Читать книгу Ära ahvatle mind - Lori Foster - Страница 6

Honor polnud harjunud sööma koos kolme mehega. Teda hämmastas, kui kiiresti pitsa hävitati. Aga tegelikult oli ta ka oma tüki kärmelt alla neelanud. Nälja kustutamine tundus ületavat teisi muresid – nagu ebakindel tunne ja teadmine, et ta on sissetungija, hoolimata meeste jõupingutustest panna teda end vabalt tundma.

Nad kõik ajasid muretult juttu, välja arvatud Jason, kes tundus olevat mõttesse vajunud. Ta oli Honorit silmitsenud, siis aasinud, seejärel hoiatanud ja oli nüüd vait.

Algul tundis Honor muret, kas ta pole ehk meest solvanud. Aga kuidas? Kindlasti mitte paludes tal särk selga panna, sest sellest palvest polnud mees väljagi teinud.

Ta oli ikka veel poolalasti.

Ja see ei võinud olla seetõttu, et ta oli abi vastu võtnud, sest ise ta trügis sisse ja käis peale... ja oli võrratu.

Honor hõõrus meelekohti. Kui ta oli naabritest mõelnud, siis sellistena polnud ta neid küll ette kujutanud.

„Kas kõik on hästi?“ küsis Colt.

Kiire naeratus, mis oli mõeldud ta rahustamiseks, ainult suurendas peavalu. „Jah. Lihtsalt natuke väsinud.“

„Ta töötab liiga palju.“ Lexie müksas teda õlaga. „Ma olen püüdnud panna teda natuke pidutsema ka, aga ta on tõeline peorikkuja.“

Lexie vähemalt tundis end täiesti mugavalt. Aga ta oli alati selline. Enesekindel, ilus ja lõbus – see kirjeldas hästi Honori parimat sõpra.

Nad olid täielikud vastandid.

Justkui oleks ta neid mehi enne tundnud, oli Lexie küsimustega Hoganit kiusanud, Colti aasinud ja Jasonit kiitnud. Ka heitis ta korduvalt pea selga ja hingas sügavalt sisse, sulgedes seejuures silmad. Honor mõistis seda, sest nende ümber lõhnas värskelt niidetud muru, mulla, lillede ja puude järele. Jasoni tagaaed oli pool aakrit suur, sama nagu temal. Aga tema oma oli umbrohu tõttu peaaegu läbimatu ja see siin oli täiuslik nagu park.

Suur jalakas andis neile varju ja õrn tuulehoog tegi suvepäeva mõnusamaks. Honor heitis pilgu korralikult multšitud lillepeenardele, sametisele rohelisele murule ja hästihoitud välimööblile. Mehe garaaž oli uhke ja sobis majaga. Iga natukese aja tagant kandus temani kerget õli-, bensiini- ja saepurulõhna.

Ta tundis ka päikesesooja, kõva tööd tegevate meeste lõhna. Ja see polnud üldse ebameeldiv.

„Kus sa töötad?“ küsis Colt.

„Ta on stilist,“ ütles Lexie. Jasonile noogutades ta lisas: „Honor võiks teha su juustega nii mõndagi vapustavat.“

Honoril läks viimane lonks kokakoolat kurku.

Rahulikult tõmbas Jason käega läbi oma tumedate laines juuste. „Mul on juuksur, aga ma ei käis seal nii sageli kui peaksin.“

„Ta teeb kogu aeg tööd,“ ütles Colt. „Ta on tavaliselt garaažis, veel enne kui isa ja mina oleme üles tõusnud.“

„Tore, et ta sassis juuksed mõjuvad nii seksikalt, eks?“

Colt naeris. „Kui sa nii ütled.“

„Just.“ Lexie pöördus poolenisti garaaži poole. „Teil on siin palju masinaid.“

„See sinine kaubik on minu oma,“ ütles Colt. „Isa sõidab mootorrattaga. Või kui sajab, siis Escortiga. Onu Jasonil on oma kaubik, see punane, uuem, ja siis veel hall linnamaastur. Kastikat kasutab ta tellimuste kohaletoimetamiseks.“

Ohoo. Honor vaatas ringi ja nägi, et kahekorruselises garaažis oli ka treileril kalapaat. Teine, vanem kaubik oli ettepoole pargitud.

