Читать книгу Kodune sõda - Lois McMaster Bujold - Страница 5

Kareen Koudelka nihutas end elevalt orbitaalsüstiku aknapoolsele istmele ja surus nina vastu illuminaatorit. Praegu nägi ta ainult ümberistumisjaama ja selle tähist tausta. Pärast lõputuid minuteid andsid tuttavad kolksatused ja nõksatused märku, et nad on kosmosejaamast eraldunud, ja laev pöördus jaamast eemale. Süstik hakkas laskuma ning Barrayari öö ja päeva vahelise joone põnevalt mitmevärviline kaar libises pilgu eest mööda. Põhjamandri läänepoolne kolmveerand hõõgus alles pärastlõunavalguses. Paistsid mered. Jälle kodus, peaaegu aasta järel. Kareen naaldus istme seljatoele ja uuris oma segaseid tundeid.

Ta kahetses, et Marki seal pole ja nad ei saa tähelepanekuid võrrelda. Ja kuidas saavad arusaamade ebakõlaga hakkama sellised inimesed nagu Miles, kes on käinud planeedilt ära oma viiskümmend korda? Miles oli samuti ülikooliajal ühe aasta Beeta Koloonial olnud, veel nooremana kui Kareen praegu. Kareen mõistis, et nüüd oleks tal Milesilt palju rohkem küsida, kui ta selleks ainult julguse kokku võtaks.

Niisiis ongi Miles Vorkosigan nüüd Keiserlik Audiitor. Raske oli kujutleda, et ta on üks neist kuivadest tegelastest. Mark oli kulutanud uudist kuuldes märkimisväärse hulga närvilisi vaimukusi, enne kui suunatud kiirega õnnitlussõnumi saatis, kuid samas oli Markil Milesiga Mingi Asi. Mingi asi ei kuulu küll psühholoogiateaduse tunnustatud terminite hulka, nagu Marki terapeut Kareenile ütles, lõbus tuluke silmis, kuid samas ei leidu ilmselt väljendit, mis oleks selle… Asja keerukuse kirjeldamiseks piisavalt kõikehõlmav ja paindlik.

Kareeni käsi libises inventuuri tehes allapoole, sikutas pluusi ja silus pükse. Kirev rõivasegu – Komarri stiilis püksid, Barrayari lühike jakk, Escobarilt pärit süntasiidist pluus – ei jahmata tema perekonda. Kareen tõmbas tuhkblondi loki sirgeks ja kõõritas seda vaadata. Tema juuksed olid kasvanud peaaegu sama pikaks ja olid peaaegu samasuguses soengus kui siis, kui ta Barrayarilt lahkus. Jah, kõik olulised muutused olid seespool, ainult tema teada – ta võib need avaldada või ka mitte, siis, kui talle endale sobib, nii nagu tundub õige ja turvaline. Turvaline? küsis ta endalt hämmeldunult. Ta laseb Marki paranoiadel endale külge hakata. Aga ikkagi…

Vastumeelse kulmukortsutusega tõmbas Kareen kõrvadest Beeta kõrvarõngad ja pistis jakitaskusse. Mamps oli piisavalt kaua Cordeliaga koos olnud, võib-olla ta saab aru, mida need Beetal tähendavad. Sellised kõrvarõngad ütlesid: Jah, ma olen rasestumisvastaste vahenditega kaitstud täiskasvanu, kes vastutab oma tegude eest, kuid praegu olen ma kaheinimesesuhtes, nii et palun ära hakka meile mõlemale piinlikkust valmistama ja küsima. Paari metallikeeru sisse oli peidetud päris keeruline sõnum ja beetalastel oli veel kümneid teisi kõrvarõngavariante, mis andsid edasi teisi nüansse – Kareen oli paar neist ka läbi teinud. Rasestumisvastane implantaat, mille olemasolu kõrvarõngad kuulutasid, võib praegu vaikselt ja salajas temaga kaasa tulla, see on ainult Kareeni enese asi.

