Читать книгу Röövitud - Lori L. Harris - Страница 5

Esmaspäev, 22.56

„Nii. Kas oleme eksinud?” Pilku pimedalt teelt tõstes vaatas Jillian Sorensen õele otsa.

Nad olid Cincinnatist kell kaheksa hommikul lumesajus lahkunud, kuid Põhja-Carolinast läbi lõuna poole sõites oli temperatuur tõusnud. Ohio mõistes oli ilm meeldivalt soe ja nad olid kabrioleti katuse alla lasknud.

Megan uuris kaarti pisut liiga süvenenult. „Noh?” ergutas teda Jillian.

„Kuidas võtta.”

Jillian üritas kinni püüda kiharat, mis tema hobusesabast lahti pääsenud oli. Sügavalt sisse hingates ütles ta uuesti: „Megan? Mida see kaart ütleb?”

Üles vaatamata keeras Megan taskulambi valguses kaarti. „Ütleb? Kas sa ootad, et see kõnelema hakkaks?”

„Minu meelest on võimalus, et see rääkima hakkab, sama suur kui võimalus, et sa seda lugeda suudad.”

Megani kulmud hakkasid kortsu tõmbuma. „Lase edasi…”

„Ole nüüd.” Jillian tundis, et tema kannatus hakkab katkema. „Pärast kolmeteist tundi rooli taga istumist tahaksin ma autost välja saada kauemaks kui viieteistkümneks minutiks, mis söömiseks või tankimiseks kulub. Riigimetsas äraeksimine pole mu päevakavas.”

„Siis ei meeldi sulle see, mida sa kohe kuuled.” Megan kehitas õlgu. Halb märk. „Me oleme US 17A-l US 17 asemel.”

„Kuidas…”

„Vahet pole,” katkestas Megan teda. „See pole eriline probleem. Kohe varsti peaks tulema otsetee.” Väikest kirja lugeda püüdes tõstis Megan kaardi näole lähemale. „Tundub, et see on 45. maakonnatee.”

„Tundub?” ütles Jillian aeglaselt. „Näita.”

Kui Megan kaardi õe poole lükkas, hakkas taskulambi tuli võbelema ja kustus siis. Kaarti ja lampi sülle pannes osutas Megan hoopis ees laiuva tee poole. „Seal on märk. 45. kiirtee. Kas näed seda vasakul?”

Jillian pööras, kuid vaatas siis uuesti õele otsa. „Oled sa selles päris kindel?”

„Usu mind.”

„Sa ütlesid seda ka siis, kui meid ära eksitasid.”

Megan pistis kokkuvolditud kaardi enda istme ja käigukasti vahele, et kaart minema ei lendaks. „Me ei eksinud ära.”

„Seda ei öelnud sa militaarpolitseinikule, kui me keelutsooni jõudsime.”

„Siis oli asi muudmoodi.” Megan muigas. „Ta oli nii nunnu. Suurtele karmidele sõjaväelastele meeldivad kaitsetud naised. Ja tänu sellele on mul nüüd temaga kohtamine, kas pole?”

Jillian sättis sõnatult käed roolirattale ja püüdis head vastust välja mõelda. Mees oli tõesti armas olnud. Ja kena.

„Lõpeta muretsemine.” Megan kohmitses oma iPodi kõrvaklappide kallal. „See tee viib meid US 17 peale tagasi.” Ta toetas pea vastu istme peatuge ja sulges silmad. „Oleme keskööks Charlestonis. Saad enne tähtsat töövestlust piisavalt magada.”

Hetkeks, kui Jillian oma kasuõe poole vaatas, ei näinud ta enda kõrval kaunist kahekümne ühe aastast naist istumas. Ta nägi hoopis ta üheteistaastast last, kes Megan oli olnud tol aastal, kui Jillian juhiloa sai. Ta meenutas, kuidas Megani blondid patsid suvetuule käes kiikusid, kuidas tüdruku naeratus laiaks venis ja kuidas tema silmad Jilliani usaldavalt ja kindlustundega vaatasid.

Megan oli esimene inimene, kes Jilliani usaldas, kes teda tõeliselt usaldas. Ja pärast peaaegu seitset aastat kasulapseks olemist otsis Jillian meeleheitlikult heakskiitu. Isegi lapselt.

Sorensenid, tema kasupere, olid andnud talle midagi, mida ta kunagi leida ei lootnud. Turvatunde. Armastuse. Tunde, et ta on osa millestki peale iseenda. Esimest korda elus oli ta õnnelik olnud.

