Читать книгу Surma pole – meie vahel on valgus - Лора Линн Джэксон - Страница 6

Ma sõitsin mööda Jericho kiirteed lääne suunas, kui hakkasid saabuma sõnumid.

Keerasin oma Honda Piloti rooli järsult paremale ja tõmbasin Staplesi parklasse seisma. Pidurdasin järsult ja jäin pidama poolest saati üle parkimisjoonte.

Ma ei olnud sõnumiteks valmis. Just äsja olin rahulikuks jääda püüdes sügavalt sisse-välja hinganud, sest ma närveerisin nii väga. Olin lausa surmahirmul. Peagi pidin jõudma kannatavate inimeste sekka. Minu ülesanne sel õhtul oleks olnud nende kannatusi leevendada. Aga ma kartsin, et teen need hoopis hullemaks.

Mul oli seljas lihtne musta värvi pluus ja jalas mustad püksid. Ma ei tahtnud, et kellegi tähelepanu keskenduks minu pluusi mustrile või lillelisele kleidile. Ma ei olnud lõunat söönud, sest ei suutnud süüa. Minu mees Garrett ei olnud veel töölt koju jõudnud, nii et palusin emal mehe tulekuni meie kaht väikest last hoida. Olin hiljaks jäämas ja püüdsin kaotatud aega maanteel tasa teha, kuid liiklus oli aeglane.

Ja siis hakkasid nad järsku minu juurde tulema.

Lapsed.

Nad ilmusid kõik korraga, üheskoos. See oli hämmastav. Nagu oleksin olnud üksi toas, kui järsku avaneb uks ja sisse astub kümme-viisteist inimest. Neid ei pruugi olla näha või kuulda, kuid tead ikkagi, et nad on seal – sa tunned nende kohalolu. Tead, et ei ole enam üksi. Nii ma oma Honda Pilotis istudes tundsingi – ma teadsin, et ma ei ole üksi.

Siis tulid sõnad ja nimed, lood ja palved, kirjeldused ja pildid ja kõik muu, mida nad jagada soovisid, nii palju, et ma pidin neid tagasi hoidma.

„Oodake natuke, oodake natuke,” ütlesin valju häälega, otsides käekotist oma väikest punast märkmikku ja pastakat. Hakkasin kirjutama nii kiiresti, kui suutsin, kuid ma ei jaksanud kõiki sõnumeid nii ruttu kirja panna. Need lihtsalt voolasid välja.

„Ütle neile, et ma olen ikka veel siin,” ütles üks.

„Ütle neile, et ma osalen ikka veel nende elus,” kõneles teine.

„Ütle, et ma armastan neid ja näen kõike, mis toimub.”

„Palun ärge nutke minu pärast. Minuga on kõik hästi.”

„Ma ei ole surnud. Ma olen teie laps edasi.”

„Ärge mõtelge, et mind ei ole enam. Ma ei ole kuhugi kadunud.”

„Palun, ütle neile, et ma ei ole kuhugi kadunud!”

Istusin Staplesi ees oma halvasti pargitud autos ja muudkui kirjutasin – naine, keda ümbritsesid lapsed, keda keegi teine ei näinud.

Mõne minuti pärast toppisin oma märkmed lõpuks käekotti, pöörasin teele tagasi ja sõitsin nii kiiresti kui võimalik edasi Huntington Hiltoni hotelli Broad Hollow Roadil. Jooksin läbi hotelli fuajee ja leidsin üles konverentsikeskuse, kus toimus üritus. Ukse ees olev silt vaid vihjas sellele, mis pidi sel õhtul toimuma hakkama. Sellel seisis: „Kuidas kuulata, kui teie lapsed räägivad”.

Konverentsikeskuse saal oli üsna tavaline – pruunid kardinad, laevalgustid, paksud vaibad ja klapptoolid. Saali keskel oli suur ristkülikukujuline laud, mille ümber istusid pulksirgelt üheksateist inimest. Kui ma sisse astusin, pöörasid kõik minu poole ja jäid täiesti vait. Nende näod olid kurvad ja ära vaevatud. Tundus, et möödus terve minut, enne kui keegi isegi hingas.

Need olid lapsevanemad.

Õhtujuhid Phran ja Bob Ginsberg tulid minu poole ja pinge langes. Nad embasid mind tervituseks ja pakkusid mulle tooli. Tänasin ja vastasin eitavalt – ma ei oleks suutnud istuda, olin nii närvis. Bob seisis teiste ette ja köhatas kurgu puhtaks.

