõusnud, et varje kahekordistada.

Kas päikesepeegli lõhkumine tähendab seitset tuhandet aastat õnnetust?

Miles ohkas, tumendas polariseeritava akna – seda polnud küll õieti vajagi –, seadis end komkonsooli taga istuma ja hakkas datadiske komkonsooli sisse söötma. Ööga oli kätte saadud paarkümmend uut korralikus mõõdus rusutükki, Miles vaatas vidisid, kus tükid pöörlesid kosmoses, kui päästelaevad neile lähenesid. Teoreetiliselt võiks arvuti abil, kui õnnestuks leida kõik tükid, saada täpsed salvestised nende kõigi pöörlemistest ja trajektooridest ning need siis tagurpidi käima panna, koostada pildi katastroofi hetkest ja selle kaudu diagnoosida selle põhjuse. Päriselus ei käinud kahjuks kunagi kõik nii lihtsalt, kuid igast killukesest oli siiski abi. Julgeolekuteenistuse Komarri haru otsis endiselt orbitaaljaamadest turiste, kes võisid olla… mis tahes see kokkupõrge siis ka oli, selle ajal juhuslikult seda kosmosesektorit salvestanud. Nüüd oli see juba tulutu, kartis Miles – tavaliselt andsid sellised inimesed, kes olid elevil ja tahtsid aidata, endast kohe märku.

Vorthys ja tõenäolise põhjuse otsijad olid nüüd arvamusel, et maagiveomoodul laeva taga oli olnud peegli tabamise hetkel juba rohkem kui ühes tükis, üldsusele polnud seda oletust aga veel avaldatud. Kas mootorite plahvatamine, mis hävitas asitõendid, oli siis olnud katastroofi põhjus või tagajärg? Ja mis hetkel tekkisid vaevatud metalli- ja plastikutükkidele mõned huvitavamad moonutused?

Miles vaatas juba kahekümnendat korda sel nädalal arvutist üle kaubalaeva teekonna enne kokkupõrget ja uuris kõrvalekaldeid selles. Laeval oli olnud ainult piloot, kes oli rutiinsel – tegelikult lausa surmigaval – aeglasel sõidul tagasi asteroidivöö juurest, kus kaevandati maavarasid, orbiidil asuvasse maagipuhastustehasesse. Õnnetuse ajal ei oleks mootorid tohtinud töötada – kiirendamine oli juba lõppenud ja pidurdamiseni oli veel aega. Puksiir oli olnud graafikust umbes viis tundi ees, kuid ainult sellepärast, et oli varem välja sõitnud, mitte sellepärast, et piloot oleks tavalisest kõvemini gaasi vajutanud. Laev oli ligikaudu kuue protsendi võrra kursilt kõrvale kaldunud, see oli normi piirides ja kursikorrigeerimist polnud veel vaja, kuigi piloot võis olla end lõbustanud, püüdes graafikuväliste lühikiirendustega suuremat täpsust saavutada. Kuigi kurssi oleks mingil ajal pidanud pisut korrigeerima, oli see jäänud peeglisüsteemist tubli mitusada kilomeetrit kaugemale, tegelikult kaugemalegi, kui see oleks olnud täpselt õigel kursil olles.

Küll aga oli kursimuutus viinud kaubalaeva peaaegu otse mööda ühest Komarri kasutamata ussiurke hüppepunktist. Komarri kosmoseruum oli aktiivsete hüppepunktide poolest ebatavaliselt rikas ning sellel olid strateegilised ja ajaloolised tagajärjed – üks siinsetest hüppepunktidest oli Barrayari ainsaks ligipääsuks ussiurkesüsteemile. Just nimelt kontrolli pärast hüppepunktide üle, mitte kõleda planeedi oma valdusse saamiseks oligi Barrayari vallutuslaevastik kolmkümmend viis aastat tagasi siia voolanud. Peamine oli, et keisririigi sõjaväe käes oleksid need olulise tähtsusega punktid, keisririigi huvi Komarri planeedi elanikkonna ja selle probleemide vastu võis parimal juhul nimetada leigeks.

