Читать книгу Saatuslik merereis - Lone Theils - Страница 8

Louisega oli ta sattunud juttu ajama juba ajakirjanduskooli sisseastumiseksamil. Midagi selles hapra kehaehitusega tüdrukus, kel olid masinaga lõigatud juuksed ja ripnevad kõrvarõngad, oli Norat pausi ajal köitnud. Kui nad omavahel rääkima hakkasid, selgus peagi, et neil oli ühesugune kuiv huumorimeel ja et Louisel ei olnud meeles sel eksamirohkel päeval kaasa võtta ei raha ega süüa.

Pärast kõrvalepõiget paari alternatiivsesse põrandaalusesse ajakirja oli Louise kõigi üllatuseks jõudnud Taani rahvusringhäälingusse, DRi, kus ta oli uudistetoimetuse kardetud ja austatud koordinaator. Allikad, kes olid kurikuulsad teleesinemistest keeldujad, ei suutnud mingil põhjusel Louisele kunagi lõplikult ei öelda. Kui keegi üldse suutis midagi korda ajada, siis nimelt Louise.

Nora tuli rongilt maha, läks peasissekäigu juurde ja ütles vastuvõtus oma nime. Kolm minutit hiljem tormas laialt naeratav Louise trepist alla, paberikuhi kaenla alla.

„Hei, kaunitar! Tore sind näha,” ütles ta ja vaatas ühtaegu käekella.

„Meil on kakskümmend viis minutit, siis pean ma tagasi olema. Ma ootan Bertil Braski inimestelt telefonikõnet,” ütles ta, viidates hiljaaegu maine kaotanud firmajuhile, kes oli ühe ettevõtte põhja lasknud.

„Kas ta tõesti tuleb telesse esinema?” küsis Nora jahmunult.

„Nad mõtlevad sellele ja mulle sellest piisab,” ütles Louise optimistlikult.

Nad läksid sööklasse.

„Kuidas Tobiasega läheb?” küsis Nora, kui nad olid lauda istunud.

Louise krimpsutas nägu. „Ta on juba hakanud leeriminekust rääkima, see on järgmisel aastal. Ega ma ei tea, mis juhtus. Üks hetk oli mul väike armas naerulohukestega poiss ja nüüd käib minu majas ringi torssis teismeline, kellel oleks valged iPodi kõrvaklapid nagu keha külge kinni õmmeldud. Kui ta muidugi üldse kodus on.”

Seitsmeteistkümneaastaselt oli Louise mingi Briti ansambli bassistist rasedaks jäänud. Bassisti ei näinud ta enam kunagi, ent üheksa kuud pärast bändi võidukat hüvastijätukontserti Taanis tuli ilmale Tobias. Kuidagimoodi oli Louise suutnud kõigega toime tulla stipendiumi toel, ilma et tema pahased vanemad Thys kuigivõrd aitama oleks pidanud.

Nad rääkisid meestest. Ülemustest ja sellest, kuidas ilmsesti lõputud kokkuhoiutuhinad olid tabanud paljusid endisi kolleege, nii ajalehtoimetustes kui ka raadios ja televisioonis. Kui Louise võttis viimase veesõõmu ja hakkas toolilt tõusma, tuli Norale uuesti meelde kotis põletav foto.

„Muide, kas sa saaksid mind ühe asjaga aidata. Ma tahaksin ühte möödunud aasta saadet vaadata. „Lahendamata”.”

Louise tõusis, võttis kandiku ja liikus nõudekäru poole.

„No problem. Nad on mulle arhiivis teene võlgu. Ma helistan kohe sinna.”

Louise võttis mobiili välja ja rääkis asja kokku.

„Küsi Susannet,” ütles ta.

Keset hüvastijätuembust helises telefon uuesti.

„Jah. Kuulen,” ütles Louise oma ametliku häälega.

Ta lehvitas Norale ja tegi huultega „Bertil Brask”.

Nora läks siltide järgi ja jõudis lõpuks arhiivi, kus leti taga valvas naeratav, priskevõitu ja hallipäine kanaarikollases särgis naine.

„Kas sina oled Susanne?”

Naine noogutas. „Ja sind saatis mu sõbranna Louise? Millega ma saan aidata?”

