Читать книгу Väikeste naiste abielud II osa - Louisa May Alcott - Страница 4

Mis iganes võis ka olla Laurie motiiv, ta õppis sel aastal innukalt, lõpetas kiitusega ja andis ladina keele eksami Phillipsi graatsia ja Demosthenese kõneosavusega, nii ta sõbrad ütlesid. Nad olid kõik seal, ta vanaisa – oh, nii uhke! – Mr. ja Mrs. March, John ja Meg, Jo ja Beth, kõik juubeldasid siiras imetluses, mida poisid vahel ootamatult saavutavad, kuigi enamasti mitte siis, kui nad on seda igatsenud.

“Pean jääma selleks neetud õhtusöögiks, kuid tulen homme varakult koju. Kas tulete mulle vastu nagu tavaliselt, tüdrukud?” küsis Laurie, saates õdesid tõlda pärast seda, kui päevalõbud olid möödas. Ta ütles „tüdrukud”, kuid mõtles Jod, sest too oli ainus, kes vana kommet täitis. Jol polnud südant oma suurepärasele, edukale poisile ära ütelda ja ta vastas soojalt:

“Ma tulen, Teddy, olgu vihm või päikesepaiste, ja marsin sinu ees, mängides suupillil „Tervitage kojujõudvat kangelast”.”

Laurie tänas teda ilmel, mis pani Jo äkki paanikas mõtlema: “Oh, taevake! Ma tean, et ta räägib mulle oma tunnetest, ja mis ma siis teen?”

Õhtune järelemõtlemine ja hommikune töö kahandasid pisut ta hirme ja ta otsustas, et ta ei kavatse olla edev, arvates, et inimesed teevad talle abieluettepaneku, kui ta on ometi vihjanud neile nii selgelt, mis ta vastus on. Seega asus ta teele määratud ajal ja lootis, et Teddy ei tee midagi, mis sunniks teda mehe tundeid haavama. Külaskäik Megi juurde ja värskendav kohtumine Daisy ja Demijohniga parandasid ta tuju veelgi, aga kui ta nägi sirget kogu kaugusest paistmas, tekkis tal tugev soov ringi pöörata ja minema joosta.

“Kus on suupill, Jo?” hüüdis Laurie, niipea, kui ta oli kuuldekaugusel.

“Unustasin.” Ja Jo muutus jälle julgemaks, sest seda tervitust ei võinud nimetada armastajalikuks.

Jo tavatses niisugustel kordadel alati ta käsivarrest kinni võtta, nüüd ta ei teinud seda ja Laurie ei kaevanud, mis oli halb märk, vaid rääkis kiiresti igasugustest tähtsusetutest asjadest, kuni nad pöörasid väikesele rajale, mis viis läbi salu kodu poole. Siis aeglustas ta käiku, äkki kadus ta kena jutuvool ja aeg-ajalt tekkisid kohutavad pausid. Et päästa vestlust ühest neist vaikusekaevudest, millesse see oli jälle kukkunud, ütles Jo kiirustades: „Nüüd pead endale võtma kena pika puhkuse!”

“Ma kavatsengi seda teha.”

Miski tema otsustavas toonis pani Jo talle ruttu otsa vaatama ja mehe ilme kinnitas talle, et kardetud hetk oli käes. Jo sirutas käe ja ütles: “Ei, Teddy. Palun, mitte!”

“Ma teen seda ja sina pead mu ära kuulama. Vaikimine ei aita, Jo, me peame selle selgeks rääkima ja mida varem, seda parem meile mõlemale,” vastas Laurie punastades.

“No räägi siis. Ma kuulan,” ütles Jo mingi meeleheitliku kannatlikkusega.

Laurie oli noor armastaja, kuid ta oli siiras ja kavatses kõik välja pahvatada ka siis, kui peaks seda proovides surema, seepärast haaras ta teemast kinni iseloomuliku kärsitusega, rääkides häälel, mis muutus aeg-ajalt kähedaks, hoolimata mehistest pingutustest seda kindlana hoida.

