Читать книгу Ära ahvatle mind - Lori Foster - Страница 5

Kolimiseks üüritud kastiauto juhtimine oli palju raskem, kui Honor Brown oli arvanud. Keskkooliajast peale polnud ta sõitnud autoga, millel oli käigukang. Üle kümne aasta hiljem oli ta selle oskuse unustanud. Kortsutades käiguvahetuse juures kulmu, ei teinud ta väljagi oma sõbrast Lexiest, kes istus ta kõrval ja sai tema arvel palju nalja.

Kui nad olid järgmisesse auku sõitnud, Lexie oigas. „Minu meelest me lõhume selle auto lihtsalt ära.“

Võib-olla küll.

Aknast välja vaadates ja uut ümbrust uurides tõstis Lexie oma paljad jalad armatuurlauale ja hoidis jääkülma kokakoolapurki kõhul tasakaalus. „Siin on palju puid.“

„Ma tean. Ja need on nii suured.“

„Annavad varju.“ Ta pöördus Honori poole. „Vaata, enamik maju näeb välja nii, nagu oleks pärit kuuekümnendatest.“

„Maastikukujundus.“ Ja katkised kõnniteed ja muidugi need suured puud. „Ma pean kogu oma õuepealse ringi tegema.“ Ta krimpsutas nina ja lisas: „Taimed on ülekasvanud ja seal on paras... segadus.“ See oli väga tagasihoidlikult öeldud. Väikesel muruplatsil maja ees oli vaid umbrohi, surnud põõsad ja praht. Aga mis siis? Ta võib ükspäev põõsaid osta, panna sinna lilli, võib-olla ka purskkaevu lindudele.

Tagaaed on suurem, tuletas ta endale meelde. Ehkki sama korratu, viis see imelise oja juurde. Seal kasvasid ilusad puud, mis olid tugevad ja terved ning vajasid vaid kergelt pügamist.

Kõige tähtsam oli see, et ta hakkab nüüd üksi elama ja on vanaisale lähemal. Kuna ta külastas vanaisa kord päevas, vahel sagedamini, tundus see nüüd ülimalt mugav.

„Kuidas su vanaisaga lood on?“

Lexie oskas ta mõtteid alati hästi lugeda. Honor saatis talle tänuliku naeratuse, mis oli samas kurb. „Iga kord, kui teda näen, on tal veidi halvem. Pean lihtsalt hoolt kandma, et tal oleks võimalikult mugav.“

Lexie pani talle käe õlale, et näidata oma kaastunnet. „See tige kamp vist eriti ei aita?“

Tige kamp oli üks Lexie paljudest halvustavatest väljenditest, mida ta Honori sugulaste kohta kasutas. Ta tabas üsnagi märki, kui arvestada Honori kahe tädi, nõo ja vahel ka vanatädi suhtumist. „Neil kõigil on kiire ja nad on selle kõige pärast närvis, ja…“

„Sa oled hea inimene, Honor. Sa tead seda, eks ju?“

Ja see oli Lexie koodnimetus jama kohta. Honor ohkas. „Ma püüan, aga tõepoolest, vahel on mu kannatus katkemise äärel.“

„Su kannatus on erakordne. Nemad on lihtsalt halvad inimesed.“

„Vanad,“ korrigeeris Honor.

„Hon-or,“ venitas Lexie ta nime tõreleval toonil, nagu tal kombeks oli. „Ära kaitse neid.“

Kas ta kaitses? Võib-olla. Peamiselt selleks, et rahu saada. Ta tahtis, et see ülimalt tähtis päev oleks rõõmus ja pingevaba, ta ei tahtnud, et seda varjutaksid mured ja vaenulikkus.

Pööranud ümber nurga, sõitsid nad veidrale vanale tänavale ja Honor nägi seda ilusat, imelist, elu muutvat kodu, mille ta oli hankinud tänu Ohio Ashwoodi kommertskoja uuele ülesandele – teha Clearbrooki linn paremaks, tuua siia uusi algatusi, mis puudutasid reklaami, äri ning vana ja väärtusliku säilitamist.

Kavas oli lahti saada kriminaalsest elemendist, puhastada tänavad ja – tema õnneks – pakkuda erifinantseerimist lagunevate majade korrastamiseks, leppides nende omanikega kokku, et nad parandavad olukorda teatud aja jooksul. Ta ei suutnud ära oodata, millal saab alustada.

Finantseerimine pidi kestma mõnda aega, aga palju sellest, mis tuli ära teha, vajas aega ja energiat, mitte niivõrd raha. Keset seda segadust, mille nimi oli ta elu, pidi ta leidma nii üht kui teist.

„Armas jumal,“ pomises Lexie, kelle lõbus tuju oli nüüd läinud. Ta pani jalad maha ja kummardus ettepoole, nii palju kui turvavöö lubas. „Palun ütle mulle, et see pole see maja.“

„On küll,“ kinnitas Honor uhkusega. Kindlasti tundus see liig mis liig, see ülekasvanud muru ja olematu aiakujundus. Aga nüüd kuulus see talle. Lexie ei pruukinud siin võimalusi näha – aga Honor nägi küll. „Kõik, mis vaja läheb, on natuke hoolitsust. Ja armastust.“

„Või siis... lammutamist?“

„Ära ole nii lootusetu!“ Kulmu kortsutades lisas Honor: „Tahtsin, et sa rõõmustaksid koos minuga.“

„Ma tean, ja rõõmustangi. Ma lihtsalt ei saa aru, miks sa alati tahad, et kõik oleks võimalikult raske.“ Lexie vaikis, tõmbas hinge ja ajas end sirgu. „Ma aitan. Kõigega. Ei, ära vaidle vastu. Ma ei saa öelda, et oleksin tugev, ja tunnistan, et pole kunagi midagi sellist teinud. Ausalt öelda pole ma kunagi haamrit käes hoidnud. Aga ma olen sinu jaoks siin olemas.“

„Sa mõtled, et kohtamaskäimiste ja töö ja poodide kammimise vahepeal?“

Honor armastas Lexiet nagu õde, aga nende seltsielu, nagu ka motivatsioon, olid erinevad nagu öö ja päev.

