Читать книгу Röövitud - Lori L. Harris - Страница 6

Teadmata aeg

Valu algas Jilliani kuklast ja kiirgus kogu kehasse. Põrand tema all vappus ja kõikus. Külm. Tal oli nii pagana külm. Ja tema ninasõõrmetesse tungis tugev uriinilehk. Nagu avalikus käimlas.

Jilliani suus oli hapukas maitse. Okse? Kas ta oli end täis joonud? Kas sellepärast valutas tema pea ja kõik tema ümber käis ringi?

Iiveldushoogu alla surudes sundis Jillian end silmi avama ja vaatas täielikku pimedusse, sellisesse, mis teda lapsena hirmutanud oli ja mida ta praegugi kartis.

Kus ta on? Jillian püüdis pead tõsta ja ringi vaadata, kuid peaaegu minestas peast läbi sööstva valu tõttu.

Ära liiguta. Ta hingas ettevaatlikult sisse. Ja siis uuesti. Just nii. Lihtsalt hinga.

Püüdes neelatamiseks piisavalt sülge koguda, sai Jillian aru, et vastik maitse tuleb mingist tabletist, mis tema huulte ja alumiste esihammaste vahele pistetud oli. Ta sülitas tableti välja, kuid kui uus valulaine ta haaras, mõtles ta, kas oli äkki vea teinud. Ehk oli see aspiriin olnud.

Jillian üritas taas pead selgeks saada. Kas ta oli pea kuidagi ära löönud? Kukkunud? Aga miks lamab ta uriini järgi lehkavas õlehunnikus? Milleski, mis näis olevat mingit sorti liikuv sõiduk? Mingi veoauto?

Otsustades selle järgi, kui kõva müra auto tekitas, pidi see üsna suur sõiduk olema.

Seekord ettevaatlikumalt liigutades nihutas Jillian end ja võttis mugavama asendi. Tema käed rippusid raskelt allapoole. Naine liigutas jalgu, kuid tõmbas need tagasi, kui tema vasak säär õlgede vastu puutus. Tundus, justkui oleks keegi seda korduvalt jäänoaga torganud. Ja need polnud ainult tema vasak säär ja pea, mis valu tegid. Kogu ta keha tuikas.

Mis pagan temaga juhtunud oli? Kas ta oli mingisse õnnetusse sattunud?

Püssilask…

Kõik tuli talle hirmsa kiirusega meelde. Ta oli koos Meganiga Charlestoni sõitnud. Naine teel. Püssiga mees.

Jillian pigistas silmad kinni, kui järgmine mälupilt teda pimeduses painama hakkas. Metsas kõlanud püssilask. Jilliani süda täitus õudusega. Megan. Ta kobas mälus, kuid ei suutnud meelde tuletada, mis edasi oli juhtunud.

„Megan?” Oma peas karjus ta õe nime, kuid tegelikult kõlas see ta suust vaevukuuldava sosinana.

„Jill – Jilly? Oled… oled see sina?” Megani hääl kõlas otse tema tagant.

Valu ignoreerides sirutas Jillian käe välja. Kett kõlises ja ta sai aru, et tema randmete ümber on tõesti raskus. Üks käeraud. Ta oli kinni aheldatud.

„Jilly? Kus sa oled?”

„Siin.” Midagi nägemata suundus ta õe hääle poole. Kas kett on küllalt pikk, et temani jõuda?

Enda imestuseks leidis Jillian õe peaaegu enda kõrvalt õlgedel lamamas. Megani käsivarsi kobades sai ta aru, et ka õde on aheldatud. Jillian liikus sõrmedega ülespoole, kuni leidis Megani näo. Tolle põsed olid katsudes külmad. „Megan? On sinuga kõik korras? Ma kuulsin lasku. Kas said pihta?”

„E-ei.” Megani keel oli pehme. „Nad… nad andsid mulle mingi tableti. Sulle ka.”