„Sa teed seda jälle.” Ühte silma avades vaatas Megan Jillianile otsa.

„Mida ma jälle teen?”

„Vaatad mind. Nagu arvaksid, et ma kukun jälle kokku.”

Viis nädalat tagasi, vähem kui nelikümmend kaheksa tundi pärast nende isa matuseid, oli Megan end purju joonud, vandudes, et see juhtus temaga esimest korda elus. Kolmandal ööl pärast seda oli Jillian ta vannitoa põrandalt teadvusetult lebamas leidnud.

Nüüd, mil mõlemad vanemad surnud olid ja rohkem sugulasi neil polnud, pidi Jillian õega joomise pärast tõsise vestluse maha pidama.

Ta oli Meganile paar üsna karmi sõna öelnud ja see oli nende vahele mõnevõrra pinget tekitanud.

„Ma ei vaadanud sind.”

Megan pööras end õe poole. „Jah, vaatasid küll. Ja ma olen üsna kindel, et sellepärast lähed sa õigusbüroosse Burroughs, Alderson & Bailey tööintervjuule. Sa arvad, et pead mind valvama.”

„Pole tõsi. See on lihtsalt suurepärane võimalus.”

„Võib-olla kellelegi, kes on ettevõtlusõigusega tegelemisest huvitatud.” Megan heitis õele terava pilgu.

Jillian vaatas korraks talle otsa. „Ja mida sa sellega öelda tahad?”

„Viimase aasta jooksul oled sa kogu aeg rääkinud, kuidas sa tahad perekonnaõigusega tegelema hakata. Naisi ja lapsi aidata.” Megan seadis end istmel uuesti otseks. „Sa oled palju aastaid suurt õde mänginud, Jilly. Ehk oleks aeg see asi sinnapaika jätta.”

„Ma pole midagi mänginud.”

„Muidugi oled. Sa mõtled selle töökoha peale ainult sel põhjusel, et see asub Charlestonis, kus mina meditsiinikoolis käima hakkan.”

„Jah,” nõustus Jillian kiretult. „See on ainus ajend, miks ma tahan tööle hakata tõeliselt prestiižses firmas poole suurema palgaga, kui teised pakuvad.” Ta tõstis käed üles. „Ja sellel pole samuti midagi pistmist sellega, kuidas ma Ohio talvesid vihkan.”

„Ma lihtsalt ei taha, et sa töö vastu võtaksid, kuna oled minu pärast mures, okei? Ma tean, et olen viimasel ajal mõned rumalad otsused teinud, aga kõik see on juba seljataga. Olen täiesti võimeline üksinda hakkama saama. Kui sa vaid usuksid mind.”

Nukker toon Megani hääles rahustas ärritunud Jilliani. „Ma usun sind. Võib-olla olen mina see, kes pole valmis üksi olema. Nii, see sai nüüd välja öeldud. Oled õnnelik?”

„Jah.” Megani näole ilmus taas naeratus ning see mahendas tekkinud pinget. Ta osutas ettepoole, kus auto esituled kauguses paistvat märki valgustasid. Lähemale sõites keskendusid mõlemad märgi lugemisele.

„Järgmine pööre paremale, Hellhole Bay,” luges Megan märgilt kõvasti. „Kõlab kui tõeline turistimagnet. Kas peaksime seal peatuse tegema?”

„Võib-olla tagasi sõites.”

Nad võtsid järsu kurvi ning näis, justkui oleks tee kitsamaks muutunud. Mõlemal pool kõrguvad suured puud moodustasid tee kohale võlvi. Jillian vaatas, kuidas kuuvalgus neid jälitas ning vahetevahel puudekupli avaustest prožektorisärana sisse voolas. Äkitselt muutus tamme- ja männipuudest müür liiga tihedaks. Liiga süngeks.

Ümbritseva metsa tõttu mootorimüra valjenes ja õhk jahenes.

Megan võttis Jilliani istme tagant jaki. „Mis sa arvad, kui paneks katuse peale?”

Jillian raputas pead ja väristas ennast. See ei tulnud siiski ootamatust jahenemisest. „Kui aus olla, siis ma parem ei peatuks siin.” Nad polnud viimase viieteistkümne minuti jooksul ühtegi autot näinud.

Megan, kes ühe käe juba varrukasse oli pistnud, vaatas teist käist kätte saada püüdes õele otsa. „Kas sa kardad, et metsas võib mõni mees luurata?” Käiseava leidnud, tõmbas ta jaki endale selga. „Ootab mõnd autot, mis siin sõidaks ja katki läheks, et ta saaks juhi ja naisreisija kallal oma matšeetet kasutada?”