Nora seletas, mida otsib, ja Susanne klõbistas arvutil.

Ei läinud kümmet sekunditki, kui ta juba sisestusklahvi vajutas.

„Olemas. „Lahendamata”, eelmise aasta 5. aprill,” ütles ta ja kirjutas paberitükile pika numbri.

„Oota siin,” käskis Susanne, enne kui kontoritoolist tõusis ning läks Norast mööda ukse juurde, kus oli vaja läbi kaardilugeja tõmmata ID-kaart, mis tal nööriga kaelas rippus.

Nora istus toolile ja vahtis ringi selles moodsas ruumis, kust oleks otsekui iga inimlikkuse märk tolmuimejaga süstemaatiliselt ära imetud. Igal pool olid teravad nurgad ja klaaspinnad.

Ta võpatas, kui uks jälle lahti läks ja Susanne sisse tuli, käes suur hall kassett.

„Palun. Sa ei tohi seda siit välja viia, aga sa võid seal istuda,” ütles ta ja näitas ukse poole, millel oli silt „Koosolekuruum 2”.

Nora võttis lindi, läks ruumi, pani masina käima ja istus tühja koosolekulaua äärde.

Saate punane logo libises üle ekraani kurjakuulutava muusika saatel, mis oli sarjaga kaasas käinud viimased kümme aastat.

Saatejuht Jens Blindkilde ilmus ekraanile trentšmantlis, tema selja taga paistis olevat Esbjergi sadamaterminal. Näole oli manatud tõsine ilme nagu alati.

„Täna õhtul on meie ees lugu, mis on juba aastaid valmistanud peavalu nii Taani kui ka Briti politseile. Lugu sellest, kuidas kaks noort naist kadusid jäljetult laevasõidul Taani ja Inglismaa vahel. Lugu tüdrukutest Inglise laeval,” ütles ta saatuslikul häälel.

Nora soris kotis ning leidis pastaka ja paari tühja leheküljega märkmiku. Pool tundi hiljem libisesid üle ekraani lõputiitrid ja Nora vaatas oma märkmeid.

Lulut ja Lisbethi oli viimati nähtud ligikaudu pool tundi pärast Esbjergist lahkumist. Blindkildel ja tema ajakirjanikel oli õnnestunud tollest ajast välja kaevata üks naisreisija, kes uskus, et oli tüdrukuid näinud ühe mehe seltsis, aga nii paljude aastate järel ei mäletanud ta enam, kas too oli tumeda peaga või blond, pikk või lühike.

Ehkki Jens Blindkilde pruukis allika kohta saate jooksul kolm korda sõna sensatsiooniline, ei tundunud see Norale veenev. See paistis olevat ummiktee. Ilmselt oli neil õnnestunud üles leida ka Lulu bioloogiline isa, aga too ei olnud tahtnud kaamera ette tulla. Isa ei olnud tütart näinud sellest ajast saadik, kui laps kümneaastasena vanematelt ära võeti.

Kirjalikus avalduses oli mees teatanud, et „ei möödu ainsatki päeva, mil ta ei mõtleks, mis juhtus väikse Luluga”.

Saates oli ka lühike intervjuu Karl Starkiga, kellest pärast Esbjergis teenimist oli saanud Kopenhaageni kriminaalpolitsei komissar. Vaid paar minutit, mis näitasid vaevatud hallipäist politseiametnikku, kel ei paistnud kuigi palju lisada olevat.

Ühes klipis vaatas ta otse kaamerasse. „Need tüdrukud väärivad õiglust. Kusagil peab olema keegi, kes teab, mis nendega juhtus,” ütles ta anuvalt.

Nora võttis lindi masinast välja, torkas karpi tagasi, läks Susanne juurde ja andis tänusõnadega tagasi.

Ta läks välja päikse kätte, võttis taskust mobiili, leidis infootsingust numbri ning helistas Andrease onule Svend Janssonile Dragøri. Onu oli hea meelega nõus uurima, kas Karl Starkil on aega asjast rääkida. Kaks minutit pärast kõne lõppu tuli Norale SMSiga kutse hommikukohvile ja Dragøri aadress.

*

Kui Nora üles tõusis, oli köögis värskelt küpsetatud leiba. Ta lõikas ühe kääru, pani juustu peale ja läks terrassile hommikupäikest nautima.