“Olen armastanud sind kogu aeg, mil olen sind tundnud, Jo, ma ei saa sinna midagi parata, sa olid minu vastu nii hea. Püüdsin seda välja näidata, kuid sina ei lasknud. Nüüd ütlen seda ja ootan sinult vastust, sest nii ei saa see enam edasi kesta.”

“Tahtsin sind sellest säästa. Arvasin, et sa mõistad…” alustas Jo, leides, et see oli palju raskem, kui ta oodanud oli.

“Ma tean, et tahtsid, kuid tüdrukud on nii veidrad, kunagi ei saa aru, mida nad mõtlevad. Nad ütlevad ei, kui mõtlevad jah, ja ajavad mehe hulluks lihtsalt nalja pärast,” vastas Laurie, kindlustades end ümberlükkamatu faktiga.

“Mina mitte. Ma ei tahtnud kunagi, et sa minust nii väga hooliksid, ja läksin ära, et sind sellest säästa.”

“Seda ma arvasingi. See oli sinu moodi, kuid sellest polnud kasu. Armastasin sind seda rohkem ja töötasin kõvasti, et sulle meeldida, ja loobusin piljardist ja kõigest muust, mis sulle ei meeldinud, ja ootasin ega kaevanud kunagi, sest lootsin, et sa armastad mind, kuigi ma pole pooltki nii hea...” Siin ta hääl tahtmatult lämbus, nii et ta hakkas jalaga tulikaid togima, köhatades puhtaks oma „neetud kurgu”.

“Sa oled hea, oled minu jaoks liigagi hea, ja ma olen sinule nii tänulik, sinu üle nii uhke. Ma ei tea, miks ma ei suuda sind armastada, nagu sa tahaksid, et armastaksin. Olen proovinud, kuid ma ei suuda tundeid muuta, ja oleks vale öelda, et ma armastan, kui ma ei armasta.”

“Mõtled sa seda tõsiselt, Jo?”

Laurie peatus ja haaras tal mõlemast käest, kui ta oma küsimuse esitas, ja vaatas talle otsa pilguga, mida Jo kaua ei unustanud.

“Ma mõtlen seda tõsiselt, armas poiss.”

Nad olid nüüd salus, tara lähedal, ja kui viimased sõnad olid vastumeelselt Jo huultelt langenud, laskis Laurie käed rippu ja pöördus, nagu tahaks edasi minna, kuid tara jäi talle ette. Seepärast langetas ta pea sammaldunud postile ja jäi nii vakka seisma, et Jo ehmus.

“Oh, Teddy, mul on kahju, nii väga kahju, et ma tapaksin end, kui sellest mingit kasu oleks! Soovin, et sa ei võtaks seda nii raskelt, ma ei saa sinna midagi parata. Sa tead, et on võimatu sundida end armastama kedagi, kui teda ei armastata,” hüüdis Jo ebaelegantselt, kuid kahetsevalt, patsutades Lauriet õrnalt õlale, meenutades aegu, mil mees oli teda kaua aega tagasi samamoodi lohutanud.

“Kuid vahel tehakse nii,” ütles summutatud hääl posti otsast.

“Ma ei usu, et see oleks õiget sorti armastus, ja ma parem ei prooviks seda,” kõlas otsustav vastus.

Tekkis pikk paus, mil musträstas laulis lõbusalt kase otsas jõe kaldal ja pikk rohi sahises tuule käes. Viimaks ütles Jo väga tõsiselt, istudes trepiastmele: “Laurie, ma tahan sulle midagi ütelda.”

Mees võpatas, nagu oleks teda tulistatud, ajas pea püsti ja hüüdis raevukalt: “Ära ütle mulle seda, Jo, ma ei suuda seda praegu taluda!”

“Ütle mida?” küsis Jo, imestades Laurie ägeduse üle.

“Et sa armastad seda vana meest.”

“Missugust vana meest?” nõudis Jo, arvates, et Laurie mõtleb oma vanaisa.