Kui nad majale lähenesid, astus naabri garaažist välja kolm meest. Nad olid seal ilmselt tööd teinud. Ühel oli käes mingi mootor ja teised osutasid sellele. Kõige pikem noogutas, kuivatades rätikuga käsi.

„Oi, vaata.“ Lexie läks elevile. „Mis see on? Kompud mehed? Väga seksikad kompud.“ Ta pöördus Honori poole. „Sa oled neid varjanud!“

Honor vaatas meeste poole ja raputas pead. Ei, ta polnud varjanud. See oli esimene kord, kui ta neid mehi nägi. Kindel see – sest muidu oleks ta neid mäletanud.

„Oh, palun, palun, palun,“ sosistas Lexie. „Olgu nad vallalised.“

Mehed tõstsid pilgu, kui auto lähemale sõitis.

Sõrmedega läbi juuste tõmmates ja laialt naeratades ütles Lexie: „Hästi, võib-olla on Clearbrookil oma võlu.“

Sattudes segadusse, kuna kõik mehed teda põrnitsesid, sõitis Honor kastiautot maja ette manööverdades kogemata üle kõnniteepiirde. Veel hullem, ta riivas prügikasti ja see kukkus hirmsa kolinaga ümber.

„Oh, pagan.“ Auto peatus südantlõhestava kriginaga ja Honor istus paigal vaikselt nagu sukk, tundes piinlikkust ja lootes, et mehed tegelevad oma asjadega edasi ega pööra neile tähelepanu.

„Päris hästi läks selle prügikastiga,“ ütles Lexie entusiastlikult. „See pööras nende tähelepanu meile.“

„Ma ei taha nende tähelepanu,“ oigas Honor.

Lexie naeris ja ütles: „Võta vabalt. Nad juba vaatasid niigi.“

Milline viis esimest muljet jätta. Honor heitis pilgu sõbrale ja ütles: „Ole tasa. Ja taeva pärast, lõpeta see jõllitamine!“

„Liiga hilja.“ Lexie ajas kiiresti oma lühikesed heleblondid juuksed puhevile ja sikutas V-kaelusega särki allapoole. „Nad tulevad siia.“

„Oh taevas.“ Pärast sügavat sissehingamist pani Honor auto parkimisrežiimile, lülitas mootori välja ja – hästi, tal oli vaja veel kord sügavalt hingata. „Keri oma aken üles. Teeskle, et sa ei näinud neid. Kui piisavalt kiiresti majja tormame, siis nad ehk jätavad meid ra...“

„Tere.“

Piinlikkust tundes heitis Honor pilgu Lexie poole – ja nägi, et kõik kolm meest vahivad autosse. Nad olid nii pikad, et pidid selleks kummarduma. Ühel kutil oli seljas T-särk, teisel polo ja kolmandal polnud üldse särki seljas.

Kõik nad kokku jätsid mulje mehelikust uudishimust, tumedatest juustest ja habemetüügastest. Kaks neist muigasid ja nende muietel oli mõju täiesti olemas.

Aga Honoril jäi hing kinni, nähes kolmanda, särgita tegelase ilmet.

Honor pilgutas silmi ja vahtis, pilgutas ja vahtis. Ja kordas seda.

Kõige noorem neist kolmest, see, kellel oli seljas T-särk, hakkas naerma. „Vahele jäite. Nüüd ei saa te enam minema hiilida.“

„Colt,“ ütles mees, kes ei naeratanud, ja lausus madala sügava häälega, mis kõditas Honori närvilõpmeid ja pani ta südame kiiresti peksma: „Palun tõsta prügikast püsti ja pane prügi tagasi.“

Colt muigas. „Jah, sir.“ Ja läks minema – ning Lexie pööras pead ja vaatas talle järele.

Naeratav kutt toetas õla vastu auto aknaraami ja pani käed rinnale risti. Ta toonis oli hoiatust, kui ta ütles: „Ta on seitseteist.“

„Kes?“ küsis Lexie.

„Mu poeg.“ Ta noogutas Colti suunas. „Lihtsalt, et sa teaksid.“

Lexie suu kukkus lahti ja ta vaatas veel kord. „Ei või olla. Kas Clearbrooki vees on testosterooni või? Ta näeb välja vähemalt kakskümmend üks.“

Mees kehitas oma laiu õlgu ja ütles: „Küllap vist.“

Honori põsed läksid kuumaks. Olukord muutus üha hullemaks. Ta mitte ainult ei ajanud nende prügikasti ümber ja nad olid pealt kuulnud, et ta kavatses neid vältida, aga nüüd vahtis Lexie alaealist poissi, mis sellest, et too nägi palju vanem välja.

„Mina kui tema isa,“ jätkas mees, „pean seetõttu valvel olema.“

„Kindel, et oled ta isa?“ Lexie vaatas ühelt mehelt teisele. „Sest tundub, et pigem…“

„Vend,“ katkestas ta. „Ma tean. Jasonil on isa silmad, samuti Coltil.“

Vennad? Honor vaatas veel kord – ja nägi, et särgita poiss vaatab tagasi. Ta neelatas.

„Kindlasti on su isa ka üks vinge sugutäkk, eks?“

„Lexie!“

Colti isa pilgutas Honorile silma ja vaatas siis Lexiele otsa. „Me kõik pärisime ta välimuse.“

Tõsi, mõtles Honor. Ehkki mees oli umbes 183 cm pikk ja Colt vähemalt 190,5, olid nad sarnaste näojoonte ja jumega. Ainult silmavärv oli erinev, isal helesinised ja pojal ning vennal tumepruunid. Kuju oli samuti ühesugune ja neil kõigil olid võimatult pikad ja ilusad mustad ripsmed.

