Читать книгу Surma pole – meie vahel on valgus - Лора Линн Джэксон - Страница 9

Juba ammu enne juhtumit basseini ääres olin olnud kummaline väike laps.

Ma olin hüperaktiivne ja püsimatu. Ma reageerisin tavalistele asjadele äärmuslikult. Kui ma sain üheaastaseks, kirjutas ema minu beebiraamatusse: „Kui Laura on rõõmus, siis on ta rõõmsam kui ükski teine laps. Aga kui ta on kurb, siis on ta nii kurb, kui üks laps üldse olla saab.”

Paljud lapsed on kärsitud ja energilised, kuid minu sees oli justkui igiliikur, mida mul ei olnud võimalik välja lülitada. Esimesel koolinädalal sai mu ema kõne kooli õelt.

„Kõigepealt ütlen teile hea uudise. Me saime verejooksu pidama,” sõnas õde.

Ma olin jooksnud mänguväljakul ronimisredeli otsa ja minu laubal oli verine lõikehaav. Ema käis minuga traumapunktis ja mulle tehti seitse õmblust.

Nädal hiljem korraldasin oma magamistoas inetu jonnihoo, sest õde kutsuti naabri basseini ja mind ei olnud kutsutud. Ma lükkasin ümber meie narivoodi raske redeli ja see lõi mulle vastu kukalt. Ema sõitis minuga uuesti traumapunkti, kus mulle tehti veel kolm õmblust; arst võttis mu ema ette ja esitas talle hulga tõsiseid küsimusi.

Ma olin kleenuke laps, alamõõduline ja pulkpeenike, väike blondi tukaga plikanääps, aga ma võisin olla tõeline õudus. Ema pidi mind riidesse panemiseks käte või jalgadega kinni hoidma. Kui ta mind sekundikski lahti lasi, olin ma läinud. Ma komistasin kogu aeg asjadele otsa – ustele, seintele, postkastidele, parkivatele autodele. Ema lasi mu üheks hetkeks silmist ja juba ta kuulis raksatust või mütsatust. Alguses ta kallistas ja lohutas mind, aga mõne aja pärast muutus tema reaktsioon rahulikumaks: „Aa, Laura Lynne jooksis jälle vastu seina.”

Ma võisin vihastada oma vanema õe Christine’i peale, trampida jalgu, kummardada pea alla ja rünnata teda nagu pull. Ma kas põrkasin talle otsa ja lükkasin ta pikali või hüppas ta eest ära ja ma kukkusin põrandale.

„Mine oma tuppa ja ära enne sealt välja tule, kui suudad jälle inimese moodi käituda,” ütles ema seepeale.

Aga kõige hirmsam karistus oli see, kui mul kästi paigal istuda.

Kui ma olin olnud eriti paha laps, käskis ema mul toolile istuda ja paigal püsida. Mitte tund aega ega isegi mitte kümme minutit – mu ema ei olnud nii sinisilmne. Minu karistus oli istuda üks minut paigal.

Ja isegi see oli liiga pikk aeg. Mul ei õnnestunud see kordagi.

Me arvame, et oleme püsivad, stabiilsed füüsilised olendid. Aga see ei ole tõsi.

Nagu kõik muu siin universumis, koosneme me aatomitest ja molekulidest, mis on energiast tingitult pidevas võnkumises, pidevas liikumises. Need aatomid ja molekulid võnguvad erineva intensiivsusega. Kui me vaatame rohmakat tooli, siis ei tundu üleüldse sedamoodi, et aatomid, millest see koosneb, võiksid liikuda. Kuid need liiguvad sellegipoolest. Kogu mateeriat, kõike loodut, kogu elu määratleb selline võnkuv liikumine. Me ei ole nii püsivad, nagu me arvame. Sisuliselt oleme me energia. Ma oletan, et minu võnkumine oli lihtsalt suurema amplituudiga kui teiste laste oma.

Kui see välja arvata, siis oli mul üsna normaalne lapsepõlv. Ma kasvasin üles toredas rohelises keskklassi külakeses nimega Greenlawn Long Islandil. Minu isa oli esimese põlve immigrant Ungarist, kes õpetas gümnaasiumiastmes prantsuse keelt, minu ema, kelle vanemad olid pärit Saksamaalt, oli gümnaasiumi inglise keele õpetaja ja jäi enne tööle naasmist koju oma kolme last kasvatama.

Me ei olnud vaesed, aga rahaga oli kitsas. Ma pidin ootama, millal saab juuksuri juurde minna, ja ma kandsin oma õe väikseks jäänud riideid. Ema pühendus sellele, et meil, lastel, oleks kõige imelisem lapsepõlv. Kui ta ei jaksanud osta uusi mänguasju, lõikas ta erksavärvilisest papist välja uskumatult toredaid autosid ja ronge ja külakesi. Ta joonistas iga päev meie jõupaberist toidukottidele väikseid pildikesi. Pühadeks ja sünnipäevadeks kaunistas ta ära terve meie kodu ja ükskord kujundas ta jõuludeks enda ja kõigi oma sõprade jaoks kaunid peakatted. Ta hoidis meid televiisorist eemal ja julgustas olema loovad. Christine ja mina joonistasime ja maalisime ning meil oli oma väike kunstigalerii (üks meistriteos maksis kümme senti). Tänu emale oli mul muinasjutuline lapsepõlv.