Kareen võrdles mõttes põgusalt Beeta kõrvarõngaid samalaadsete ühiskondlike signaalidega teistes kultuurides: laulatussõrmusega, teatud riietusesemete või peakatete või looride või habemete või tätoveeringutega. Kõiki selliseid märke on võimalik ignoreerida, nagu teevad näiteks kaaslast petvad abieluinimesed, kelle käitumine on vastuolus avalikkusele kuulutamisega, et nad on monogaamsed, kuid tundus küll, et beetalased oskavad oma märkidest väga hästi kinni pidada. Muidugi oli neil ka väga palju valikuid. Vale signaali andva märgi kandmist peeti nende ühiskonnas väga pahaks. See keerab meie, ülejäänute jaoks kõik nässu, seletas Kareenile kunagi üks beetalane. Kogu mõte ongi ju selles, et veidratele äraarvamismängudele lõpp teha. Beetalaste ausust pidi lihtsalt imetlema. Pole ime, et nad reaalteadustes nii tugevad on. Kokkuvõttes jõudis Kareen järeldusele, oli Beetal sündinud teinekord hirmutavalt mõistliku krahvinna Cordelia Vorkosigani juures nii mõndagi, mida ta nüüd enda arvates palju paremini mõistab. Kuid tädi Cordeliaga saaks rääkida alles siis, kui ta tuleb tagasi Barrayarile, natuke enne keisri pulmi, mis toimuvad Kesksuvepühade ajal, oijah.

Kui all ilmus nähtavale Vorbarr Sultana, heitis Kareen ihulikud kõhklused järsult kõrvale. Oli õhtu ja imekaunis päikeseloojang maalis pilvi, kui süstik läbis laskudes viimase teelõigu. Linnatuled hämaruses muutsid planeedimaastiku maagiliseks. Kareen nägi juba kalleid, tuttavaid kohti, looklevat jõge, tõelist jõge pärast aastat aega neid armetuid purskkaeve, mida beetalased oma maa-aluses maailmas püstitavad, kuulsaid sildu – Kareeni mõtteist virdas läbi rahvalaul neljas keeles –, peamisi monorelsiliine… siis tuli maandumise sihin ja mootorite viimane vingumine, kuni süstik jaamas päriselt seisma jäi. Kodu, kodu, ma olen kodus! Kareen suutis end hädavaevu tagasi hoida, et mitte tormata ummisjalu üle kõigi nende aeglaste vanade inimeste kehade, kes temast eespool olid. Kuid viimaks oli ta rambitorust ning viimasest tunnelite ja koridoride rägastikust läbi saanud. Kas nad ootavad? Kas kõik on siin?

Nad ei valmistanud talle pettumust. Kõik olid seal, viimane kui üks, seisid omaette väikese rühmana, olles vallutanud parima koha väljapääsule kõige lähemate sammaste juures: mamps, kes pigistas käes hiiglasuurt lillebuketti, ja Olivia, kes hoidis lehvivate vikerkaarevärviliste paeltega kaunistatud suurt silti kirjaga „TERE TULEMAST KOJU, KAREEN!”, ja Martya, kes hakkas ühe koha peal hüppama, kui Kareeni nägi, ja Delia, kes paistis väga rahulik ja täiskasvanu, ja paps ise, kellel oli päevatööst peakorteris ikka veel seljas keiserliku sõjaväe roheline igapäevamunder ja kes toetus kepile, lai naeratus näol. Grupikallistus oli täpselt selline, nagu Kareeni koduigatsusest valutav süda oli ette kujutanud, silt painutati ära ja lilled litsuti puruks. Olivia itsitas ja Martya kiljus ja isegi paps pühkis silmist vett. Möödakäijad vaatasid neid pikalt, meessoost möödakäijad vaatasid aga pikalt ja igatsevalt ning põrkasid alatihti vastu seina. Kommodoor Koudelka ainult blondiinidest koosnev erirühm, nagu peakorteri nooremohvitserid naljatlesid… Kareen mõistatas, kas Martya ja Olivia piinavad neid ikka veel sihilikult. Vaesed poisid üritasid kogu aeg alla anda, kuid seni polnud vange võtnud keegi õdedest peale Delia, kes oli nähtavasti Talvepidustustel alistanud Milesi komarrlasest sõbra – kes oli pealegi lausa Julgeolekuteenistuse kommodoor. Kareen ei jõudnud ära oodata, millal ta koju jõuab ja kõiki kihluse üksikasju kuuleb.