Honor ütles, ilma et oleks mõelnud: „Sa ei näe piisavalt vana välja, et ta isa olla.“

Mees kehitas õlgu. „Ma olin äsja keskkooli lõpetanud. Nimetagem seda noorusele omaseks ettevaatamatuseks, mida ma pole kunagi kahetsenud.“

Honor naeratas, talle meeldis, et mees on Colti üle uhke – kuni sai aru, et mehe vend kissitab silmi, mitte ähvardavalt, vaid naise suud silmitsedes.

Honor ei suutnud meenutada, millal viimati oli keegi mees teda niiviisi vaadanud. Võis olla, oh... et mitte kunagi.

See ajas ta segadusse ja ta hakkas oma istmel nihelema. Viimasel ajal oli tal üpris kurnatud väljanägemine. Kolimise tõttu polnud ta viitsinud end meikida, mida ta ka tavaliselt eriti ei teinud. Ja ta juuksed olid lõdvas hobusesabas, tal oli seljas vana T-särk ja jalas teksased, millel olid augud põlve kohal. Magamatus ja liiga kiire ajakava olid tekitanud ta silmade alla tumedad rõngad.

Ta püüdis keskenduda Colti isale, aga ei suutnud. Ta vaatas jälle mehe venda ja nende pilgud kohtusid. Miski, kas väljakutse või huvi, pani mehe suunurga peaaegu märkamatult kõverduma. Aga Honor nägi seda.

Mida paganat, ta tundis seda.

Hingetuna sundis Honor end Colti isale otsa vaatama. „Niisiis, ee, teil on ilus kodu. Ma märkasin seda, kui käisin siin enne koos oma maakleriga.“

Turtsatades, nagu oleks see midagi naeruväärset, ütles mees: „See pole minu oma. See kuulub Jasonile.“

„Paluks lähemat selgitust,“ ütles Lexie.

„Mina olen Hogan Guthrie. Jason on mu äärmiselt tõsine vend.“ Hogan, sinisilmne isa, Colt, täiskasvanu välimusega poeg, ja Jason... see kohutavalt kuum ilma särgita kompu. Nimesid meelde jättes heitis Honor neile kõigile pilgu, mis seejärel läks jälle Jasonile.

Päike valgustas mehe põsesarnu ja sirget nina ning siledaid tugevaid õlgu. Miks ta särki selga ei pannud? Honor ei suutnud pilku mehe rinnalt lahti kiskuda, märgates, et ta hästi välja joonistatud rinnalihastel oli just parajal määral tumedaid rinnakarvu, mis allpool jagasid ta keha kaheks...

Ja see mees võiks ka oma kantud teksased natuke ülespoole tõmmata. Honor, kes oli terve naine ja rohkem kui natuke seksinäljas, nägi automaatselt karvatriipu, mis viis neisse madala värvliga teksastesse...

„Hogan ja Colt elavad ka siin,“ ütles Jason, leppides vaikselt Honori uurimisega.

Jälle tabatud. Honor köhatas ja vaatas mehele näkku. „Ahaa.“ Ta küsis Hoganilt: „Sina ja su naine elate siin lähedal?“

Hogan tõukas end autost eemale ja ütles: „Colti ema on läinud.“

Honor oli segaduses. Kas mees mõtles, et... surnud? Kas ta peaks kaastunnet avaldama?

Või mõtles ta, et oli ära kolinud.

„Praegu,“ jätkas Hogan, „elame koos Jasoniga.“

Oh. Koos temaga. Samas majas.

Kõik kolm – on tema naabrid.

Päästes Honori ebamugavast vaikusest, võttis Lexie jutujärje üle. „Mina olen Lexie Perkins ja siin on selle maja uus omanik Honor Brown.“ Jasonile ta lisas: „Ta kohe minestab, kui sa ei lõpeta.“

„Lexie!“ Honor oli vapustatud ja ta nägu nii kuum, nagu läheks kohe kärssama. Ta topib oma sõbrale tropi suhu, kui ta seda kohutavat käitumist kohe järele ei jäta.

Jason kergitas kulmu, aga ei pööranud pilku ära.

Honor avas ukse ja ronis välja ning läks suure auto tagant, mitte eest, läbi, sest see andis talle paar sekundit aega end kokku võtta.

Naabermaja jäi paremat kätt ja oli tema omast kaks korda suurem ning heas korras aiaga; sellel oli suur veranda ja tagapool tohutu garaaž. Avatud kuuriustest nägi ta suurt hulka tööriistu ja mingit tööpinki.

Nende sissesõiduteed olid kõrvuti, Honoril majast paremal, mehel vasakul, ja vahe oli vaid umbes neli ja pool meetrit. Naabri tee oli betoonist, Honori oma kruusaga kaetud. Nende oma viis garaaži juurde ja temal... umbrohu ja prügi juurde.

Mehel on kindlasti väga ebameeldiv, et ta ilusa maja kõrval on selline segadus. Honoril oli vaja siin igal pool kõvasti tööd rabada, aga ta otsustas, et teeb kõigepealt õue korda.

Teades, et on jäänud liiga kauaks, ilmus Honor välja teisel pool autot, kus mõlemad mehed ja Lexie millestki vestlesid.

Lõpuks oli tähelepanu temalt mujale pöördunud ning see andis Honorile võimaluse meest paremini vaadata. Kui Hoganil ja Coltil olid tumedad juuksed korralikult lõigatud, siis Jasoni juuksed olid pisut liiga pikad ja korratud ning lainelised juukseotsad lendlesid igas suunas, nagu kammiks ta neid vaid sõrmedega ja poleks seda viimasel ajal üldse teinud. Habemetüügas paistis hästi välja ja Honor arvas, et mees pole ilmselt mõne päeva habet ajanud. Kui ta naeratas millegi peale, mida Lexie ütles, paistsid ta hambad äärmiselt valged päevitunud näos. Väikesed kortsud olid lehvikuna ta silmanurkades.

