Читать книгу Kodune sõda - Lois McMaster Bujold - Страница 4

Suur terramobiil peatus järsult mõne sentimeetri kaugusel ees sõitvast autost ja ihukaitsja Pym rooli taga vandus endamisi. Miles vajus uuesti kõrvalistmele ja võpatas, kujutades ette koledat tänavastseeni, millest Pymi refleksid olid neid päästnud. Miles mõistatas, kas tal oleks õnnestunud nende ees sõitvat saamatut lihtinimest veenda, et kui Keiserlik Audiitor sulle tagant sisse sõidab, on see privileeg, mida tuleb kalliks pidada. Tõenäoliselt siiski mitte. Jalgsi üle laia tänava sööstnud Vorbarr Sultana ülikooli tudeng, kes oli olnud kiire peatuse põhjuseks, pistis autode vahelt plehku, ilma et oleks kordagi tagasi vaadanud. Terramobiilide rivi läks uuesti liikvele.

„Ega te ei ole kuulnud, kas linna liikluskontrollisüsteem saab varsti valmis?” küsis Pym, kuna Milesi arvestuse järgi oli praegune juba kolmas kord sel nädalal, kui nad napilt liiklusõnnetusest pääsesid.

„Ei. Lord Vorbohn Noorem teatas, et selle arendamist on jälle edasi lükatud. Kuna on sagenenud surmaga lõppevad õnnetused kerglennukitega, keskendutakse sellele, et kõigepealt automaatne õhusüsteem toimima saada.”

Pym noogutas ja suunas tähelepanu jälle tuubil täis teele. Ihukaitsja oli harjumuspäraselt heas vormis, tema hallinevad meelekohad tundusid lihtsalt väikese lisana pruunile ja hõbedasele mundrile. Ta oli teeninud Vorkosiganeid ustavusvande andnud ihukaitsjana sellest ajast peale, kui Miles oli Sõjaväeakadeemia kadett, ja jätkab nende teenimist kahtlemata seni, kuni ta ise vanaks saab ja sureb või nad kõik liiklusõnnetuses surma saavad.

Niipalju kasu oli siis olnud otse sõitmisest. Järgmisel korral lähevad nad ülikoolilinnakust ringiga mööda. Miles vaatas läbi terramobiili kupli, kuidas ülikooli uued kõrgemad hooned selja taha jäid, siis sõitsid nad läbi ogaliste raudväravate meeldivasse vanasse elurajooni, mida hindasid vanemate õppejõudude ja muu personali perekonnad. Siinne eriilmeline arhitektuur pärines viimasest elektrifitseerimata aastakümnest enne Isolatsiooniaja lõppu. Viimase inimpõlve jooksul oli see piirkond allakäigutrepilt tagasi tiritud ja uhkeldas nüüd varjuliste roheliste Maa puudega ja eredate lillekastidega kitsaste kõrgete majade kitsaste kõrgete akende all. Miles sättis lilleseade oma jalgade vahel jälle tasakaalu. Kas selle adressaat peab seda ülearuseks?

Milesi kerge liigutuse peale heitis Pym pilgu tema poole ja vaatas taimestikku põrandal. „Paistab, et see naisterahvas, kellega te Komarril tutvusite, on teile sügava mulje jätnud, m’lord…” Tema hääl kustus julgustavalt.

„Jah,” vastas Miles edasisi märkusi julgustamata.

„Teie emal, kõrgeaulisel leedil, olid suured lootused seoses selle väga kütkestava preili kapten Quinniga, kellega te kunagi siin käisite.” Kas Pymi hääles oli igatsev noot?

„Nüüd on ta preili admiral Quinn,” parandas Miles ja ohkas. „Minul olid samuti suured lootused. Kuid ta tegi enda jaoks õige valiku.” Miles vaatas kuplist välja ja krimpsutas nägu. „Ma tõotasin endale, et ei armu enam galaktikutest naistesse ega proovi neid seejärel veenma hakata, et nad Barrayarile koliksid. Ma olen jõudnud järeldusele, et minu ainsaks lootuseks on leida naine, kes suudab juba Barrayarit taluda, ja teha nii, et ka mina talle meeldima hakkaksin.”

„Ja kas proua Vorsoissonile meeldib Barrayar?”

„Umbes sama palju kui mulle.” Miles muigas süngelt.

„Ja, khm… selle teise poole osas?”

„Eks me näe, Pym.” Või ka mitte, nagu täiesti võimalik. Vähemalt tõotas vaatepilt, kus üle kolmekümnene mees üritab esimest korda elus tõsiselt naisterahvaga kurameerida – tõsiselt vähemalt Barrayari mõttes –, tema huvitunud teenijatele tundideks meelelahutust pakkuda.

Miles laskis hingeõhu ja närvilise pahameele ninasõõrmetest tasapisi välja, samal ajal kui Pym leidis lord-audiitor Vorthyse ukse ees parkimiskoha ja kiilus vana kiiskava soomustatud terramobiili asjatundlikult ebapiisavale maalapikesele. Pym tegi kupli lahti, Miles ronis välja, ajas pea kuklasse ning jäi oma kolleegi kodu kolmekordset tellismustriga fassaadi silmitsema.

Georg Vorthys oli olnud kolmkümmend aastat Keiserlikus Ülikoolis rikkeanalüüsi professor. Tema ja ta naine olid elanud selles majas suurema osa oma abielus oldud ajast ning kasvatanud üles kolm last ja kaks akadeemilist karjääri, enne kui keiser Gregor Vorthyse üheks oma isiklikult valitud Keiserlikuks Audiitoriks määras. Kumbki professor Vorthys ei olnud näinud mingit põhjust muuta oma mugavat elustiili ainult sellepärast, et pensionil insenerile oli antud Keisri Hääle tohutu võim – proua Vorthys läks endiselt iga päev jala ülikooli loenguid andma. Heldene aeg, ei, Miles! oli profetriss hüüatanud, kui Miles ükskord valjusti selle üle arutama hakkas, kuidas nad loobuvad võimalusest end seltskondlikult esile tõsta. Kas sa kujutad ette, kui raske oleks kõik need raamatud mujale viia? Rääkimata veel laboratooriumist ja töökojast, mis täitsid terve keldri.

Professoritepaari lõbus inerts andis suurepärase võimaluse kutsuda Vorthyse hiljuti leseks jäänud õetütar ja tema väike poeg senikauaks nende juurde elama, kuni ta oma haridustee lõpetab. Ruumi on küllalt, kõmistas professor joviaalselt, ülemine korrus on pärast laste lahkumist nii tühi. Kool on nii lähedal, märkis profetriss asjalikult. Vorkosigani Maja on vähem kui kuue kilomeetri kaugusel! juubeldas Miles mõttes ning lisas kuuldavalt ka omalt poolt viisakalt julgustava pomina. Ja nii jõudiski Jekaterin Nile Vorvayne Vorsoisson siia. Ta on siin, ta on siin! Kas on võimalik, et ta vaatab Milesi just praegu mõnest ülemise korruse hämarast aknast?

Miles heitis mureliku pilgu oma selgelt liiga lühikesele kehale. Kui tema kääbuslikud mõõtmed häirisid naist, ei olnud ta seda seni kuidagi välja näidanud. Hea küll. Lähme edasi välimuse nüansside juurde, mida saab ise muuta: Milesi lihtsat halli kuube ei rikkunud toiduplekid, tema läikimalöödud poolsaabaste taldade külge polnud kleepunud mingit tänavarämpsu. Ta kontrollis oma moonutatud peegelpilti terramobiili tagumise kupli klaasilt. Selle kumer pind laiendas tema saleda, kuid pisut küürus keha üsna tema rasvunud kloonvenna Marki sarnaseks – võrdlus, mille Miles hapult kõrvale heitis. Mark ei ole, jumal tänatud, siin. Miles katsus prooviks naeratada, kupliklaasil paistis naeratus kõver ja eemaletõukav. Vähemalt ei turritanud tema näost igas suunas tumedaid karvu.

„Teie välimus on täiesti korras, milord,” ütles Pym eest julgustavalt. Milesi nägu lõi õhetama ja ta pöördus oma peegelpildist võpatades ära. Tal õnnestus end siiski koguda ja ta lootis, et kui ta võttis vastu Pymi ulatatud lilleseade ja kokkukeeratud plastpaberilehe, oli tema ilme juba sobilikult tuim. Ta seadis koorma süles tasakaalu, pöördus trepi poole ja hingas sügavalt sisse.

Umbes minuti pärast uuris Pym tema selja tagant abivalmilt: „Kas te tahaksite, et mina midagi kannaksin?”

„Ei. Aitäh.” Miles sammus trepist üles ja vingerdas ühe sõrme vabaks, et kellanupu plaati vajutada. Pym võttis välja lugeri, seadis end terramobiilis mugavalt sisse ja jäi ootama, millal tema isand suvatseb tagasi tulla.

Majast kostsid sammud, uks avanes ja nähtavale ilmus profetrissi roosa naeratav nägu. Tema hallid juuksed olid tema tavalises stiilis krunni keeratud. Tal oli seljas tumeroosa kleit ja lühike heleroosa jakk, millele olid tikitud rohelised väänkasvud, nagu tema kodukrahvkonnas kombeks. Sellele pisut ametlikule Vori-režiimile, mis andis mõista, et ta on kas äsja kuskilt tulnud või kuhugi minemas, rääkisid vastu pehmed nööridega sussid tema jalas. „Tere, Miles. Heldus, tuled sinna alles minutipealt!”

„Profetriss.” Miles noogutas talle kiiresti ja naeratas vastu. „Kas ta on siin? Kas ta on kodus? Te ütlesite, et praegu on sobiv aeg. Ega ma liiga vara ei tulnud? Ma mõtlesin, et jään hiljaks. Liiklus oli kohutav. Te jääte ju ise ka siia, eks? Ma tõin need. Mis te arvate, kas need meeldivad talle?” Püstised punased lilled kõditasid tema nina, kui ta oma kingitust demonstreeris, üritades samal ajal mitte lasta käest kokkurullitud plastpaberit, mis kippus end lahti keerama ja põgenema iga kord, kui tema haare lõdvenes.

„Tule sisse, jah, kõik on hästi. Jekaterin on siin, temaga on kõik korras ja lilled on väga toredad…” Profetriss päästis buketi, juhatas Milesi kiviplaatidest põrandaga eeskotta ja lükkas ukse jalaga kindlalt kinni. Pärast kevadist päikesepaistet oli majas hämar ja jahe ning seal oli tunda puiduvaha, vanade raamatute ja õige natuke ka akadeemilise tolmu hõngu.

„Tieni matustel oli Jekaterin üsna kahvatu ja kurnatud. Tema ümber oli nii palju sugulasi. Me ei saanud öelda teineteisele rohkem kui paar sõna.” Täpsemalt „Tunnen kaasa” ja „Aitäh”. Kuid Miles ei olnudki tahtnud kadunud Tien Vorsoissoni sugulastega eriti rääkida.

„Küllap see oli talle tohutu pinge,” jätkas profetriss kaalutletult. „Ta oli pidanud läbi elama selliseid õudusi ja kui mitte arvestada Georgi ja mind – ja sind –, polnud ainsatki hinge, kellele ta oleks saanud rääkida, mis tegelikult juhtus. Muidugi oli tema peamiseks mureks Nikki toetamine. Aga ta pidas algusest lõpuni vastu, ilma et oleks kusagilt järele andnud. Ma olin tema üle väga uhke.”

„Muidugi. Ja ta on… ?” Miles küünitas kaela ja vaatas tubadesse eeskoja kõrval – koli täis kabinetti, mida ääristasid raamaturiiulid, ja koli täis elutuppa, mida ääristasid raamaturiiulid. Ühtegi noort leske polnud näha.

„Siiapoole.” Profetriss juhtis Milesi koridori ja sealt köögi kaudu välja, väikesesse linnaaiakesse maja taga. Paar kõrget puud ja kivimüür moodustasid privaatse sopi. Tillukese rohelise rohusõõri taga varjus, istus laua ääres naine, kelle ette olid laotatud plastpaberid ja luger. Naine näris vaikselt pliiatsiotsa ja tema tumedad kulmud olid keskendunult kipras. Tal oli seljas poole sääreni ulatuv kleit, mille lõige meenutas väga profetrissi kleiti, kuid tema oma oli üleni must ja kõrge kraega, mis oli kaelani kinni nööbitud. Tema jakk oli hall, seda ääristas lihtne must pael. Naise tumedad juuksed olid kuklal paksuks krunniks palmitsetud. Kui ta ukse avanemist kuulis, vaatas ta sinnapoole, tema kulmud sähvasid üles ja huuled avanesid säravaks naeratuseks, mis pani Milesi silmi pilgutama. Jekaterin.

„Miles… milord Audiitor!” Jekaterin tõusis kleidi lehvides, Miles kummardus tema käe kohale.

„Proua Vorsoisson. Te näete hea välja.” Jekaterin nägi välja imeline, kuigi oli ikka veel selgelt liiga kahvatu. Osalt võis see olla kõige selle tõsise musta mõju, mis tõi ühtlasi tema silmis välja särava sinakashalli. „Tere tulemas Vorbarr Sultanasse. Ma tõin need…” Miles osutas lilleseade poole ja profetriss pani selle lauale. „Kuigi tundub, et siin pole neid tõesti vaja.”