Pead kõrvale pöörates surus Jillian endale sõrmed kurku. Ta hakkas kohe öökima, kuid alles pärast paari katset läks tal korda tegelikult oksendama hakata. Kui viimnegi piisk oli välja tulnud, vajus Jillian õlgedele. Kuid kui palju ravimit tema organismi juba tunginud oli?

Äkki tuli Jillianile tema telefon meelde ja ta kobas jakitaskuid, kuid ei leidnud seda. Kahtlemata olid mehed temalt telefoni ära võtnud.

„Megan?” Õde ei vastanud. Jillian müksas teda. „Sa pead endale sõrmed kurku ajama.”

„Proovisin. Ei… ei õnnestunud.”

Jillian raputas õde kõvasti õlast. „Sa pead uuesti proovima.”

Megan pööras end kuulekalt külili.

Kuulates õe korduvaid katseid end oksendama saada, mõtles Jillian naisele, keda nad olid päästa püüdnud. Kas ta oli ellu jäänud? Või oli juba surnud? Ja kui ta surnud oli, kas ta jäeti siis keset teed lebama? Või peideti ta pimeduses kuhugi sinna lähedusse?

Jillian meenutas ründaja enesekindlust. Tollele ei paistnud kuriteo avastamine sugugi muret tegevat.

„Väga… pahasti,” ütles Megan tüki aja pärast. „See oli minu süü… et me ära eksisime.”

„Kumbki meist pole selles süüdi.” Jillian liikus lähemale, pingutades, et midagi näha. Megan tundus lamavat külili, põlved rinna vastu tõmmatud.

Jillian silus juuksed Megani laubalt kõrvale. „Räägi mulle kõik, mida sa tead. Mitu neid on?”

„Kaks.”

„Kas ma olin väga kaua teadvuseta?”

„Ma ei… ma ei tea,” pomises Megan. „Mul on külm. Olen väsinud.”

„Mis sellest naisest sai? Kas tead, mida nad temaga tegid?”

„Siin.”

Jillian puuris pilgu pimedusse. „Neiu. Oled sa siin?” küsis ta ja ootas siis mingitki elumärki. Kui seda ei tulnud, nõjatus Jillian taas õe poole. „Kas need mehed ütlesid midagi?”

Megan tõmbas jalad tugevamini vastu rinda. „Mille kohta?”

Jillian raputas õde õrnalt. „Kuhu nad meid viivad. Mida nad meiega teha kavatsevad.”

Tegelikult ta ei oodanud, et õde neid vastuseid teaks. Ilmselt oli Megan talle antud tabletist pooleldi teadvusetu.

„Tapavad… meid. Nagu selle naise.”

„Kas nad ütlesid seda?” Jillian ootas, et õde vastaks, kuid too vaikis. „Megan?” Jillian raputas teda seekord tugevamini. „Jää minuga.”

Kuid kui õde ikka ei vastanud, nõjatus Jillian tahapoole. Kui Megan teadvuseta on, jääb nende mõlema kaitsmine Jilliani peale. Aga kuidas ta seda teeb? Nii kaua, kuni nad ahelais on, on nad üsna abitud.

Jillian toetas selja võreseina vastu ja lükkas vigastatud jala ettevaatlikult sirgu. Kui ta oma varbad välja sirutas, ulatusid need teise võreseinani. Ta oletas, et autot kasutati tavaliselt kariloomade vedamiseks.

Masina kiirust arvestades eeldas Jillian, et nad on kusagil kõrvalteel, mitte suurel maanteel. Kas oli võimalik, et ta oli vaid lühikest aega teadvuseta olnud? Et nad polnudki kaugele jõudnud? Et nad olid ikka veel Francis Marioni metsas?