Ta polnud niimoodi musklis nagu kulturistid, aga tugevust oli näha ta laiadest õlgadest, karvasest rinnast ja lamedast kõhust. Ta oli natuke higine ja nii külgetõmbav, et Honoril hakkas palav teda pelgalt vaadates.

Honor polnud vestlust jälginud, niisiis tabas teda ootamatult, et kõik tema poole pöördusid.

„Palun prügikasti pärast vabandust,“ purskas Honor välja.

Jason silmitses teda, enne silmi ja seejärel suud. „See jäi ellu.“

Lähemalt vaadates tulid meestevahelised erinevused selgemalt esile. Honor oli oma 1,67 meetriga neist palju lühem. „Ma võin sulle uue osta.“ Ehkki, kui aus olla, olid tal praegu näpud põhjas. Loodetavasti ta ei taha, et täna uus toodaks.

„See on kümme aastat vana ja sellest oleks tulnud juba varem lahti saada.“

„Siis ma peaksin vähemalt aitama Coltil prügi üles korjata...“

„Tal on see juba tehtud,“ ütles Hogan. „Praegu ta saadab oma sõpradele sõnumeid.“

„Oma tüdrukutele, kindla peale,“ ütles Lexie.

Ent Hogan raputas pead. „Ta tunneb meie vanast elukohast puudust. Ta pole siin veel harjunud.“

Honor vaatas sinnapoole ja tõepoolest seisis Colt prügikasti kõrval ning ta sõrmed liikusid üle mobiiltelefoni klahvide.

Jason sirutas käe. „Niisiis, me oleme naabrid?“

Honori varbad läksid kingades kõverasse ja ta pulss hakkas kiiremini lööma. Püüdes varjata oma reaktsiooni mehe puudutamise peale, ta naeratas. „Tundub nii.“

Mees võttis oma suure, tööst kareda käega naise palju väiksema käe ja Honor kangestus.

Taevane arm, sa vist arvad, et mind pole kunagi varem puudutatud.

Honori hääl oli liiga kõrge, kui ta küsis: „Kas ma saaksin su naisega tuttavaks?“

„Ma pole abielus.“ Mees laskis ta käe aeglaselt lahti. „Aga sina?“

„Me mõlemad oleme vallalised,“ ütles Lexie kiiresti.

Jason heitis pilgu autole ja kortsutas jälle kulmu. „Kas te mõlemad kolite siia?“

„Ainult mina.“ Honor tundis uut indu. Ja ta peopesa kiheles mehe puudutusest. „Lexie arvas, et peab tulema ja aitama mul raskeid asju tõsta.“

Jason ja Hogan vaatasid kõhklevalt Lexiet.

„Mul tuli üks mõte,“ ütles Lexie. „Ma mõtlen, et... kas see koht on elatav?“

„Ma ütleks, et ei,“ vastas Jason, hõõrudes habemetüügast lõual. „Aga siin te nüüd olete.“ Ta astus Honorist mööda ja avas kastiauto tagaosa ning nägi väikest diivanit ja toole, väikest söögilauda koos toolidega, magamistoamööblit, taimi ja kastivirna.

Nende taga naeris Hogan. „Nii et te kahekesi pidite selle kõik maha laadima?“

Lexie astus temast mööda. „Miks mitte? Me panime selle sinna.“

Osaliselt oli see tõsi. Honor ja Lexie olid kõik kastid autosse pannud, aga vanad korterikaaslased olid kamandanud oma kallimad raskemaid asju autosse tõstma. Nad oli väsinud Honori hilisõhtustest tulekutest ja ilmselt oli neil hea meel, et ta sealt lahkus. Appitulek aitas seda kiirendada.

„Mitte mingil juhul,“ ütles Colt nende juurde tulles. „Te mõlemad olete nii pisikesed.“

„Mul on mööbliplatvorm.“ Honor osutas kokkupandavale metallist kolimisplatvormile veoki nurgas, ta oli lootnud, et see aitab neil kergemini mööblit maha laadida. „Kaubikufirma soovitas seda ja tõesti see kulus ära.“ Kastide liigutamisel.

Käed puusas, uuris Jason seda kõike. „See ei aita diivani puhul.“

„Me võime selle ise ära teha,“ ütles Colt.

See kõlas uskumatult lootusrikkalt. Aga Honor oli meestega alles äsja tutvunud. Ta poleks saanud neid mitte mingil juhul appi paluda ega tahtnud, et Colt paneks oma onu sellisesse olukorda. „Pole midagi, tõesti.“ Mõtlemata asja korralikult läbi, veenis ta: „Me saame ise sellega hakkama, pole probleemi.“

Jason ei teinud ta protestist väljagi, kissitas päikese tõttu silmi ja küsis Coltilt: „Sul polnud mingeid plaane?“

„Kellega? Ma ei tunne siin kedagi.“

Honor tundis noormehele kaasa. Ta oli ka ise pidanud kunagi olema võõras kohas, ja see oli olnud vastik. „Kui kaua sa oled siin elanud?“

„Umbes kuu aega.“ Poiss sirutas käed välja. „Aga ainsad inimesed, kes siin on, need on iidvanad.“

„Küll sa kohtad nooremaid, kui kool algab.“ Hogan silmitses kaubiku nägu kriitilise pilguga. „Me pidime aitama su onul...“

Jason segas vahele, öeldes: „Ma pean igal juhul uue osa ostma.“ Ta pilk libises kaubikult Honori majale. „Enne kui alustame, peame tee puhtaks tegema.“

„Ei, tõepoolest,“ püüdis Honor jälle vastu vaielda, olles kohutatud mõttest meestele midagi peale sundida. „Mul pole tarvis...“

„Tavalise muruniidukiga seda ära ei tee.“ Colt heitis oma õuele kiire pilgu. „Aga ma võin suurema tuua.“

Hogan nõustus. „Eesõuega ei lähe eriti kaua aega. Tagaõu on teine asi.“

„Jäta see teiseks päevaks,“ ütles Jason. „Ma kahtlen, kas see tagumine uks üldse avaneb.“

Kuni kolm meest plaani pidasid, pöördus Honor abitult Lexie poole.