Õde kirjeldas stseeni filmist, mille nad paar päeva tagasi laenutanud olid, ja Jillian tundis end pisut naeruväärsena. „Tegelikult…” ta võitles sooviga muiata, „olin ma ainult juhi pärast mures.”

„See tähendab, et sa jätaksid mind mingi hullunud mõrvariga tee äärde maha?”

„Ma ei vaataks isegi tahavaatepeeglisse.”

Megan tõmbas jakiluku kinni. „Okei. Sina võitsid. Pea kinni. Arvestades sellega, et ma värisen sellest ajast saadik, kui me siia keerasime, olen valmis surmaga riskima.”

„Ise tead.” Jillian hakkas jalga gaasilt pidurile tõstma, kui üks inimene – üks naine – järsku puude vahelt autoteele sööstis.

Naine vaatas autotulede valguses tardununa üles.

Megan karjatas, surudes käed vastu armatuurlauda.

Jillian vajutas pidurit ja kõik näis aeglustuvat – mitte ainult tema peas, vaid ka ta ümber. Tundus, justkui seisaks naine eredalt valgustatud tunneli lõpus. Heledate juustega. Kahvatu nahaga.

Kuid pilk tema silmis – rahulik leppimine kohe juhtuma hakkavaga – šokeeris Jilliani. Kas naine tahtis surra?

Ning siis, viimasel hetkel, vaatas naine üle õla, nagu otsiks paratamatusest pääseteed. Jillian pööras rooli järsult paremale, et naisele mitte otsa sõita.

Megan karjatas taas. See tõi Jilliani reaalsusesse tagasi, kuid auto kaotas juhitavuse. Juhipoolsed rattad libisesid asfaldilt ja sõitsid millestki üle – palgist või kivist.

Löök rebis rooli Jilliani kätest lahti. Selleks ajaks, kui ta uuesti roolirattast kinni sai, libises auto küljetsi. Ta ei vaadanud enam läbi tuuleklaasi välja, kus puutüved justkui lõputu triipkood neist mööda vihisesid, vaid vahtis oma õe paanikas silmadesse.

Ja siis, sama äkitselt, kõikus auto küljelt küljele ning vajus ratastele, esiots tuldud suunas. See raputas Jilliani ja Meganit veel viimast korda.

Mõne sekundi jooksul jõllitasid naised teineteist lihtsalt nagu zombie’d. Jillian liigutas ennast esimesena ja lasi roolist lahti. Tema õlalihased tegid valu. Vasak küünarnukk tuikas. Ta ei mäletanud, et oleks ukse vastu paiskunud, kuid nii oli ilmselt juhtunud.

„Megan?” Jilliani käsi vajus sülle. „On sinuga kõik korras?”

„Minuga… minuga on kombes.” Megani hääl värises. „Kas me sõitsime talle otsa?”

„Ei.” Pead pöörates vaatas Jillian läbi esiklaasi välja. Tulede valgus ulatus vaevu naiseni. Jillian ahmis õhku. Ta oli oodanud, et naine seisab keset teed, kuid seal teda polnud. Ta oli asfaldil pikali.

Jillian üritas sügavalt sisse hingata, kuid ei suutnud. Ta polnud ju naisele otsa sõitnud. Ta oli selles kindel. Kuid siiski tundus, et ta oli seda teinud.

Ta peab kiirabisse helistama. Peab naist aitama. Tegema, mis suudab, kuni kiirabi saabub.

Tuimalt kobas Jillian kindalaekas. Mobiiltelefoni leides lõi ta selle klapi lahti.

„Levi pole.” Telefoni taskusse pistes avastas ta ehmatusega, et on autos üksi. Megan oli juba välja roninud. Selleks ajaks, kui Jillian õe juurde jõudis, katsus too juba naise pulssi.

„Ma ei tunne midagi!” Megan nihutas sõrmed naise kaelal teise kohta.

Naine oli pisut üle kahekümne, võib-olla isegi Meganiga ühevanune. Tema seljas olev sinine ametivorm oli katki rebitud ja räpane ning ta oli paljajalu.

Ükskõik, kes ta ka oli, igal juhul polnud ta matkaja ega telkija. Nii et mida paganat ta sel öisel ajal siin õues tegi? Kõrvalises paigas. Täiesti üksi ja…

Üksi?

Jillian vaatas taas naist, pilk tema randmetele kinnitumas. Neid ümbritsevad sinikad olid tumedad ja ühtlased. Nagu ka laigud tema pahkluudel.