Kui ta saaks nad ahelatest vabaks ja tagaluugi lahti, võiksid nad oodata, kuni auto veelgi aeglasemalt sõitma hakkab ja…

Jillian püüdis käerauda üle käe ära tõmmata. Kui see ebaõnnestus, surus ta peopesa kokku ja tõmbas uuesti. Ta tõmbas käerauda edasi-tagasi ja keeras.

Jillian määris randmele pisut raskelt kättesaadud sülge. Tal oli olnud õnne vältida tervet doosi sellest, mida iganes Meganile antud oli, kuid ta ei saanud loota, et nii ka teist korda läheb. Ravimi mõju all poleks mingit põgenemislootust.

Nagu pole nüüd ka mingit lootust päästmisele.

Nende röövimisel pealtnägijaid polnud. Kes nende järgi igatsema hakkaks? Kodus ei oodanud mitte keegi nende kohta uudiseid. Ja kuigi nad olid kinnitanud oma broneeringut ühes Charlestoni parimas hotellis, ei kutsu hotellitöötajad tõenäoliselt politseid, kui Jillian ja Megan end sisse ei registreeri. Nad võtaksid Jilliani krediitkaardilt tasu ühe öö eest ja tühistaksid kaks ülejäänud ööd. Ja kui Jillian homme tööintervjuule ei ilmu, satuks tema CV prügikasti. Ja kogu lugu.

Lõpuks võib keegi Jilliani mahajäetud auto leida. Selleks ajaks, kui politsei asjasse sekkub, on jäljed juba külmad. Lugu kahest kadunud õest võib jõuda saatesse „Ameerika tagaotsituimad kurjategijad”, kuid mõne kuu pärast suruks uus inimrööv, uus õnnetu intsident, nende kahetsusväärse olukorra tagaplaanile. Ja kuna neil pole peret, kes neid meeles peaks, unustatakse tema ja Megan varsti.

Jillian ei saa sellel juhtuda lasta. See ei saa nii lõppeda. Ta ei luba seda. Mingil moel pääsevad nad sellest eluga.

Äkilise ärritusega tiris Jillian käerauda ja vigastas sellega käepäkka. Vandudes ja pisaratega võideldes hoidis ta oma randmest kinni. Ta oli kuulnud loomadest, kes lõksust pääsemiseks oma käpa otsast närivad, ja inimestest, kes ellujäämiseks jäseme küljest lõikavad, kuid tal polnud amputeerimiseks ühtki sobivat riista. Ja kui tal olekski olnud, kahtleks ta sügavalt, kas ta suudaks ennast köndistada. Vähemalt mitte veel.

Aga kas asi läheb sinnamaani? Kas tuleb aeg, mil ta on võimeline ükskõik mida tegema? Jillian otsustas, et parem on tulevikule mitte mõelda. Pisaraid neelates kobas ta kätega mööda võreseina ja katust. Praegu vajas ta väikest metallitükki.

Ta oli elu jooksul vaid ühe luku lahti muukinud ja siiski oli üks inimene kogu aja tema selja taga seisnud ning asja kulgu seletanud. Sellegipoolest hoiaks muukimine teda vähemalt hulluks minemast, kuni tal mõni parem mõte pähe tuleb.

Kiirelt sisse hingates tõmbas ta sõrmed tagasi, sest oli midagi teravat puudutanud. Mõne sekundi pärast uuris ta sama kohta ettevaatlikumalt, kuid sama meeleheitlikult.

Katuselt kostis terav kriipiv hääl, justkui oleks keegi küüntega üle tahvli tõmmanud. Kuigi Jilliani ümbritses pilkane pimedus, lõpetas ta liigutamise ja vahtis mõne sekundi jooksul üles. Kui ühele kriginale järgnes teine, sai ta aru, et seda tekitas vaid üle auto jooksev madal puuoks, ja ta pöördus oma tegevuse juurde tagasi.