Isa oli süüvinud Weekandeviseni kolumni ja mõmises sõbralikult päiksevarju all, kui tütart silmas.

„Kas ma võin täna auto võtta?” küsis Nora, suu leiba täis.„Jah. Ainult tule tagasi, enne kui me Kalundborgi sõitma peame,” vastas isa ja lisas pikemata: „Kuidas su emal läheb?”

„Ma arvan, et hästi. Viimati kui ma temaga rääkisin, hakkas ta Toscanasse mosaiigikursusele minema. Patrick nuiab ikka veel, et nad Devonisse koliksid. Aga ema ajab vastu,” seletas Nora.

„Või niimoodi. Ja mida ta seal õieti tegema peakski?” küsis isa hämmeldunult.

„Ega ma ei usugi, et sellest asja saaks. Ema peab ju elama jalutuskäigu kaugusel Briti muuseumist ja Briti raamatukogust ja oma armsatest paberitest. Muidu läheb ta põhja,” ütles Nora. „Küsimus on ainult selles, kas Patrick seda pikapeale välja suudab kannatada.”

„Ta on ju tegelikult Briti juhtiv Cromwelli uurija. Minu meelest peaks just Patrick jalad kõhu alt välja tõmbama. Devon!” põlastas isa.

Nora läks duši alla ja jättis isa ajalehte lugema. Sisimas oli talle vastumeelt rääkida Patrickust ja kõigest sellest, mis tookord juhtus, sest see rebis lahti asjad, mis pidanuks jääma sügavale varju. Talumatu oli mõelda tagasi päevale, mil ta oli tulnud Andreasega hommikuselt ujumiskäigult varakult tagasi ja leidnud ema maja eest väikse lilla rataskohvriga taksot ootamas.

„Ema, kuhu sa lähed? Kas sa oled nutnud?”

Vastamata küsis ema: „Aga Nora – kuidas sa juba kodus oled?”

Enne kui Nora midagi öelda jõudis, peatus maja ees takso. Ja siis oli Elizabeth läinud.

Nora läks aeglaselt majja. Mehe juurde, kellest olid järel varemed ja keda Nora hüüdis isaks. Mehe juurde, kes oli just kaotanud oma elu armastuse ja kes ei hakka mitte iialgi aru saama, mis oli juhtunud.

Juhtunud oli Patricku-nimeline Devoni õunakasvataja ja Nora oli järgmised viis aastat keeldunud kummagagi sõnagi vahetamast.

Juukseid kuivatades lükkas ta selle mõtte kõrvale.

Pool tundi hiljem oli ta valmis Dragøri poole teele asuma.

*

Ta sõitis veidi vanas kalurikülas ringi, enne kui leidis väikse kollase maja Skippervængetil.

Jansson istus eesõues, ülakeha paljas, ning jõi paksupõhjalisest sinepipurgist vett. Ilmselgelt oli ta äsja muruniitmise lõpetanud. Tema ees laual seisis väike türkiissinine termoskann, kaks kohvitassi ja Søndag, ristsõnade leheküljelt lahti. Lehe peal olid punased naisteprillid.

Mees vaatas Norat küsivalt, kui too valge tara taga peatus.

„Nora?”

Nora noogutas.

„Tule sisse,” kutsus mees ning silmitses teda pealaest jalatallani.

„Ma mäletan sind küll. Sinuga käis Andreas kogu aeg hommikuti ujumas, oli ju nii?”

Nora kinnitas seda ja onu Svend läks tuppa kahe kohvitassi järele. Kui ta uuesti välja tuli, noogutas ta lehe ja prillide poole.

„Annika lippas korraks naabri juurde. Mingi uus kalaretsept, mida ta õhtul katsetada tahab,” selgitas ta.

„Nojah, aga sa ei tulnud ju sellepärast. Karl on kohe kohal. Tal ei ole eriti palju aega. Ta peab minema lapselapse võrkpallivõistlusele.”

„Ma nägin teda „Lahendamata” saates.”

