Читать книгу Väikeste naiste abielud II osa - Louisa May Alcott - Страница 5

Kui Jo sel kevadel koju tuli, oli ta vapustatud muutusest Bethi välimuses. Keegi ei rääkinud sellest ega paistnud seda teadvat, sest see oli tulnud liiga pikkamööda, et ehmatada neid, kes teda iga päev nägid, kuid neile, kelle silmi oli äraolek teravdanud, oli muutus vägagi selge, ning Jo süda muutus raskeks, kui ta nägi oma õe nägu. Ta polnud kahvatum ja oli vaid pisut kõhnem kui sügisel, siiski oli tal kummaline, läbipaistev ilme, nagu oleks surelik vaikselt lahkunud ja vaid surematus säraks läbi hapra liha kirjeldamatult liigutavas ilus. Jo nägi ja tundis seda, kuid ei öelnud midagi ja peatselt kaotas esmamulje palju oma jõust, sest Beth tundus õnnelikuna ja keegi ei paistnud kahtlevat, et tal oli parem, ja viimaks unustas Jo teiste murede tõttu oma hirmu.

Aga kui Laurie oli läinud ja kõik oli jälle rahulik, tuli ähmane mure tagasi teda kummitama. Ta oli tunnistanud oma seiklusjuttude kirjutamise üles ja saanud andeks, aga kui ta näitas oma sääste ja pakkus mägiretke, oli Beth teda südamest tänanud, kuid palunud, et ta ei läheks kodust nii kaugele. Veel üks väike käik mere äärde sobiks talle paremini, ja kuna vanaema ei suutnud beebisid maha jätta, viis Jo Bethi ühte vaiksesse paika, kus ta võis olla palju värskes õhus ja lasta värskel meretuulel puhuda pisut värvi ta kahvatutele põskedele.

See polnud moodne paik, kuid isegi sealsete meeldivate inimeste hulgas seltsisid tüdrukud teistega vähe, eelistades olla omaette. Beth oli liiga arglik, et seltskonnast lõbu tunda, ja Jo liiga temale pühendunud, et hoolida kellestki teisest. Nii olid nad mõlemad vaid teineteise päralt ja tulid ning läksid üsna teadmatult huvist, mida nad tekitasid neis, kes kaastundlike silmadega vaatasid tugevat ja nõrka õde, kes käisid alati üheskoos, nagu tunneksid nad vaistlikult, et pikk lahusolek pole kaugel.

Nad tunnetasid seda, kuid ei rääkinud sellest. Jole paistis, nagu oleks tema ja Bethi vahele tekkinud loor, aga kui ta sirutas käe, et seda kergitada, paistis vaikuses olevat midagi pühalikku ja ta ootas, et Beth ise räägiks. Ta imestas ja oli tänulik, et ta vanemad ei paistnud märkavat seda, mida nägi tema, ja rahulike nädalate jooksul, mil asjad talle selgeks said, ei rääkinud ta sellest midagi kodustele, uskudes, et nad märkavad seda isegi, kui Bethil ei hakka parem. Ta mõtles ka seda, kas ta õde tõesti aimab ränka tõde, ja ta mõlgutas neid mõtteid pikki tunde, kui Beth lebas soojadel kaljudel, pea Jo süles, tuul näkku puhumas ja lained jalgade juures laksumas.

Ühel päeval rääkis Beth talle. Jo arvas, et ta magab, ta lebas nii vaikselt, ja raamatut käest pannes istus ta ja vaatas oma õde mõtlikult, püüdes näha lootusrikast värvi Bethi põskedel. Kuid ta ei suutnud seda leida küllaldaselt, et ta rahule jääks, sest põsed olid väga kõhnad ja käed paistsid olevat liiga nõrgad, et hoida isegi roosasid väikesi merekarpe, mida nad olid korjanud. Ta mõistis üha kibedamalt, et Beth kandus temast aeglaselt kaugemale, ja ta käed tugevnesid vaistlikult kalleima aarde ümber, mis tal oli. Hetkeks olid ta silmad nägemiseks liiga ähmased, ja kui need selginesid, vaatas Beth üles tema poole nii õrnalt, et tal polnud isegi vaja enam ütelda: “Jo, kallis, olen rõõmus, et sa seda tead. Püüdsin sulle rääkida, kuid ei suutnud.”

Ühtki vastust ei tulnud, peale õe põse tema põse vastas, isegi mitte pisaraid, sest Jo oli selleks liiga sügavalt liigutatud. Tema oli hetkel nõrgem pool ja Beth püüdis teda lohutada ja toetada ja sosistas talle trööstivalt kõrva:

“Olen seda juba päris kaua teadnud, kallis, ja nüüd olen sellega harjunud, sellest pole raske mõelda või seda taluda.

Püüa seda niimoodi võtta ja ära muretse minu pärast, sest nii on parem, tõesti on.”

“Kas sellepärast olid sa siis sügisel nii õnnetu, Beth? Kas sa tõesti tundsid seda ja hoidsid seda enda teada nii kaua?” küsis Jo, kes ei teadnud, mida oleks parem ütelda, kuid tal oli hea meel teada, et Lauriel polnud Bethi hädas mingit osa.

“Jah, ma lakkasin siis lootmast, kuid ei tahtnud seda tunnistada. Mõtlesin ikka, et see on haiglane fantaasia, ega tahtnud kellelegi muret teha. Aga kui nägin, et te kõik olite nii tugevad ja head ja täis õnnelikke plaane, oli raske mõelda, et minust ei saa kunagi teiesugust, ja siis ma olin õnnetu, Jo.”

“Oh, Beth, ja sa ei rääkinud mulle, ei lasknud mul sind lohutada ega aidata? Kuidas suutsid sa seda kõike üksi taluda?”

Jo hääl oli täis õrna etteheidet ja ta süda valutas, kui ta mõtles üksildasele võitlusele, mis pidi kestma, kuni Beth õppis ütlema hüvasti tervisele, armastusele ja elule ning kandma oma risti nii heatujuliselt.