Hirm ja õudus, mis sügaval Jillianis pesitsenud oli, sööstis äkki läbi tema keha, jõudes ta kopsudeni ning sundides teda kiiresti ja pinnapealselt hingama.

Jillianile tuli äkki meelde, kuidas naine viimasel hetkel üle õla vaadanud oli. Kas oli võimalik, et ta otsis viisi, kuidas otsasõitu vältida? Või oli ta oodanud, et näeb midagi enda taga tulemas?

Või kedagi?

Jillian haaras Megani käsivarrest. Ta püüdis õde püsti tõmmata. „Tule. Me peame siit kaduma. Kohe!”

Megan tõmbas käe vabaks, kuid kukkus seda tehes peaaegu naisele peale. Õnneks suutis ta viimasel hetkel tasakaalu tagasi saada. „Oled sa peast segi? Me ei saa teda niimoodi maha jätta!”

„Seda ma ei kavatsenudki.” Pilku metsal hoides haaras Jillian naise pahkluudest.

„Mida sa teed?” Megan üritas Jilliani haaret vabastada. „Sa ei tohi…”

„Võta ta kätest.” Kui naine veel elab – Jillian kahtles selles –, on talle parim, kui nad ta autosse panevad ja kaovad siit kus kurat.

Eeldades, et auto ikka sõidab. Jillian oli end nii täielikult naisele keskendanud, et ta polnud auto seisukorrale mõelnudki.

„Aga…”

Jillian ajas end naise alakeha tõstes püsti. Sinine seelik libises üles, paljastades veel kuivanud verd ja sinikaid. Jilliani soontes kees viha. Ta oli selliseid vigastusi fotodel näinud ja teadis nende põhjust.

„Võta ta neetud käed, Megan!”

„Tema liigutamine võib…”

„Vaata neid sinikaid… Auto selliseid ei tee. Teda on vägistatud.” Jillian vaatas metsa poole. „Me peame kohe siit kaduma!”

Megani sõrmed sulgusid hetkega naise randmete ümber, kuid läks veel mõni sekund, enne kui ta jalgele sai. Nad seisid teineteise vastas, naise keha raskelt nende vahel kõikumas. „Saame hakkama,” ütles Jillian. Mitte sellepärast, et ta seda uskunud oleks, vaid sellepärast, et ta tahtis Meganit seda uskuma panna. „Valmis?”

Kohmakalt edasi liikudes pidid nad haaret kohendama, sest naise randmed ja pahkluud muutusid värskest verest libedaks. Surnukehad ei veritse. Kas oli võimalik, et Jilliani ja Megani käte surve põhjustas näilise verejooksu? Või oli naine ikka veel elus?

„Me peame… me peame tempot lisama, Meg.”

Megan noogutas sõnatult. Ta hingas nüüd sama kiiresti kui Jillian. Nad olid autost veel umbes kahekümne meetri kaugusel, kui mõlemad midagi kuulsid ja masina poole vaatasid.

Autotuled taustaks, lähenes neile must mehesiluett. Mitte metsast, vaid sealt, kuhu nad auto jätnud olid.

Mehe asfaldi vastu mütsuvate saapataldade kõla kajas vaikuses. Vaikuses? Jillian vaatas auto poole. Ta oli mootori käima jätnud. Nüüd oli see vait.

Veri tulvas Jilliani kõrvu ja ta süda tagus vastu ribisid. Ta kuulis õe paanilist hingetõmmet ja teadis, et Megan on samuti hirmul.

Mees viskas Jilliani auto võtmed õhku ja püüdis need osavasti kinni. Siis hakkas ta viisijuppi vilistama. Jillian ei näinud muiet tema näol, kuid kahtlustas, et see seal on. Nagu ta kahtlustas ka, et mehe aeglane ja kenitlev kõnnak sündis usust, et ühe oletatavasti surnud naise asemel on tal nüüd kaks elusat.

Mees oli pikk – üle saja kaheksakümne sentimeetri – ja tugeva kehaehitusega. Mitte selline mees, kellest isegi kaks naist kergesti jagu saaks. Tundus, et relva tal pole. Kuid kas Jillian võis tõesti sellele loota?

„Megan?”

Alles siis, kui Jillian õe nime teist korda ütles, pööras too pilgu mehelt ära. Kuid kui Jillian naise maha pani, vaatas Megan ainult pealt.

„Me ei saa tema heaks praegu midagi teha, Meg.” Jillian nihkus õe poole.

