Читать книгу Märguanne kõrgemalt - Lora Davids - Страница 4

NII NAGU KÕIK KUURORDID, elas ka Saint David puhkusele saabuvate turistide najal. Kuigi siin oli veel üks sissetulekuallikas – pildigaleriid, kus eksponeeriti suveks puhkama tulnud ja loomulikult ka kohalike kunstnike töid, keda Saint Davidis oli lugematu hulk.

Nii nagu korduvalt oli öelnud kohalik menukunstnik Charlie Stenson: “Meiesuguseid vendi on siin nii palju, et viska koera kepiga, ikka tabad kunstnikku.”

Tema vana semu, lapsepõlvesõber Jay Elliot vastas selle peale alati, et tegelikult oleks ta juba ammu pidanud leidma mõne muu võrdluse, sest muidu arvavad võõrad inimesed, et ta vihkab koeri ja loobib neid kogu aeg kaigastega.

“Sellise järelduseni võib jõuda ainult kõige rumalam kahejalgne. On ju nii, pisike?” pareeris Charlie kõigutamatult, patsutades muljetavaldava suurusega koera – oma lemmiku, bernhardiin Shalmira turja.

Tema majas elas veel must koheva karvaga kõuts Morpheus. Tegelikult ei elanud, vaid ainult magas, kuigi sedagi ei saanud öelda, pigem ööbis. Igatahes õigustas Morpheus täiesti levinud arvamust – kass, kes kõnnib omapead.

Mis puudutab kunstnikke, siis neid oli Saint Davidis tõepoolest rohkem kui koeri – kui jälle kasutada ülalpool mainitud võrdlust – samas, ega neid loomakesi siin vähe ka olnud. Kuid erinevalt nendest kunstnikud mitte ainult ei elanud ja puhanud Saint Davidis, nad ka töötasid siin. Osa neist koguni õpetas teisi, sest vaatamata elanikkonna vähesusele – inimesi oli kaheteistkümne tuhande ringis – tegutses seal ka kunstikool.

Ütlematagi on selge, et maksimaalset üliõpilaste juurdevoolu Saint Davidisse täheldati just suvekuudel. Seda seepärast, et sel õndsal aastaajal oli väga hea ühendada õppimine puhkusega linnakese suurepärastes randades ning jalutuskäikudega mööda sadamat ja kitsaid munakivisillutisega tänavaid, mis olid nagu surutud majade vahele. Majade, suurepäraste kaheksateistkümnenda sajandi ehitiste peamine võlu seisnes selles, et neid kasutati elupaikadena. Inimesed, kes olid need majad kunagi ehitanud, pidasid Saint Davidit vist Cornwalli maakonna parimaks linnaks.

Muide, sellele arvamusele oli raske vastu vaielda. Laiudes kahel ranna ja sadamaga lahe kaldal oleval mäel, oli Saint David tõepoolest eluks väga meeldiv paik.

Ühel pool Saint Davidit kõrgus mäeküljel kaluriküla, teisel, samuti mäeküljel, paiknesid kunstnike rohelusse mattuvad villad. Keskuse hõivasid hotellid, pansionaadid, ööklubid ja suvekohvikud.

Ühes nendest elas seesama Jay Elliot, kes oma sõbrale Charlie Stensonile oli teinud märkuse tema lausungi kohta koerte kaigastega pildumisest. Tõsi, Jay ise, erinevalt oma paljudest naabritest, oli kujutava kunstiga kaudselt seotud – pilte ta ei maalinud, kuid oli kunstniku poeg.

Jay isa oli kunstiringkondades hästi tuntud Simon Elliot. Kahjuks oli ta neli aastat tagasi surnud ja Jay jätkas praegu tema teist äri – hotellimajandust. Sest kui Simon Elliotil oli aastaid tagasi olnud loominguline kriis, sattus tema teele võimalus omandada hotell, mis oli siinsamas Saint Davidis müüki pandud. Umbes aasta pärast ostis ta mereäärse pansionaadi – tema tollane elujärg andis selleks võimaluse. Oli ka teisi oste. Kõik lõppes sellega, et Simon Elliot jättis lõplikult kunstnikutöö ja hakkas selle asemel ainult hotellindusega tegelema.