„See on Laura Lynne Jackson,” ütles ta vaikse häälega. „Ta on sertifitseeritud meedium sihtasutusest Forever Family ja ta tuli täna siia selleks, et õpetada meid oma lastega rääkima.”

Bob astus kõrvale ja andis sõnajärje mulle üle. Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin kiiruga kritseldatud märkmeid oma peos. Vanemad silmitsesid mind ja ootasid. Ma ei teadnud, mida öelda ja kuidas alustada. Möödus veel üks hirmpikk hetk, ruumi laskus jälle paks, raske vaikus.

Keegi ei aimanud, mis hakkab edasi saama, eriti mitte mina ise.

Lõpuks tõstsin ma lihtsalt pilgu ja hakkasin rääkima.

„Teie lapsed on siin,” pahvatasin ma, „ja nad tahavad teile midagi edasi öelda.”

Minu nimi on Laura Lynne Jackson ning ma olen abikaasa, ema ja gümnaasiumi inglise keele õpetaja.

Lisaks olen ma selgeltnägija ja meedium.

Ilmselt ei vasta ma inimeste ettekujutusele selgeltnägijatest ja meediumidest. Ma ei ennusta teelehtede pealt ega tarokaartidega, ma ei tööta poeukse peal. Ma ei ennusta tulevikku ja mul ei ole kristallkuuli (tegelikult on mul tilluke dekoratiivne kristallkuul küll olemas, aga ainult sellepärast, et ma ei suutnud vastu panna kiusatusele ja ostsin selle). Ma olen lihtsalt inimene, kellel on võime, mis keskendub rohkem minu enda sees kui väljaspool mind toimuvale.

Ma olen selgeltnägija, see tähendab, et mul on võime koguda inimeste kohta infot teiste oskustega kui minu viis meelt. Ma olen ka selgeltkuulja – ma tajun helisid muul moel kui kõrvade abil – ja selgelttundja, mis lubab mul tajuda asju muud moodi kui inimlike võimete abil.

Näiteks võin ma restoranilauas istudes selgelt tajuda siin enne mind istunud inimeste energiat, justkui oleksid nad jätnud endast maha kümneid turritavaid energeetilisi sõrmejälgi. Kui ma tajun seda energiat ebameeldivana, ütlen ma ettekandjale, et soovin istuda mujale, või kui tegu on ainsa vaba lauaga, ütlen, et pean lahkuma. Mu abikaasa ja lapsed ei ole selle üle tingimata õnnelikud. Ettekandja muidugi ka mitte.

Lisaks oma selgeltnägemise võimetele olen ma ka meedium, mis tähendab, et ma suudan suhelda inimestega, kes on siit maailmast lahkunud.

Kui soovite kõigepealt teada, kuidas ma niisuguseks sain, siis minu esimene vastus oleks, et ma ei tea. Ma olen terve elu püüdnud sellest aru saada.

Püüdes leida vastuseid, olen läbinud põhjaliku testimise – kõigepealt sihtasutuse Forever Family juures, mis on leinavaid inimesi abistav teaduspõhine mittetulundusühing, seejärel Arizona osariigis asuva Windbridge’i inimpotentsiaali rakendusuuringute instituudi juures. Windbridge’is läbisin ma teadlaste poolt läbi viidud kaheksaetapilise, viiekordselt pimendatud sõeluuringu, mille tulemusena sain üheks vähestest sertifitseeritud uuringumeediumidest.

Oma viimase ülikooliaasta veetsin välismaal, Oxfordis Shakespeare’i õppides, olles otsustanud pühendada end teadustööle. Pärast lõpetamist kaalusin juristikarjääri ja sain sisse kahte parimasse õigusinstituuti, kuid otsustasin siiski järgida oma õpetamiskirge. Pikka aega mõtlesin iseendast ennekõike kui õpetajast. Minu akadeemilises elus ei olnud kohta aura lugemisele ja vaimudemaailmaga suhtlemisele.

Nii elasin ma pea kahekümne aasta jooksul salaja topeltelu.

Päeval õpetasin teismelistele „Macbethi” ja „Vihakobaraid”, öösiti aga, kui mu mees hoidis allkorrusel lapsi, pidasin teisel korrusel magamistoas privaatseid telefonivestlusi kuulsuste ja sportlaste, astronautide ja poliitikute, firmajuhtide ja igasuguste muude inimestega, lastes neil piiluda üle inimkogemuse poolt aktsepteeritavate piiride.