„Tjah. Minu meelest oli tal tunne, et me oleme tüdrukutele mingil moel selle katse võlgu. Võibolla on kusagil keegi, kellel pärast kõiki neid aastaid midagi meelde tuleb. Mingi väike detail, mis annaks mingisugustki teadmist selle kohta, mis tegelikult juhtus,” ütles ta kurvalt ja raputas pead.

Samal silmapilgul läks aiavärv lahti ja hallipäine mees, keda Nora telesaates näinud oli, astus sihikindlat aialaua poole.

Tema pilk oli niisama kindel kui ta käepigistus.

„Nora Sand,” nentis ta ja kiikas kärmelt käekella. „Mul on napilt kakskümmend minutit aega ja ma teen seda siin Svendi heaks.”

Nora hindas tema otsekohesust.

„Hästi. Siis hakkame kohe pihta. Ma nägin teid telesaates. Kas te saite sealt tookord midagi?”

Karl Stark raputas pead.

„Ma olin isiklikult kogu õhtu nende telefonide otsas, kuhu inimesed võisid pärast helistada. Me saime neliteist kõnet. Kõik pilakõned või valetunnistused. Üks Greve mees arvas, et oli näinud Lisbethi täiesti elusana kohalikus spordiklubis, kus too igal kolmapäeva õhtul spinningutundi pidavat. Üks meedium Herningist vandus, et Lulu maised jäänused asuvad veekogu lähedal. Mis kõike arvesse võttes ei tohiks ju kedagi üllatada.”

„Mis sinu arvates juhtus?” küsis Nora.

Karl Stark võttis endale vastamiseks aega. Valas kohvi, pani sisse teelusikatäie suhkrut ja segas.

„Ausalt öeldes ma ei tea. Ma olen selle üle mõelnud aastate viisi. See oli üks mu esimesi juhtumeid, kui olin just Esbjergi tulnud. Ma ei oska numbrites öeldagi, kui palju kordi olen ma selle juhtumi juurde tagasi pöördunud ja endalt küsinud, mida oleksime võinud teisiti teha, mida me unustasime uurida. Täiesti arusaamatu, et kaks inimest nii jäljetult kaovad. Kas nad hüppasid ise üle parda, kas see oli enesetapuakt? Ma ei usu seda,” ütles ta ja madaldas häält.

„Seda ei mainitud ajakirjanduses kunagi, aga Lisbethil oli üks väike artikkel selles seljakotis, mis temast maha jäi. See oli ühest noorteajakirjast ja rääkis võimalusest teha Londonis modellikarjääri. Miks ta peaks üle parda hüppama, kui ta sellisest tulevikust unistab?”

Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste ja raputas mõtlikult pead.

„Ma olen vana lollpea. Kui ma Kopenhaagenisse kolisin, tõin ma juhtumi kaustast koopia kaasa. Esimestel aastatel võtsin ma selle vabadel hetkedel välja. Istusin ja silmitsesin sõgedalt seoseid, mida olemas ei ole. Umbes nagu siis, kui hammast on puuritud. Keel läheb seda kogu aeg urgitsema.

Aga siis… Kui see telesaade mingeid tulemusi ei andnud, eks ma siis vist lihtsalt andsin alla. Ja ega ei olnud õieti ka ühtegi muretsevat perekonda, kes oleks helistanud ja uurimise edenemise järele pärinud. See oli nii palju aastaid tagasi ja kogu aeg on nii palju teisi asju.”

Nora võttis Ekstra Bladetist tehtud väljakirjutused ja pani lauale.

„Kas see on tõsi, et see on viimane pilt, mis tüdrukutest on tehtud?”

Karl Stark saatis talle pilgu, vaatas artiklit ja pilti, kus Vestergårdeni rühm järjekorras pardaleminekut ootab, ja noogutas siis.

„Mingeid teisi kaustas ei ole või tunnistajaid, kes on fotosid toonud?”

Mees raputas lühidalt pead.

Nora otsis kotist kalendri, võttis välja kohvrist leitud pildi ja pani väljakirjutuste peale.

„Ma lootsin, et sa oskad mulle seletada, kust see pilt pärineb,” ütles ta.

Karl Stark napsas pildi enda kätte ja kissitas seda uurides silmi. Hetke pärast pillas ta selle käest, nagu oleks kõrvetada saanud.

„Kurat küll, tüdruk! Kust see tuleb? Ma ei ole seda kunagi varem näinud!”