Kõik rääkisid üheaegselt peale isa, kes oli juba aastaid tagasi käega löönud ja kuulas nüüd ainult heatahtlikult, ning nad suundusid karjas Kareeni pagasit võtma ja terramobiili juurde. Nähtavasti olid paps ja mamps võtnud selleks puhuks laenuks lord Vorkosigani suure auto ja ka selle juhi Pymi, et kõik tagumisse salongi ära mahuksid. Pym võttis Kareeni vastu südamliku tervitusega oma isanda ja iseenda poolt, kuhjas tema tagasihoidlikud kompsud enda kõrvale ja nad asusidki teele.

„Mina mõtlesin, et kui sa koju tuled, on sul seljas selline Beeta sarong, mis ülemise poole paljaks jätab,” narritas Martya, kui terramobiil juba süstikujaamast välja sõitis ja linna poole suundus.

„Ma mõtlesin sellele.” Kareen peitis naeratuse lillesülemi sisse. „Siin pole lihtsalt nii soe.”

„Ega sa ei taha öelda, et seal sa kandsidki sellist?”

Enne kui Kareen oleks olnud sunnitud kas vastama või vastamisest kõrvale põiklema, tegi õnneks Olivia suu lahti: „Kui ma nägin lord Vorkosigani autot, arvasin ma, et võib-olla tuli lord Mark ka ikkagi sinuga koos, aga mamps ütles, et ei. Kas tema ei tulegi pulmade ajaks Barrayarile?”

„Muidugi tuleb. Ta sõitis Beeta Koloonialt välja isegi minust varem, aga ta tegi Escobaril peatuse, et…” Kareen ebales „… et seal mõningaid äriasju ajada.” Tegelikult oli Mark läinud endale manguma kaalualandamisrohtusid, tugevamaid kui need, mida tema beetalasest terapeut talle välja kirjutaks, ühest kliinikust, mida pidasid Jacksonilt põgenenud arstid ja kus Markil oli finantsosalus. Kahtlemata kontrollib ta samaaegselt ka kliiniku ärilist tervist, nii et see polnud päris vale.

Selle kaheldava valiku pärast oleks Kareenil ja Markil peaaegu olnud nende esimene tõeline tüli, kuid Kareen mõistis, et tegu ongi tõesti mehe valikuga. Probleemid oma keha valitsemisega olid lähedal Marki kõige sügavamatele muredele ja Kareenil hakkas välja kujunema vaist – see oli üsnagi tõelise mõistmise moodi, isegi kui ennast mitte kiita –, millal ta saab Marki tema enda heaolu silmas pidades tagant õhutada. Ja millal ta peab lihtsalt ootama ja laskma Markil Markiga maadelda. Vaatamine ja kuulamine, kuidas terapeut Marki juhendas, oli olnud omamoodi hirmutav privileeg ja kaasategemine osalises paranemises, milleni Mark nüüd jõudma hakkas, ergastav kogemus. Seda oli olnud ka mõistmine, et armastusel on rohkem külgi kui hullumeelne iha läheduse järele – näiteks usalduslikkus. Või kannatlikkus. Ja paradoksaalsel kombel ning mis oli Marki puhul kõige olulisem – teatud jahe ja eemalolev iseseisvus. Sellest arusaamiseks oli Kareenil läinud mitu kuud. Ta ei kavatsenud hakata seda oma lärmakale, nöökavale, armastavale perekonnale terramobiili tagaistmel selgitama.

„Te olete saanud headeks sõpradeks…” Ema hääl kustus õhutavalt.

„Markil oli head sõpra vaja.” Hädasti.