Sellest hoolimata ei saa salata, et ma olin keeruline ja teistmoodi laps.

Ühel päeval, kui ma olin kuuene, läks ema koos minuga toidupoodi. Kassajärjekorras seistes valdasid mind järsku tugevad tunded. Tahtsin nutma puhkeda. Mul oli selline tunne, nagu oleksin seisnud rannas, kus tohutult suur tunnete laine voogas üle minu ja pühkis mu jalust – see oli täpselt niisama jõuline ja segadusse ajav. Seisin seal, talumatult kurb ja segaduses. Emale ei öelnud ma midagi. Siis köitis mu tähelepanu kassapidaja.

Naine oli noor, ehk varajastes kahekümnendates, ja tähelepandamatu. Ta ei kortsutanud kulmu ega nutnud. Tal oli tüdinenud ilme. Kuid ma teadsin, et ta ei igavlenud niisama. Ma teadsin, et tema oli selle kohutava kurbuse allikas, mida ma tundsin.

Minu jaoks ei olnud kahtlustki, et ma olin üles korjanud kassapidaja kurbuse. Ma ei teadnud, mida see tähendas või miks see nii oli. Ma ei teadnud isegi seda, kas see oli ebatavaline või mitte. Teadsin vaid, et tajusin tema kurbust, et see oli äärmiselt ebamugav ja segadusttekitav, ning et ma ei saanud seda kuidagi lõpetada.

Edaspidi kogesin samasuguseid hetki korduvalt. Vahel möödusin tänaval võõrast inimesest ja mind tabas tugev viha- või ärevusesööst. Mõnel teisel korral korjasin üles sõprade ja klassikaaslaste tunded. Enamjaolt olid need kogemused rasked ja õnnetud. Kuid ma olin võimeline tajuma ka õnnelikke emotsioone.

Kui ma sattusin kellegi lähedusse, kes oli eriliselt õnnelik, tundsin positiivset elevust. Tundsin, justkui ei oleks tunded mitte ainult minule üle kandunud, vaid selle käigus ka intensiivistunud. Mõnel korral kogesin puhast, piiritut rõõmu olukordades, mis eeldasid selgelt vähem ekstaatilist reaktsiooni. Lihtsad õnnehetked nagu jäätise jagamine sõpradega, suplus suvisel päeval või oma naeratava ema seltsis istumine võisid mind muuta eufooriliseks ja tõsta mu tuju laeni.

Tänagi suudan neid õnnehetki ette manada ja minu võime ülemäära tugevalt reageerida on tänini alles. Mõnikord tunnen luuletust lugedes, kunstiteost vaadates või midagi maitsvat suhu pistes plahvatuslikku rõõmu ja heaolu, just nagu tajuksin neil lihtsatel hetkedel kõige eredamalt oma seotust maailmaga.

Kui ma olin laps, tähendas see, et võisin äärmuslikust õnnetundest langeda sügavasse depressiooni, olenevalt sellest, kelle läheduses ma olin. Mu meeleolu langes järsult, siis voolasid tunded äärmuslikult üle, seejärel sukeldusin jälle sügavasse masendusse – nagu Ameerika mägedes. Ma harjusin nende metsikute meeleolukõikumistega ja õppisin neid taluma kuni tasakaalu taastumiseni.

Mõistmine, et ma reageerin teiste inimeste tunnetele, oli minu jaoks suur samm oma äärmuslikult muutlikest tunnetest aru saamisel. Kuid läks aastaid, enne kui ma sain aru, et see minu kummaline võime ei olegi nii kummaline ja et seda kutsutakse empaatiaks.

Empaatia tähistab meie võimet mõista ja jagada teiste inimeste tundeid. Teadlased, ennekõike kaks neuroteadlast Giacomo Rizzolatti ja Marco Iacoboni, on teinud teaduslikke eksperimente, mis on näidanud, et inimeste ja mõnede loomade ajus leidub nn peegelneuroneid. Peegelneuronid reageerivad nii teise tegevusele kui ka meeleolule. „Kui te näete, et mind lämmatavad emotsionaalsed probleemid, siis teie ajus olevad peegelneuronid simuleerivad minu meeleolu,” selgitas Iacoboni. „Te teate, kuidas mina end tunnen, sest teie tunnete sõna otseses mõttes sedasama, mida minagi tunnen.”

Empaatia on üks viis, kuidas me kõigi inimestega omavahel läbinisti seotud oleme. Sellepärast tunnemegi rõõmu, kui meie lemmikmeeskond võidab – kuigi me ise mängus ei osale, võtame rõõmuga omaks mängijate elevuse. Sellepärast tunneme vajadust annetada kaugel eemal olevatele tragöödiate ohvritele – sest me suudame end võõraste inimeste asemele mõelda ja tajuda nende muret.

Teisisõnu on inimesed üksteisega tähenduslikult seotud. Meie vahel on tõeliselt olulised ühendused.

Kõigepealt tajusin ma neid ühendusi kui jagatud kurbust ja õnne. Hiljem hakkasin nägema valguskiiri, mis seovad meid kokku. Minu arusaamine, et me kõik kuulume ühte, sai alguse tol päeval toidupoes ja iga järgnev kogemus süvendas arusaamist valgusest meie vahel.