Peab ütlema, et ta ei olnud sugugi viletsam ärimees kui varem kunstnik. Tõsi, uues tegutsemissfääris ei olnud Simonil endist kuulsust, kuid see tõsiasi häiris teda seda vähem, mida enam tema tulud suurenesid.

Muide, need, kes eelistasid puhata Saint Davidis, teadsid, kellele kuuluvad pansionaadid ja hotellid, kus nad oma aega veedavad. Sama oli ka kohalike elanikega. Eriti nendega, kes kuulusid Simon Ellioti hotellipersonali hulka.

Sellepärast olid paljud mures oma töökoha pärast, kui linnas hakkasid levima jutud Simoni peatsest taevastele radadele minekust. Kuid muretsemiseks ei olnud põhjust: äriasjad võttis üle Jay Elliot, sel ajal veel noor mees – ta oli äsja saanud kakskümmend kolm ja just-just oma haridustee lõpetanud.

Nüüd, kui sellest oli möödas juba viis aastat, meenutas Jay muigega oma esimesi samme äri alal. Lisaks tänas ta saatust, kelle abil ta oli lahendanud oma isiklikku laadi probleemid, mis talle sel keerulisel eluperioodil kaela olid langenud.

Täpsemalt, Jayle tundus, nagu oleks ta teda kunagi vallanud tunnetekeerisest üles saamas, kuid pärast viimast telefonikõnet Charlie’ga hakkas ta selles kahtlema.

Eespool mainitud vestlus ei viidanud millelegi ebatavalisele, see sarnanes paljudele teistele, mis toimusid peaaegu iga päev ja mis algasid sõbralike teravuste vahetamisega.

“Aitab põõnamisest, unimüts!” ütles Charlie, kui Jay lõpuks pärast tosinat helinat telefoni võttis. “Hommik on juba ammu-ammu käes.”

“Noh ja siis?” porises noormees haigutades. “Kas äratasid mind selleks, et seda uudist teatada? Ise ärkasid arvatavasti alles viis minutit tagasi…”

“Mis sa nüüd, erinevalt sinust olen mina loominguline inimene. Ma lõpetan pilti ja seetõttu püüan valgust, selleks aga tuleb vara tõusta. Muide, olen juba kuuest jalul.”

Jay kõõritas kella poole, mis seisis voodi juures kapikesel. Väike seier lähenes kümnele. Harilikult tõusis Jay kella kaheksa paiku, kuid eile oli ta hilisööni televiisori ees istunud, sest ei suutnud loobuda Led Zeppelini kontsertide videosalvestuste vaatamisest ning seetõttu magas täna kaua.

“Ära uhkusta midagi,” ütles ta, püüdes edutult järjekordset haigutust maha suruda. “Ma tean suurepäraselt, miks sa nii vara tõusid.”

“Eks ütle siis,” ühmas Charlie, “oleks huvitav sinu versiooni kuulda.”

Jay silus magamisest turris juukseid.

“Mingeid versioone ei saa olla ühel lihtsal põhjusel – Shalmira ajab sind jalutuskäiku nõudes igal hommikul voodist välja. See tähendab, et oled lihtsalt sunnitud hommikuti vara tõusma, sõbrake! Ja ära püüa sellest tõsiasjast voorust teha.”

Siin patustas Jay pisut tõe vastu, sest Shalmira ei ajanud Charlie’t voodist välja, ta piirdus vaid tekiga, mille all mees magas. Kui tekk vaibale langes, ei jäänud Charlie’l muud üle, kui tõusta. Jay oli paar korda sattunud selle stseeni tunnistajaks ja see oli teda väga lõbustanud. Ta naeratas ka praegu mõtte peale, mis talle ootamatult pähe tuli.

“Muide, kujutan ette, mida ütleks sulle sinu Shalmira, kui ta omandaks võime oma mõtteid inimkeeli väljendada.”