Ta sõber lõi rusikaga õhku. „Haaravad kohe asjast kinni,“ sosistas ta. „Veab sul.“

„Ma ei saa...“

„Saad küll,“ sõnas Lexie.

Honor oli segaduses ja raputas pead ning kõrgendas häält, et teda kuuldaks, pöördudes meeste poole. „Tõesti, seda pole vaja teha.“

„Meil pole selle vastu midagi,“ ütles Colt ja sammus oma garaaži poole.

Ilmselt seda muruniidukit tooma.

„Võti on?“ Hogan hõõrus käsi kokku. „Lähme vaatame, millega meil siin tegemist on.“

Lexie kummardus Honorile lähemale ja sosistas: „Üks samm korraga, mäletad? Usalda mind selles asjas.“

Honor tahtis vastu vaielda. Esimene mulje oli tähtis, ja meestele jäi selline mulje, et Honor ei suuda oma kolimisega hakkama saada. Need olid võõrad mehed, nad ei võlgnenud talle midagi.

Aga Lexie oli abi üle elevil ja Colt tundus tahtvat härjal sarvist haarata. Ent Jason... Honori pilk libises mehele, kelle ilmest polnud võimalik midagi välja lugeda.

Kuid mehe sõnad olid üsna lihtsad.

Ta sirutas käe välja, peopesa ülespoole, et saada võtit. „Mida varem alustame, seda varem saame tehtud.“

Tunni ajaga oli eesõu puhas ja tagaõues teerada, nii et Honor sai sealt vähemalt sissesõiduteele. See polnud aga oluline, kui kooldunud ust korda ei saada, ent Honor oli liiga vastu, niisiis ei tahtnud Jason peale käia. Honor Brown oli juba niigi segaduses, et nad olid nii varmalt talle appi tulnud.

Segaduses ja miskipärast murelik.

Colt võis ülejäänud osa õuest hiljem korda teha. Kui kõige hullem rohi oli maha niidetud, võis Honor seda korras hoida tavalise muruniidukiga.

Ainult et kaubikus polnud ta muruniidukit näinud

Kõik muu oli olemas. Mööbel, rõivad, nõud ja mõned iluasjad.

Honor oli keskmist kasvu naine, üsna õbluke, aga töötas väsimatult meestega koos ja nõudis, et tassib ise sisse kastid, mis olid ta õblukestele õlgadele liiga rasked – ehkki Hogan või Colt oleks need ilma igasuguste probleemideta kolmekaupa ära viinud.

Huvitav käitumine.

Oli juuni keskpaik, ilm oli päikesepaisteline ja kuum ning higi pärlendas Honori siledatel põskedel ja meekarva juuste salgud olid kleepunud ta meelekohtadele ja kuklale.

Jason ei saanud jätta märkamata, et Honor on pagana seksikas. Ta polnud sedasorti mees, kes kogu aeg seksile mõtleks, aga nähes naist nii kuuma ja niiskena, eriti kui tal oli töötades näol see rahulolev naeratus... noh, temagi oli ainult inimene ega saanud sinna midagi parata, et ta mõtted liikusid ihuliste tegevuste suunas – ta teadis, et see on parim viis, kuidas higistamist esile kutsuda.

Mitmes mõttes tundus Honor Brown naiivne ja süütu. Aga ta otsustavuses oli midagi niisugust, mis selle mulje hävitas. Mehel oli tunne, et kui vaja, saab naine ise väga hästi hakkama. Kindel oli see, et kui keegi neist tahtis ta koormat endale võtta, muutusid ta silmad trotslikuks.

Ka see tekitas iha.

Honori pisut pikem, blondim, julgem sõber Lexie oli mõistlikum ja pakkis lahti asju, mida teised tuppa tõid.

Jason oli üllatunud, nähes maja seestpoolt. See oli üks paras urgas, aga palju puhtam kui mitu kuud tagasi, mil ta seda viimast korda nägi. Ämblikuvõrgud, surnud putukad, purunenud mööbel ja rämps oli nüüd läinud. Ilmselt oli Honor eelmisel nädalal käinud seda küürimas. Miks Jason polnud teda näinud, seda ta ei teadnud. Ta pidi olema siin olnud siis, kui tema ja Colt kalal käisid ja Hogan kohtus oma advokaadiga.

Lõunaajaks olid nad kõik asjad maha laadinud ja mõned suuremad mööbliesemed paika pannud, kaasa arvatud magamistoamööbel, mis tundus juhuslik, pesumasin ja kuivati ning riiulid väikeses elutoas.

Diivan, mis oli esimesena kaubikusse pandud, tuli viimasena sealt välja tõsta, ja sellel oli seniajani kasutatud kaupade poe müügilipik. Niisiis ostis ta kasutatud mööblit? Mehel polnud sellest midagi – aga kindlasti ei saanud naine endale rahaliselt eriti palju lubada ja arvestades uuendamist nõudva maja eelseisvaid kulutusi, ei tõotanud see midagi head.

Polnud midagi kasu sellest, et ta oli nii atraktiivne.

Asetanud diivani koos Hoganiga puhta, ent kardinateta akna alla, vaatas Jason kööki ja nägi Honorit, kes pani kikivarvul seistes nõusid kappi. Ta profiil oli veelgi ligitõmbavam kui nägu otsevaates.