„Need on imekenad,” rahustas Jekaterin ja nuusutas lilli heakskiitvalt. „Ma viin need hiljem üles oma tuppa, kus need on väga teretulnud. Ma olen avastanud, et olen pärast seda, kui ilm on paremaks läinud, võimalikult palju väljas, päris taeva all.”

Ta oli ju peaaegu aasta Komarri kupli all konutama pidanud. „Saan aru,” lausus Miles. Jutuajamine jäi korraks toppama, nad vaatasid tõtt ja naeratasid.

Jekaterin toibus esimesena. „Aitäh, et Tieni matustele tulite. See oli mulle väga tähtis.”

„Asjaolusid arvestades oli see vähim, mida ma teha sain. Mul on ainult kahju, et ma enamat teha ei saanud.”

„Aga te olete mind ja Nikkit juba nii palju aidanud…” Miles rehmas piinlikkustundes käega ning Jekaterin vakatas ja ütles hoopis: „Aga kas te istuksite? Tädi Vorthys… ?” Jekaterin tõmbas peenikeste jalgadega aiatooli lauast eemale.

Profetriss raputas pead. „Mul on sees paar asja teha. Teie jääge siia.” Ta lisas pisut mõistatuslikult: „Te saate ilusti omaette hakkama.”

Profetriss läks tagasi sisse, Miles aga istus laua taha, Jekaterini vastu, ja asetas plastpaberi lauale oma strateegilist hetke ootama. Paber keris end innukalt pooleldi lahti.

„Kas juhtumi otsad on kokku tõmmatud?” küsis Jekaterin.

„Selle juhtumi mõju on tunda veel aastaid, aga praegu olen ma sellega lõpetanud,” vastas Miles. „Ma andsin just eile oma viimased ettekanded ära, muidu oleksin ma teid varem tervitama tulnud.” Nojah, selle pärast ja mingi ähmase aimuse pärast, et ta peaks laskma vaesel naisel vähemalt oma asjad lahti pakkida, enne kui teda kõigi jõududega ründab.

„Kas nüüd saadetakse teid mõnda uut juhtumit lahendama?”

„Ma arvan, et Gregor ei riski mulle mujal tegevust anda, enne kui tema pulmad läbi saavad. Ma kardan, et järgmised paar kuud on kõik minu kohustused seltskondlikud.”

„Kindlasti saate nendega hakkama oma tavalise peene vaistuga.”

Jumal küll, ma loodan, et mitte! „Ma usun, et peen vaist pole päris see, mida tädi Vorpatril – tema vastutab kõigi ettevalmistuste eest keisri pulmadeks – minult ootab. Pigem on see „pea suu ja tee, nagu kästakse, Miles”. Aga kui paberitöö juba jutuks tuli, kuidas teil enda omaga läheb? Kas Tieni pärandi asjad on korda aetud? Kas teil õnnestus Nikki hooldusõigus tema sugulaselt endale saada?”

„Vassili Vorsoissonilt? Jah, taevale tänu, sellega polnud mingit probleemi.”

„Nii, et, ee… mis need kõik siis on?” Miles nookas peaga pabereid täis laua poole.

„Ma valin kursusi järgmise semestri jaoks. Suvel alustamiseks oli liiga hilja, niisiis alustan ma sügisel. Valida on nii paljude võimaluste vahel. Ma tunnen end nii rumalana.”

„Haritud peakski ju olema koolist tulles, mitte sinna minnes.”

„Küllap vist.”

„Ja mida te valite?”

„Oh, ma alustan põhiainetega – bioloogia, biokeemia…” Jekaterin elavnes. „Üks päris aianduskursus ka.” Ta osutas paberite poole. „Ülejäänud suveks proovin ma leida mingi töö, mille eest makstakse. Ma ei tahaks tunda, et olen täiesti sõltuv sugulaste heldusest, isegi kui tööst tuleks ainult taskuraha.”

See tundus peaaegu sissejuhatusena teemasse, mida Miles oli oodanud, kuid nüüd hakkas talle silma punane keraamiline anum laudadel, mis moodustasid istumiskoha kõrge peenra ümber. Keset potti tungis mullast välja mingi punakaspruun tomp, millest omakorda kasvas välja kukeharja meenutav säbruline ääris. Kui see on see, mida Miles arvab… Ta osutas anumale. „Ega see pole juhtumisi teie vana skellütumibonsai? Kas see jääb ellu?”

Jekaterin naeratas. „Noh, vähemalt on see uue skellütumi alge. Suurem osa vana tükkidest heitsid Komarrilt siia sõites hinge, kuid see hakkas kasvama.”

„Teil on… Barrayari kohalike taimede puhul ei saa vist öelda „rohelised sõrmed”?”

„Jah, siinsed taimed on rohelised ainult siis, kui neil on mingi väga tõsine haigus.”

„Ja kui aiataimed juba jutuks tulid…” Kuidas öelda seda nii, et ta väga sügavale ämbrisse ei astuks? „Mul pole kogu selle sagimise keskel vist olnud aegagi teile öelda, kui sügava mulje jätsid mulle need aiakujundused, mida ma teie komkonsoolis nägin.”

„Oh.” Jekaterini naeratus pages ja ta kehitas õlgu. „Need polnud kes teab mis. Proovisin niisama kätt.”

Nojah. Hiljutist ajalugu ei maksa meenutada rohkem, kui hädapärast vaja, enne kui aeg jõuab mälu nugateravad servad nürimaks lihvida. „Mulle hakkas kõige rohkem silma teie Barrayari aed, see, kus olid kõik kohalikud liigid. Ma polnud kunagi midagi sellist näinud.”

„Selliseid aedu on kümneid. Need on mitme krahvkonna ülikoolide juures, need on bioloogia üliõpilastele elavaks raamatukoguks. See mõte pole kuigi originaalne.”

„Noh,” ei andnud Miles järele, kuigi ta tundis end nagu kala, kes ujub enese mahategemise voolule vastu. „Minu meelest oli see väga tore ja ära teeninud enamat, kui lihtsalt holovidile viirastusaiaks jäämise. Mul on nimelt üks vaba maatükk…”

Ta silus oma plastpaberi sirgeks, see oli Vorkosigani Maja kvartali plaan. Ta koputas sõrmega tühjale ruudukujulisele platsile kvartali servas. „Seal seisis ka kunagi suur uhke maja, meie oma kõrval, aga see tõmmati maha, kui isa oli asevalitseja. Julgeolek ei lubanud sinna midagi uut ehitada – nad tahtsid, et see jääks turvatsooniks. Seal on ainult kidur rohi ja paar puud, millel õnnestus kuidagi alles jääda, kuigi Julgeolek tahtis, et vaenlasel poleks end kusagil varjata. Ja risti-rästi teerajad kohtades, kust inimesed otse üle läksid ja porirajad sisse tallasid, kuni lõpuks alla anti ja käigukohtadele kruus pandi. See on ülimalt igav maalapp.” Nii igav, et Miles ei olnud ka ise sellest seni väljagi teinud.

Jekaterin kallutas pead ja vaatas kohta, mille Milesi käsi kaardil kattis. Jekaterini enda pikk sõrm hakkas kaardile elegantset kaart joonistama, kuid tõmbus siis häbelikult tagasi. Miles mõistatas, millist võimalust Jekaterin oli seal vaimusilmas näinud.

„Niisiis, mina arvan,” jätkas Miles vapralt, „et oleks suurepärane, kui sinna saaks rajada Barrayari aia – ainult kohalike liikidega –, mis oleks üldsusele avatud. See oleks justkui Vorkosigani perekonna kingitus Vorbarr Sultana linnale. Seal võiks olla voolav vesi nagu teie plaanil ja kõnniteed ja pingid ja kõik niisugused tsiviliseeritud asjad. Ja kõigi taimede juures sellised diskreetsed nimesildid, kust inimesed saaksid teada vana looduskoosluse kohta ja niimoodi.” Nii: kunst, üldsuse hüvang, rahva harimine – kas Miles oli mõne sööda veel konksu otsa panemata jätnud? Õigus muidugi, raha! „On õnnelik juhus, et te suveks tööd otsite,” juhus, hah, eks te vaadake, kas ma jätan midagi juhuse hooleks, „sest mina arvan, et teie olete ideaalne inimene, kes võiks sellega tegelda. Aia plaani koostada ja selle rajamist juhendada. Ma saan pakkuda teile piiramatut, ee… kopsakat eelarvet ja muidugi palka. Te võite palgata töölised, tellida kõik, mida vaja.”

Ja Jekaterin peaks käima Vorkosigani majas sisuliselt iga päev ja seal elutseva lordiga tihedalt konsulteerima. Ja selleks ajaks, kui abikaasa surmašokk on lahtunud, Jekaterin on valmis eemalepeletavast ametlikust leinariietusest loobuma ja kõik vabad Vorist poissmehed pealinnas tema ukse taha ilmuvad, on Miles leidnud tema kiindumustes koha, mis võimaldab tal lüüa tagasi ka kõige säravamad konkurendid. Oli liiga vara, pööraselt vara pakkuda Jekaterini lõhutud südamele kurameerimist, see oli Milesile selge, kuigi tema enda süda ulgus ahastusest. Kuid lihtsa ärisõprusega õnnestub talle võib-olla siiski ligi hiilida…

Jekaterini kulmud olid jälle üles sähvanud, ta puudutas oma erakordseid, kahvatuid, värvimata huuli kõhkleva sõrmega. „Täpselt selliseid asju tahan ma õppida. Praegu ma neid veel teha ei oska.”

„Õpite töö käigus,” vastas Miles silmapilkselt. „Praktiseerides. Harjutades. Kunagi peab ju sellega alustama. Varem kui praegu alustada ei saa.”

„Aga mis siis, kui ma teen mingi hirmsa vea?”

„Mul on kavas teha sellest pikaajaline projekt. Paistab, et sedasorti asjade entusiastid muudavad oma aeda alatihti. Küllap nad väsivad sellest, et kogu aeg on vaade üks ja sama. Kui teil hiljem paremaid mõtteid tuleb, saate plaani alati ümber teha. Nii tulebki vaheldust.”

„Ma ei taha teie raha raisata.”

Kui Jekaterinist peaks kunagi saama leedi Vorkosigan, peab ta sellest veidrusest küll üle saama, otsustas Miles kindlalt.

„Te ei pea otsustama nüüd ja kohe,” nurrus ta ja köhatas siis. Ole oma tooniga ettevaatlik, poiss. Ainult ärisuhe! „Te võite ju homme Vorkosigani Majja tulla, platsi ise läbi käia ja vaadata, mis mõtteid teil tekib. Ainult paberi põhjal ei saa ju midagi öelda. Pärast võime lõunat süüa ja arutada, mis on teie meelest murekohad ja võimalused. Loogiline?”

Jekaterin pilgutas silmi. „Jah, väga.” Tema käsi hakkas jälle uudishimulikult plaani poole roomama.

„Mis kell ma teile järele tulen?”

„Millal tahes teile sobib, lord Vorkosigan. Oh, võtan oma sõnad tagasi. Kui te tulete pärast kaksteist null-nulli, on tädi hommikuselt loengult tagasi ja Nikki saab temaga jääda.”

„Oivaline!” Just, sest kuigi Jekaterini poeg meeldis Milesile väga, arvas ta, et selles delikaatses tantsus saab ta hakkama aktiivse üheksa-aastase abita. „Jääb siis kaksteist null-null. Lööme käed.” Ta lisas ainult pisut hilinenult: „Ja kuidas Nikkile seni Vorbarr Sultanas meeldib?”

„Paistab, et talle meeldib tema tuba ja see maja. Ma arvan, et tal hakkab natuke igav, kui ta peab omavanuste poiste leidmiseks kooli alguseni ootama.”

Nikolai Vorsoissoni ei maksa arvestustest välja jätta. „Ma saan aru, et retrogeenid toimisid ja pole enam ohtu, et tal Vorzohni düstroofia sümptomid areneksid?”

Jekaterini nägu pehmendas sügav emalik rahulolu. „Täpselt nii. Mul on nii hea meel. Selle Vorbarr Sultana kliiniku arstid teatasid, et rakumuutused olid väga puhtad ja täielikud. Arengu mõttes peaks kõik olema nii, nagu poleks ta seda mutatsiooni pärinudki.” Ta heitis pilgu üle laua Milesile. „Mul on tunne, nagu oleks minu õlult võetud pooletonnine koorem. Ma suudaksin justkui lennata.”

Ja peaksitegi lendama.

Sel hetkel tuli majast Nikki ise, käes küpsisetaldrik ja näol arvestav ilme, tema järel aga profetriss teekandiku ja tassidega. Miles ja Jekaterin tegid kiiruga lauda tühjemaks.

„Tere, Nikki,” ütles Miles.

„Tere, lord Vorkosigan. Kas maja ees on teie terramobiil?”

„Jah.”

„Tõeline laev.” See tähelepanek toodi kuuldavale põlguseta, huvitava märkusena.

„Tean. See on jäänuk sellest ajast, kui minu isa oli asevalitseja. See on isegi soomustatud – selle mass on tohutu.”

„Päriselt või?” Nikki huvi tõusis järsult. „Kas selle pihta on kunagi tulistatud ka?”

„Ei, selle konkreetse auto pihta vist mitte.”