„Seda küll, aga kas ta on sinu peigmees?” Martyal ei olnud delikaatsuse jaoks kannatlikkust, tema eelistas selgust.

„Läinud aastal, kui ta siin käis, tundus ta olevat sinusse armunud,” märkis Delia. „Ja te olete temaga terve aasta Beeta Koloonial ringi joosta saanud. Kas ta on aeglase päästikuga?”

Olivia lisas: „Ilmselt on ta piisavalt arukas, et olla huvitav – sest noh, ta on ju Milesi kaksikvend, nii et ta peab arukas olema –, aga minu meelest oli ta natuke jube.”

Kareen tõmbus jäigemaks. Kui sina oleksid kloonitud orjaks ja kui terroristid oleksid sind kasvatanud mõrvariks, treeninud sind meetoditega, mis sisuliselt on võrdsed kehalise ja vaimse piinamisega, ning sa oleksid pidanud kellegi tapma, et sellest pääseda, paistaksid ka sina tõenäoliselt natuke jube. Kui sa pole just tõmblev inimvare. Mark ei olnud inimvare, temas oli rohkem jõudu. Mark ehitas ennast uuesti üles jõupingutustega, mis polnud selle pärast sugugi vähem kangelaslikud, et need jäid välisele vaatlejale suurelt jaolt nähtamatuks. Kareen kujutas ette, kuidas üritab seda Oliviale ja Martyale seletada, ning lõi kohe käega. Delia… ei, isegi Deliale mitte. Kareenil tasub ainult mainida Marki nelja poolautonoomset alamisiksust, kellest igaühel on oma hüüdnimi, et jutuajamine pöördumatult allamäge läheks. Jutustamine lummavalt põnevast moodusest, kuidas nad kõik koostööd teevad, et Marki isiksuse habrast struktuuri toetada, ei rõõmustaks tohutult barraiarite perekonda, kes üritasid ilmselt uurida, kas nad saavad endale vastuvõetava sugulase.

„Rahu, tüdrukud,” pistis paps, kes naeratas terramobiilisalongi hämaruses, ja teenis ära Kareeni tänu. Kuid siis lisas ta: „Aga kui meil on Vorkosiganite hulgast sugulasi oodata, tahaksin ma väikest hoiatust, et vapustuseks valmis olla. Milesi olen ma tundnud terve elu. Mark… on iseküsimus.”

Kas nad ei kujuta mehele Kareeni elus ette mingit muud rolli peale potentsiaalse abikaasa? Kareen polnud kaugeltki kindel, et Mark oleks potentsiaalne abikaasa. Ta pingutas alles kõigest hingest, et tal oleks võimalik saada inimeseks. Beeta Koloonial oli kõik paistnud nii selge. Nüüd Kareen peaaegu tundis, kuidas tema ümber kerkib hägune kahtlus. Nüüd ta rõõmustas, et oli kõrvarõngad ikkagi ära võtnud. „Et see juhtuks, seda ma küll ei usu,” ütles ta ausalt.

„Aa.” Isa vajus ilmse kergendusega vastu istme seljatuge.

„Kas Mark läks Beeta Koloonial tõesti tohutult paksuks?” küsis Olivia elavalt. „Mina arvasin, et tema beetalasest terapeut ei lase tal paksuks minna. Ma arvasin, et nad teevad sellised asjad korda. Sest noh, ta oli ju paks juba siis, kui siit ära sõitis.”

Kareen surus alla soovi juukseid katkuda, kõige parem – Olivia juukseid. „Kust sa seda kuulsid?”

„Mamps ütles, et leedi Cordelia ütles, et tema ema ütles,” luges Olivia kuulujutuahela lülid üles, „kui tädi Cordelia Talvepidustuste ajal Gregori kihluse pärast siin käis.”