Mugavad pleekinud teksased pinguldusid täiuslikult ümara pepu ümber. Väljasirutatud asendi tõttu oli näha, kuidas rind kerkis ja keskkoht sisse tõmbus. Iga ta liigutusega hüples hobusesaba kaasa.

Honor Brown oli väikest kasvu, ent mitte kondine, heas vormis, millega ta ei uhkustanud, ja tal oli loomulik ilu, ehkki tundus, et ta pole sellest teadlik. Ta kollakaspruunid juuksed olid peaaegu ühte värvi kuldpruunide silmadega, mis olid mitu tooni Jasoni omadest heledamad. Need silmad tõmbasid meest enda poole, eriti siis, kui naine vaatas teda huvi ja uudishimuga.

Mees oli näinud teda mitu korda haigutamas, aga Honor ei liigutanud end aeglasemalt. Kuidas ta liikus, kuidas punastas... ta naeratus. Mehele meeldis kõik. Honor meeldis talle. Liiga palju.

Kindlasti ei peaks see naine siin olema.

Ta ilmselt tundis, et mees teda vaatab – jälle –, sest jäi paigale ja heitis pilgu tema poole. Sekundiks nende pilgud kohtusid ja jälle uuris ta meest teraselt. Kurat võtaks, see meeldis Jasonile samuti. Sellel tüdrukul oli kummaline viis ta oma viskikarva silmadega nahka panna.

Hogan astus nende vahele, pannes lampi üles, võttis paberist välja dekoratiivse vaagna ja viskas padja diivanile.

See purustas lummuse. „Oh, seda pole vaja teha,“ ütles Honor, pannes kõrvale taldriku ja kiirustades oma väikesesse elutuppa: „Jätke kõik nii, ma panen hiljem korda.“

„Me oleme siin,“ ütles Hogan, kes tassis kasti raamatuid riiuli juurde. „Sama hästi võime selle üles panna, kuhu tahad.“

Sekeldades ja ärritudes ütles naine: „Oh, aga... te olete juba nii palju teinud ja on juba hilja ja ausalt öeldes saan selle kõik ise tehtud, nii et...“

„Ma elan siin ainult ajutiselt,“ selgitas Hogan. „Aga praegu oleme naabrid. Pealegi polnud meil täna mingit muud tegemist.“

„Ja ma tõin süüa,“ ütles Colt, astudes välisuksest sisse kahe karbi pitsa ja tosinpaki kokakoolaga.

Honori käed langesid rippu. „Ma olen lasknud teil terve lõunaaja tööd teha.“

Colt hakkas selle peale naerma. „Me ise käisime peale.“

„Käisid muidugi.“ Silmitsedes pitsasid ahnel pilgul, ütles Lexie: „Need on päris suured.“

„Jah, ma’am. Piisab meile kõigile.“

„Sa oled hea poiss, Colt.“

Lexie ja Colti vaheline väike tögamine ajas Honori veel rohkem segadusse. Ta läks oma koti juurde, mis oli köögilaual. „Ma maksan teile selle eest. Kui palju...“

„Ei,“ ütles Jason, enne kui Colt ja Hogan jõudsid midagi vastata. Selle kindla keeldumise tõttu jäi Honor paigale.

Asja pehmendades selgitas Jasoni vend: „Jasonil on hea diil, sest pitsatüdruk on temast sisse võetud.“

Honor pööras ringi ja põrnitses meest. „Pitsatüdruk?“

„Tõsijutt,“ sõnas Colt. „Aga mina nimetaksin teda naiseks, mitte tüdrukuks.“

„Ainult sellepärast, et ta on sinu jaoks liiga vana.“ Daamidele ütles Hogan: „Ta on natuke üle kahekümne ja tõesti ilus.“

Jason pööritas silmi. See pitsatüdruk – rõhk sõnal tüdruk – oli üsna kena, aga mees polnud temast huvitatud. Colti jaoks võis ta ju olla liiga vana, aga tema jaoks kindlasti liiga noor. „Kõigil on kõht tühi, hakkame sööma.“

Honor vaatas majas ringi. „See oli teist super kena, süüa tuua...“

„Sest ma olen nälga suremas,“ ütles Lexie.

„… aga siin pole eriti kuskil istuda, rääkimata laua ääres söömisest.“

Colt osutas lõuaga õuele maja taga. „Ma tegin tagaõues tee meie õueni. Meil on piknikulaud. Lähme sinna.“

Honor silmitses Colti, tahtes keelduda, aga teadmata, kuidas seitsmeteistaastasele poisile ära öelda. Ta lükkas randmega tuka silma eest ära ja kõhkles. „Aga...“

„Ei mingeid agasid,“ ütles Hogan. „Sa ei taha ju naabritega halvasti läbi saada?“

Jasonil polnud midagi selle vastu, kui Colt naisega rääkis, aga mis eesmärk oli Hoganil? „Minge tooge pabertaldrikuid ja muud värki. Ma aitan siin köögis lõpetada ja kohe tuleme.“

Pärast pikka kaaluvat pilku läks Hogani suu kavalale muigele. „Hästi.“ Seejärel ütles ta Lexiele: „Tuled ka?“

Lexie vaatas Honorile otsa. „Sul pole selle vastu midagi? Või saaksin ma äkki siin midagi teha?“

Honor peletas ta eemale. „Mine, istu. Mul läheb ainult viis minutit.“ Aga kohe, kui teised olid läinud, püüdis ta kahjuks ka meest minema ajada. „Tõesti, Jason, ma saan hakkama. Siin pole eriti midagi teha.“

Jason vaatas kõiki neid asju täis kaste, mis kööki täitsid, ja vangutas pead. „Mulle tundub, et on üsna palju.“

„Kõik, mis mul praegu vaja läheb, on lahti pakitud. Panen oma voodi kokku ja seejärel tegelen ülejäänuga vähehaaval. Ma luban, et see pole mingi probleem.“

Mees uuris teda ja nägi, kuidas naise põsed jälle kuumama hakkasid. See naine punastab väga kergesti. Jason läks temast mööda, ilma et oleks midagi öelnud, astus kööki ja võttis järje üles sealt, kus oli pooleli jäänud.