“Mida siis?” päris Charlie kõhklevalt, oodates mingit riugast.

“Tead mis, sõber,” teataks ta, “roni ise läbi uksesse tehtud koeraaugu, mille sa hiljuti sinna meisterdada lasid, mind aga, ole kena, vii õue nii nagu harilikult!”

Charlie oli tõepoolest hiljuti tellinud oma eramule uue ukse spetsiaalse avausega, mille kaudu koerad saavad sisse-välja käia peremeest tülitamata. Sealjuures hoiatas ta firma esindajat, et läbipääs peab olema maksimaalselt suur, loomulikult mõistlikkuse piires, sest tal on kogukas koer. Tulemusena tekkis eramule välisuks, mille alumises osas oli avaus, millest mõningate pingutuste järel oleks läbi mahtunud ka Charlie ise. Kuid bernhardiin keeldus kangekaelselt uut mugavust proovimast.

Katsetuste juures viibinud Jay, olles piisavalt lõbutsenud, soovitas ukse vahetada või lasta valmistajail auku suurendada. Kuid Charlie oli öelnud, et on sellel teemal firma esindajaga rääkinud ning too oli tõestanud mainitud vahetuse mõttetust. Peamine põhjus oli see, et kui auk suuremaks teha, võiks selle kaudu majja tulla mitte ainult koer, vaid igaüks, kellel selline mõte pähe tuleb. Teiste sõnadega tähendas see seda, et maja võiks hoopis ukseta jätta.

Loomulikult tekkis iga terve mõistusega inimesel kohe järgmine küsimus: kui Charlie’l õnnestus oma majja pääseda läbi koeraaugu, siis mis takistab mõnel vargal sama teha?

Kuid sellise küsimuse võis esitada vaid see, kes ei olnud Charlie’t näinud.

Asi oli selles, et vaatamata oma kolmekümne kahele eluaastale ei olnud Charlie Stenson pikem neljateistkümneaastasest noorukist. Sellist kõrvalekallet esines tihti küürakate puhul ja Charlie, nii kurb kui see ka polnud, just seda oli.

Õnneks oli ta juba lapsepõlves õppinud oma ebatavalisse välimusse suhtuma filosoofiliselt, täiskasvanuks saades aga isegi mõninga huumoriga. Olles jätnud Charlie ilma füüsilisest harmooniast, oli loodus kinkinud talle kunstnikuande, mis oli nagu omalaadne kompensatsioon. Kui sellele lisada veel Charlie’le omane lahe iseloom, saabki selgeks, miks tema elu ei erinenud kuigi palju sellest, mida elasid teised temaealised meesterahvad. Tõsi, ühe erandiga: erinevalt oma paljudest eakaaslastest ei olnud Charlie perekonda soetanud.

Oma poissmeheseisust kommenteerides ta tihti naljatas, et näe, Shalmira on ainus daam, kellel pole mingit pistmist tema välimusega ja kes teda armastab, hoolimata paljudest puudustest. Kuid selline väide oli liialdus, sest igasuguste eelarvamuste kiuste tekkisid Charlie’le ikkagi sõbrannad. Usutavasti sellepärast, et ta ei tundnud vähimatki kadedust oma nägusa sõbra vastu, kes oleks nagu maha astunud pikantse naisteajakirja Play Girl lehekülgedelt.

Jay Elliot oli lausa meheliku sarmikuse etalon. Tema kasvu, sihvakuse, näojoonte korrapärasuse ja muude selliste omadustega – hele juuksepahmak ja silmad, mis päikese käes omandasid smaragdi karva – ei olnud see just eriti raske.

Aga nii imelik kui see ka pole, omades sellist rikkust, Jay seda praktiliselt ei kasutanud. Ja erinevalt looduse poolt vähem hellitatud Charlie’st – just välimuse, mitte annete poolest –, ei kiiganud ta tüdrukute poole. Mingis mõttes Jay isegi hoidis neist kõrvale, nagu kahtlustades, et igaüks neist võib olla potentsiaalne pahanduste allikas. Ühesõnaga, ta käitus nagu inimene, kellele naistega suhtlemine on kunagi päris korralikke kannatusi põhjustanud. Ega ilmaasjata öelda: olles end piimaga kõrvetanud, puhud ka veele.