See hüppepunkt aga ei pakkunud võimalust ei liikluseks, kaubanduseks ega strateegiliseks ohuks. Selle kaudu uusi kosmosepiirkondi uurides oli jõutud ainult tupikusse: kas sügavale tähtedevahelisse ruumi või tähtede lähedusse, kus ei leidunud asustatavaid planeete ega ressursse, mida oleks tasunud sealt sisse tuua. Sealt ei hüpanud välja ükski laev ja ka sinna sisse poleks pidanud hüppama ükski laev. Esimest mõtet mõnest arusaamatute motiividega piraat-kurikaelast, kes hüppas ussiurkest välja, pani pahaaimamatule maagiveolaevale kabelimatsu – sealjuures mingi relvaga, mis ei jätnud mingit jälge – ja vupsas kohe sisse tagasi, ei toetanud seni mingid asitõendid, kuigi piirkonnast oli neid piinliku hoolega otsitud. See oli parasjagu ka uudistemeedia lemmikversioon. Ei olnud aga leitud ka ühtegi viiedimensioonilist jälge, mis ussiurkehüppeid sooritavatest laevadest jäävad.

Hüppepunkti viiedimensiooniline anomaalia ei olnud kolmemõõtmelisest ruumist tavavahenditega isegi jälgitav, see poleks tohtinud lihtsalt oma olemasoluga kaubalaeva kuidagi mõjutada, isegi kui laev oleks sõitnud otse läbi selle keskkeerise. Puksiir oli mõeldud kasutamiseks ainult päikesesüsteemi siseselt, sellel polnud Necklini vardaid ja puudus hüppevõimekus. Kuid ikkagi… seal oli hüppepunkt. Midagi muud seal ei olnud.

Miles hõõrus kaela ja võttis ette uue lahkamisraporti. See oli jube, nagu alati. Piloot oli olnud komarrlanna, viie- ja kuuekümne vahel. Võib-olla oli põhjuseks tõesti Barrayari sugudevaheline vahetegemine, kuid naissoost surnukehad häirisid Milesi alati rohkem. Surm on nii õel väärikuse hävitaja. Kas Miles ise oli näinud välja sama lõhutud ja kaitsetu, kui snaipri lasuga pihta sai? Piloodi kehal oli näha tavaline järjestus: purustatud, õhutühja ruumi sattunud, kiiritatud ja külmunud, kõik avakosmoses toimunud kokkupõrgete puhul täiesti tavaline. Üks käsi oli küljest rebitud, pigem esialgse mürtsu käigus kui hiljem, kui arvestada lähivaates vidide järgi, mis näitasid köndist eraldunud vedelike külmumist. Vähemalt oli surm olnud kiire. Miles teadis juba, et ei maksa lisada: Peaaegu valutu. Piloodi külmunud kudedest ei olnud leitud mingeid jälgi keelatud ainetest ega alkoholist.

Komarrlasest kohtuarst oli lisanud viimasele kuuele ettekandele sõnumi, milles küsis, kas tal on Milesi luba anda kuue peegli positsioonil hoidmise eest vastutanud rühma liikme surnukehad nende ootavatele perekondadele. Püha taevas, kas seda polnudki veel tehtud? Miles kui Keiserlik Audiitor ei peaks ju uurimist juhtima, ta peaks lihtsalt vaatlema ja tehtust ette kandma. Ta ei soovinud, et paljalt tema kohalolek külmutaks kõigi algatusvõime. Ta saatis loa otsekohe teele, sealtsamast proua Vorsoissoni komkonsoolilt.

Ta hakkas kuut ettekannet läbi töötama. Need olid üksikasjalikumad kui esialgne raport, mida ta oli äsja näinud, kuid ei sisaldanud mingeid üllatusi. Nüüd ootas ta juba üllatust, midagigi, ükskõik mida lisaks sellele, et „kosmoselaev plahvatas täiesti ilma põhjuseta ja seitse inimest sai surma”. Rääkimata veel astronoomilisest varaliste kahjude arvest. Kui ta oli kolm ettekannet endasse imanud ja kõht hakkas juba maitsetut hommikueinet kahetsema, tõmbus ta mõneks ajaks eemale, et vaimule toibumisaega anda.

Iivelduse möödumist oodates hakkas ta äraolevalt proua Vorsoissoni faile sirvima. Üks, pealkirjaga „Virtuaalsed aiad” tundus meeldiv. Ehk pole naisel midagi selle vastu, kui Miles nendes virtuaalse jalutuskäigu teeb? Eriti meelitas teda „Veeaed”. Ta avas selle holovidiekraanil.