Kuid selle topeltelu käigus avastasin ma midagi tähelepanuväärset – ma mõistsin, et ma ei olegi nii väga eriline. Kuigi minu võimed tekitasid tunde, et ma ei ole samasugune nagu teised, et ma ei ole päris normaalne, hakkasin mõistma, et sellisel moel andekas olemine ei olegi iseenesest kingitus mulle.

See kaunis kingitus, mis mulle oli antud – teadlikkus sellest, et me kõik oleme omavahel ühendatud tugevate valguse ja armastuse sidemetega nii siin- kui sealpoolsuses –, on kingitus, mis kuulub meile kõigile.

See raamat on teekond pimedusest valgusse nagu minu elugi. See jutustab loo minu rännakust tõelise kutsumuse mõistmise ja selleni, kuidas me kõik oleme seotud maailmaga meie ümber. Kõige enam loodan ma, et leiate minu teekonna kohta lugedes midagi, mis peegeldub ka teie elus.

Kui see on nii, võib juhtuda, et jõuate samale arusaamisele, nagu jõudsin mina – et need tugevad seosed, mis ühendavad meid armsate inimestega siin ja teispoolsuses, võivad mõõtmatult tugevdada meie praegust elu ja armastust, kui me vaid avame neile oma südame ja meele.

Kuid isegi pärast seda, kui ma jõudsin sellisele arusaamisele, ei tulnud mulle pähegi jagada seda terve maailmaga. Mul ei olnud kavaski kirjutada raamatut. Siis ühel päeval, kui olin oma koolis koridori korrapidaja, kogesin järsku tohutut infotulva ja sõnumit universumilt. Tundsin, nagu oleks välk mind tabanud ja toonud hetkega kaasa selguse. Ja see sõnum oli väga lihtne.

Sa pead oma lugu jagama.

Sel ei olnud vähimatki pistmist minuga, peamine oli sõnum ise. Elu õppetunnid, mis tulid koos ennustustega, mida ma edasi andsin, ei pidanud jääma saladuseks. Need oli vaja saata laia maailma.

Ma ei pea seda raamatut memuaarideks, vaid näen oma lugu kui võimalust jagada aastate jooksul edasi antud võimsamaid ja sügavamaid ennustusi. Selliseid ennustusi, mis viisid inimesed kontakti nende lähedastega teispoolsuses ja aitasid selle käigus tervendada vanu haavu, saada üle minevikust, uuesti mõtestada oma elu ning mõista lõpuks ometi oma tõelist teed ja kutsumust siin maailmas. Need ennustused on olnud minu jaoks tohutult tähendusrikkad ja informatiivsed.

Ennustused, nagu ka minu elulugu, kõnelevad tegelikult ühest ja samast asjast – inimkonna vaprast ja visast vastuste otsingust. Kirjandustudengina julgustati mind esitama kõige sügavamaid küsimusi: „Miks me oleme siia tulnud? Mis on elu tähendus? Mis on meie eesmärk siin elus?“ Ma ei väida, et olen leidnud ammendavad vastused kõigile neile küsimustele. Võin ainult jutustada oma loo. Ja võin jagada veendumust, et kui me vähemalt ei kaalu surmajärgse elu võimalust, kui me ei usu rikkalikke tõendeid, mida on viimastel aastatel kogutud teadvuse püsima jäämise kohta, siis me isoleerime end tohutu ilu, lohutuse, tervenduse ja armastuse allikast. Kui me aga oleme selle jaoks valmis, siis võime saada säravamaks, õnnelikumaks, ehtsamaks inimeseks. Jõuda lähemale oma tõele. Jõuda lähemale oma tõelisele, parimale võimalikule olemusele, jagada seda teistega ja muuta sel moel maailma.

See on kõik, mida ma soovin – hoida usku selle tõe võimalikkusesse. Tahan uurida, kas lisaks traditsioonilisele on mõeldav veel mõni maailmanägemise viis. Ma tahan uurida seda, mida olen korduvalt kogenud läbi oma ennustuste – et universum töötab sünkroonsuse põhimõttel, see on nähtamatu jõud, mis ühendab omavahel sündmusi ja annab kõigile meie tegudele tähenduse.