Jay oli end kõrvetanud. Ja väga valusalt. Siiani sundisid naise figuuri erutavad osad – peenike talje, pikad jalad ja kõrge rind – ta südame valulikult kokku tõmbuma. Ta pööras pilgu tahtmatult ära, nagu kartes väliste võlude taga näha tõelist inetust – valet, salakavalust, vastutustundetust, vahel ka lihtsalt soovi ära kasutada ja seejärel maha jätta.

Teiste sõnadega – need kõik olid naise veetlevuse pahupooled, millega tal oli isiklik kurb kogemus…

“Olgu, Shalmira suhtes on sul õigus,” tunnistas Charlie vastumeelselt. “Ta tõepoolest äratab mind igal hommikul ühel ja samal ajal. Muide, ajatunnetus on minu pisikesel ideaalne. Ja selles suhtes, et ma lihtsalt olen sunnitud vara tõusma, sa ei eksinud samuti. Kuid ikkagi panid sa ühes asjas mööda.”

“Milles siis?” tundis juba lõplikult ärganud Jay irooniliselt huvi.

“Sa lihtsalt unustasid, et ma olen kunstnik,” lausus Charlie etteheitega hääles. “Vaata, ma ei ole mitte ainult Shalmira peremees… Muide, mulle see sõna ei meeldi, ma pole mingi peremees, pigem sõber. Kuid jutt ei ole praegu üldse sellest. Nagu kõik kunstnikud, püüan ma maalida loomuliku päevavalguse ajal. Ja mulle meeldivad kõige rohkem hommikused tunnid. Minu arvates on see ideaalne aeg töö tegemiseks.”

“Ah nii?” nähvas Jay sapiselt. “Sellisel juhul – miks sa siis looderdad? Miks sa kulutad oma kallihinnalist hommikust aega minuga rääkimisele? Pealegi jätad sa mind ilma mitte vähem väärtuslikust uneajast!” lõpetas ta kiusakalt.

“Ma oleksin võinud sulle helistamata ka jätta,” märkis Charlie toonil, mis Jayle kummaline tundus. “Pole ainult kindel, et sa mind pärast süüdistama ei hakka…”

Ootamatult jäi ta vait ja jätkas siis lõbusalt:

“Kuule, aga miks sa tegelikult sellisel kellaajal veel voodis vedeled? Oled oma tegemised hooletusse jätnud ja vead luuslanki nagu mõni keskpärane kobakäpp! Minu arvates peab iga endast lugu pidav ärimees juba varahommikul jalul olema.”

“Nagu sina näiteks?”

“Kas või!”

Charlie pidas end samuti ärimeheks. Ja mitte alusetult: Jay eeskujul oli ta hiljuti ostnud läheduses asuvas Lewenporti linnas rannarestorani. Kuigi asutus ei olnud kuigi suur, oli see turistide hulgas populaarne. Järgides selles vallas kogemusi omava Jay soovitusi, oli Charlie teinud restoranis mõningaid uuendusi ja parendusi ning restorani külastatavus oli veelgi suurenema hakanud.

Nüüd aga seisis ees saali laiendamine ning seegi tekitas Charlie’le parajat peavalu. Kõige selle tulemusena hakkas ta nurisema, et restoraniäri kisub teda eemale loomingulisest tegevusest. Et teda lohutada, oli Jay rääkinud Charlie’le juba tuttava loo oma isast, keda inspiratsioon ootamatult maha oli jätnud ja kes sellest ajast ei olnud suutnud maalida ühtki pilti, mis oleks tõeliselt väärtuslik olnud.

“Loomulikult ei soovi ma sulle midagi taolist, kuid kui oled restorani omanik, on sul igal ajal mingi kindlustunne olemas,” kinnitas Jay.