“Seda kuratlikku professorit, kellest sa alati kirjutad. Kui sa ütled, et sa armastad teda, siis tean, et teen midagi meeleheitlikku.” Ja paistis, nagu ta tahakski seda teha, sest ta surus käed rusikaisse, raevukas säde silmis.

Jo tahtis naerda, kuid hoidis end tagasi ja ütles ägedalt, sest ka tema hakkas erutuma:

“Ära vannu, Teddy! Ta pole ei vana ega midagi muud, mis sa ütlesid, vaid hea ja lahke ja parim sõber, kes mul on, pärast sind. Palun, ära muutu raevukaks. Ma tahan olla lahke, kuid ma tean, et vihastan, kui sa solvad mu professorit. Mul pole üldse mõtteski armastada teda või kedagi teist.”

„Kuid sa hakkad mõne aja pärast kedagi armastama ja mis siis minust saab?”

“Ka sina armastad kedagi teist nagu mõistlik poiss ikka ja unustad kogu selle mure.”

“Ma ei suuda kedagi teist armastada ja ma ei unusta sind kunagi, Jo, mitte kunagi! Mitte kunagi!” ütles Laurie, rõhutades neid kirglikke sõnu.

“Mida ma küll temaga teen?” ohkas Jo, leides, et emotsioonid olid kontrollimatumad, kui ta oodanud oli. “Sa pole veel kuulnud, mida ma tahtsin sulle öelda. Istu ja kuula, sest tõesti, ma tahan teha õiget asja, et sa õnnelik oleksid,” ütles ta, lootes lohutada Lauriet mõistliku analüüsi abil, mis tõestas, et ta ei teadnud armastusest midagi.

Nähes viimastes sõnades lootusekiirt, istus Laurie murule tema jalge ees, pani käe alumisele trepiastmele ja vaatas ootusärevalt Jo poole. See poos ei tekitanud Jos soovi rahulikku kõnet pidada või selgeid mõtteid mõelda, sest kuidas sai ta öelda ränki asju poisile, kes vaatas teda armastavalt ja igatsevalt, ripsmed ikka veel märjad paarist kibedast pisarast, mida ta südamevalu oli talle peale sundinud? Jo pööras õrnalt Laurie pea kõrvale ja ütles, silitades lokkis juukseid, millel oli lubatud kasvada tema pärast – kui liigutav see oli, seda küll! “Ma nõustun emaga, et sina ja mina ei sobi kokku, sest meie tulised iseloomud ja tugev tahtejõud teeksid meid tõenäoliselt väga õnnetuiks, kui me oleksime küllalt rumalad, et…” Jo peatus viimase sõna juures, kuid Laurie vastas tormiliselt:

“Oh, me ei peakski abielluma! Kui sa armastaksid mind, Jo, siis saaks minust ehtne pühak, sest sa suudaksid teha minust kõike, keda soovid.”

“Ei, ma ei suuda. Olen proovinud ja läbi kukkunud ja ma ei kavatse riskida meie õnnega. Jäägem terveks eluks headeks sõpradeks ja ärgem tehkem midagi rutakat, sest me ei sobi ega hakka kunagi sobima.”

“Sobiksime küll, kui vaid prooviksime,” pomises Laurie mässuliselt.

“Ole nüüd ometi tark poiss ja vaata asja mõistlikult,” palus Jo, kelle tarkus oli peaaegu otsas.

“See poleks mõistlik. Ma ei taha seda, mida sa nimetad

„mõistlikuks”. See ei aita mind ja teeb asja ainult raskemaks. Ma ei usu, et sul on südant.”

“Soovin, et poleks.”

Jo hääl värises pisut, ning seda heaks endeks pidades pööras Laurie ringi ja kasutas kogu oma veenmisjõudu, kui ütles toonil, mis polnud kunagi varem olnud nii ohtlikult meelitav: “Ära pane meid pettuma, kallis! Kõik ootavad seda. Vanaisa on oma õnnistuse andnud, sinu perele meeldib see ja mina ei saa hakkama ilma sinuta. Ütle „jah” ja olgem õnnelikud. Palun, palun!”