„Aa.”

Kui Miles Nikkit viimati nägi, oli poiss olnud keskendumisest jäiga ilmega ja kahvatu, tal oli käes peenike küünal, millega süüdata isa matuseohver, oli ilmselge, et ta muretseb, et oma osaga tseremooniast hakkama saada. Nüüd nägi ta välja palju parem, tema pruunid silmad olid elavad ja nägu jälle liikuv. Profetriss võttis istet ja valas teed ning jutuajamine muutus mõneks ajaks üldiseks.

Varsti sai selgeks, et Nikkit huvitas rohkem toit kui ema külaline – ta keeldus meelitavalt täiskasvanulikust teepakkumisest, võttis vanatädi loal mitu küpsist ja sukeldus tagasi majja, et jätkata sellega, millega iganes ta oli enne tegelenud. Miles püüdis meelde tuletada, millises eas tema vanemate sõbrad talle enam mööbli osadena ei paistnud. Nojah, sõjaväelased isa kaaskonnast olid muidugi erand, nendel püsis tema tähelepanu alati nagu naelutatult. Kuid samas oli Miles olnud sõjaväe järele hull sellest ajast peale, kui käima õppis. Nikki oli hull hüppelaevade järele ja läheks ilmselt elevile, kui mõni hüppepiloot külla tuleks. Võib-olla hangibki Miles Nikki rõõmuks ükskord mõne hüppepiloodi. Sellise, kes on õnnelikus abielus, parandas Miles mõttes.

Ta oli sööda lauale pannud ja Jekaterin oli sellest haaranud, nii et oli aeg lahkuda, kuni ta plussis on. Kuid Miles teadis kindlalt, et Jekaterin oli juba keeldunud ühest liigvarasest pakkumisest uuesti abielluda, mis tuli täiesti ootamatust suunast. Kas siis mõni Vorbarr Sultana ülemäärastest Vorist isastest oli Jekaterini juba üles leidnud? Pealinn kubises noortest ohvitseridest, karjääriredelil ronivatest bürokraatidest, agressiivsetest ettevõtjatest, auahnetest ja jõukatest ja mõjukatest meestest, keda keisririigi süda ligi tõmbas. Kuid ei kubisenud nende õdedest, suhe oli peaaegu viis kolmele. Eelmise põlvkonna lapsevanemad olid läinud oma rumalas meessoost pärijate ihkamises galaktilise soovalimistehnoloogia kasutamisel selgelt liiga kaugele, selle tulemusena tekkinud kaose kaaslase leidmisel pärisid aga just needsamad pojad, keda nad nii kalliks pidasid – Milesi eakaaslased. Kui viimasel ajal Vorbarr Sultanas ükskõik millisele ametlikule peole minna, oli neetud testosterooni sama hästi kui õhus tunda, alkohol muutis selle kindlasti veel plahvatusohtlikumaks.

„Nii et, khm… kas teil on veel keegi külas käinud, Jekaterin?”

„Ma jõudsin ju alles nädal aega tagasi kohale.”

See polnud ei jah ega ei. „Ma arvasin, et poissmehed ilmuvad otsekohe karjade kaupa välja.” Oota, ta ei olnud tahtnud sellele tähelepanu juhtida…

„Kindlasti hoiab see” – Jekaterin osutas oma mustale kleidile – „nad eemal. Kui neil vähegi kombeid on.”

„Hmm, mina pole nii kindel. Praegu on seltskondlik olukord üsna pingeline.”

Jekaterin raputas pead ja muigas rõõmutult. „Minul pole vahet. Mul on seljataga kümme aastat… abielu. Mul pole vaja seda kogemust korrata. Teised naised võivad need poissmehed endale saada, nad võivad saada ka minu jao.” Veendumust Jekaterini näol toetas teraseaimus hääles, mis oli tema juures võõras. „Seda viga ei pea ma kaks korda tegema. Ma ei abiellu kunagi uuesti.”

Miles surus võpatuse alla ja tal õnnestus selle enesekindla avalduse peale kaastundlik ja huvitunud naeratus näole manada. Me oleme lihtsalt sõbrad. Ma ei kihuta teid tagant, kaugel sellest. Mind pole teil vaja tõrjuda, mileedi, ei-ei.

Ta ei saa asjade käiku pealekäimisega kiirendada, nii võib ta kõik ainult veel hullemini kihva keerata. Sunnitud tänase päeva edusammudega rahulduma, jõi Miles tee lõpuni, vahetas kahe naisega veel mõned viisakused ja lahkus.

Pym kiirustas terramobiili ust avama, kui Miles viimased kolm trepiastet ühe hüppega võttis. Miles viskus kõrvalistmele ja kui Pym puges tagasi juhipoolele ning kupli sulges, viipas ta laialt käega. „Koju, Pym!”

Pym suunas terramobiili tänavale ja päris pealetükkimatult: „Kas läks hästi, m’lord?”

„Täpselt nii, nagu mul kavas oli. Ta tuleb homme Vorkosigani Majja lõunale. Kohe, kui me koju jõuame, helista sinna aiahooldusfirmasse – las nad saadavad täna õhtuks meeskonna, kes maja ümbruse ekstra üle käiks. Ja räägi… ei, ma ise räägin mamma Kostiga. Lõunaeine peab olema… oivaline, just nimelt. Ivan ütleb alati, et naistele meeldib toit. Aga see ei tohi olla liiga raske. Vein… huvitav, kas Jekaterin joob päevasel ajal veini? Ma pakun seda ikkagi. Midagi meie oma valdustest. Ja teed, juhul kui ta veini ei vali, ma tean, et teed ta joob. Veini tõmbame maha. Ja kutsu koristajad, las nad võtavad katted kogu esimese korruse mööbli pealt – üldse kogu mööbli pealt. Ma tahan Jekaterinile majas ringkäigu teha, enne kui ta taipab… Ei, oota. Ei tea… kui majas valitseks kohutav poissmehelik segadus, äkki see ärataks temas kaastunde? Võib-olla peaksin ma hoopis kola laiali loopima, kuhjama strateegilistesse kohtadesse musti klaase, poetama diivani alla mõne puuviljakoore – vaikne appikarje: Aita meid! Koli siia ja aita see vaene mees jälle õigele teele suunata – või on tõenäolisem, et see hirmutab ta hoopis ära? Mis sina arvad, Pym?”

Pym torutas mõtlikult huuli, nagu kaaluks, kas tema kui ihukaitsja kohustuste hulka kuulub isanda õhutamine mõnda maotut janti korraldama. Viimaks lausus ta ettevaatlikult: „Kui ma tohin rääkida kõigi majaliste eest, siis mina arvan, et me eelistaksime näidata end võimalikult heast küljest. Asjaolusid arvestades.”

„Aa. Olgu pealegi.”

Miles jäi mõneks hetkeks vait ja vaatas kuplist välja, samal ajal kui terramobiil süstis läbi tiheda liiklusega linnatänavate, lahkus ülikooli piirkonnast, sõitis läbi labürinditaolise vanalinnanurgakese ja pööras tagasi Vorkosigani Maja poole. Kui Miles jälle rääkima hakkas, oli hullumeelne lõbusus tema häälest kadunud, see oli kainem ja jahedam.

„Me läheme talle järele homme kell kaksteist null-nulliks. Sina oled roolis. Kui autos on proua Vorsoisson ja tema poeg, juhid alati sina. Arvesta sellega edaspidi oma kohustusi planeerides.”

„Selge, m’lord.” Pym lisas hoolika lakoonilisusega: „Hea meelega.”

Hoogudehäire oli viimane suveniir, mille Keiserliku Julgeolekuteenistuse kapten Miles Vorkosigan sõjaväelistel missioonidel veedetud aastakümnelt kaasa tõi. Tal vedas, et ta pääses krüokambrist elusalt ja terve mõistusega – Miles andis endale täiesti aru, et paljudel ei läinud kaugeltki nii hästi. Tal vedas, et ta saadeti Keiserlikust Sõjaväest lihtsalt tervislikel põhjustel erru, mitte ei maetud auavaldustega kui oma kuulsusrikka suguvõsa viimast esindajat, ja ta ei jäänud ka looma tasemele ega vegeteerima. Hoostimulaator, mille sõjaväearstid talle valmistasid, et ta krambid vaikselt välja niristaks, oli ravist väga kaugel, kuid see pidi hoolitsema, et hood ei tuleks juhuslikel aegadel. Miles juhtis terramobiili ja lendas oma kerglennukiga – kuid alati üksi. Ta ei võtnud kunagi kaasreisijaid pardale. Pymi kui tentsiku kohustused olid laienenud meditsiinilise abi pakkumisele ja nüüdseks oli ta näinud Milesi kõhedakstegevaid hooge juba piisavalt, et tema praeguse tavatu kainemõistuslikkuse puhangu üle rõõmustada.

Milesi suunurk kerkis. Hetke pärast küsis ta: „Ja kuidas sina vanadel headel aegadel emand Pymi endale said, Pym? Kas sina näitasidki ennast parimast küljest?”

„Sellest on peaaegu kaheksateist aastat. Üksikasjad on pisut ähmaseks muutunud.” Pym muigas kergelt. „Ma olin tollal vanemseersant. Ma olin läbinud Julgeoleku erikursuse ja mind määrati Vorhartungi lossi valvesse. Praegune emand Pym töötas seal arhiiviametnikuna. Ma mõtlesin, et ma pole enam poisike, aeg on tõsiseks hakata… kuigi ma pole kindel, et hoopis tema seda mõtet mulle pähe ei pannud, sest tema väidab, et tema märkas mind esimesena.”

„Aa, kena mundrimees, saan aru. See mõjub alati. Miks sa siis otsustasid Keiserlikust Sõjaväest lahkuda ja minu isa, krahvi teenistusse astuda?”

„Ah, see tundus õige sammuna. Siis oli meil juba väike tütar, minu kahekümne aasta tärmin oli lähenemas ja ma pidin otsustama, kas jätkata sõjaväes või mitte. Siin olid minu naise sugulased, tema juured, ja ta ei rõõmustanud eriti mõtte üle marssida, lapsed sabas, minuga kaasa kõikjale, kuhu sõjavägi mind kutsub. Kapten Illyan, kes teadis, et ma olen krahvkonnas sündinud, oli nii lahke ja vihjas mulle, et teie isa ihukaitsesõdurite hulgas on koht vaba. Ja andis soovituse, kui ma julguse kokku võtsin ja avalduse esitasin. Ma mõtlesin, et krahvi ihukaitsja on perekonnainimese jaoks paiksem amet.”

Terramobiil jõudis Vorkosigani Maja juurde, valves olev Julgeoleku kapral avas väravad, Pym keeras sammassissepääsu ette ja tegi kabiinikupli lahti.

„Aitäh, Pym,” ütles Miles, ja jäi ebalema. „Üks sõna omavahel. Paar sõna.”

Pym manas näole tähelepaneliku ilme.

„Kui sa juhtud teiste Majade ihukaitsjatega suhtlema… ma oleksin tänulik, kui sa proua Vorsoissoni ei mainiks. Ma ei taha, et ta saaks häirivate kuulujuttude sihtmärgiks ja, ee… igaühel pole temaga asja, eks?”

„Ustav ihukaitsja ei peksa keelt, m’lord,” ütles Pym kangelt.

„Ei, muidugi mitte. Vabandust, ma ei tahtnud vihjata… ee, vabandust. See selleks. Ja veel üks asi. Võimalik, et ma olen ka ise natuke liiga palju rääkinud. Ma ei kurameeri tegelikult proua Vorsoissoniga.”

Pym üritas sobilikult ilmetu näo ette manada, kuid sinna imbus siiski segadus. Miles lisas kiiruga: „Ma mõtlen, mitte ametlikult. Mitte veel. Tal on… tal on seljataga rasked ajad ja ta on natuke… tujukas. Ma kardan, et igasugune enneaegne avaldus minu poolt võib lõppeda katastroofiga. Oluline on ajastus. Märgusõnaks on diskreetsus, saad aru.”

Pym üritas näole manada diskreetse, kuid toetava naeratuse.

„Me oleme lihtsalt head sõbrad,” rõhutas Miles. „Või vähemalt saame nendeks.”

„Jah, m’lord, saan aru.”

„Aa. Väga hea. Aitäh.” Miles ronis terramobiilist välja ning lisas juba maja poole suundudes üle õla: „Kui sa oled auto ära pannud, tule kööki.” Jekaterin seisis keset lagedat nelinurkset rohulappi, aiad peas kobrutamas.

„Kui siit madalamaks kaevata,” osutas ta, „ja pinnas sinna kuhjata, tuleb piisav kalle, et vesi saaks voolata. Ja sinna tuleks ehitada jupike müüri, mis peaks kinni tänavamüra ja tugevdaks efekti veelgi. Ja sealt tuleks kaarega alla jalgrada…” Jekaterin pöördus kannal ringi ja nägi, et lord Vorkosigan vaatab teda, naeratus näol, käed sügaval hallide pükste taskutes. „Või meeldiks teile rohkem, kui siin oleks midagi geomeetrilisemat?”

„Kuidas, palun?” Lord Vorkosigan pilgutas silmi.

„See on esteetika küsimus.”