Praegu ta aga ainult naeris, kuuldes enda kohta vihjet ebaprofessionaalsest asjaajamisest. Ja veel kellelt! Inimeselt, kellel on lihtsam maalida pilt kui lahendada mõni elementaarne tehnilist laadi probleem.

“Endast lugu pidaval ärimehel,” kordas Jay, rõhutades Charlie sõnu, “pole sugugi vaja enne kukke ja koitu üles karata ja oma ettevõtet juhtima kihutada. Tuleb vaid protsess käima lükata ning hiljem rahulikult ja perioodiliselt kontrollida, kuidas asjad kulgevad.”

“Jah?” Charlie hääles kostis kahtlus.

“Jah, just nii!” kinnitas Jay veendunult, kuigi oli olnud aeg, mil ta teisiti mõtles.

“Kas tahad öelda, et tööd minu restoranis saab niimoodi korraldada, et see hakkab normaalselt toimima ja mina võin pöörduda tagasi oma stuudiosse?”

Seekord oli küsimus esitatud lootusrikkalt ja Jay mõistis, et Charlie’l on tõepoolest raske end restorani ja loomingu vahel killustada.

“Jumal hoidku, miks sa pole mulle oma probleemidest rääkinud?” hüüatas ta.

“Ma ju proovisin sinuga nõu pidada, kuid sina keerasid kõik naljaks.”

Jay kohmetus.

“Ausalt või?”

Talle meenus, et Charlie oli tõepoolest paar korda püüdnud temalt midagi küsida mingite probleemide kohta restoranis, aga talle oli millegipärast tundunud, nagu tahaks ta lihtsalt veel kord alla kriipsutada oma kuulumist äriinimeste hulka.

Oh kui sandisti! vilksatas Jay peas.

Taoline tähelepanematus ainsa tõelise sõbra suhtes oli andestamatu. Mõningane paatos viimases mõttes sundis teda nägu krimpsutama. Samas oli see sisuliselt õige: ta tõepoolest oli ignoreerinud Charlie elulisi vajadusi. Tore sõber küll, pole midagi öelda!

“Järgmisel korral käi mulle rohkem pinda,” lausus ta kohmetult. “Me nokime teineteist pidevalt, eks seepärast ma ei võtnudki sinu sõnu tõsiselt… Üldiselt ei ole äri organiseerimine nii keeruline, nagu see esmapilgul tunduda võib. Kinnitan sulle, sa õpid seda kiiresti. Siin tuleb eelkõige arvestada kahe asjaga: kohustuste täpne jaotus ja range finantsaruandlus. Näiteks…”

“Pea kinni!” katkestas Charlie teda naerdes. “Kas tahad kohe praegu mind õpetama hakata? Söö enne vähemalt hommikust. Ja minul on ka üht-teist teha. Saame hiljem kokku ja siis räägime. Sobib?”

“Loomulikult.”

“Hea küll siis, pärast näeme. Ah jaa, oleksin peaaegu unustanud, miks ma üldse helistasin. Kas tead, kes mul eile restoranis laulis?”

Charlie oli vaevu lause lõpetanud, kui üle Jay selja hakkasid jooksma külmavärinad. Hoopiski mitte külmast, seda enam, et oli juulikuu. Tal tasus vaid kuulda sõna “laulis”, kui teda haarasid närvilised värinad. Laulmisega oli Jayl seotud palju mälestusi, kusjuures risti vastupidiseid – nii häid kui ka halbu.

“Kes?” küsis ta kähinal, tundes, kuidas suu kuivaks muutus.

Telefonist kuuldus ohe: Charlie oskas ära arvata tundeid, mida ta oma küsimusega Jay hinges äratas.

“Kui sa praegu seisad, siis istu maha, sõbrake,” soovitas ta tasa.

Jay tundis uusi külmavärinaid.

“Tõesti või?”

“Jah, tema.”

“Penny?” täpsustas Jay, ühel ajal nii lootes kui kartes seda vastust.

“Tegelikult esines ta teise nime all, kuid…”

Jay tundis ootamatult pettumust, kuigi selles oli ka pisut kergendust.