Veel palju kuid hiljemgi ei mõistnud Jo, kuidas tal oli vaimujõudu hoida kinni oma otsusest, mida ta oli teinud, ja ta ei mõistnud seda kunagi. See oli väga raske, kuid ta tegi seda, teades, et viivitus oleks niihästi kasutu kui julm.

“Ma ei saa öelda „jah”, tõesti, ma ei ütlegi seda. Varsti näed, et mul oli õigus, ja tänad mind selle eest…” alustas ta tõsiselt.

“Poon end ennem üles, kui seda teen!” Ja Laurie hüppas rohult püsti, niisuguse mõtte peale põlgusest leegitsedes.

“Tänad küll!” väitis Jo. “Sa saad sellest varsti üle ja leiad mõne armsa tubli tüdruku, kes sind jumaldab ja kellest saab kena perenaine sinu ilusale majale. Minust ei saaks seda. Olen inetu ja kohmakas ja imelik ja vana ja sa tunneksid minu pärast häbi ja me tülitseksime – me teeme seda ju praegugi, näed – ja mulle ei meeldiks elegantne seltskond, kuid sulle küll, ja sa vihkaksid minu kirjatööd ja mina ei saaks selleta läbi, me oleksime õnnetud ja sooviksime, et me poleks seda teinud, ja kõik oleks kohutav!”

“Veel midagi?” küsis Laurie, kellel oli raske kannatlikult kuulata seda prohvetlikku sõnadevalingut.

“Mitte midagi peale selle, et ma ei arva end üldse kunagi abielluvat. Olen õnnelik, nagu olen, ja armastan oma vabadust liiga palju, et kiirustaksin mingi mehe pärast sellest loobuma.”

“Mina tean paremini!” katkestas teda Laurie. “Sa arvad seda nüüd, kuid tuleb aeg, mil sa hakkad kellestki hoolima, ja sa armastad teda kohutavalt ja elad ja sured tema nimel. Ma tean, et sa teeksid, sa oled seda tüüpi, ja mina pean vaid ootama ja seda nägema.” Ja meeleheitlik armastaja viskas oma mütsi maha käeviipega, mis oleks paistnud koomilisena, kui ta nägu poleks olnud nii traagiline.

“Jah, ma elan ja suren tema nimel, kui ta kunagi tuleb, ja ma hakkan teda armastama oma tahtest hoolimata, kuid sina pead tegema parima, mida suudad!” hüüdis Jo vaese Teddyga kannatust kaotades. “Mina tegin oma parima, kuid sina pole mõistlik ning sinust on isekas nõuda seda, mida ma ei saa anda. Sa meeldid mulle tõesti väga nagu sõber, kuid ma ei abiellu sinuga kunagi, ja mida rutem sa seda uskuma hakkad, seda parem meile mõlemale!”

See kõne mõjus nagu püssirohi. Laurie vaatas teda hetkeks, nagu ei teaks päris täpselt, mida endaga peale hakata, siis pööras järsku ära ja ütles meeleheitlikul toonil: „Ühel päeval sa kahetsed seda, Jo.”

“Oh, kuhu sa lähed?” hüüdis Jo, sest mehe nägu hirmutas teda.

“Kuradile!” kõlas lohutav vastus.

Hetkeks jäi Jo süda seisma, kui mees astus jõe kalda poole, kuid on vaja palju rumalust või õnnetust, et saata noort meest vägivaldsesse surma, ja Laurie polnud nõrgast puust, kes laseks end võita ainsal ebaõnnestumisel. Laurie ei tahtnud teha melodramaatilist žesti, kuid mingi vaist sundis teda kübara ja mantli tema paati heitma ja aerutama täiest jõust minema, tehes parima aja kui kunagi võistlustel. Jo tõmbas pikalt hinge ja lasi sõrmed rusikast lahti, kui ta vaatas, kuidas vaene mees püüdis minema aerutada oma mure eest, mida ta südames kandis.