„Kes sellega sõidab?“ küsis Lexie.

Peaaegu samasuguse vaimustusega, mida tuntakse kangelase vastu, ütles Colt: „Onu Jason palgati sellega töötama.“

„Palgati?“

„Jah, seda ta teeb. Ta parandab asju. Ta oskab seda väga hästi. Kõik need vanad majad? Need vajavad alati mingit parandamist ja tavaliselt oskab onu Jason seda teha. Kõik siin ümberringi palkavad teda midagi parandama.“

„Tundub, et tal on palju tööd.“

Colt turtsatas. „Jah, mõnikord liiga palju.“

„Mul pole selle vastu midagi.“ Jasoni pilk läks Honorile ja ta hääl muutus sügavamaks. „Mulle meeldib oma kätega midagi teha.“

Honor oleks justkui saanud elektriöögi. Ta tõmbas hinge, niheles oma istmel ja mõtles, mida öelda.

Lexiele tegi see asi nalja ja ta vaatas ühelt teisele. „Nii et sa oled siis igasuguste tööde peale mihkel?“

Jälle uhkustas Colt: „Ta teeb lepingulisi töid. Ta võib ehitada mingi asja algusest peale üles ning oskab toru- ja elektritöid ka. Või teeb tellimise peale väravad või stiilsed aknaluugid, või lihtsalt parandab midagi.“

„Tore,“ kiitis Lexie.

„Ta oskab kõike teha.“ Hogan kergitas kokakoolaklaasi Jasoni poole. „Mis ka katki ei läheks, Jason parandab ära.“

Jason vaatas talle pikalt otsa. „Võib-olla mitte kõike.“

„Õigus. Suuri vendi ei saa ära parandada, eks?“

Jason kallutas pea kergelt taha, nagu oleks saanud lõuahaagi, ja vastas: „Mul on ainult üks vanem vend ja nii palju kui mina tean, siis tema küll katki pole.“

Colt vaikis ja Honor tundis talle kaasa. Liiga palju kordi oli ka tema olnud perekonna tülide keskel.

„Niisiis, mis selle kaubikuga saab,“ küsis Lexie, püüdes pinget leevendada, „kas teed mootori või kere korda?“

Enne kui Jason vastata jõudis, ütles Hogan: „Miks sa nii uudishimulik oled?“

Lexie vaatas talle otse silma. „Ma hoidsin vestlust ülal.“

Häälitsusega, mis oli naeru ja urina vahepeal, kummardus Hogan ettepoole. „Me juba rääkisime sellest, et ta oskab kõike teha.“

„Kõike on suur sõna, see tähendab, kas ta saab su tagumikust ora välja võtta? Sest tõsiselt, sa oled tüütu.“

Honor püüdis meeleheitlikult välja mõelda, kuidas ära hoida tõusvat tormi. Lexie polnud reserveeritud. Kui Hogan tahtis olla terav, ei kõhelnud ta kümnekordselt vastu andmast. Veel hullem, ta võis ka Honori sellesse segada.

„See on huvitav,“ ütles Lexie, „ehkki sina seda ilmselt ei arva?“

„Ma olen oma venna üle uhke.“

„Jah,“ nöökas Lexie kuivalt. „See oli ilmselge.“

Hogan üllatus ja vaatas talle otsa.

„Aga kes poleks uhke ilusa, oskaja, heade kommetega mehe üle?“ Lexie naeratas ähvardavalt. „Sellest rääkides, mina olen butiigis see, kes moekaupa sisse ostab. Kui sa kunagi tahaksid oma oskusi sellel alal täiendada, võiksin nõu anda. Ja võib-olla võiks Honor su soengu moodsamaks muuta. Sul on potentsiaali olla peaaegu sama kuum kui su vend.“

Hogan kissitas silmi, mis olid lõõmama löönud.

„Võta vabalt.“ Jason patsutas talle õlale. „Ja Lexie, tänan, aga ausõna, Hogan käib niikuinii kohtamas rohkem, kui suudab hakkama saada.“

„See on küll huvitav,“ ütles Lexie.