Nagu Miles oli arvanudki, oli tegu maastikukujundusprogrammiga. Plaane oli võimalik vaadata ükskõik kui kaugelt ja ükskõik millise nurga alt, alates täielikust ülevaatest, kus kõik oli imepisike, kuni tohutu suurenduseni, kus iga istutatud taime sai põhjalikult uurida; jalutuskäigu mööda rada sai ette võtta samuti ükskõik millisel kõrgusel. Miles valis enda silmade kõrguse, enam-vähem khm ja veel midagi tolli alla viie jala. Iga taim kasvas vastavalt realistlikele algoritmidele, mis võtsid arvesse valgust, vett, gravitatsiooni, mikroelemente ja isegi programmeeritud kahjurite rünnakuid. Sellest aiast oli täidetud umbes kolmandik, sinna oli prooviks seatud kõrrelisi, kannikesi, tarnasid, vesiroose ja osjasid, parajasti kannatas aed vetikapuhangu all. Värvid ja kujundid lõppesid valmimata servadel järsult, justkui oleks aeda tunginud sisse mingi võõras hall geomeetriline universum, mis hakkas kõike õgima.

Milesi uudishimu oli ärganud, niisiis laskus ta Julgeolekuteenistuse parimas vaimus programmide aluskihini ja uuris, kui palju mingit programmi kasutatakse. Selgus, et hiljuti oli kõige rohkem käidud programmis nimega „Barrayari aed”. Miles läks tagasi vaatetasemele, valis jälle oma silmade kõrguse ja sisenes aeda.

Selles aias ei olnud kaunid Maa taimed, mis olid seatud sobilikku tuntud paika Barrayaril – see aed koosnes täielikult ja eranditult Barrayari enda liikidest, mille olemasolugi Miles poleks võimalikuks pidanud, rääkimata sellest, et pidada neid kauniteks. Ta oli alati pidanud nende ühetaolisi punakaspruune toone ja töntsakat kuju parimal juhul igavateks. Ainus Barrayari taim, mille ta otsekohe ära tundis ja mida nimetada oskas, oli see, millele ta oli ägedalt allergiline. Kuid proua Vorsoisson oli kuidagi kasutanud vormi ja tekstuuri, et luua seepiatoonides idüll. Kivid ja voolav vesi raamistasid kõikvõimalikke taimi, seal oli kipitava rebasheina madal karmiinpunane segadik, mis moodustas äärise lopsaka heleda nugarohupuhma jaoks – kunagi oli keegi Milesile kinnitanud, et puhtbotaaniliselt pole tegemist rohuga. Milesile oli hakanud silma, et noa osa nimest ei seadnud keegi kahtluse alla. Rahvapäraste nimetuste järgi otsustades ei armastanud eksinud Barrayari kolonistid oma uue planeedi võõraid liike – paganarohi, kanapuhits, kitsehukk… Aga see siin on imeilus. Kuidas see naine need nii ilusaks tegi? Miles ei olnud kunagi midagi sellist näinud. Võib-olla peab sedalaadi kunstnikusilmaga lihtsalt sündima, see on nagu absoluutne kuulmine, mis Milesil samuti puudus.

Vorbarr Sultanas, keisririigi pealinnas, oli Vorkosigani Maja kõrval, kvartali servas, kohas, kus üks vana häärber maha oli lammutatud, väike ja luitunudroheline park. See väike park oli loodud pigem naabruses elava lordregendi turvalisust kui mingit esteetilist plaani silmas pidades. Kas poleks imeline, kui saaks pargi asendada suurema versiooniga sellest imelisest elegantsist ja anda linnaelanikele maitsta nende planeedi pärandit? Isegi kui – Miles vaatas järele – sellise küpse kõrgpunktini kasvamiseks kuluks viisteist aastat…

Virtuaalaia programm pidi aitama vältida aeganõudvaid ja kalliksminevaid kujundusvigu. Aga kui kogu aed, mida sa pidada saad, peab mahtuma sinu pagasisse, võis seda ilmselt võtta omaette hobina. Igatahes oli see puhtam, korralikum ja lihtsam kui päris aia pidamine. Niisiis… miks arvas Miles, et see pakub proua Vorsoissonile umbes sama palju rahuldust kui õhtusöögi vaatamine holovidilt selle söömise asemel?

Võib-olla vaevab teda lihtsalt koduigatsus. Kahetsusega pani Miles programmi kinni.