Ta tõmbas Annika ajakirjast lehekülje välja ja voltis selle pildi ümber.

„Kes seda puudutanud on?”

„Ee. Mina ise… Andreas. Rohkem vist mitte keegi. Igal juhul mitte pärast seda, kui ma selle leidsin,” ütles Nora.

Stark hingas sügavalt sisse. „See on esimene juhtlõng, mis me pärast selle juhtumi sulgemist saanud oleme,” ütles ta. „Sa pead nüüd mulle kõik ära rääkima, kust sa selle pildi said. Ma tahan kõike teada.”

Nora kallas endale kohvi ja rääkis loo väiksest Brine’i kalurikülast ja kohvrist, milles olid tüdrukute pildid.

Sellal kui ta rääkis, läks Svend Jansson sisse, soris paaris sahtlis, otsis välja pintsetid ja valge ümbriku, mille sisse ta pildi libistas. Siis ulatas ta ümbriku oma endisele kolleegile.

„Ma loodan, et ma võin selle kaasa võtta,” ütles Karl Stark, ja see ei olnud loaküsimine.

„Vaatame, kas tehnikud saavad sellest midagi kätte. Ma kahtlen, aga vähemasti on neil siis midagi teha,” ütles ta irooniliselt.

„Ma pressin neile ise peale. Võibolla ei puutu see üldse asjasse. Aga pean teada saama,” lisas ta tõsiselt.

„Juhuuu…” kostis sädistav naisehääl.

Annika tuli mööda aiateed, süli täis rabarberivarsi.

„Vaata, mis me Flemmingilt saime!” hüüdis ta vaimustatult, enne kui külaliste poole pöördus. „Kas ta teile kohvi pakkus?”

Karl Stark noogutas, jõi tassi tühjaks ning surus Noral ja Annikal ametlikult kätt, enne kui aiateele kadus. Võrkpalli vaatama.

Nora jäi pool tundi kauemaks ja sai ära sõita alles siis, kui talle oli kaasa topitud purk kodust maasikamoosi.

Autos tekkis tal tahtmine helistada oma vennale Davidile. Telefon kutsus neli korda ja suunas siis automaatvastajasse, mis käskis tal sõnumi jätta.

„Hei, sõts siinpool. Ma olen linnas.” Rohkem ei olnud vaja midagi öelda. Kui David tahab kokku saada, siis tahab.

Ta pööras auto ringi ja sõitis tagasi Bagsværdi.

*

Sünnipäevapidu läks üle ootuste hästi. Tädi Ellen suutis oma lillelise kleidi ja naerulaginaga ükskõik millisele seltskonnale elu sisse ajada ja see tema võime muutus järjest tugevamaks, kui ümberringi olid kallid sõbrad ja sugulased. Peeti pidukõnesid, lauldi ja õhtupäikeses tehti pikk jalutuskäik mere äärde.

Hommikul oli Noral au vastu võtta Davidi telefonikõne ja ta sõitis Amagerile aiamajakesse, kaasas kuklid ja üks suur kaneelirull, millele David ei suutnud vastu panna, nagu Nora teadis.

Nad veetsid koos paar tundi ja David tundus olevat heas tujus, kui näitas talle oma pojengikollektsiooni – see oli üks väheseid huvisid, mis suutis konkureerida tema kirega logaritmide vastu. Ta ei küsinud kunagi, kuidas Nora Londonis elab.

Nora rääkis siiski, küsimist ootamata. Andreasest ja kuidas fotoauto oli kiirteel peaaegu läbi kärsanud, kui ta eelmisel nädalal Pete’iga sõidus oli. Nora muigas kõveralt, kui mõtles fotograafi aukartustäratavale austraalia vandesõnade arsenalile. Selle asemel et naerda koomilise loo üle paanikas Pete’ist, teatas David tõsiselt, et väga tähtis on enne pikemaid reise alati mootoriõli lisada.

„Selle õppetunni on ta nüüd saanud,” lubas Nora vennale, enne kui tagasi Bagsværdi sõitis.

Isa ei olnud kodus, nii et Nora ahmis köögis kiiresti midagi sisse, enne kui asjad kokku pakkis ning rongi ja metrooga lennujaama sõitis.