„Ma, ee… esteetika ei ole otseselt minu eriala.” Mees ütles seda kurva ülestunnistuse tooniga, nagu võiks see olla miski, millest Jekaterin ei olnud varem teadlik.

Jekaterini käed visandasid projekti kondikava, üritasid õhust midagi käegakatsutavat välja võluda. „Kas te tahate loodusliku paiga illusiooni, Barrayarit enne seda, kui inimese käsi teda muutis, vesi paistaks ojana kivide keskel, see park oleks nagu killuke maad linnas – või midagi metafoorilisemat, Barrayari taimed inimese loodud tugevate joonte vahel – võib-olla betooni. Vee ja betooniga saab imelisi asju teha.”

„Kumb on parem?”

„Küsimus pole selles, mis on parem. Küsimus on selles, mida proovitakse vaatajale öelda.”

„Ma ei pidanud seda poliitiliseks avalduseks. Ma tahtsin, et see oleks kingitus.”

„Kui see on teie aed, nähakse seda poliitilise avaldusena, ükskõik, kas te kavatsesite nii või mitte.”

Lord Vorkosigani suunurk tuksatas, kui ta kuuldut seedis. „Ma pean selle üle mõtlema. Aga teil pole siis vähimatki kahtlust, et selle alaga saab midagi ette võtta?”

„Oh, mitte vähimatki.” Kaks Maa puud, mis paistsid olevat juhuslikes kohtades tasasesse maapinda torgatud, peavad kaduma. Selle hõbevahtra südamik oli pehkinud, seda pole kahju maha võtta, aga noor tamm oli terve ja tugev – selle saab võib-olla mujale viia. Ka terraformitud pealispinnas tuleb mujal kasutamiseks kõrvale panna. Jekaterini käed kibelesid siinsamas ja kohe praegu kaevama hakkama. „On erakordne, et keset Vorbarr Sultanat on säilinud selline koht.” Teisel pool tänavat kerkis umbes kümnekorruseline ärihoone. Õnneks jäi see rohkem põhja poole ega varjanud eriti valgust. Elava liiklusega suurel tänaval kvartali servas, kuhu Jekaterin oli mõttes müüri paigutanud, sekkus helidesse oma lakkamatu rütmiga terramobiilipropellerite vurin ja pahin. Pargi teises servas oli juba paigas kõrge hall kivimüür, mille harjal olid ogad – müüri tagant paistvad puuladvad varjasid pooleldi pilgu eest tohutu maja, mis võttis enda alla kvartali keskosa.

„Ma pakuksin teile istet, kuni te järele mõtlete,” lausus lord Vorkosigan, „aga Julgeolek ei pannud siia pinke – nad ei tahtnud soodustada niisama passimist asevalitseja residentsi läheduses. Võib-olla te saate mõlemad kavandid oma komkonsoolis valmis teha ja mulle ülevaatamiseks tuua? Senikaua aga… kas läheme maja juurde? Ma arvan, et minu kokal saab lõunaeine varsti valmis.”

„Aa… hea küll…” Heitnud ahvatlevatele võimalustele ainult ühe pilgu üle õla, laskis Jekaterin end minema viia.

Nad läksid diagonaalis läbi pargi. Halli müüri nurga taga, Vorkosigani Maja sissepääsu lähedal seisis putka, mis pakkus varju Keiserliku Julgeolekuteenistuse rohelises igapäevamundris valvurile. Mees avas pisikese Audiitori ja tema külalise jaoks raudvärava koodluku, vaatas, kuidas nad sisse läksid, vastas põgusa ametliku noogutusega Vorkosigani pool-auandmisele, mis oli aitähi eest, ja naeratas Jekaterinile sõbralikult.

Nende ees kerkis häärberi morn kivi, kahe neljakorruselise põhitiivaga. Tundus, et kümned aknad vaatavad kortsus kulmul tulijate peale alla. Sissesõidutee lühike poolkaar keerdus ümber tervisest erendava rohelise murulapi ja läks läbi portikuse sammaste vahelt, mis varjas kõrgete akendega ääristatud nikerdatud topeltust.

„Vorkosigani Maja on juba peaaegu kakssada aastat vana. Selle ehitas minu vanavanavanavanaisa, seitsmes krahv ajalooliselt ebatavalisel perekondliku jõukuse hetkel, millele tegigi muuhulgas lõpu ka Vorkosigani Maja ehitamine,” seletas lord Vorkosigan lõbusalt. „See vahetas välja mingi laguneva klannikindluse vanas karavanserai piirkonnas, ja nagu ma aru saan, mitte just enneaegu.”

Ta tõstis käe peopesaskanneriga luku juurde, kuid uksed libisesid hääletult lahti juba enne, kui tema käsi skannerit puudutas. Lord Vorkosigani kulmud nõksatasid ülespoole ja ta palus Jekaterini kummardusega sisse.

Kaks Vorkosiganite pruun-hõbedases livrees ihukaitsjat seisid valvel, üks ühel, teine teisel pool mustvalgete kiviplaatidega sillutatud eessaali sissepääsu. Kolmas livrees mees, Pym, pikka kasvu autojuht, kellega Jekaterin oli tuttavaks saanud juba varem, kui Vorkosigan talle järele tuli, pöördus just ukse turvapaneelist eemale ja ajas samuti oma isanda ees selja sirgu. Jekaterin oli heitunud. Kui ta Vorkosiganit Komarril nägi, ei olnud talle jäänud muljet, et mees peab Voride vanadest formaalsustest nii täpselt kinni. Kuid kõik ei olnud päris formaalne – tõsiselt tuima ilme asemel naeratasid tursked valvurid alla nende poole vaadates sõbralikult, nagu oleksid nad ülimalt teretulnud.

„Aitäh, Pym,” ütles Vorkosigan masinlikult ja vakatas. Kui ta oli valvureid hetke silmitsenud, kulmud arvustavalt kortsus, lisas ta: „Mina arvasin, et sa olid öövahetuses, Roic. Kas sa praegu magama ei peaks?”

Kõige suurem ja noorem valvuritest ajas end jäigemalt valveseisangusse ja pomises: „M’lord.”

„„M’lord” ei ole vastus. „M’lord” on vastusest kõrvalehoidmine,” märkis Vorkosigan pigem lihtsalt tähelepanekuna kui etteheitvalt. Valvur söandas kergelt naeratada. Vorkosigan ohkas ja pöördus Jekaterini poole. „Proua Vorsoisson, lubage esitleda Vorkosiganite ülejäänud ihukaitsjaid, kes on hetkel minu teenistusse antud – ihukaitsja Jankowski, ihukaitsja Roic. Proua Vorsoisson.”

Jekaterin kallutas pead ja mõlemad mehed noogutasid vastu, pomisedes: „Proua Vorsoisson” ja „Rõõm tutvuda, proua.”

„Pym, sa võid mamma Kostile öelda, et me oleme kohal. Aitäh, härrased, see on praegu kõik,” lisas Vorkosigan erilise rõhuga.

Jällegi allasurutud naeratusega kadusid mehed koridori, mis viis tahapoole. Pymi hääl kandus Jekaterini ja Vorkosiganini: „Näete, mis ma ütlesin…” Tema edasised selgitused, millised need ka polnud, sumbusid kauguses kiiresti arusaamatuks pominaks.

Vorkosigan hõõrus huuli, sai oma võõrustajaliku südamlikkuse tagasi ja pöördus jälle Jekaterini poole. „Kas te sooviksite enne lõunaeinet majas jalutuskäigu teha? Paljude meelest pakub see ajaloolist huvi.”

Jekaterini arvates oleks see olnud lausa lummavalt põnev, kuid ta ei tahtnud käituda nagu mõni kolkast tulnud turist, kes kõike suurisilmi vahib. „Ma ei tahaks teile tüli teha, lord Vorkosigan.”

Üle Vorkosigani suu vilksatas kohkumus, siis asendus see jälle siira sõbralikkusega. „See pole mingi tüli. Tegelikult on see lausa rõõm.” Tema Jekaterinile suunatud pilk muutus kummaliselt teravaks.

Kas ta tahab, et Jekaterin nõustuks? Võib-olla on ta oma varade üle väga uhke. „Sellisel juhul tänan. See meeldiks mulle väga.”

See oli õige vastus. Vorkosigani hea tuju tuli täies koosseisus tagasi ja ta andis otsekohe märku, et nad läheksid edasi vasakule. Ametliku eestoa kõrval oli imeline raamatukogu, mis ulatus läbi terve majatiiva – Jekaterin pidi käed jakitaskutesse suruma, et need ei sööstaks vanade trükitud, nahkköites raamatute poole, mis ääristasid tuba kohati maast laeni. Vorkosigan juhatas ta kummardusega välja klaasustest raamatukogu otsas ja nad läksid läbi tagaaia, kus oli selge, et teenijate arvukad põlvkonnad olid jätnud väga vähe võimalust veel midagi paremaks muuta. Jekaterinil tekkis tahtmine käsi küünarnukini püsiktaimede peenardesse suruda. Olles nähtavasti otsustanud põhjalik olla, läks Vorkosigan ees häärberi risttiiba ja alla tohutusse veinikeldrisse, mis oli täis mitmesuguste Vorkosigani krahvkonna talude toodangut. Nad läksid läbi garaaži alumisel keldrikorrusel. Seal seisis juba tuttav kiiskav soomustatud terramobiil, nurka oli lükatud punane emaileeritud kerglennuk.

„Kas see on teie oma?” küsis Jekaterin elavalt ja nookas kerglennuki poole.

Vorkosigani vastus oli ebatavaliselt napp. „Jah. Ma ei lenda sellega enam eriti.”

Oih. Õigus. Tema hood. Jekaterin oleks tahtnud endale jalahoobi anda. Kartes, et mingi segane katse vabandust paluda võib asja ainult hullemaks teha, järgnes ta Vorkosiganile, kes läks nüüd otseteed läbi tohutu ja aroomirikka köögikompleksi üles. Köögis tutvustas Vorkosigan teda ametlikult oma kuulsa kokaga, mamma Kosti nimelise trullaka keskealise naisterahvaga, kes naeratas Jekaterinile laialt ja nurjas oma isanda katsed valmistatavat lõunasööki maitsta. Mamma Kosti tegi täiesti selgeks, et tema tohutud valdused on alakasutatud – aga kui palju üks lühike mehike ikka süüa jõuab? Teda peaks õhutama majja rohkem inimesi tooma; ma loodan, et te tulete varsti jälle ja hakkate tihti siin käima, proua Vorsoisson.Mamma Kosti kõssitas nad heasüdamlikult jälle edasi minema ja Vorkosigan viis Jekaterini läbi ametlike vastuvõturuumide silmi kirjuks tegeva rea tagasi kiviplaatidest põrandaga eessaali. „Need on avalikud ruumid,” ütles ta Jekaterinile. „Teine korrus on ainult minu päralt.” Nakkava entusiasmiga kihutas ta Jekaterini keerdtrepist üles, et näidata uhkelt tube, kus, nagu ta kinnitas, olevat kunagi elanud kuulus kindral krahv Piotr ise ja mis nüüd olid tema omad. Ta juhtis hoolikalt tähelepanu suurepärasele vaatele, mis avanes elutoast tagaaeda.

„Siin on veel kaks korrust ja lisaks pööning. Vorkosigani Maja pööning on asi, mida tuleb tõesti oma silmaga näha. Kas te tahaksite vaatama minna? Kas on midagi, mida te tahaksite eriti näha?”

„Ma ei tea,” vastas Jekaterin natuke rabatult. „Kas te kasvasite siin üles?” Ta vaatas hästisisustatud elutoas päranisilmi ringi, püüdes laps-Milesi seal ette kujutada ja otsustada, kas ta peaks olema tänulik, et Vorkosigan ei olnud vedanud teda läbi oma magamistoast, mis paistis uksest elutoa kaugemas otsas.

„Esimesed viis-kuus aastat minu elust elasime me tegelikult Gregori juures keiserlikus residentsis,” vastas Vorkosigan. „Minu vanemate ja vanaisa vahel oli isa asevalitsemisperioodi varajastel aastatel mõningaid väikesi, ee… lahkarvamusi, kuid siis leppisid nad ära, pealegi läks Gregor ettevalmistusakadeemiasse. Minu vanemad kolisid siia ja võtsid endale kolmanda korruse, nii nagu mina haarasin nüüd endale teise. Pärija privileeg. Mitu põlvkonda ühes majas toimib kõige paremini siis, kui maja on väga suur. Vanaisa elas nendes ruumides kuni surmani, selle ajani, kui ma olin umbes seitseteist. Mul oli tuba vanemate korrusel, kuid mitte nendega ühes majatiivas. Nad valisid mulle selle toa, sest Illyan ütles, et sinna on kõige halvem tulistada… khm, ja sealt avaneb aiale hea vaade.

Kas te sooviksite… ?” Vorkosigan pöördus, viipas, naeratas üle õla, läks ees toast välja ja trepist üles, keeras ümber nurga ja läks mööda pikka koridori natuke edasi.

Toast, kuhu nad sisse astusid, oli tõesti aiale hea vaade, kuid kõik märgid poisieas Milesist olid kustutatud. Ruum oli seatud ümber lihtsaks külalistetoaks, kus oli vähe iseloomu peale selle, mida andis muinasjutuline maja ise. „Kui kaua te siin olite?” küsis Jekaterin ringi vaadates.