“See teeb talle head ja ta tuleb koju nii armastava ja pattukahetsevana, et ma ei julge temaga kohtuda,” lisas Jo aeglaselt kodu poole minnes ja tundes, nagu oleks ta mõrvanud mõne süütu olendi ja matnud ta lehtede alla. “Nüüd pean minema ja ütlema Mr. Laurence’ile, et ta oleks mu vaese poisi vastu väga lahke. Soovin, et Laurie armastaks Bethi, ehk ta hakkabki seda aja jooksul tegema, kuid ma hakkan arvama, et eksisin Bethis. Oh, taevake! Kuidas võib mõnele tüdrukule meeldida austajate võrgutamine ja nende mahajätmine? Arvan, et see on kohutav.”

Olles kindel, et keegi ei saaks sellega nii hästi hakkama kui tema ise, läks ta otse Mr. Laurence’i juurde, jutustas talle vapralt selle raske loo ja siis lahkus, nuttes nii meeleheitlikult oma rumaluse üle, et hea vana härrasmees, kuigi kibedalt pettunud, ei lausunud midagi etteheitvat. Tema arust oli raske mõista, kuidas üks tüdruk ei suuda armastada tema Lauriet, ja ta lootis, et Jo muudab meelt, kuid ta teadis isegi paremini kui Jo, et armastust ei saa sundida, seepärast raputas ta kurvalt pead ja otsustas poissi lohutada, nagu oskab, sest tolle lahkumissõnad Jole häirisid teda rohkem, kui ta tunnistada tahtis.

Kui Laurie koju tuli, surmväsinud, kuid üsna rahulik, tuli vanaisa talle vastu, nagu ei teaks midagi, ja mängis seda osa väga edukalt tunni või kaks. Aga kui nad istusid koos hämaruses, mis oli tavaliselt nende lemmikaeg, oli vana mehe jaoks raske käituda nagu tavaliselt ja noorel oli veel raskem kuulata tema kiitust viimase aasta edu üle, mis noorele tundus nüüd nagu tobe vaimunärimine. Ta talus seda nii kaua, kui suutis, siis läks oma klaveri juurde ja hakkas mängima. Aknad olid lahti ja Jo, kes koos Bethiga aias jalutas, mõistis sel ainsal korral muusikat paremini kui ta õde, sest Laurie mängis „Sonata Pathétique’i” ja tegi seda nii, nagu ta polnud seda kunagi elus teinud.

“See on tõesti väga kena, kuid nii kurb, et paneb nutma. Mängi midagi lõbusamat, poiss,” ütles Mr. Laurence, kelle hea vana süda oli täis kaastunnet, mida ta igatses näidata, kuid ei teadnud, kuidas.

Laurie alustas elavamat muusikat, mängis tormiliselt mõne hetke ja oleks selle viisi ka vapralt lõpetanud, kui hetkelises pausis poleks kostnud Mrs. Marchi hääl: “Jo, kallis, tule sisse. Mul on sind vaja.”

Just seda tahtis ka Laurie ütelda, teistsuguse tähendusega! Kui ta kuulatama jäi, kaotas ta järje, muusika lõppes katkenud akordiga ja muusik istus vaikselt pimeduses.

“Ma ei talu seda,” pomises vana härrasmees. Ta tõusis püsti, astus raskelt klaveri juurde, pani lohutava käe kummalegi laiale õlale ja ütles õrnalt nagu naine: „Ma tean, mu poiss, ma tean.”

Hetkeks ei tulnud vastust, siis küsis Laurie teravalt: „Kes sulle seda ütles?”

“Jo ise.”

“Siis on kõik läbi!” Ja ta raputas vanaisa käed kõrvale kannatamatu liigutusega, sest kuigi ta oli kaastunde eest tänulik, ei talunud ta mehelik uhkus mehe kaastunnet.