Marki vanaema oli olnud mõlemale segaduses barraiari üliõpilasele läinud aasta jooksul hea beeta vanaema. Kareen teadis varemgi, et ta on oma murelikule tütrele infoallikaks selle kummalise kloonpoja kohta avameelsusega, mis on võimalik ainult kahe beetalase vahel – vanatädi Naismith rääkis tihti sõnumitest, mida oli saatnud või saanud, ning andis edasi uudiseid ja tervitusi. Võimalus, et tädi Cordelia räägib mampsiga, ei olnud Kareenile aga seni pähegi tulnud, nagu ta nüüd taipas. Tädi Cordelia oli ju kogu viimase aja olnud Sergyaril, mamps aga siin… Kareen avastas, et arvestab palavikuliselt päevi, võrdleb kahe planeedi kalendreid. Kas tema ja Mark olid Talvepidustuste ajal, kui Vorkosiganid viimati Barrayaril käisid, juba koos? Ei, huhh. Mida iganes tädi Cordelia praegu teabki, tollal ta seda ei teadnud.

„Mina mõtlesin, et beetalased saavad käänata inimese ajukeemiat igas suunas, kuhu ainult tahavad,” lausus Martya. „Kas nad ei saa Marki lihtsalt normaalseks teha nagu naksti? Miks see nii kaua aega võtab?”

„Selles asi ongi,” ütles Kareen. „Suurema osa Marki elust on keegi teine tema keha ja vaimu jõhkralt väntsutanud. Tal on vaja aega, et saada aru, kes ta on siis, kui keegi teda väljastpoolt mingit jama täis ei pumpa. Aega, et mingi alus paika saada, nagu tema terapeut ütleb. Rohtude vastu on tal isiklik vaen.” Kuid nähtavasti pole tal midagi nende rohtude vastu, mida ta saab põgenenud jacksonlastelt. „Kui ta on valmis… ah, jätame selle.”

„Kas teraapia abil tehti siis üldse mingeid edusamme?” küsis mamps kahtlevalt.

„Oh, muidugi, palju,” vastas Kareen, rõõmustades, et saab viimaks ometi Marki kohta midagi ühemõtteliselt positiivset öelda.

„Milliseid?” küsis hämmeldunud ema.

Kareen kujutas ette, kuidas ta hakkab vatrama: Noh, ta on saanud täielikult üle piinamistega tekitatud impotentsusest ja ta on õpetatud olema õrn ja tähelepanelik armastaja. Terapeut ütleb, et on Marki üle kohutavalt uhke, Noor Ja Roheline on aga lausa ekstaasis. Õgard oleks mõistlik gurmaan, kui ta poleks moodustanud liitu Ulgujaga ega peaks tema vajadusi täitma, ja see olin mina, kes sai aru, et just sellepärast tal niisugused söömishood peal käivadki. Marki terapeut kiitis mind selle tähelepaneku ja nutikuse eest, mattis mu kataloogide alla, mis tutvustavad viit eri Beeta terapeutide koolitusprogrammi, ja ütles, et aitab mul stipendiumi hankida, kui ma peaksin huvitatud olema. Mida Tapjaga teha, seda ta veel täpselt ei tea, kuid mind Tapja ei häirigi. Minule käib vastukarva Ulguja. Ja need ongi ühe aasta edusammud. Õigus muidugi, kogu selle isikliku elu pinge ja pingutuste kõrval on Mark püsinud oma mõjukas majanduskoolis esimeste õppurite seas, kas see läheb kellelegi korda? „Seda on üsna keeruline seletada,” sai ta lõpuks suust.

Aeg on teemat vahetada. Kindlasti leidub keegi teine, kelle armuelu saaks avalikult lahata. „Delia! Kas sinu komarrist kommodoor tunneb Gregori kihlatut? Kas sa oled temaga juba kohtunud?”

Delia muutus erksamaks. „Jah, Duv tundis Laysat juba Komarril. Neil oli ühiseid, ee… akadeemilisi huvisid.”

Martya pistis vahele: „Ta on armas, lühike ja trullakas. Tal on kõige rabavamad sinirohelised silmad ja ta toob moodi polsterdatud rinnahoidjad. Sinul pole vaja muretseda. Kas sa oled aasta jooksul juurde võtnud?”