Puhtalt õpitud harjumuse pärast avas ta järgmisena proua Vorsoissoni rahandusprogrammi, et teha väike kiire analüüs. Selgus, et programmis on perenaise majapidamisarve. Milesile tundus, et proua Vorsoisson juhib majapidamist üsna napi eelarvega, kui arvestada administraator Vorsoissoni palka – naise kord kahe nädala tagant saadav taskuraha oli üsna kitsi. Ta ei kulutanud oma botaaniliste hobide peale kaugeltki nii palju raha, kui tulemuste järgi arvata oleks võinud. On tal siis teisi hobisid, teisi pahesid? Rahakulutamine paljastab inimeste tegelikud soovid alati kõige paremini, ka Julgeolekuteenistus võttis just sellepärast palgale keisririigi kõige paremaid raamatupidajaid, et need leiaksid nutikaid mooduseid Julgeoleku tegevuse peitmiseks. Riietele kulutas proua Vorsoisson neetult vähe, ainult Nikolai riided olid erandiks. Miles oli kuulnud tuttavaid lapsevanemaid lasteriiete hindade üle kurtmas, kuid see oli juba midagi erakordset… oot-oot, need kulud ei olnudki riietele. Siin, siin ja seal kokku hoitud vahendid suunati kõik väikesele erikontole, mille nimeks oli „Nikolai ravi”. Miks? Kas Vorsoissonide kui Barrayari bürokraatiamasina esindajate kulusid Komarril ei kanna siis keisririik?

Miles vaatas kontot. Aastaga majapidamisrahadelt kokku hoitud summa ei olnud teab kui muljetavaldav, kuid sissemaksed olid nii regulaarsed, et lähenesid juba kinnismõttele. Hämmeldunult taganes Miles jälle välja ning tegi lahti terve programminimekirja. Mingeid vihjeid?

Ühel failil nimekirja lõpus ei olnud nime. Miles püüdis seda kohe avada. Selgus, et see on ainus fail perenaise komkonsoolis, mis nõuab avamiseks salasõna. Huvitav.

Komkonsooli operatsioonisüsteem oli kõige lihtsam ja odavam, selline, mida igaüks saab osta. Julgeolekuteenistuse kadetid lahkasid seda tüüpi faile koolitundides soojenduseks. Milesi tabas igatsustorge kaaslaste järele. Ta laskus programmi aluskihti ja oli umbes viie minutiga salasõna välja pigistanud. Vorzohni düstroofia? Noh, see polnud tõesti meeldejääv kombinatsioon, mille ta oleks korrapealt ära arvanud.

Refleksid said kasvavast ebalusest võitu. Hilinenud kõhklused tabasid Milesi samal ajal faili avamisega: Sa pole muide enam Julgeolekus. Kas nii ikka sobib teha?

Selgus, et failis on terve meditsiinikursuse jagu artikleid, mis olid nopitud välja kõigist kujuteldavatest Barrayari ja galaktilistest allikatest ning mille teemaks oli üks Barrayari haruldasemaid ja salapärasemaid geneetilisi häireid, mis oli sündinud sealsamas planeedil. Vorzohni düstroofia oli kerkinud esile Isolatsiooniajal, peamiselt, nagu nimigi vihjas, Voride kasti seas, kuid see, et tegu on mutatsiooniga, tehti kindlaks alles siis, kui Barrayarile jõudis jälle galaktiline meditsiin. Näiteks puudusid Vorzhohni düstroofial sedasorti välised tunnusmärgid, mille pärast oleks näiteks, nojah, Milesil kõri kohe sündides läbi lõigatud. See haigus lõi välja täiskasvanutel, algas segadusseajava hulga keha nõrgestavate vaevustega ning lõppes vaimse kokkuvarisemise ja surmaga. Barrayari karmima mineviku päevadel leidsid haiguse kandjad sageli lõpu muudel põhjustel, pärast seda, kui olid lapsed ilmale toonud või sigitanud, kuid enne seda, kui sündroom end ilmutas. Nii paljudes perekondades esines teistel põhjustel nii palju hullumeelsust – muuhulgas ka minu kallite Vorrutyeridest esivanemate seas –, et ka hilist väljalöömist peeti tihtipeale millekski muuks. Põhjalikult kole.

Aga nüüd peaks see ju ravitav olema?

Oli tõesti, kuid kalli hinna eest – see käis kaasas haiguse haruldusega, suurtest mastaapidest tulenev sääst puudus. Miles laskis pilgul kiiresti üle artiklite käia. Sümptomeid sai kontrolli all hoida mitmesuguste kallite biokeemiliste olluste abil, mis uhtusid moonutatud molekulid välja ja asendasid tervetega; veel kõrgema hinna eest olid saadaval retrogeneetilised rohud, mis haiguse tõesti välja ravisid. Nojah, peaaegu välja, järeltulevat põlve tuli ikkagi uurida, soovitatavalt viljastamise ajal ja enne seda, kui loode rasedusajaks tehisemakasse pistetakse.