“Mitte päriselt. Tahan öelda veel üht asja ja siis võime selle teema lõpetada,” vastas Mr. Laurence ebatavalise leebusega. „Ehk ei taha sa praegu eriti kodus olla?”

“Ma ei kavatse ühe tüdruku juurest ära joosta. Jo ei saa takistada mul teda nägemast ja ma jään siia nii kauaks, kui tahan,” väitis Laurie kangekaelselt.

“Mitte siis, kui oled härrasmees, kelleks sind pean. Oled pettunud, kuid tüdruk ei saa sinna midagi parata ja ainus asi, mis sul üle jääb, on mõneks ajaks lahkuda. Kuhu sa minna tahad?”

“Ükskõik kuhu. Ma ei hooli, mis minust saab.” Ja Laurie tõusis hoolimatu naeruga, mis kriipis ta vanaisa kõrva.

“Võta seda nagu mees ja ära tee midagi rutakat, jumala pärast. Miks mitte minna välismaale, nagu sa plaanitsesid, ja see unustada?”

“Ma ei saa.”

“Kuid sa oled tahtnud minna ja ma lubasin, et sa lähed, kui oled kolledži lõpetanud.”

“Ah, kuid ma ei kavatsenud minna üksi!” Ja Laurie kõndis kiiresti toas ringi, näol ilme, mida vanaisa õnneks ei läinud.

“Ma ei arvagi, et peaksid üksi minema. Siin on keegi valmis sinuga minema, kuhu iganes soovid.”

“Kes, sir?” jäi Laurie kuulama.

“Mina ise.”

Laurie tuli ruttu tema juurde ja sirutas käe, öeldes kähedalt: „Olen isekas tõbras, tead, vanaisa…”

„Jumal aidaku mind, jah, ma tean, sest olen selle ise nooruspäevil läbi teinud, ja siis koos sinu isaga. Nüüd, mu kallis poiss, istu vaikselt maha ja kuula mu plaani. See on juba tehtud ja seda võib otsekohe ellu viia,” ütles Mr. Laurence, hoides noorel mehel käest, nagu kartes, et too võib end lahti rebida, nagu ta isa oli teinud enne teda.

“Hästi, sir, missugune see plaan on?” Ja Laurie istus vähimagi huvita näol ega hääles.

“Minu äri Londonis vajab ülevaatamist. Arvasin, et sina võiksid seda teha, kuid parem teen seda ise, ja mu asjad siin lähevad väga hästi ka siis, kui Brooke neid korraldab. Mu partnerid teevad peaaegu kõike, olen vaid ülevaataja, kuni sina minu kohale asud, ja võin igal ajal lahkuda.”

“Kuid sa ju vihkad reisimist. Ma ei saa seda sinult paluda, sinu vanuses,” alustas Laurie, kes oli tänulik ohvri eest, kuid eelistades minna üksi, kui üldse minna. Vana härrasmees teadis seda väga hästi ja soovis seda vältida, sest meeleolus, milles viibis tema lapselaps, poleks eriti tark teda omapead jätta. Seepärast, alla surudes kahetsust, et ta peab kodu mugavused seljataha jätma, ütles ta vapralt: „No tõesti, ma pole veel maha kantud. Mulle see mõte päris meeldib. See teeks mulle head ja mu vanad kondid kannataksid selle hästi välja, sest reisimine on tänapäeval peaaegu sama lihtne kui toolil istumine.”

Laurie rahutu liikumine näitas, et ta tool ei seisnud paigal või et talle see plaan ei meeldinud, ja vana mees lisas kiirustades: „Ma ei kavatse olla koormaks. Ma tulen, sest arvan, et oleksid siis õnnelikum. Ma ei taha sinuga igal pool ringi käia, vaid jätta sulle vabad käed, et saaksid minna, kuhu soovid, kui mina lõbustan end omal kombel. Mul on sõpru Londonis ja Pariisis ja ma tahaksin neid külastada. Vahepeal võid sina minna Itaaliasse, Saksamaale, Šveitsi, kuhu tahad, ja nautida maale, muusikat, teatrit ja seiklusi, nagu su süda soovib.”