Soovin, et te mõistaksite, et ka see raamat ei sattunud teie kätte juhuslikult.

Ennekõike aga soovin rääkida hämmastavast tõest, mida olen mõistnud tänu oma tööle – me kõik oleme siin maa peal seotud sädelevate valguskiirtega, mis hoiavad meid ühenduses ka kadunud lähedastega.

Mina näen neid valguskiiri. Ma näen valgust meie vahel.

Ja tänu sellele valgusele, mis meid kokku seob, ühendab meie saatused, sest me kõik saame jõudu samast energiaallikast, teame veel üht tõde.

Kellegi elu ei ole tähtsusetu.

Universum ei unusta kedagi.

Kõik me oleme võimelised maailma märkimisväärselt valgusrohkemaks tegema.

Kõik meie seast ei ole lihtsalt veel aru saanud, kui palju meil on võimu.

Ma ei eeldagi, et minu ideed võetakse vastupanuta omaks. Ma olen pea kaks aastakümmet õpetajana töötanud ja mind ei veena eriti poolikud teooriad või jaburad argumendid. Olen alati õpetanud oma õpilasi kriitiliselt mõtlema – uurima, analüüsima, küsimusi esitama – ja samamoodi olen suhtunud oma andesse. Minu võimeid on testinud teadlased ja uurijad. Ma olen rääkinud analüütikute ja sügavalt intellektuaalsete inimestega. Olen viimase veerandsajandi jooksul jälginud teaduse arengut, mis on andnud meile hämmastavaid uusi teadmisi inimvõimete kohta.

Olen hakanud mõistma, kuidas arvukad tähelepanuväärsed sündmused minu elus on kooskõlas ja seletatavad sellega, mida me alles õpime inimteadvuse võimete ja püsimise kohta.

Sellele vaatamata ei tule raamatu tähtsaimad õppetunnid teadlaste või uurijate või maadeavastajate suust. Kindlasti ei tule need ka minu poolt. Mina ei ole prohvet ega oraakel. Ma olen kõigest kanal.

Kõige tähtsamad õppetunnid jõuavad meieni valgusolendite parvedelt, kes sirutavad end meie poole teispoolsusest.

Selgeltnägija ja meediumina olen pakkunud abi sadadele, sealhulgas paljudele rikastele ja kuulsatele, kuid enamasti tavalistele inimestele. Olen viinud nad ühendusse lähedastega, keda ei ole enam meie hulgas. Kadunud lähedased pakuvad meile imelist vaatenurka eksistentsile ja universumile.

Teekonna esimene samm on lihtne – vaja on vaid, et avaksime oma meeled võimalusele, et eksistents on midagi enamat, kui me viie meele abil lihtsasti tajume.

Enamik meist teebki seda juba. Enamik inimesi usub kõrgemasse jõusse, mis tahes nimega me seda ka ei nimetaks. Mina nimetan seda kõrgemat jõudu universumiks. Mõned inimesed nimetavad seda jumalaks. Mind kasvatati usklikuna ja ma olen seda praegugi, kuid minu jaoks on kõik religioonid kui tohutu suur taldrik, mis on murenenud paljudeks osadeks. Kõik tükid on erinevad, kuid need on siiski ühe ja sama taldriku osad. Sõnad, mida me oma uskumuste kirjeldamiseks kasutame, ei ole nii olulised nagu uskumused ise.

Seega oleme juba valmis uskuma millessegi meist suuremasse, millessegi, mida me ei suuda tõestada või selgitada või isegi täiel määral mõista. Me ei karda seda teha. Kuid kui läheme veelgi kaugemale – usume, et meie teadvus ei lõpe surmaga, vaid püsib palju kauem –, siis juhtub midagi tõeliselt imelist.

Kui me usume elu pärast surma, peame olema valmis võimaluseks, et saame sellega ühenduses olla.

Ausalt öeldes, kui niisugused uskumatud sündmused minu elus ei oleks aset leidnud, siis ma ilmselt ei usuks, et need on võimalikud. Kuid need asjad on juhtunud, ma tean nii seda, et need on võimalikud, kui ka seda, et need on tõesti aset leidnud.

Ma tean ka, et kui avame meele sellele, kuidas me kõik oleme omavahel seotud, osad ühest tervikust, hõlmates minevikku, olevikku ja tulevikku, siis hakkame nägema seoseid ja tähendusi seal, kus enne nägime vaid pimedust.