„Me ei saa teda maha jätta.” Megani hääletoon oli madal. Pinges.

„Me peame.” Jillian tõmbas jõuga Megani sõrmed naise randmete ümbert lahti.

Naist teele jättes taganes Jillian Meganit endaga kaasa tõmmates. Ta oleks oodanud, et mees lisab sammu, kuid seda ei juhtunud.

Pinge ta rinnus kasvas. Jillian vaatas teed ja seda ääristavaid puid. Millises suunas? Teele jäämine ei annaks neile mingit eelist. Nad polnud näinud ühtki autot ega märkigi tsivilisatsioonist.

Jillian uuris teeserva. Tüdruk oli tulnud paremalt poolt puude vahelt.

„Vasakule metsa,” pomises Jillian ja tugevdas haaret Megani käsivarre ümber. „Kui ma sulle ütlen, jookseme sinnapoole.”

Megan vaatas üle õla, andes niimoodi nende põgenemissuunast aimu. Jillianil polnud praegu aega selle pärast muretseda. Vilistamine muutus valjemaks ja mees tuli lähemale. Jillian tundis, kuidas õde tahapoole nihkus. Megan lõi endale märkamatult selja sirgu.

See, et õde näis end pisut kokku võtnud olevat, andis Jillianile veidi julgust juurde. Kuid kas Megan suudab piisavalt kiiresti reageerida, kui õige aeg käes on? Ja mida Jillian peale hakkab, kui õde seda ei tee? Kuidas ta Meganit kaitseb?

Jillianile tuli meelde, et tal on taskus mobiiltelefon. Veendumaks, et see ikka alles on, pistis ta käe taskusse.

Vilistamine katkes. Jillian nägi, kuidas mees käe selja taha pani ja püssi haaras. See oli tal ilmselt rihmaga seljas olnud. Ühe liigutusega tõmbas mees relva enda ette ja sihtis sellega nende poole.

„Pane oma käed sinna, kus ma neid näen.”

Jillian hakkas juba käsule kuuletuma, kui ootamatu lask kärbikpüssist paiskas tosinajagu haavleid Jilliani vasakusse säärde, tekitades valu, justkui oleks tema ihusse tikke torgatud.

„Veel üks liigutus ja järgmine hakib teid mõlemaid kaheks.”

Mees oli lamava naiseni jõudnud, kuid astus temast lihtsalt üle, nagu oleks too mõni loom.

Jillian komberdas ühe koha peal. Isegi kui nad metsa jõuavad, pole garantiid, et nad põgeneda saavad. Nad ei saa püssi eest ära joosta.

Aga mis valikut neil on?

„Meg?” Jillian rääkis vaikselt. Ta tugevdas haaret õe käsivarrel, kuni too nägu kirtsutas. „Midagi pole muutunud. Isegi relva pärast. Meie parim võimalus on ära põgeneda. Saad aru?”

Megan noogutas tõsiselt.

Mees oli küllalt lähedal, et Jillian ta nägu näeks. Meganit vaadates kaardusid mehe huuled ülespoole, justkui lõbustaks naise hirm teda.

Kui mehe pilk taas Jillianile pöördus, nihkus too pisut Megani ette. Mingil põhjusel langetas mees järgmist sammu astudes relva enda küljele.

Jillian ei kõhelnud. „Nüüd!”

Kui Megan jooksma hakkas, kiirustas Jillian nende ründaja poole. Lähemale jõudes muutus tema pilk häguseks ning ta nägi vaid püssitoru, kui see taas üles kerkis.

Paaristoru tundus hiigelsuur, nagu kaks hingetut silma, mis tema surma tunnistama olid kutsutud. Jilliani elu algus oli raske olnud ja näis, et ka lõpp pole eriti teistsugune. Kuid talle meenusid vaid vahepealsed aastad. Õde, kes praegu põgenes. Jillian oli ikka mõelnud, kuidas ta saaks Sorensenidele tasuda kõige eest, mida nad talle andnud olid.

Nüüd ta teadis.

Kärgatas püssilask. Selle kaja sundis Jilliani peaaegu põlvili. Tal läks mõni sekund mõistmaks, et ta pole pihta saanud. Et püss mehe käes polnud liikunud.

Megan!

Vaikselt taipama hakates tõstis Jillian lõua ja vahtis enda ees seisvat meest.

Mees naeratas ja kolmas lask raksatas öhe.

„Ei!” Jillian pööras vasakule puude poole, kuhu Megan kadunud oli.

Kui ta sinnapoole lonkas, lõi mees talle püssikabaga kuklasse.