Kas väike Nikolai polnudki siis sündinud tehisemakast? Püha taevas, Vorsoisson ei sundinud ometi oma naist – ja last – taluma vanamoodsa kehasisese raseduse ohtusid? Vaid üksikud kõige konservatiivsemad vanade Voride perekonnad hoidsid veel vanadest kommetest kinni – kehasisene rasedus oli tava, mille kohta Milesi enda ema oli väljendanud kõige mürgisemat kriitikat, mida Miles oli kunagi tema suust kuulnud. Ja tema peaks ju teadma.

Mis pagan siin siis toimub? Miles naaldus tooli seljatoele, huuled kokku pigistatud. Juhul kui, nagu failid mõista annavad, Nikolai kannab teadaolevalt Vorzohni düstroofiat või tal kahtlustatakse seda, peab seda kandma ka vähemalt üks tema vanematest. Kui kaua nad teavad?

Korraga taipas Miles midagi, mida oleks pidanud märkama juba varem, kuid mille varjutas rahuloleva abieluõndsuse illusioon, mida Vorsoissonil õnnestus perest jätta. See oligi alati kõige keerulisem – näha seda, mis on puudu. Puudu oli aga veel umbes kolm last, selles oligi asi. Väike õeke Nikolaile, palun, inimesed! Aga ei. Niisiis said nad teada hiljemalt pisut aega pärast poja sündi. Milline õudusunenägu inimesele. Aga kas kandja on mees või naine? Miles lootis, et kandja pole proua Vorsoisson, kohutav oli mõelda, kuidas see tüüne rahu säärase seesmiselt lagundava haiguse rünnaku all mureneb…

Ma ei taha seda kõike teada.

Milesi uitav uudishimu oli saanud kohase karistuse. Selline lollakas nuhkimine pole kindlasti Keiserlikule Audiitorile kohane, ükskõik kui sügavalt see polnud Julgeoleku salaagendile ka sisse kasvatatud. Endisele salaagendile. Kus on nüüd kogu tema uus ja hiilgav Audiitori ausameelsus? Sama hästi oleks ta võinud käia nuuskimas perenaise aluspesusahtlis. Ma ei saa sind ikka silmapilgukski üksi jätta, poiss.

Ta oli aastaid ärritavate sõjaväe ettekirjutuste all äganud, kuni jõudis ametisse, kus ei olnud mingeid kirja pandud regulatsioone. Tunne, et ta on surnud ja paradiisi sattunud, kestis aga ainult umbes viis minutit. Keiserlik Audiitor on keisri Hääl, tema silmad, kõrvad ja mõnikord ka käed – imeline töö, kuni hakkad mõtlema, mida paganat see poeetiline metafoor tegelikult tähendab.

Niisiis oli alati kasulik proovikivi endalt küsida: Kas ma kujutan ette, et Gregor teeks seda või teist? Gregori välise keiserliku ranguse all peitus peaaegu valus isiklik häbelikkus. Mõistus ei suutnud seda vastu võtta. Hea küll, kas siis peaks küsima hoopis: Kas ma kujutan ette, et seda teeks Gregor kui keiser? Millised üksikisiku jaoks väärad teod on oma ametikohuseid täitva Keiserliku Audiitori jaoks veel seaduslikud? Pretsedentide järgi, millest Miles oli lugenud, oli selliseid tegusid tohutu hulk. Kas tegelik reegel on siis: „Improviseeri, kuni ükskord eksid, ja siis me teeme su maatasa”? Miles polnud sugugi kindel, kas see talle ikka meeldib.

Ja isegi Julgeolekus töötatud ajal oli isiklikes failides sorkimine saanud osaks ainult vaenlastele või vähemalt kahtlusalustele. Nojah, võimalikele uutele töötajatele ja agentidele ka. Ja erapooletutele, kelle territooriumil tuli tõenäoliselt tegutseda. Ja… ja… Miles mühatas pilklikult. Igatahes on Gregoril paremad kombed kui Keiserlikul Julgeolekuteenistusel.

Põhjaliku piinlikkustundega sulges ta failid, kustutas kõik jäljed oma sissetungist ja võttis ette järgmise lahkamisraporti. Ta hakkas uurima, mida paljastavat saab üksikutest kehaosadest järeldada. Surmal on oma temperatuur ja see on pagana külm. Miles katkestas korraks töö, et töötoa termoregulaator mõne kraadi võrra kõrgemaks keerata, ja jätkas siis.