„Tegelikult eelmise talveni välja. Kui mind tervislikel põhjustel sõjaväest erru saadeti, kolisin ma alumisele korrusele.” Vorkosigan kergitas oma tavalise nõksuga lõuga. „Selle aastakümne jooksul, mis ma Julgeolekus teenisin, olin ma harva kodus, ma ei arvanud kunagi, et mul oleks midagi enamat vaja.”

„Vähemalt oli teil oma vannituba. Need Isolatsiooniajast pärinevad majad on mõnikord…” Jekaterin vakatas, sest selgus, et ukse taga, mille ta oli äraolevalt avanud, oli hoopis garderoob. Vannituppa viis järelikult kõrvaluks. Pehmelt hõõguv valgus lülitus automaatselt sisse.

Garderoob oli topitud täis mundreid – lord Vorkosigani vanu sõjaväemundreid, nagu Jekaterin nende mõõtude ja suurepärase rätsepatöö järgi aru sai. Muidugi, tavaväljalaske rõivaid ei saanud ta ju kanda. Jekaterin tundis ära musta värvi välivormi, keiserliku sõjaväe piduliku ja igapäevase rohelise mundri ning sätendava ja hiilgava punasinise ametliku paraadvormi. Garderoobi ühest seinast teiseni seisis valvel rida saapaid. Kõik oli pandud ära puhtana, kuid väikesesse ruumi surutud kontsentreeritud Vorkosigani hõng läbis ikkagi kuiva sooja õhku, mis pahvakuna Jekaterini nägu paitas. Jekaterin hingas sellest sõjaväelisest-maskuliinsest lõhnasegust jahmununa sisse. Tundus, et see voolab ninast otse tema kehasse, hiilides ajust ringiga mööda. Vorkosigan vaatas talle näkku ja astus murelikult tema kõrvale, nii et hästivalitud lõhnavee – Jekaterin oli seda märganud juba terramobiili jahedas õhus – meelitav vürtsine tsitrusviljade hõng, mille all oli puhas mehelikkus, võimendus korraga tema lähedusest.

See oli esimene spontaanse meelelisuse hetk, mida Jekaterin pärast Tieni surma tundnud oli. Oh, ma ei tundnud midagi sellist juba aastaid enne Tieni surma. See oli piinlik, kuid kummalisel kombel ka rahustav. Kas mu keha on allpool kaela siis ikkagi elus? Korraga taipas ta, et on mehe magamistoas.

„Mis see on?” Jekaterin hoidis häält tagasi, et see väga peenikeseks kiuksumiseks ei tõuseks, ja sirutas käe, et tõmmata välja üks tundmatu hall munder, mis rippus riidepuul – raske lühike õlakutega kuub, millel oli palju suletud taskuid ja valged äärised, ning samasugused püksid. Triibud varrukatel ja mitmesugused auastet näitavad lõkmemärgid olid Jekaterinile täielik mõistatus, kuid tundus, et mõlemaid on kõvasti. Kangas tundus imelikult tulekindel, selline, nagu võib leida ainult tõsiselt kalli välivarustuse juures.

Vorkosigani naeratus mahenes. „Nojah.” Ta tõmbas mundrikuue riidepuu pealt, mida Jekaterin hoidis, ja tõstis selle korraks üles, et seda vaadata. „Teie pole admiral Naismithiga ju kohtunud. Tema oli minu lemmikvariidentiteet salaoperatsioonide jaoks. Ta… mina juhtisin aastaid Dendarii Vabade Palgasõdurite Laevastikku, mis käis Julgeoleku alla.”

„Te teesklesite, et olete galaktikust admiral?”

„… leitnant Vorkosigan?” lõpetas mees irooniliselt. „Algas see tõesti teesklusena. Ma tegin selle tõeliseks.” Üks tema suunurk kerkis, ja pomisenud: „Miks ka mitte?”, riputas ta mundrikuue uksenupule ja puges oma hallist pintsakust välja, paljastades peene valge särgi. Tema vasakul küljel oli kaenlakabuur püstoliga, mille olemasolu polnud Jekaterin kahtlustanudki. Ta käib isegi siin relvastatult ringi? Relvaks oli küll ainult tugev uimastuspüstol, kuid Vorkosigan paistis seda kandvat sama loomulikult kui särki. Kui sa oled Vorkosigan, peadki sa ilmselt iga päev niimoodi riides käima.

Vorkosigan vahetas pintsaku mundrikuue vastu ja tõmbas viimase selga: tema ülikonnapüksid olid värvilt kuuega nii sarnased, et mundripükse polnud tal vaja jalga tõmmatagi, et efekt mõjule pääseks või et mõju oleks efektne. Ta sirutas end ja kui ta jälle tagasi tõmbus, võttis tema keha hoiaku, millesarnast Jekaterin polnud varem tema juures näinud – ta oli lõdvestunud, pikem ja täitis mingil viisil suurema ruumi kui tema alamõõduline keha. Üks käsi tõusis ja toetus muretult uksepiidale ning tema kõver naeratus muutus millekski lõõskavaks. Absoluutselt täiusliku beeta aktsendiga, mis jättis mulje, nagu poleks ta Voride kastisüsteemist kunagi kuulnud, lausus ta: „Oh, ärge laske sellel tuimal poriimejast barraiaril oma tuju rikkuda. Jääge minuga, naine, ja ma näitan teile galaktikat.” Rabatud Jekaterin taganes sammu.

Vorkosigan kergitas nõksuga lõuga, arulage irve endiselt näol, ja hakkas kuuehaake kinni panema. Tema käed jõudsid pihani, tõmbasid vöö sirgeks – ja peatusid. Vööotstel jäi paar sentimeetrit puudu, et keskel kokku saada, pannal ei ulatunud silmatorkavalt kinni isegi siis, kui mees seda vargselt sikutas. Vorkosigan jäi oma vöökohta tunnistama nii ilmse kohkumusega riiete sellise reetliku kokkutõmbumise peale, et Jekaterin pidi naerukihina alla suruma.

Vorkosigan tõstis pilgu ja vastuseks Jekaterini lõbususest vidukil silmadele süttis ka tema silmis kahetsev naeratus. Tema hääl muutus tagasi tavaliseks barraiari hääleks. „Ma pole seda rohkem kui aasta selga pannud. Paistab, et me kasvame minevikust välja rohkem kui ühel viisil.” Ta puges mundrikuuest jälle välja. „Hmm. Noh, te kohtusite minu kokaga. Toit pole tema jaoks mitte töö, vaid püha kutsumus.”

„Võib-olla tõmbus kuub pesus kokku,” püüdis Jekaterin lohutada.

„Olge te tänatud. Aga ei.” Mees ohkas. „Admirali paks kattevari oli juba enne tema surmasaamist kõvasti räbaldunud. Naismithi päevad olid niikuinii loetud.”

Tema hääl laskis kaotusel tühisena paista, kuid Jekaterin oli näinud kildgranaadist jäänud arme tema rinnal. Jekaterini mõtted pöördusid tagasi hoo juurde, mille tunnistajaks ta oli olnud enda ja Tieni kitsa korteri elutoa põrandal. Talle meenus Vorkosigani pilk pärast seda, kui langetõvetaoline torm oli temast üle käinud – segadus, häbi, abitu raev. See mees oli kihutanud oma keha tagant, ajanud selle üle piiride, uskudes nähtavasti, et ka ainult puhas tahe võib kõigest võitu saada.

Ja võibki. Mõnda aega. Siis aga sai aeg otsa… ei. Aeg läks edasi. Ajal pole ju lõppu. Kuid inimene jõuab enda lõpuni, aeg läheb edasi ja jätab ta maha. Kui mitte muud, siis seda olid Tieniga elatud aastad Jekaterinile õpetanud.

„Ilmselt peaksin ma need Nikkile mängimiseks andma.” Vorkosigan viipas ükskõikselt mundrite poole. Kuid tema käed silusid jälle riidepuule pandud kuue hoolikalt sirgeks, pühkisid ära nähtamatu ebeme ja riputasid kuue tagasi selle kohale toru küljes. „Kuni need veel talle selga lähevad ja ta on nii väike, et tahab nendega mängida. Ma arvan, et veel umbes aasta ja ta kasvab neist välja.”

Jekaterin hingas järsult sisse. Mina arvan, et see oleks ebasünnis. Oli selge, et need reliikviad olid tähendanud mehele elu ja surma. Mis hullus teda haaras, et ta tahtis jätta mulje, nagu oleksid need tühipaljad lapse mänguasjad? Jekaterinil ei tulnud pähe ühtegi moodust, kuidas seda hirmutavat mõtet maha laita, ilma et jääks mulje, nagu põlgaks ta mehe pakkumise ära. Selle asemel pahvatas ta hetkelise vaikuse järel, mis ähvardas väljakannatamatuks venida: „Kas te läheksite tagasi? Kui saaksite?”

Vorkosigani pilk muutus äraolevaks. „Nooh… see on ülimalt kummaline. Ma arvan, et mul oleks tunne nagu maol, kes püüab mahaaetud ja surnud naha sisse roomata. Ma tunnen sellest iga hetk puudust, aga mul pole vähimatki soovi tagasi minna.” Ta vaatas Jekaterinile alt üles otsa ja pilgutas talle silma. „Kildgranaadid pakuvad selles mõttes väga õpetlikke kogemusi.”

Nähtavasti oli see siis Vorkosigani arusaam naljast. Jekaterin ei teadnud, kas ta tahaks meest suudelda, et valu ära võtta, või kisendades minema joosta. Tal õnnestus kerge naeratus suule manada.

Vorkosigan tõmbas oma lihtsa tsiviilkuue selga ja pahaendeline kaenlakabuur kadus jälle pilgu eest. Kui mees oli kapi ukse kindlalt sulgenud, viis ta Jekaterini tiirule kolmanda korruse ülejäänud tubadesse – ta näitas ka, kus on tema mujal viibivate vanemate ruumid, kuid Jekaterini salajaseks kergenduseks ei pakkunud, et viib ta tubadesse sisse. Oleks olnud väga imelik uidata läbi kuulsa krahvi ja krahvinna Vorkosigani intiimsete paikade, justkui oleks Jekaterin mingi piiluja.

Viimaks jõudsid nad tagasi „Milesi” korrusele, valgusküllasesse tuppa peatiiva otsas, mida Vorkosigan nimetas Kollaseks Salongiks ja mida ta kasutas nähtavasti söögitoana. Väike laud oli kaetud elegantseks eineks kahele. Väga hea, niisiis ei pea nad sööma lõunat alumisel korrusel selles kaunite seinapaneelidega tohutus saalis laua taga, kuhu mahtus nelikümmend kaheksa inimest – häda korral üheksakümmend kuus, siis toodi välja ning asetati paralleelselt esimese kõrvale teine laud, mis oli peidetud nutikalt seinatahvelduse taha. Mingi nähtamatuks jäänud märguande peale ilmus mamma Kosti toidukäruga, millel oli lõunaeine: supp, tee ja oivaline salat, kus muuhulgas olid kasvandusest tulnud krevetid, puuviljad ja pähklid. Kui mamma Kosti oli toidu uhkelt serveerinud, jättis ta oma isanda ja tema külalise peenetundeliselt omaette, kuid suur kupliga kaetud hõbekandik, mille ta oli jätnud lord Vorkosigani lähedusse käru peale, tõotas veelgi hõrgutisi.

„See maja on imetore,” ütles lord Vorkosigan Jekaterinile suutäite vahepeal, „aga öösiti on siin väga vaikne. Üksildane. See maja pole mõeldud nii tühi olema. Ta tuleb jälle eluga täita, nii, nagu siin oli minu isa kõrgajal.” Mehe toon oli peaaegu lohutamatu.

„Regent ja tema abikaasa tulevad ju keisri pulmadeks Barrayarile? Kesksuvepidustuse ajaks peaks maja jälle rahvast täis olema,” märkis Jekaterin abivalmilt.

„Muidugi, tuleb ka kogu nende kaaskond. Kõik tulevad pulmadeks planeedile.” Vorkosigan jäi ebalema. „Teiste hulgas ka minu vend Mark, kui mõtlema hakata. Ma vist peaksin teid Marki osas hoiatama.”

„Minu onu rääkis kunagi, et teil on kloon. Kas see ongi tema, ee… või öeldakse kloonide kohta hoopis „see”?”

„Mark on omaette inimene, ta on kindlalt „tema”. Jah.”

„Onu Vorthys ei öelnud, miks teie – või teie vanemad – lasksite klooni teha, ta ütles ainult, et see on keeruline lugu ja ma peaksin teilt küsima.” Esimesena hüppas pähe seletus, et krahv Vorkosigan tahtis oma soltoksiinist kahjustatud pärijale moonutamata asendust, kuid nii see ilmselt ei olnud.

„See ongi selle juures keeruline. Meie ei lasknudki. Tema lasksid teha Komarrilt Maale põgenenud pagulased osana selgelt liiga pöörasest vandenõust minu isa vastu. Kui neil ei õnnestunud sõjaväelist revolutsiooni algatada, arvasid nad ilmselt, et proovivad bioloogilise sõja säästuvarianti. Nad lasksid oma käsilasel näpata minu koeproov – see ei olnud kindlasti kuigi raske, mulle tehti lapsena sadu meditsiinilisi protseduure, uuringuid ja võeti koeproove – ja toimetada ühe vähem meeldiva kloone kasvatava lordi hoolde Jackson’s Whole’il.”