„Me kõik oleme Laysaga kohtunud,” sekkus mamps, enne kui teema oleks saanud salvavaks areneda. „Ta tundub väga tore. Väga arukas.”

„Jah,” nõustus Delia ja heitis Martyale hukkamõistva pilgu. „Duv ja mina loodame, et Gregor ei raiska teda avalike suhete peale, kuigi natuke peab ta muidugi nendega ka tegelema. Tal on Komarrilt majandusharidus. Duv ütleb, et ta võiks juhtida valitsuskomisjone, kui tal ainult lastaks. Vähemalt ei saa vanad Vorid teda kõrvale lükata, et ta ainult sugumäraks jääks. Gregor ja Laysa on vaikselt juba teada andnud, et neil on kavas laste saamiseks tehisemakat kasutada.”

„Kas ülitraditsionalistidelt on selles osas mingeid vastuväiteid kuulda?” küsis Kareen.

„Gregor ütles, et kui on, siis saadab ta nad leedi Cordeliaga vaidlema.” Martya itsitas. „Kui nad julgevad.”

„Kui nad peaksid üritama, teeb Cordelia nad maatasa,” lausus paps lõbusalt. „Ja nad teavad, et ta saab sellega hakkama. Lisaks võime meie ka alati appi tulla ja tuua Kareeni ja Olivia tõestuseks, et tehisemakas annab suurepäraseid tulemusi.”

Kareen muigas laialt. Olivia naeratas ebalevamalt. Selle galaktilise tehnoloogia saabumist tähistasid tõesti muutused ka nende enda perekonnas – Koudelkad olid olnud ühed esimesed, kes riskisid oma kahe noorema tütre juures uut rasedusmeetodit katsetada. Kui sind esitletakse igaühele nagu mõnda suurepärast põllumajanduseksponaati krahvkonna laadal, muutub see mõne aja pärast närivalt tüütuks, kuid Kareen uskus, et see on üldsuse hüvanguks vajalik. Viimasel ajal tuli seda aina harvem ette, sest vähemalt linnades ja nende seas, kes said seda endale lubada, oli tehnoloogia palju laiemalt levinud. Esimest korda mõistatas Kareen, kuidas kehast sündinud sõsarad Delia ja Martya sellesse suhtuvad.

„Mida komarrlased Gregori ja Laysa abielust arvavad, kas sinu Duv on seda ka öelnud?” küsis Kareen Delialt.

„Suhtumine võib olla nii ja teisiti, aga mida vallutatud planeedilt oodatagi? Keisrikojal on muidugi plaanis selles asjas kogu positiivne propaganda mängu panna. Kuni selleni välja, et pulma korratakse Komarril Komarri kommete järgi – vaesed Gregor ja Laysa. Praegusest hetkest teise tseremooniani on Julgeolekus kõik puhkused tühistatud ja see tähendab, et minu ja Duvi pulmaplaanid peavad niikaua ootama.” Delia ohkas südamest. „Noh, mulle meeldikski, et mulle kuuluks Duvi täielik tähelepanu, kui see lõpuks võimalik on. Ta pingutab, et uuel ametikohal hakkama saada, ja kuna ta on esimene komarrlane, kes Komarri asjade osakonda juhib, teab ta, et kõik pilgud keisririigis on temal. Eriti kui midagi peaks viltu minema.” Delia krimpsutas nägu. „Kui maatasa tegemine juba jutuks tuli…”

Läinud aastaga oli Delia muutunud. Viimati, kui ta keiserlikest üritustest rääkis, keerles jutuajamine selle ümber, mida selga panna – kuigi Koudelkadele sobivate värvide leidmine oligi paras proovikivi. Kareenile tundus, et see Duv Galeni võib talle meeldima hakata. Õemees, hmm. See oli mõiste, mis vajas harjumist.