„Ta teeb mõlemat,“ sekkus Colt, üldse mitte tahtmata rääkida sellest, et ta isa on mängust väljas. „See tähendab, onu Jason. Sa küsisid kaubiku kohta?“

Lexie naeratas Coltile siiralt. „Seda ma tegin.“

„Ta teeb kere- ja mootoritöid. Aga seekord ta lihtsalt tuunib seda pisut.“

Honor jälgis vestlust, märgates leebet pilku, millega Jason oma vennapoega vaatas, ja tundes Hogani poolt kasvavat pinget. Aga miks?

Vaikus lämmatas teda, eriti see käegakatsutav vastumeelsus Hogani ja Lexie vahel. Ta köhatas ja küsis: „Kas me segasime teid? Te töötasite selle kaubiku juures?“

Jason raputas pead. „Traktori.“ Ta viipas peaga garaaži suunas. „Selle kaubiku omanik peab otsustama kahe variandi vahel, mis ma talle andsin. Täna parandasin traktorit, aga see vajab üht osa, mida mul kuni homseni pole. Mul on mõlema projektiga seisak, niisiis te tõesti ei seganud. Olin tänaseks juba lõpetanud.“

Hogan tõmbas käega üle näo, ragistas kaela ja sai lõpuks hakkama naeratusega. „Ta ehitas selle garaaži mõni aasta tagasi.“

„Sinu abiga,“ tuletas Jason talle meelde.

„Abi all mõtleb ta seda, et järgisin ta juhtnööre. Pole aimugi, kust Jason oma oskused on saanud, sest isa polnud meil selles suhtes eriti osav. Aga kui sellel, et praegu tema juures elame, on hea külg, siis see, et ta õpetab Colti.“

„Ja Coltil on see anne olemas,“ lisas Jason.

Honor ja Lexie vaatasid garaaži uue pilguga. Oo. Lihtsalt... oo.

Honor ütles: „Ma pole eluilmaski sellist garaaži näinud.“

„Sa peaksid nägema seda, mis ta Sullivanile tegi,“ kiitles Colt. „Ja Nathani palkonit.“

„Sullivan ja Nathan?“ elavnes Lexie huvi tundes.

„Teised naabrid,“ ütles Honor, enne kui Lexie jõudis veel midagi lisada. Ta tõmbas sõbra püsti, öeldes: „See oli tõesti suurepärane. Suur tänu teile, teile kõigile.“

Kui nad hakkasid pabertaldrikuid kokku korjama, võttis Colt töö üle. „Küll ma ise.“

Uskumatu. Honor polnud kunagi näinud nii viisakat noormeest. „Oled sa kindel?“

Poiss muigas, nähes välja nagu oma onu noorem versioon. „Kindel. See läheb lihtsalt prügikasti.“ Ta korjas kõik kokku ja sammus minema.

Honor pöördus Hogani poole. „Sa oled teda nii hästi kasvatanud.“

„Tänan. Ta on alati olnud lihtne laps. Arukas, sõbralik, tegutseb iseseisvalt.“

Jälle läksid Honori mõtted Colti emale. Kas temal oli sellise muljetavaldava noormehe kasvatamisel oma osa?

Hogan ütles: „Ma pean nüüd ka minema hakkama.“

„Tähtis kohtamine?“ Viisist, kuidas Lexie seda küsis, oli kõigile selge, et naine seda ei oodanud.

„Tegelikult,“ ütles Hogan, „jah.“

Püüdes vältida lõkkele löövat vaenulikkust, astus Honor oma sõbra ette. „Loodan, et me sind kinni ei pidanud.“

„Ei. Mul on veel mõni minut aega.“ Ta kulmukortsutus oli mõeldud Lexiele. „Arvan, et pean tõesti midagi muutma.“

Naerdes küsis Lexie: „Oleks ehk abi vaja?“

Mehe sünge ilme muutus tõrksaks muigeks. „Arvan, et saan hakkama.“

Lexie noogutas haigutades. „Mina pean samuti minema hakkama.“

„Pead oma iluune tasa tegema?“

Honor peaaegu oigas... aga Lexie naeris jälle.

„Hea kild,“ ütles ta ja tõstis käe üles, jätmata Hoganile muud valikut kui plaksu lüüa. Jasonit aasis ta: „Vahe pole ainult välimuses, nagu ma aru saan.“

Jason kergitas kulmu. „Ei ole jah.“

Ilma seda kommenteerimata hakkas Hogan maja poole astuma.

