Читать книгу Märguanne kõrgemalt - Lora Davids - Страница 5

POLE MIDAGI ÖELDA, Charlie uudis röövis Jay rahu.

Ta oli arvanud, et on endas sellest nõrkusest – armastusest Penny Bildelti vastu – lahti saanud. Sellest ajast, kui nad lahku läksid, on ju ikkagi viis aastat möödunud.

Tegelikult, kuidas võtta. Oli ta ju terve aasta pärast Penny lahkumist oodanud tema tagasitulekut. Nad olid niimoodi kokku leppinud, et hiljemalt aasta pärast tuleb Penny Saint Davidisse tagasi. Kui mitte päriseks, siis vähemalt mõneks ajaks, et arutada nende edasist kooselu.

Samas, kui aasta oli möödunud, ei olnud Pennyst kippu ega kõppu.

Jayl ei olnud enam jõudu piinelda ootuses, eriti sellises teadmatuses, sest Penny ei olnud endast mingil moel märku andnud.

See tundus enam kui kummaline. Jay suutis kuidagi endale selgitada Penny puudumist, sest paljugi, mis juhtuda võib – töö, haigus, mingid komplikatsioonid või ebakõlad –, aga miks mitte sellest siis teada anda? Seda enam veel kallile inimesele. Kui mitu korda olid nad vahetanud armu- ja truudusevandeid! Kui palju tuliseid öid nad koos veetsid, võttes kurbusega vastu hetke, kui tuli lahkuda, ja hakkasid lahusoleku esimestest minutitest ootama uut kohtumist…

Kui Penny oli ära sõitnud, püüdis Jay endale ette kujutada, kuidas nad teineteiseta elama hakkavad, kuid alati mattus tema aju nagu udulinikusse. Ta ei mõistnud, kuidas ta suudab üle elada aja, mis nad lahus pidid veetma. Ilma Penny sinisilmade särata, ilma juuksesiidita, ilma pisidetailideni tuttava keha ja peamine – ilma tema erutava hääleta.

Penny ise, Jay teadis seda, viskles ärasõiduvajaduse ja kohalejäämissoovi vahel.

Seda vähem mõistetav oli, miks ta vaikib, miks ei teata, kuidas ta end uuel kohal sisse on seadnud, kuidas üldse elab… Tal oli vähemalt kolm viisi endast teada anda: Jayle helistades, kirja kirjutades või elektronposti kasutades. Peale selle oleks ta võinud lihtsalt Saint Davidisse sõita või helistada Jay mobiiltelefonile, kui ta soovis, et kolmandad isikud tema kõnet pealt ei kuulaks. Terve aasta jooksul ei olnud Penny kasutanud mitte ühtegi neist ühenduse pidamise viisidest.

Jay murdis veel pool aastat pead oma armastatu sellise käitumise üle. Võttis ette isegi tema otsingud, millest loomulikult mingit kasu polnud, sest ootamatult taipas ta, et nende tunded polnud võrdväärsed. Jay armastas Pennyt, tema aga… vastas nagu samaga, kuid ilmselt siiski ei armastanud. Või siis mitte nii tugevasti. Ühesõnaga – Penny tunded erinesid sellest ülevast tunnetekeerisest, mis valdasid Jayd.

Mõistes, et Penny võib üldse mitte tagasi pöörduda ja kui pöördubki, siis mitte tema juurde, otsustas Jay naise unustada. Oma elust maha kriipsutada. Saata need õnnelikud päevad, mis nad õrnutsedes ja teineteist hellade sõnadega üle puistates koos olid veetnud, olematusse.

Üks asi aga oli vastu võtta otsus ja hoopis midagi muud seda ellu viia. Jay vajas veel aastat selleks, et ta suudaks Pennyt ilma paraja valukihvatuseta meenutada. Samas ei jätnud teda pikka aega maha ängistav kaotustunne.

Tõsi, nüüdseks, kui Penny lahkumisest oli möödunud viis aastat, võis ta väita, et oli saavutanud hingerahu. Ta lootis taastada normaalse suhtlemise naistega, ootamata iga hetk nende poolt altvedamist või pettust.

Pidi see siis just nüüd juhtuma, kui ta oli juba mingis võõrandumise tsoonis, otsustades, kummale poole minna ja millest loobuda – kas eelnevatest rõhuvatest kahtlustest või võimalikest rõõmudest tulevikus. Ja nüüd tuli Penny ootamatult tagasi!

Muide, polnud teada, kas ta tõepoolest tuli tagasi või lihtsalt koju käima, ütleme ema vaatama. Aga peamine – Penny on siin, Saint Davidis. Pole välistatud, et ta on siin olnud juba mitu päeva, kui Charlie’le kuuluva restorani mänedžer jõudis temaga esinemise kokku leppida.