Siis aga pöördus terramobiil ümber viimase nurga ja Kareeni pilgu ette kerkis kodumaja. Koudelkade residents oli kvartali viimane, ruumikas, kolmekorruseline ja ahne akendeportsjoniga maja, millest avanes vaade poolkuukujulisele pargile, täpselt pealinna keskel ja vähem kui poole tosina kvartali kaugusel Vorkosigani Majast endast. Noorpaar oli ostnud maja kahekümne viie aasta eest, kui paps oli asevalitseja isiklik adjutant ja Deliat ootav mamps lahkus Julgeolekust, kus ta oli töötanud Gregori ja tema kasuema leedi Cordelia ihukaitsjana. Kareen ei osanud ligikaudseltki arvutada, kui palju on maja väärtus pärast seda tõusnud, kuid ta oli kindel, et Mark saaks sellega hakkama. Puhtalt akadeemiline harjutus – kes suudaks vana kallist maja müüa, kuigi ta on logisev? Rõõmust pöörasena hüppas Kareen autost välja.

Oli juba hiline õhtu, kui Kareenil tekkis võimalus vanematega omavahel rääkida. Kõigepealt tuli asjad lahti pakkida, kingid laiali jagada, siis aga vabastada oma tuba kolalaadungist, mille õed olid tema äraolekul julmalt sinna heitnud. Siis tuli suur perekondlik õhtusöök, kuhu olid kutsutud ka kõik kolm Kareeni parimat sõbrannat vanadest aegadest. Kõik muudkui rääkisid ja rääkisid, välja arvatud muidugi paps, kes rüüpas väikeste lonksukestega veini ja paistis kaheksa naise seltsis õhtusöögilauas istudes väga rahulolev. Kogu maskeeriva jutuvada taustal mõistis Kareen vähehaaval, et asjad, mis on talle kõige teravamalt olulised, peidab ta enda sisse ja mässib vaikusse. Tunne oli väga kummaline.

Nüüd seadsid kõik end juba magama ning Kareen kükitas vanemate toas voodi serval. Mamps sooritas isomeetrilisi harjutusi, nagu ta oli teinud igal õhtul nii kaua, kui Kareen mäletas. Pärast kaht kehasünnitust ja nii paljusid aastaid oli tema lihastoonus endiselt nagu sportlasel. Paps lonkas läbi toa, pani mõõgakepi voodi najale, istus kohmakalt ja jäi mampsi vaatama, kerge naeratus suul. Tema juuksed olid nüüd juba täiesti hallid, nagu Kareen tähele pani, mampsi palmitsetud lakk oli veel säilitanud ilma kosmeetilise abita oma pruunikasblondi tooni, kuid ka tema juuksed hakkasid hõbedast läiget omandama. Papsi kohmakad käed asusid poolsaapaid ära võtma. Kareeni pilgul oli kohanemisega raskusi. Viie- ja kuuekümne vahel olevad barraiarid nägid välja nagu seitsme- ja kaheksakümne või isegi kaheksa- ja üheksakümne vahel olevad beetalased, Kareeni vanemad olid aga nooruses näinud karmi elu, sõda ja sõjaväeteenistust. Kareen köhatas.

„Järgmise aasta osas…” alustas ta reipa naeratusega, „… ma mõtlen kooli.”

„Sul on ikka kavas krahvkonna ülikooli minna, eks ole?” küsis mamps, kergitas end laetalade külge kinnitatud torul rippudes, kuni lõug ulatus üle toru, tõstis siis jalad horisontaalseks ja hoidis neid, lugedes mõttes kümneni. „Me ei hoidnud sulle galaktilise hariduse võimaldamiseks markasid kokku mitte selleks, et sa selle pooleli jätaksid. See murraks meie südame.”

„Muidugi, ma tahan edasi õppida. Ma tahan tagasi Beeta Kolooniale minna.” Nii, see on nüüd öeldud.

Põgus vaikus. Seejärel papsi suust, kaeblikult: „Aga sa jõudsid alles koju, kullake.”

„Ja ma tahtsingi koju tulla,” kinnitas Kareen. „Ma tahtsin teid kõiki näha. Ma mõtlesin lihtsalt… ei ole ju liiga vara hakata plaane tegema. Ma ju tean, et see on suur asi.”

„Pole liiga vara hakata meid töötlema?” Paps kergitas kulmu.