“Nii et see võis olla ka keegi teine?”

Charlie ohkas jälle.

“Ma ei teagi, kas rõõmustan või kurvastan sind, kuid see oli kindlalt tema. Ma tundsin ta kohe ära, kui nägin… ei, isegi kui ainult kuulsin. Kui saalis kõlas hääl, mõtlesin mina: ei või olla! Sa ju mäletad Penny häält? Seda on raske kellegi teise omaga segi ajada…”

Kas ta mäletab Penny häält!

Imelik küsimus.

See hääl oli tema unenägudes ja jälitas teda ilmsi. Jay võpatas, kui kuulis kas raadios või televisioonis, kuidas laulja kõrgeid noote võtab. See elustas mälestused Pennyst.

Muide, Jay ei vajanud mingit aega, et mõista – kõlaritest kostev hääl ei kuulu Pennyle. Asi polnud isegi mitte naise oskuses kõrgeid noote võtta, pigem erilistes, ainult temale omastes sametistes ja väga naiselikes ülemtoonides, mis andsid tema häälele erilise värvingu.

Need vibratsioonid tegid ta hääle kordumatuks ja Jay arvates äärmiselt tundeliseks.

“Jaa…” sosistas ta mitte midagi nägeva pilguga akent jõllitades. “Teda on raske kellegagi segi ajada…”

“Peamine – ma teadsin, et minu restoranis hakkab laulma keegi Jenny Badeyl,” ütles Charlie. “Muusikamänedžer teatas mulle sellest üleeile, see tähendab laupäeval. Ta oli väga imestunud, et ma seda nime ei tea. Mind omakorda hämmastas ühekordse esinemise eest küsitud honorar. See oli nii suur, et pidin äärepealt keelduma. Kuid mänedžer hakkas mulle tundmatut lauljat niivõrd kiitma, et mul tuli vastu tahtmist tema valikuga nõustuda. Noormehe peamine argument oli see, et Jenny Badeyli esinemine minu restoranis meelitab kokku palju külalisi, kes kõik siin ju ka raha kulutavad. Sellise moega saan kulud tasa ja rohkemgi veel.”

“Mõistlik,” märkis Jay automaatselt, olles mingis kummalises tardumuses. Ta ei suutnud ikka veel uskuda, et pärast viieaastast eemalolekut oli Penny jälle Saint Davidisse tulnud.

“Vaat nii,” jätkas Charlie, “olen mina siis köögis ja arutan peakokaga järgmise nädala toiduainete ostunimekirja, kui ootamatult kostab saalist tuttav hääl. Saal on rahvast lausa pungil täis – mitte ühtki tühja kohta, täpselt nagu mänedžer oli lubanud. Lähen lavale lähemale, et seal esinevat Jenny Badeyli paremini näha, kuid vaimusilmas näen millegipärast hoopis Pennyt. Aga ma ju tean, et tema ei laula. Mõtlen, mis pagan see on, kas tõesti nii sarnased hääled?”

“Ja siis?” küsis Jay erutusest väriseva häälega.

“Tuli välja, et see ongi Penny!” Charlie hüüatuses kajastus hiljuti üle elatud imestus.

Jayle tundus, et ta süda jäi hetkeks seisma.

“Sa tundsid ta ära?”

Charlie hakkas vaikselt naerma.

“Loomulikult! See polnud sugugi raske – ta ei ole mitte üks raas muutunud.”

“Tõsi või?”

“Tõsi-tõsi. Aga küll sa ise näed.”

Jay võpatas.

“Näen? Miks sa arvad, et ma Pennyt näen?”

Tekkis hetkeline paus, kuid siis märkis Charlie veendunult: “Loomulikult näed!”

“Ma ei mõista…” pomises Jay tugevasti põksuva südamega. “Miks sa selles nii kindel oled?”

“Sellepärast, et Saint David ei ole nii suur, et siin oleks võimalik end kellegi eest peita,” muigas Charlie. “Varem või hiljem saate te Pennyga nagunii kokku.”