„Heldene aeg. Aga onu Vorthys ütles, et teie kloon ei ole teie moodi – kas tema kasvas siis üles ilma, khm, sünnieelsete kahjustusteta?” Jekaterin kallutas kergelt pead, kuid hoidis pilgu viisakalt lord Vorkosigani näol. Ta oli juba kokku puutunud mehe pisut kaootilise tundlikkusega tema sünnidefektide osas. Teratogeensed, mitte geneetilised, oli ta hoolitsenud, et Jekaterin mõistaks.

„Kui see oleks ainult olnud nii lihtne… Tema hakkas kasvama nii, nagu peab, niisiis tuli ta kehakujundavate operatsioonidega minu mõõtudesse viia. Ja minu vormi. See oli päris jõhker. Taheti, et teda peetaks ka lähemal uurimisel minuks, nii et kui minul näiteks lõhutud jalaluud sünteetilistega asendati, asendati need kirurgiliselt ka temal. Ma tean täpselt, kui valus see võis olla. Ja nad sundisid teda õppima, et ta saaks minuna esineda. Kõik need aastad, mil ma arvasin, et olen ainus laps, arendati temal välja kõige hullemat sorti vennalikku rivaalitsemisjuhtumit, mida eales nähtud. Sest noh, mõelge ise. Sa ei tohi kunagi olla sina ise, sind võrreldakse pidevalt – piinamisega hirmutades – sinu vanema vennaga… Selleks ajaks, kui vandenõu läbi kukkus, oli tal seljataga tubli tee hulluksminemiseni.”

„Ei imesta! Aga… kuidas te ta komarrlaste käest päästsite?”

Vorkosigan vaikis natuke aega ja ütles siis: „Viimaks ilmus ta justkui ise välja. Kohe, kui ta minu beetalasest ema orbiidile jõudis… nojah, te kujutate ise ette. Beetalastel on väga ranged ja selged veendumused vanemlike kohustuste osas kloonide ees. Ma arvan, et see tuli Markile meeletu üllatusena. Ta teadis, et tal on vend, jumal teab, et seda hõõruti talle kogu aeg nina alla, kuid ema ja isa ta ei oodanud. Igatahes ei oodanud ta Cordelia Vorkosiganit. Ilmselt on kõige lihtsam öelda, et meie perekond lapsendas ta. Ta oli mõnda aega siin, Barrayaril, läinud aastal saatis mu ema ta Beeta Kolooniale, et ta läheks ülikooli ja saaks teraapiat minu beetalasest vanaema juhendamise all.”

„Kõlab ju hästi,” märkis Jekaterin, rõõmustades, et see eriskummaline lugu sai õnneliku lõpu. Paistis, et Vorkosiganid hoolitsevad omade eest.

„Mhh, võib-olla. Vanaemalt siia jõudvad teated annavad mõista, et Marki tervenemine läheb üle kivide ja kändude. Tal on nimelt selline kinnismõte – täiesti arusaadavalt – end minust erinevaks muuta, et keegi meid enam segamini ajada ei saaks. Ja minul pole selle vastu midagi, ärge arvake. Minu meelest on see suurepärane mõte. Aga… ta oleks võinud lasta oma nägu muuta või keha ümber kujundada või kasvuhormoone võtta või silmavärvi muuta või juukseid pleegitada või ükskõik mida muud, aga… tema otsustas hoopis kaalus kõvasti juurde võtta. Minuga sama kasvu juures on tulemus pagana jahmatav. Ma arvan, et talle meeldibki nii. Ta teeb seda sihilikult.” Vorkosigan jäi masendunult oma taldrikusse vaatama. „Ma lootsin, et Beeta teraapia aitab, aga nähtavasti mitte.”

Krabin laudlina nurgas pani Jekaterini võpatama – sihikindla olemisega keskmise suurusega mustvalge kassipoeg vinnas end mööda laudlina üles, kasutades tillukesi küüsi alpinisti kombel jäänaeltena, ja suundus Vorkosigani taldriku poole. Mees naeratas äraolevalt, võttis salati seest paar allesjäänud krevetti ja asetas väikese eluka ette; kassipoeg hakkas kogu aja urisedes ja nurrudes innukalt närima. „Väravavalvuri kass saab kogu aeg poegi,” seletas Vorkosigan. „Ma imetlen nende ellusuhtumist, aga nad tükivad pidevalt siia…” Ta võttis kandiku pealt kuppelkaane ja asetas loomakese peale, püüdes ta lõksu. Heitumatu nurrumine kaikus hõbedast poolkera all, nagu jookseks mõne väikese masina hammasrattad kokku. „Magustoitu?”

Hõbekandikul oli kaheksat eri sorti koogikesi, mis olid nii häirivalt ilusad, et Jekaterin pidas kuriteoks kunsti vastu hakata neid sööma, ilma et oleks enne neist järeltulevatele põlvedele vidisalvestist teinud. „Heldene aeg!” Pika pausi järel osutas Jekaterin koogikesele, millel oli paks kreem ja suhkurdatud puuviljad sätendasid nagu kalliskivid. Vorkosigan poetas koogi ootavale taldrikule ja ulatas talle. Ta ise vaatas väljapanekut küll igatsevalt, kuid ei valinud endale ühtegi, nagu Jekaterin tähele pani. Ta pole ju üldse paks, mõtles Jekaterin nördinult, admiral Naismithi mängides pidi ta olema lausa kõhetu. Koogike maitses sama imeliselt, kui välja nägi, nii et lühikeseks ajaks Jekaterini panus jutuajamisse lakkas. Vorkosigan vaatas teda ja naeratas, rõõmustades nähtavasti vähemalt tema naudingu üle.

Kui Jekaterin oma taldrikult kahvliga viimaseid kreemimolekule kokku kraapis, kostsid koridorist sammud ja meeste hääled. Jekaterin tundis ära Pymi häälekõmina: „… ei, m’lordil on kohtumine tema uue maastikukujundajaga. Ma arvan tõesti, et ta ei soovi, et teda segataks.”

Veniv bariton vastas: „Jaa-jaa, muidugi, Pym. Mina ei soovinud samuti, et mind segataks. Ma tulin ametlike tööasjade pärast, mamps saatis mu.”

Üle Vorkosigani näo vilksas ülim pahameel, kuid keelele tõusnud vandesõna neelas ta viimasel hetkel alla. Kui külaline Kollase Salongi uksele ilmus, muutus Vorkosigani ilme väga süütuks.

Mees, keda Pymil polnud õnnestunud takistada, oli noor ohvitser, pikka kasvu ja jahmatavalt kena kapten, kellel oli seljas roheline igapäevamunder. Tal olid tumedad juuksed, lõbusad pruunid silmad ja lodev naeratus. Ta peatus, et teha Vorkosiganile pilklik poolkummardus, lausudes: „Ole tervitatud, oo lord-audiitor nõoraas! Püha taevas, kas see on mamma Kosti lõunaeine, mida mu silmad näevad? Ütle, et ma pole hiljaks jäänud! Kas midagi on veel järel? Kas ma tohin sinu purud keelega kokku tõmmata?” Ta astus sisse ja tema pilk libises üle Jekaterini. „Ohoo! Tutvusta mind oma maastikukujundajale, Miles!”

Lord Vorkosigan ütles üsnagi läbi hammaste: „Proua Vorsoisson, lubage teid tutvustada minu mõttetu nõo kapten Ivan Vorpatriliga. Ivan – proua Vorsoisson.”

Laskmata end sellest mahategevast iseloomustusest heidutada, Vorpatril naeratas laialt, kummardus Jekaterini käe kohale ja suudles seda. Tema huuled jäid Jekaterini käeseljale nautivalt sekundi võrra liiga kauaks, kuid vähemalt olid need kuivad ja soojad, nii et Jekaterin ei pidanud alla suruma ebaviisakat hetkesoovi kätt seelikusse pühkida, kui mees oli selle viimaks vabastanud. „Ja kas te võtate tellimusi vastu, proua Vorsoisson?”

Jekaterin ei teadnud, kas Vorpatrili rõõmsalt himur ilme peaks teda lõbustama või solvama, kuid lõbustamine tundus praegu julgem. Ta lubas endale kerge naeratuse. „Ma alles alustan selle tööga.”

Lord Vorkosigan pistis vahele: „Ivan elab korteris. Tal vist on rõdul tõesti üks lillepott, aga viimane kord, kui ma vaatasin, oli selle sisu kuivanud.”

„Siis oli talv, Miles.” Vaevukuuldav näugumine tema kõrvalt hõbedase kupli alt juhtis Vorpatrili tähelepanu mujale. Ta jäi kuplit vaatama, kergitas natuke selle serva, tähendas: „Aa. Üks nendest,” ja laskis kupli jälle alla. Ta lonkis ümber laua, märkas kasutamata magustoidutaldrikut, naeratas õndsalt ning võttis endale kaks koogikest ja puutumata kahvli oma nõo taldriku kõrvalt. Läinud tagasi tühjale kohale teisel pool lauda, asetas ta oma saagi lauale, tõmbas ligi tooli ja seadis end istuma lord Vorkosigani ja Jekaterini vahele. Ta jäi kuulama kupli alt kostvat valjenevat protestinäugumist, ohkas, päästis kassist vangi, seadis ta oma sülle peene riidest salvräti peale ja andis talle tegevust helde kreemitutsakuga, mille määris tema käppadele ja koonule. „Ärge laske end minust segada,” lisas ta esimest suutäit süües.

„Me olimegi juba lõpetamas,” ütles Vorkosigan. „Miks sa tulid, Ivan?” Ta lisas vaiksemalt: „Ja miks ei saa kolm ihukaitsjat sind eemal hoitud? Kas ma pean andma käsu sind maha lasta, kui nad sind näevad?”

„On suur mu jõud, sest minu siht on õiglane,” teatas Vorpatril. „Ema saatis sulle ülesannete nimekirja, mis on pikk nagu minu käsivars. Ja kus on veel lisamärkused ka.” Ta tõmbas mundrikuue alt rulli kokkuvolditud plastpabereid ja lehvitas nendega – kassipoeg keeras end selili ja sahmis paberite pihta käppadega ning Vorpatril lõbustas end hetke ja vehkis paberirulliga vastu. „Tik-tik-tik!”

„Sinu sihikindlus on vankumatu, sest sa kardad oma ema rohkem kui minu ihukaitsjaid.”

„Sina ise kardad teda samuti. Ja sinu ihukaitsjad ka,” märkis lord Vorpatril ja saatis kurku järjekordse koogiampsu.

Vorkosigan neelas alla tahtmatu naerupahvaku, kuid sai siis oma karmi ilme tagasi. „Khm… proua Vorsoisson, ma näen, et sellega tuleb tegelda. Ehk oleks meil parem tänaseks lõpetada.” Ta naeratas andekspaluvalt ja lükkas tooli lauast eemale.

Lord Vorkosiganil oli noore ohvitseriga kindlasti tähtsaid turvaküsimusi arutada. „Muidugi. Ee… oli tore teiega tuttavaks saada, lord Vorpatril.”

Kassipojast takistatult ei saanud kapten tõusta, kuid ta noogutas ülima südamlikkusega. „Proua Vorsoisson, puhas rõõm. Ma loodan, et me kohtume peagi jälle.”

Vorkosigani naeratus muutus kõledaks; Jekaterin tõusis koos temaga ja mees suunas ta koridori, tõstes vahepeal randmekomlingi ja öeldes poolihääli: „Pym, palun too auto ette.” Vorkosigan osutas koridori otsa poole ja hakkas Jekaterini kõrval edasi sammuma. „Vabandust Ivani pärast.”

Jekaterin ei mõistnud päriselt, mispärast mees tunneb vajadust andeks paluda, niisiis varjas ta oma hämmeldust õlakehitusega.

„Kas oleme siis kokku leppinud?” jätkas Vorkosigan. „Kas te võtate minu projekti teha?”

„Võib-olla te peaksite enne mõnda võimalikku plaani nägema.”

„Jah, muidugi. Homme… või helistage mulle, millal iganes valmis olete. Teil on minu number?”

„Jah, te andsite mulle Komarril päris mitu numbrit. Mul on need alles.”

„Aa. Väga hea.” Nad pöördusid suurele keerdtrepile ja Vorkosigani ilme muutus mõtlikuks. Kui nad olid alla jõudnud, tõstis mees pilgu, vaatas Jekaterinile otsa ja lisas: „Ja kas teil on alles ka see väike mälestusese?”

Ta pidas silmas tillukest Barrayari mudelit, keti otsa pandud ripatsit, mälestust süngetest sündmustest, millest nad avalikult kusagil rääkida ei tohtinud. „Muidugi.”

Vorkosigan vakatas lootusrikkalt ja Jekaterin kurvastas, et ei saa ehet oma musta pluusi alt välja tõmmata ja kohapeal demonstreerida, kuid ta pidas seda liiga väärtuslikuks, et seda iga päev kanda – see oli pandud hoolikalt sissepakituna ühte sahtlisse tädi majas. Hetke pärast kostsid ukse tagant terramobiili hääled ja Vorkosigan juhatas Jekaterini kahe poolega uksest välja.