Tundus, nagu oleks ta kogu pinna läbi uurinud, enne kui leidis lõpuks metallitüki, mis ühest otsast täiesti kinni polnud. Teisel katsel seda murda lõikas ta sõrme. Kuuendal katsel jäi metallitükk talle küüne alla. Kuigi verejooks vähendas tema haardevõimet, jätkas Jillian kuidas jaksas, sest muud valikut polnud. Ta pidas vahet vaid siis, kui ta käsi enam pea kohal hoida ei suutnud.

Lõpuks murdus viiesentimeetrine metallitükk lahti ja kukkus õlgede sisse.

Jillian hakkas meeleheitlikult õlgedes tuhnima. See oli sõna otseses mõttes nõel heinakuhjas. Ta ei leia seda kunagi. Ta tundis rinnus paanikat ja õud süvenes. Niikaua kui tema tegevusel suund oli, oli asi korras, kuid äkitselt kadus tema toimetulekuvõime.

Mõne raske sekundi pärast sai Jillian paanikast osaliselt võitu. Ta peab end kokku võtma. Metallitükk on raskem kui õled. Ehk oli see kukkunud kõrtest läbi ja lebab põrandal. Leidnud tagaseina äärest metallitüki, võttis Jillian selle üles ja toetas selga, aheldatud käsi süles lebamas.

Kõverat orki pöidla ja kahe esimese sõrme vahel hoides kasutas ta kaht teist näppu lukuaugu asukoha kindlaks tegemiseks ning üritas siis kohmaka liigutusega orki edasi lükata ja lukku avada. Ta jätkas seda isegi siis, kui tema sõrmed olid külmast ja valust tuimaks muutunud.

Auto vähendas kiirust, et lohinal paremale pöörata. Kõik näis ühekorraga kriiksuvat ja liikuma hakkavat – metallist katus, puidust sein Megani kõrval, põrandalauad Jilliani all. Hinge kinni hoides ootas Jillian, et auto kiirust lisaks. Kui see viimaks juhtus, ei sõitnud auto siiski eriti kiiresti. Kas nad peatuvad?

Paaniliselt vahetas Jillian asendit ja lükkas metallorgi alla. Äkki lukk klõpsatas ja käeraud libises vaikse kõlksatusega maha.

Jillian tõusis otsekohe põlvili. Kui ta käe Megani käeraua poole sirutas, keeras õde külge.

„Megan, ärka üles!”

„Jilly?”

„Ma olen vaba,” ütles Jillian. „Me peame sind ka lahti saama.”

Megan püüdis istuli tõusta, kuid kaotas kohe tasakaalu ja kukkus õlgedele tagasi. Kui ta uuesti istukile tõusta tahtis, peatas Jillian ta. „Võib-olla on parem, kui sa ei üritaks mind aidata.”

„Tee ruttu.”

Jillian oli oodanud, et teine katse õnnestub paremini, kuid mõistis varsti, et edu esimese juures oli vaid puhas õnn. Ta torkas metallitüki luku sisse.

Äkki taas pidurdades keeras auto järsult vasakule ja hakkas kõikuma, justkui sõidaks rööpmelisel teel.

Tasakaalu kaotades vaarus Jillian ettepoole, kuid paiskus siis taha tagasi pea ja parema õlaga vastu võreseina kukkudes. Auto vähendas kiirust, pidurid krigisesid ja rattad keerlesid pehmes liivas või poris, enne kui viimaks seisma jäid.

Niipea kui auto peatus, sirutas Jillian taas käe Megani randme järele.

„Miks nad seisma jäid?” pomises Megan.

Jillian esitas endale luku kallal vaeva nähes sama küsimuse. Kas nad peatusid ainult ajutiselt? Ehk selleks, et end kergendada? Et teed kontrollida?

Kaks sekundit hiljem jäi mootor seisma. Järgnenud vaikuses kõlas kabiinis mängivast raadiost kantrimuusikat.

Avanes õli järele kriiskavate hingedega uks. Jillian kuulis korraks mehehäälte kõminat. Ta ootas vaikselt, kas ka teine uks avatakse.