„Noh.“ Honor jälgis, kuidas kõik lahkusid. Hogan sisenes majja tagauksest. Lexie kõndis üüriauto poole. Ja Cody polnud prügi viimast tagasi tulnud.

Ta oli Jasoniga kahekesi ja tundis seda iga oma keharakuga. Lootes, et see väga välja ei paista, astus ta sammu tagasi, seejärel teise. „Mina peaksin ka minema. Pean selle kaubiku täna õhtul ära viima ja oma auto tagasi saama. Pärast seda, kui olen Lexie koju viinud, pean poes käima. See võtab mul mitu tundi aega – siia tagasi sõita – ja mul on hommikuks vaja veel mõned asjad välja otsida.“

„Millised asjad?“

„Äratuskell, kohv ja riided, mis ma hommikul tööle minnes selga panen.“

Mees oli maha vaadanud, kui nad maja poole kõndisid, aga nüüd tõstis ta pea ja vaatas naisele otsa. „Sa lähed homme tööle?“

„Jah.“ Aga küsimus polnud selles, et ta pidi minema. „Ma teen nii palju tööd kui vähegi saan. On nii palju asju, mis ma majaga teha tahan, aga see kõik võtab raha.“ Raha, mida tal pole. See, mis ta on kogunud, läheb hädavajaliku peale, niisiis aitavad ületunnid maksta nende asjade eest, mida ta tahab.

„Sa oled kindlasti väsinud.“

„Natukene.“ Ta tegi oma valutavate õlgadega ringe, aga pidas vastu soovile sirutada. „Olen korraga elevil ja väsinud, ma ei tea, kas üldse magada saan.“

„Elevil?“

Elevuseks oli sada erinevat põhjust ja üks neist põhjustest seisis Honori ees. Jason Guthrie oli ilmselt kõige seksikam mees, keda ta oli kohanud. Ta sassis juuksed, tugevad näojooned, tumedad silmad, ja keha... Jah. See keha oli kindlasti oluline.

Aga naisele meeldis ka mehe keskendunud pilk, see, kuidas ta lahkelt oma vennapojale naeratas, ja julge siirus. See siirus oli pisut terav, sest ta mõtles ilmselt, et Honor on tema jaoks liiga tasemel. Aga ta oli andnud ja teinud, mida suutis, et teha ta sissekolimine lihtsamaks.

Kuidas sai Honor teda mitte imetleda?

Loomulikult ei öelnud ta mehele midagi sellist ja rääkis seda, mis loodetavasti kinnitaks mehele, et ta oli seal selleks, et jääda. „See kolimine, maja – nüüd, kui see on ametlikult minu ja ma olen siin, mõlgub mul meeles miljon asja. Mida teha kõigepealt, kui palju mul läheb raha vaja, kuidas seda kõike teha ja millal.“ Unustanud hoida distantsi, sosistas ta: „Täna õhtul võib-olla ma lihtsalt tantsin ringi ja naudin seda kõike.“

„Tõesti? Kuna sul pole kardinaid, võib see huvitav olla.“

Honori nägu hakkas tulitama. „Pärast seda, kui aknad on kaetud, siis tantsin.“

Mehe huuled kõverdusid lõbustatult. „Tujurikkuja.“

Nende õlad puutusid kokku ja Honorit tabas elektrilöök. Ta astus sammu kõrvale, et seda enam ei juhtuks. Pea meeles, et ta tahab, et sa ära läheksid. Pea meeles, et ta tahab, et sa ära läheksid. Pea meeles...

„Ma saan aru,“ ütles Jason. „Esimene öö oma kodus.“ Kulmu kergitades lisas ta: „Ja kardinad poleks üldse paha mõte. Või pane vähemalt lina või midagi akna ette.“

Võib-olla, mõtles Honor, ei suhtu mees temasse kui naabrisse üldse nii halvasti, kui ta oli arvanud.

Jäädes seisma maja kõrval õues, mis oli muust piirkonnast eraldi, vaatas Honor mehele otsa. Üpris kõrgele tuli vaadata, sest mees oli temast palju pikem.