Ja ta ei pidanud kikivarvastele tõusma.

Ta selja taga ütles Honor tasa: „See on nii tobe?“

„Mis asi?“ Mees ei peatunud ja ladus taldrikuid alumisele riiulile, kust Honor neid paremini kätte saaks, ning asetas serveerimiskausid ja vaagnad ülemisele.

„Ma ju isegi ei tunne teist kedagi.“

Jason vaatas üle õla ja nägi Honori rahulolematut ja segaduses ilmet. „Siinkandis naabrid aitavad üksteist. Kui Sullivan Dean kolis üle tänava, tegime sedasama. Mõni kuu tagasi kolis Nathan Hawley meie majast teisele poole, ja me aitasime teda.“ Ta kehitas õlgu, võttis tühja kasti alla ja pani tagaukse juurde pappkastide virna.

„Ma pole neid veel kohanud.“

„Küll sa kohtad.“ Ja see poleks pidanud teda häirima, aga häiris siiski: nii Sullivan kui Nathan olid vallalised. Kumbki neist polnud naistejahil, aga sellise naise puhul nagu Honor – kes teab? „Clearbrooki kogukonnas tehakse koos igasuguseid asju. Võrkpall, grillimised, sellised asjad. Varsti saad kõigiga tuttavaks.“

Minnes kööki tagasi, aga hoides teatud distantsi, hakkas Honor nõuderesti kokku panema. „Teil on siia palju inimesi kolinud?“

„Majad olid tühjad, kuni linn otsustas neile uue näo anda.“

„Kas sina oled siinkandis uus?“

„Tegelikult ma kasvasin siin üles.“ Mees leidis teise tühja kasti, siis veel ühe, ning võttis need lahti, nii et sai kena lame virn. „See maja kuulus isale. Kui piirkond alla käis, ei näinud ta maja eest hoolitsemisel mingit mõtet. Umbes kaheksa aasta eest ta otsustas, et tahab Floridasse elama minna, niisiis ostsin selle temalt ära.“

„Oo. Sa pidid siis päris noor olema.“

„Kakskümmend neli. Piisavalt vana, et teada, mida tahan.“ Ta oli alati seda maja armastanud, samuti sellega kaasnevaid mälestusi. Enne kui ema suri, oli see kodu. Pärast seda... lagunesid koost isa elu ja ka maja. „See vajas pisut tööd, niisiis sain hea diili ja isa sai raha, mida tal läks minema kolimiseks vaja.“ Nüüdsel ajal meenutas isa harva oma lahkunud naist – ja poegi ning pojapoega.

„Mõlemale kasulik,“ ütles Honor.

„Just.“ Jason toetus vastu letti ja jälgis naist, kes oli ühte sahtlisse asjad ära pannud ning asetas teise kohamatte, pajakindaid ja muud sellist. „Niisiis... su elus pole meest, kes oleks aidanud sul kolida?“ Ta sõber Lexie oli juba teatanud, et kumbki pole abielus, aga Honori vanuses naisel, kes näeb välja nagu näeb, oli kindlasti kutt või paar silmapiiril.

Selle küsimuse peale jäid Honori käed seisma, ta otsis, mida öelda, ja lõpuks lihtsalt raputas pead.

Uskumatu. Kas see oli hiljutine sündmus? Lahutus või lahkuminek? Või sarnaneb ta rohkem selle teise blondiini, Lexiega, nagu Jason oli algul arvanud. „Aga vend? Isa?“

Naine keskendus riiulile. „Ei.“

See ei tundunud õige. „Mitte kedagi peale su sõbra Lexie?“

Honor punastas, aga seekord ebakindluse tõttu. „Miks sa küsid?“

Naine arvas, et Jason on ninatark. Või et mees lööb talle külge.

Tõde oli ilmselt kahe vahel. „Sa oled siin üksi... see pole hea mõte.“

Nagu väljakutseks ütles Honor: „Ma juba ostsin ustele uued lukud.“

Mehe suu kõverdus, aga ta ei tahtnud, et naine mõtleks, nagu naeraks ta tema üle, niisiis ajas ta lõua püsti, kratsis habemetüügast selle all ja otsustas paarist asjast rääkida. „Eelmisel nädal, kaks kvartalit siit eemal, murdsid mingid tegelased ühe vanema mehe majja sisse. Peksid teda, röövisid. Vähem kui kuu aja eest peksti üht naist ta oma aias, päise päeva ajal. Õnneks oli Nathan lähedal ja peatas nad, enne kui naine oleks tõsiselt viga saanud.“

„Nathan, su naaber?“

Siis see pakkus Honorile huvi? „Jah, ta on šerif.“ Ta jätkas: „Viimase kahe kuu jooksul on siin ümbruskonnas autosid varastatud, inimesi röövitud, neile kallale tungitud...“

„Su naaber – meie naaber – on šerif?“

Jason põrnitses naist. „Sa ei kuula seda, mis on tähtis.“

Honor lõi käega. „Ma sain aru. Siin on ikka veel kuritegusid. Aga see piirkond on paranemas, eks ole? Park tehakse korda, on tekkinud uued ärid ja avatakse isegi see vana bassein...“

„See on surnuaiast kohe üle tee.“

Naise hoog peatus, aga ainult hetkeks. „Sellepärast, et surnuaeda laiendati, eks ole? Ja nüüd oleks liiga kallis basseini teise kohta viia. Olen kindel, et enamikku inimesi see ei häiri. Kindlasti mitte mind.“