„Head päeva siis, proua Vorsoisson.” Vorkosigan surus Jekaterini kätt, kindlalt, ilma et oleks seda liiga kauaks oma pihku jätnud, ja saatis ta terramobiili tagumise salongi kupli juurde. „Mul on vist parem minna ja Ivanile aru pähe panna.” Kui kabiinikuppel sulgus ja auto paigalt võttis, Vorkosigan pöördus ja hakkas pika sammuga tagasi majja minema. Kui auto Jekaterini sujuvalt väravast välja viis, oli mees juba silmist kadunud.

*

Ivan pani ühe kasutatud salatitaldrikutest põrandale ja laskis kassipojal selle kõrvale potsatada. Ta pidi tunnistama, et peaaegu ükskõik millised väikesed loomad on suurepäraseks rekvisiidiks – ta oli tähele pannud, kuidas proua Vorsoissoni jahe ilme pehmenes, kui ta pisikest karvast kahjurilaadset nässerdas. Kust oli Miles selle rabava lese leidnud? Ivan naaldus seljatoele, vaatas, kuidas kassipoja roosa keel üle kastme sähvis, ja mõtiskles oma läinudõhtusele väljasõidule.

Tema kohtingukaaslane oli paistnud nii paljulubav neiu: tudeng, esimest korda kodust eemal – kindlasti oleks Keiserliku Sõjaväe Vorist ohvitser pidanud talle muljet avaldama. Julge pilguga ja sugugi mitte häbelik – ta tuli Ivanile järele oma kerglennukiga, mitte vastupidi. Ivan oli asjatundja kerglennuki kasutamises psühholoogiliste barjääride lõhkumiseks ja sobiliku meeleolu loomiseks. Paar lauget allasööstu kutsusid peaaegu alati esile selliseid armsaid väikesi kiljatusi, mille järel neiu tõmbub sulle lähemale, rind tõusmas ja langemas, sedamööda kui hingamine paokil ja aina enam suudlema kutsuvate huulte vahelt kiiremaks muutub. See tüdruk aga… Ivan polnud olnud oma viimase einega hüvastijätmisele nii lähedal sellest ajast peale, kui ta jäi Milesiga ühe selle maniakaalsushoo ajal kerglennukisse lõksu ja talle Hassadari kohal püstloodis ülespoole lendamist demonstreeriti. Tüdruk naeris saatanlikult, Ivan aga naeratas kokkusurutud hammaste vahelt abitult, sõrmenukid turvarihmade pigistamisest valgeks tõmbumas.

Seejärel, tüdruku valitud restoranis, kohtusid nad loomulikult täiesti juhuslikult selle pahura äsja ülikooli lõpetanud kutsikaga ja kogu väikese etenduse mõte hakkas paika loksuma. Tüdruk oli Ivani ära kasutanud, pagan võtku, et panna proovile selle kutsika pühendumus tema eesmärgile, ning krants tegi kukerpalle ja urises, täpselt nagu kästud. Kuidas läheb, härra? Oh, kas see ongi sinu onu, kellest sa rääkisid ja kes pidi sõjaväes olema? Palun tõesti vabandust… Ladusus, millega noorukil oli õnnestunud ülearu aupaklik toolipakkumine varjatud solvanguks pöörata, oli juba peaaegu… peaaegu Ivani kõige lühema sugulase vääriline. Ivan pages varakult, soovides noortele mõttes õnne. Olgu nende karistus kuriteole sobilik. Ivan ei teadnud, mis barraiari tüdrukutega viimasel ajal lahti on. Nad olid muutumas peaaegu… peaaegu galaktikuteks, justkui oleksid Milesi hirmutava sõbratari Quinni juures tunde võtmas käinud. Ema hapud soovitused jääda naiste juurde, kes on Ivaniga samaealised ja samast ühiskonnaklassist, hakkasid juba peaaegu mõistlikud tunduma.

Koridorist kostsid kerged sammud ja Ivani nõbu ilmus uksele. Ivan kaalus, kas kostitada Milesi elava jutustusega läinudõhtusest läbikukkumisest, kuid heitis selle mõtte peast. Mis tahes tunded praegu Milesi huuli kokku surusid ja tema pea kummargile vajutasid, nii et talle tekkis tuttav buldogi ilme, kellel on tagumikus ärritav karv, oli asi igatahes väga kaugel lootusest, et tal võiks Ivanile kaastunnet varuks olla.

„Närune ajastus, Ivan,” pressis Miles läbi hammaste.

„Mis, kas ma rikkusin teie neljasilmakohtamise? Või maastikukujundaja, ah? Sellise maastiku vastu võiks minul ka ühtäkki huvi tekkida. Milline profiil!”

„Erakordne,” õhkas Miles, kelle mõtted mingi nägemus korraks mujale viis.„Janägupolekapaha,”lisasIvantedasilmitsedes.

Miles oleks äärepealt söödast haaranud, kuid surus oma algse reageeringu alla ja muutis selle näokrimpsutuseks. „Ära mine ahneks. Kas sa ei rääkinud mitte, et sul on magus armulugu selle proua Vor-kes-ta-nüüdoligiga?” Miles tõmbas tooli lauast eemale ja räntsatas selle peale, pani käed ja sääred risti ning jäi Ivani pilukil silmadega seirama.

„Aa. Õigus. Nojah. Paistab, et see läks vett vedama.”

„Sa hämmastad mind! Kas järeleandlik abikaasa ei olnudki siis nii järeleandlik?”

„See kõik oli nii jabur! Sest noh, nad kergitavad oma last ju tehisemakas. Tänapäeval ei saa ju enam keegi väikest sohilast sugupuu külge pookida! Igatahes õnnestus mehel krabada endale mingi koht koloniaaladministratsioonis ja ta viib naise Sergyarile. Ta ei lasknud meil õieti isegi viisakalt hüvasti jätta!” Tegelikult oli stseen olnud ebameeldiv, varjatud tapmisähvardustega. Vähimgi naisepoolne märk kahetsemisest või isegi murest Ivani tervise ja turvalisuse pärast oleks seda ebameeldivust ehk leevendanud, kuid naine rippus sel hetkel hoopis oma abikaasa käsivarre küljes ja paistis olevat tema territooriumi kaitsvast pasundamisest vaimustuses. Mis puutub aga sellesse murdeeas prolest terroristi, kellega Ivan oli pärast püüdnud oma murtud südant parandada… Ivan surus alla judina.

Ta heitis oma minevikku vaatava masendushetke kõrvale ja jätkas: „Aga lesk, tõeline elus noor lesk! Kas sa tead, kui raske on selliseid tänapäeval leida? Ma tean peakorteris tüüpe, kes annaksid sõbraliku lese eest oma parema käe, ainult et nad peavad hoidma seda pikkade üksildaste ööde jaoks. Kuidas sa sellise aarde peale sattusid?”

Nõbu ei suvatsenud vastata. Hetke pärast osutas ta plastpaberile, mis lebas rullikeeratuna Ivani tühja taldriku kõrval. „Ja mis see veel on?”

„Aa.” Ivan silus paberi sirgeks ja ulatas Milesile. „See on plaan sinu peatseks kohtumiseks keisri, tulevase keisrinna ja minu emaga. Mamps tahab Gregorilt kõik pulma lõplikud üksikasjad välja pinnida. Kuna sina oled pulmas Gregori sekundant, on sinu kohalolek vajalik ja nõutud.”

„Soh.” Miles laskis pilgul üle kirjaridade käia. Tema kulmude vahele ilmus hämmeldunud korts ja ta vaatas Ivanile otsa. „Ei saa küll öelda, et see poleks tähtis, aga kas sa ei peaks praegu peakorteris tööl olema?”

„Hah,” tegi Ivan süngelt. „Kas sa tead, mida need närukaelad tegid?”

Miles raputas pead ja kergitas küsivalt kulme.

„Mind määrati pulmade läbisaamiseni ametlikult minu ema – minu ema – adjutandiks. Pagan küll, ma astusin sõjaväkke ju selleks, et emast eemale pääseda. Ja nüüd ühtäkki on ta minu otsene ülemus!”

Ivani nõbu irves polnud vähimatki kaastunnet. „On võimalik, et selle ajani, kui Laysa on Gregoriga ilusti paari pandud ja saab Gregori seltskondliku elu korraldaja kohustused üle võtta, on sinu ema kõige tähtsam isik Vorbarr Sultanas. Ära alahinda teda. Ma olen näinud planeedivallutusplaane, mis pole nii keerulised kui see, mida keiserliku pulma jaoks kavandatakse. Pulmade õnnestumiseks on vaja tädi Alysi kõiki väejuhioskusi.”

Ivan vangutas pead. „Ma teadsin, et oleksin pidanud taotlema enda planeedilt minema saatmist, kuni see veel võimalik oli. Komarrile, Sergyarile, mõnda armetusse saatkonda, ükskõik kuhu, ainult mitte Vorbarr Sultanasse.”

Milesi ilme tõsines. „Ei teagi, Ivan. Kui ei tule just mõnda üllatusrünnakut, on see poliitiliselt kõige tähtsam sündmus – ma tahtsin öelda aastas, kuid tegelikult usun ma, et meie eluajal. Mida rohkem väikesi pärijaid saavad Gregor ja Laysa sinu, minu ja keisririigi trooni vahele tekitada, seda julgem meil on. Meil ja meie perekondadel.”

„Meil kummalgi pole veel perekonda,” märkis Ivan. Nii et see on tal siis selle kauni lesega plaanis? Ohoo!

„Kuidas me oleksime julgenud perekonda luua? Vähemalt mina mõtlesin selle peale iga kord, kui sain mõne naisega nii lähedaseks, et… pole tähtis. Kuid see pulm peab minema ladusalt, Ivan.”

„Sellele ma vastu ei vaidlegi,” vastas Ivan siiralt. Ta kummardus, et keelata kassipoega, kes oli taldriku puhtaks lakkunud ja üritas nüüd tema läikimalöödud saabaste peal küüsi teritama hakata. Paar hetke süles silitamist jahutasid kassipoja indu ja loom seadis end nurrudes sisse, et asuda tõsiselt seedimise juurde ja kasvatada karvu, mida keiserliku sõjaväe mundritele ajada. „Ütle veel kord, mis selle sinu lese eesnimi on?” Tegelikult ei olnud Miles seda infokildu veel Ivaniga jaganud.

„Jekaterin,” lausus Miles vaikselt. Tundus, et tema suu hellitas kõiki nelja silpi, enne kui neist vastumeelselt lahkus.

Nii juba läheb. Ivan meenutas kõiki kordi, kui nõbu oli teda tema arvukate armulugude pärast töganud. Kas sa arvasid, et ma olen kivi, mille vastu sa saad oma keelt teritada? Paistis, et nüüd ripuvad silmapiiri kohal võimalused seisu tasakaalustada nagu vihmapilved pika põua järel. „Sa ütled, et ta on leinast murtud? Mulle tundub, et talle kuluks ära keegi huumorimeelega inimene, kes tema tuju tõstaks. Mitte sina, sest on selge, et sina oled jälle ähmi täis. Võib-olla peaksin ma pakkuma, et näitan talle linna.”

Miles oli endale teed juurde valanud ja hakanud just jalgu kõrvaltoolile tõstma, kuid Ivani ähvardust kuuldes langesid need mütsatusega põrandale. „Ära mõtlegi! Tema on minu oma!”

„Tõesti? Kas te olete salajas juba kihlunud? Kiire töö, nõbu.”

„Ei,” tunnistas Miles vastu tahtmist.

„Kas teil on mingit laadi kokkulepe, et te olete koos?”

„Veel mitte.”

„Niisiis on ta päris ausalt öeldes ainult iseenda oma. Praegusel hetkel.”

Enda kohta tavatult võttis Miles aeglaselt lonksu teed, enne kui vastas. „Mul on kavas seda muuta. Siis, kui aeg on küps, mida see praegu aga selgelt veel ei ole.”

„Kuule, armastuses ja sõjas on ju kõik lubatud. Miks mina ei tohi proovida?”

Miles nähvas vastu: „Kui sa vahele tuled, tulebki sõda.”

„Ära lase oma uuel taevakõrgusel staatusel endale pähe hakata, nõbu. Isegi Keiserlik Audiitor ei saa naist käskida, et see temaga magaks.”

„Temaga abielluks,” parandas Miles jäiselt.

Ivan kallutas pead ja tema naeratus venis laiemaks. „Jumal küll, sul on pea tõesti täiesti segi aetud. Kes oleks võinud arvata?”

Miles paljastas hambad. „Erinevalt sinust pole mina kunagi teeselnud, et selline saatus mind ei huvita. Mina ei pea mingeid uljaste poissmehekõnede käigus öeldud sõnu sööma. Ega pingutama, et ülelinna-täku mainet hoida. Või – mis on tõenäolisem – et see unustataks.”

„Oi, oleme meie täna alles tõredad.”

Miles hingas sügavalt sisse, kuid enne, kui ta jõudis midagi öelda, pistis Ivan: „Tead, kui sa niimoodi vihaselt pea alla tõmbad, paistad sa rohkem küürus. Sa peaksid seda meeles pidama.”

Pärast pikka ja külma vaikust küsis Miles tasa: „Kas sa heidad väljakutse minu… leidlikkusele, Ivan?”