Just sel hetkel tundis Laurie, et ta süda on täiesti murtud ja maailm on ulguv tühermaa, kuid teatud sõnade üle, mida vana härrasmees kunstipäraselt põimis oma lõppevasse lausesse, tegi ta piinlev süda ootamatu hüppe ja tühermaale ilmusid äkki üks või kaks rohelist oaasi. Ta ohkas ja ütles siis tuimalt: “Just nagu sa tahad, sir. Mul ükskõik, kuhu ma lähen või mida teen.”

“Kuid minul mitte, pea seda meeles, mu poiss. Annan sulle täieliku vabaduse, kuid palun, et sa seda ausalt kasutaksid. Luba mulle seda, Laurie.”

“Ükskõik, mida soovite, sir.”

“Hästi,” mõtles vanahärra. „Sa ei hooli nüüd sellest, kuid tuleb aeg, mil see lubadus hoiab sind õnnetusest eemal, kui ma väga ei eksi.”

Olles energiline mees, tagus Mr. Laurence rauda, kuni see oli tuline, ja enne kui see närbuv vaim suutis end mässamiseks küllalt kokku võtta, olid nad juba teel. Ettevalmistusaja jooksul käitus Laurie nii, nagu noor härrasmees ikka niisugusel puhul. Ta oli tujukas, ärrituv ja vahel mõtlik, kaotas isu, riietus lohakalt ja kulutas palju aega, mängides tormitsevalt klaverit, vältides Jod, kuid vaadates teda oma aknast traagilisel ilmel, mis kummitas tüdrukut unenägudes ja täitis teda päeval raske süütundega. Erinevalt mõnest kannatajast ei rääkinud ta kunagi oma vastamata armastusest ega lubanud kellelgi, isegi mitte Mrs. Marchil, end lohutada või endale kaasa tunda. Mingil määral oli see ta sõpradele kergenduseks, kuid nädalad enne tema lahkumist olid väga ebamugavad ja kõik rõõmustasid, et „see vaene, kallis sõber läks ära, et unustada oma mure ja tulla koju õnnelikuna”. Muidugi, ta naeratas süngelt nende pettekujutluse üle, kuid võttis seda kurva üleolekuga, teades, et ta truudus ja armastus on muutumatud.

Kui saabus lahkumiseaeg, käitus ta heatujuliselt, et varjata teatud ebameeldivaid tundeid, mis paistsid aeg-ajalt välja löövat. See lõbusus ei petnud kedagi, kuid nad püüdsid käituda, nagu petaks, ja Laurie pidas end ülal väga hästi, kuni Mrs. March suudles teda emaliku hoolitsusega. Siis, tundes, et ta tegutseb väga ruttu, embas ta neid kõiki kiirustades, unustamata nukrat Hannah’d, ja jooksis trepist alla, nagu oleks tal elu kaalul. Jo järgnes talle minuti pärast ja lehvitas talle, kui ta ringi pööras. Laurie vaatas ringi, tuli tagasi, pani käed tema ümber, kui too seisis temast kõrgemal trepiastmel, ning vaatas teda ilmel, mis pani teda korraks paistma väljendusrikka ja liigutavana.

“Oh, Jo, kas sa ei suuda?”

“Teddy, kallis, soovin, et suudaksin!”

See oli kõik, peale väikese pausi. Siis ajas Laurie end sirgu ja ütles: „Kõik on korras, ära pane tähele,” ja läks ära rohkem midagi lausumata. Ah, kuid kõik polnud korras ja Jo pani tähele, sest kui see lokkis pea kummardus hüvastijätuks ta käsivarre kohale pärast Jo rasket vastust, tundis ta, nagu oleks oma parimat sõpra pistodaga löönud, ja kui Laurie lahkus pilkugi seljataha jätmata, teadis Jo, et see poiss Laurie ei tule enam kunagi tagasi.