Honor oli asja uurinud. Või olid maaklerid mõnda asja varjanud. „Põhiline on see, et asi edeneb. Parki ikka veel korrastatakse, liiga palju ärisid alles ootab otsust ja bassein ei saa valmis enne juuli keskpaika, kui siiski.“ Mees astus sammu lähemale. „Praegu, sellel nädalal, pole see piirkond üksikule naisele turvaline.“

Honor vaatas teda pahaselt. „Mis ma siis peaksin tegema? Mitte elama oma majas? Oma esimeses majas? Peaksin selle kohe müüki tagasi panema? Kaotaksin elu võimaluse?“ Ta astus samuti sammu lähemale. „Retooriline küsimus, sest ma võin sulle kinnitada, et jään siia.“

Jason silmitses naise siirast nägu, jättes meelde kõik ta kütkestavad näojooned. Peale tundeliste silmade, lopsaka suu ja ilusa keha oli tal ka vaprust. Ja põrguvärk, ka see meeldis Jasonile. „Võta koer. Ja hangi püss.“ Ta pistis käe tagataskusse, tõmbas rahakoti välja ja leidis nimekaardi. „Ja kui midagi on, ükskõik mis, siis helista.“

„Ma pole nii abitu. Ma suudan enda eest hoolt kanda.“

Ta ütles seda nii otsusekindlalt, et mees oleks peaaegu naeratanud. „Kindlasti. Aga kui sul läheb millegi juures abi vaja, mingit rasket asja tõsta, siis meie oleme kohe kõrval.“

„Musklid välja üürida?“

Naeratus kadus ja sellest sai naer. „Tundub, et sa kuuled väga valikuliselt.“

Naine vaatas mehe suud ja ohkas. „Ma kuulsin kõike. Ma kaalun koera võtmist, kui olen kõik korda saanud. Relvi ma piisavalt ei tunne, et seda endale hankida.“

„Ma arvan, et Nathan võiks sind õpetada.“

„Kolm meest naabrid ja šerif nende naaber. Kui turvaline mul veel saab olla?“

Ta oli nöögates nii armas. Võib-olla peaks rääkima Sullivanist, kes elab üle tee. Sellest kõvast tegijast... aga ei. Ta ei hakka Sullivani eest midagi ära tegema.

„Teisel pool su krunti on juba mets. Tulesid pole. Metsloomad.“

Naine muigas. „Metsloomad, jah?“

„Keset ööd, kui kuuled hääli, mida sa ei tunne, või ehk isegi laskmist kusagil ligiduses – siis ei tundu keegi piisavalt lähedal olevat.“

„Nüüd sa lihtsalt püüad mind hirmutada.“

Tõsi. Honor peab valvas olema. Jason jälgis teda ja võis peaaegu kuulda, kuidas naine ajusid ragistab, pannes nimekaardi lillekujulise magnetiga külmkapile. Honor vaikis, jäädes mõttesse.

„Ma mõtlen seda tõsiselt,“ ütles mees teda katkestades. „Kui sul midagi vaja läheb...“

„Ei.“ Olles väga tõsine, pani Honor sõrmeotsad kokku ja vaatas mehele otsa. „Sa oled tõesti väga kena. See tähendab... väga kena. Teie kõik. Ja ma hindan seda. See, mis me täna tehtud saime, oleks võtnud mul üksi vähemalt nädala. Arvasin, et saan ainult asjad autost välja toodud ja voodi kokku pandud, et mul oleks öösel koht, kus magada.“

Mehe mõtted liikusid suunas, kuhu poleks pidanud, ja need sisaldasid naist ja voodit. Vähem riideid. Vähem juttu.

„Enne selle maja ostmist elasin koos korterikaaslastega. Neljakesi väikeses korteris. Ja enne seda elasin koos ühe sugulasega.“

Sugulasega – mitte vanematega? Mees imestas selle üle, aga seejärel selgitas Honor edasi.

„Mulle meeldib üksi olla. Sul pole tarvis muretseda, et ma sulle mingeid kohustusi seaksin, mitte mingil juhul.“ Honor kiigutas end tasakesi kandadel, ta sõrmed olid kõvasti koos, ta tundus ebakindel, kõhklev. „Olen tänulik, et sa oma abi pakud, ja nii tore kui ka on teada, et abi on siinsamas lähedal, tahan ma ülejäänut ise teha. See on mulle oluline.“

Jah, see oli olnud oluline ka talle, nii et ta sai aru. Aga mõistmine ja usk, et Honor suudab ise hakkama saada, olid kaks ise asja. Naisel polnud lihaseid, vähemalt mitte neid, mida läks vaja tubliks tööks, millega kaasnes raskuste tõstmine ja tirimine ning vastupidavus. Arvestades Honori kohmakat tegutsemist mööbliplatvormiga, kahtles Jason, kas naine üldse teab midagi tööriistadest. Ta maja vajab rohkemat kui vaid haamrit või kruvikeerajat.

Et kindel olla, küsis Jason: „Kas sul on remonditegemise kogemusi?“

„Ei. Aga ma pole loll. Ma suudan instruktsioone lugeda.“

Instruktsioonidest üksi oli vähe, aga et mitte peale käia, Jason vaid noogutas. „Lähme sööma.“ Tal oleks hea meel, kui see osa oleks möödas. Ei tea, kas ta vend või vennapoeg seda mõistsid, aga Honor Browniga tuleb veel jama. Tema naabruses on nende rahulikul poissmeheelul varsti ots peal.

Honor hammustas huulde. Ta pilk langes mehe rinnale, seejärel tagasi näole. Mehe silmad olid suured ja süütud, kui Honor ütles: „Ainult kui sa särgi selga paned. Sest muidu ei saa ma seda teha.“

Jason ohkas. Ja nii see algas.