„Ee…” Õige vastuse leidmine ei võtnud kaua. „Ei.”

„Väga hea,” sõnas Miles vaevukuuldavalt ja naaldus tooli seljatoele. „Väga hea…” Järgnes jälle pikk ja aina kõhedamaks tegev vaikuseviiv, mille kestel nõbu uuris Ivani pilukil silmadega. Viimaks tundus, et ta jõudis sisimas mingile otsusele. „Ivan, ma palun sinu kui Vorpatrili sõna – ainult meie vahel –, et sa jätad Jekaterini rahule.”

Ivani kulmud sööstsid üles. „See on küll natuke ülbe. Sest noh, kas tema ei saagi arvamust avaldada?”

Milesi ninasõõrmed laienesid. „Sul pole tema vastu ju tegelikult mingit huvi.”

„Kust sina tead? Kust minagi tean? Ma ei jõudnud talle õieti teregi öelda, kui sa ta juba välja pukseerisid.”

„Ma tunnen sind. Sinu jaoks pole temal ja järgmisel kümnel naisel, kellega sa kokku juhtud, mingit vahet. Noh, minu jaoks on seal vahe. Ma pakun lepet. Sina võid saada kõik ülejäänud naised universumis. Mina tahan ainult teda. Ma arvan, et see on õiglane.”

See oli järjekordne Milesi-vaidlus ja need tundusid alati lõppevat ülimalt loogiliselt sellega, et Miles sai seda, mida Miles tahtis. Ivan tundis selle ära – see seaduspära ei olnud muutunud sellest ajast peale, kui nad olid viieaastased. Ainult vaidluste sisu oli edasi arenenud. „Häda on selles, et ka universumi ülejäänud naised pole sinu jagada,” märkis Ivan võidurõõmsalt. Pärast paari aastakümmet harjutamist hakkas ta tõesti osavamaks muutuma. „Sa tahad kaubelda millegagi, mida sul… mida sul pole.”

Miles, kelle katse oli nurjatud, vajus tagasi vastu tooli seljatuge ja jäi Ivani põrnitsema.

„Tõsiselt,” jätkas Ivan, „kas sinu kirg pole pisut liiga äkiline mehe kohta, kes alles Talvepidustuste ajal imepärasest Quinnist lahku läks? Kus see Kat oli, kus sa teda siiamaani peitsid?”

„Jekaterin. Ma tutvusin temaga Komarril,” vastas Miles lühidalt.

„Juhtumi uurimise ajal? See on siis tõesti hiljutine asi. Kuule, lordaudiitor nõoraas, sa pole mulle oma esimesest juhtumist veel kõike rääkinud. Peab igatahes ütlema, et kogu see lärm komarrlaste päikesepeegli pärast paistab olevat täielikult vaibunud.” Ivan jäi äraootavalt vait, kuid Miles ei haaranud pakutud võimalusest. Ilmselt polnud ta sõnaohtras tujus. Alati on kaks võimalust: kas teda ei saa vedama või ei saa teda pidama. Nojah, kui valik oli selline, siis oli Milesi kidakeelsus süütute kõrvalseisjate jaoks ilmselt ohutum kui pidurdamatu sõnavaling. Hetke pärast lisas Ivan: „Kas tal siis vähemalt õde on?”

„Ei.”

„Seda pole neil kunagi.” Ivan ohkas südamest. „Kes ta õieti on? Kus ta elab?”

„Ta on lord-audiitor Vorthyse õetütar ja tema abikaasa sai vaevalt kahe kuu eest jubedatel asjaoludel surma. Ma ei usu, et tal sinu naljade jaoks tuju oleks.”

Tundus, et Jekaterin pole ainus, kellel Ivani jaoks tuju olema ei kipu. Pagan, täna paistis tõesti, et Milesil ei õnnestu end mölakarežiimilt ümber lülitada. „Ah, tema mees mässiti sinu asjadesse, jah? Eks ta on järgmine kord targem.” Ivan naaldus tooli seljatoele ja muigas hapult. „Eks see on ka üks võimalus lesepuuduse lahendamiseks. Neid ise juurde tekitada.”

Nüüd pühiti Milesi näolt kogu varjatud lõbusus, mis oli Ivani kogupauke seni vastu võtnud. Milesi selg tõmbus nii sirgeks kui võimalik, ta kummardus Ivanile lähemale, sõrmed tooli käetugesid pigistamas. Tema hääletämber langes arktilise külmuseni. „Ma oleksin teile tänulik, lord Vorpatril, kui te seda laimu ei kordaks. Mitte kunagi.”

Ivani kõht jõnksatas üllatusest. Ta oli nüüd juba paar korda näinud, kuidas Miles lord-audiitoriks muutub, kuid see polnud kunagi olnud suunatud tema vastu. Jäised hallid silmad olid ühtäkki täpselt kahe püssitoru ilmega. Ivan avas juba suu, kuid pani selle siis ettevaatlikult jälle kinni. Mis pagan siin toimub? Ja kuidas suudab nii lühike inimene niisugust ähvardust kiirata? Küllap on asi aastatepikkuses harjutamises. Ja ka minu väljaharjutamises. „See oli nali, Miles!”

„Minu meelest pole see kuigi naljakas, pagan võtaks.” Miles hõõrus randmeid ja põrnitses tühjusse. Tema lõuapäral tuksatas lihas, ta kergitas nõksuga lõuga. Hetke pärast lisas ta rõõmutult: „Ma ei räägi sulle Komarri juhtumist, Ivan. See kraam on nii kuramuse salastatud, et juba enne lugemist tuleb endal kõri läbi lõigata, usu mind. Ma ütlen sulle niipalju ja loodan, et see ei jõua meist kaugemale. Etienne Vorsoissoni surm oli inetu, see oli mõrv, ja minul ei õnnestunud seda ära hoida. Kuid mina seda ei põhjustanud.”

„Jumala pärast, Miles, ma ei arvanud ju päriselt, et…”

„Aga,” tõstis tema nõbu häält, et temast üle rääkida, „kõik tõendid, mis seda tõestavad, on nüüd nii salastatud kui üldse võimalik. Sellest järeldub, et kui minu vastu peaks esitatama selliseid süüdistusi, ei saa ma tõendeid ega tunnistusi avalikkuse ette tuua, et need ümber lükata. Mõtle üks silmapilk tagajärgede üle, ole nii kena. Eriti sellele, kuidas asi paistaks juhul, kui… minu pingutused Jekaterini juures peaksid vilja kandma.”

Vaikima sunnitud Ivan imes hetke keelt. Siis ta elavnes. „Aga… Gregoril on ju tõenditele ligipääs. Kes temaga vaidlema hakkaks? Gregor saab su süütuks kuulutada.”

„Minu kasuvennast keiser, kes määras mu Audiitoriks teenena minu isale? Vähemalt nii kõik ju räägivad.”

Ivan niheles kohmetult. Nii et see oli siis ka Milesi kõrvu jõudnud. „Olulised inimesed teavad, et see pole tõsi. Kust sa kõiki neid jutte õigupoolest kuuled, Miles?”

Kuiv õlakehitus ja väike käeviibe olid ainsaks vastuseks. Viimasel ajal hakkas Miles kõhedusttekitavalt poliitiliseks muutuma. Keisririigi poliitikasse sekkumisest oli Ivan aga huvitatud pisut vähem kui plasmakaare surumisest vastu meelekohta ja päästikule vajutamisest. Ta ei pistnud küll kisades jooksu, kui poliitikast pungil teemad üles kerkisid – see oleks liiga palju tähelepanu äratanud. Palju kavalam oli aeglaselt ja muretult minema lonkida. Milesil aga… maniakaalsel Milesil oli ehk tõesti niipalju külma verd, et poliitikas karjääri teha. Kääbuse iseloomus oli alati olnud väike enesetapjalik joon. Peaasi, et mina pääsen, poiss.

Miles, kes oli asunud oma poolsaapaid uurima, tõstis pea. „Ma tean, et mul pole mingit õigust sinult mitte vähematki nõuda, Ivan. Ma olen sulle… läinud sügiseste sündmuste eest veel võlgu. Ja kümne muu korra eest, kui sa minu naha päästsid, või seda vähemalt üritasid. Ma võin ainult paluda. Palun. Mulle ei anta palju võimalusi ja praegune on minu jaoks kõige tähtsam asi maailmas.” Kõver naeratus.

Võtku pagan seda naeratust. Kas on Ivani süü, et tema sündis kahjustusteta, nõbu aga sandina? Ei, põrgutki! See oli see neetud sassis poliitika, mis oli Milesi keha nässu keeranud, ja võiks arvata, et ta võtab sellest õppust, aga ei! Elu oli näidanud, et isegi kildgranaadid ei suuda seda väikest hüperaktiivset raipenahka peatada. Nende kordade vahel, kui ta tekitas soovi ta paljaste kätega ära kägistada, oskas ta panna sind tundma niisugust uhkust tema üle, et hakka või nutma. Vähemalt oli Ivan hoolega vaadanud, et keegi tema nägu ei näeks, kui ta Talvepidustuste ajal Krahvide Kogu saalist vaatas, kuidas Miles andis Barrayari kõrgkihi täieliku kollektsiooni ees kogu oma hirmutava pingsusega Audiitori-vande. Nii pisike, nii lõhutud, nii närvidelekäiv. Nii kiirgav. Anna inimestele valgus – ja nad lähevad selle järel ükskõik kuhu. Kas Miles ise teadis, kui ohtlik ta on?

Ja see väike paranoik uskus tõsimeeli, et Ivanil on võluvõime ahvatleda Milesi kõrvalt kõik naised, keda ta väga ihkab. Selline hirm oli Ivanile meelitavam, kui ta kunagi välja näitab. Kuid Milesil oli nii vähe asju, mis teda alandlikumaks tegid, et tundus peaaegu patt see talt ära võtta. Kindlasti mõjuks see tema hingele halvasti.

„Olgu pealegi,” ohkas Ivan. „Kuid pea meeles, ma annan sulle ainult esimesena võimaluse. Ma arvan, et kui ta käsib sul lesta tõmmata, peaks minul olema samapalju õigust järjekorras järgmine olla kui igal teisel sellil.”

Miles lõdvestus pisut. „Muud ma ei palugi.” Siis tõmbus ta jälle pingule. „Aga ma tahan sinu kui Vorpatrili sõna.”

„Minu kui Vorpatrili sõna selle peale,” andis Ivan pärast väga pikka viivu vastumeelselt järele.

Miles rahunes täiesti ja paistis palju rõõmsam. Mõneminutisele hootisele jutuajamisele leedi Alysi planeerimiskohtumise kavast järgnes proua Vorsoissoni mitmesuguste vooruste üleslugemine. Ivan jõudis otsusele, et kui on üldse midagi, mis on veel hullem nõo ennetava armukadeduse talumisest, siis on selleks tema romantiliselt lootusrikka lällutamise kuulamine. Oli selge, et täna pärastlõunal pole Vorkosigani Maja leedi Alysi eest redutamiseks hea paik, ja see pole seda ka paljudel tulevatel pärastlõunatel, nagu Ivan kahtlustas. Miles polnud huvitatud isegi natukesest lõõgastavast joomisest ja kui ta hakkas Ivanile tutvustama oma uusi rohkeid aiakavandeid, tõi Ivan ettekäändeks töökohustused ja pages.

Eestrepist alla minnes koitis Ivanile, et Miles oli ta jälle ümber sõrme keeranud. Ta oli saanud täpselt seda, mida tahtis, ja Ivan ei saanud päriselt arugi, kuidas see oli juhtunud. Ivanil polnud olnud vähimatki kavatsust selles asjas oma nime juures sõna anda. Juba jutu viimine sellele oli üsna solvav, kui teatud nurga alt vaadata. Ivan kortsutas pahaselt kulmu.

Siin oli kõik valesti. Kui see Jekaterin on tõesti nii tore naisterahvas, on ta ära teeninud mehe, kes on valmis tema nimel vaeva nägema. Ja kui lese armastus Milesi vastu tuleb proovile panna, on kindlasti parem teha seda varem, mitte hiljem. Milesil pole mingit mõõdutunnet, ta ei mõista, millal on õige aeg lõpetada ja tal pole ka mingit… mingit enesealalhoiuinstinkti. Kui laastava mõjuga see oleks, kui Jekaterin peaks otsustama ta eemale tõugata! See oleks nagu jäävanniteraapia kordamine. Järgmisel korral peaksin ma tema pead kauem vee all hoidma. Ma lasksin tal liiga vara pinnale tulla, selles viga oligi…

See oleks peaaegu teene kogu üldsusele, kui lese ees lehvitataks ka teisi võimalusi, enne kui Miles tema pea sassi ajab nagu kõigil teistelgi. Aga… Miles oli Ivanilt täiesti halastamatu sihikindlusega ausõna välja pigistanud. Selle talt põhimõtteliselt välja pressinud, aga väljapressitud vanne pole mingi vanne.

Lahendus dilemmast möödapääsemiseks tuli Ivanile pähe kahe trepiastme vahel – ta torutas huuli ja vilistas vaikselt. See plaan oli peaaegu… milesilik. Kosmiline õiglus, millega pakutakse kääbusele kausitäis tema enda retsepti järgi kokkukeedetud suppi. Kui Pym ta eesuksest välja laskis, oli Ivani näol jälle naeratus.