Читать книгу Igavesti vaid sinu - Louise O'Neill - Страница 6

September

Kümme kuud Tseremooniani

Siivsad küsivad minult pidevalt, miks ma magada ei saa. Mulle antakse SügavUne lubatud maksimumannust, ütlevad nad, silmad kahtlustavalt vidukil.

„Kas sa võtad seda nii, nagu ette nähtud, freida?”

„Kas sa võtad seda ainult ise, freida?”

Jah. Jah. Kas ma saaksin nüüd veel? Palun?

Rohkem ei saa seda sulle välja kirjutada. Vähemalt mitte turvaliselt, ütlevad nad. Nad hoiatavad lihasespasmide eest. Sisemiste verejooksude eest. Elutähtsate organite kahjustamise eest.

Aga peeglis ma neid „elutähtsaid organeid” ei näe. Ma näen ainult tumedaid sõõre silmade all, hallikat kahvatust, mis tuhakihina mu nägu katab. Tõendeid liiga sagedaste ööde kohta, mis ma olen veetnud madratsit lohku kaevates, keerutades ja räheldes, igatsedes liituda õdede täiuslikult sünkroonitud hingamisega. Ma kuulen neid ka praegu, nad ahmivad aplalt kopsudesse kunstlikku soojust, teadmata, et mina leban oma asemel, surisedes nagu ühendamata kaabel.

Ma olen tubli tüdruk. Ma olen ilus. Ma olen alati muretu.

Robotlik hääl voolab seintelt alla ja roomab mööda põrandat, otsides vastuvõtlikku kõrva. Ja meie, eevad, oleme magades vastuvõtlikumad. Me oleme nagu käsnad, mis imavad endasse ilu, muutudes magades aina kenamaks. Aina väärtuslikumaks.

Välja arvatud mina.

Ma leban ööde kaupa ärkvel, ja miski peale Sõnumite ei katkesta mu mõtete virvarri. Siivas-ruth ütleb, et liigne mõtlemine röövib ilu. Ükski mees ei taha endale kaaslast, kes liiga palju mõtleb. Ma küll püüan end paremini vaos hoida. Ma püüan oma meele olematuks vormida. Aga kui magamisruumidesse saabub öö, ärkavad deemonid ellu ning nende silmad välguvad valgelt pimeduses, kui nad otsivad midagi, millest toituda.

Ma olen tubli tüdruk. Ma olen veetlev. Ma olen alati meeldiv.

Asi on palavuses, ma tean, et on. Öösiti lastakse kuuma õhku, et meie poore mürkainetest puhastada; see rullub lainetena läbi ühika ja koguneb mu nahale. SügavUnel õnnestub vaid veidikeseks leevendada tuld mu kopsudes, enne kui ma auru kuristades ärkvele ehmun. Ma pilgutan silmi ja näib, et minu boks võbeleb summutatud valguses. Kitsas lumivalgete linadega kaetud voodi. Selle kõrval kössitab kapike, millelt musta värvi ribadena maha koorub. Mu ruum näeb välja nagu väike peeglitest maja, mille kõiki pindu katab klaas.

Ja seal ma olengi. Ja seal. Ja seal. Ma olen nende seinte vahel vangis.

Vaatan peegliga kaetud laest, kuidas ma keha meritähena välja sirutan, põlvi higiste linade vahelt välja kõverdades. Mu käed põrkuvad vastu pea taha jäävat jahedat peegelseina, must siidist öösärk on keerdunud ümber talje. Pööran end paremale küljele, laup surutud vastu veel ühte peegelseina, raske ohe muudab klaaspinna uduseks. Vean sõrmedega üle kõrgete põsesarnade ja jälgin, kuidas ma oma mandlikujuliste silmade ümber sõõre joonistan. Mu nahk tundub olevat õhuke nagu paber, mis justkui lahustuks aegamisi mu luudesse.

Enne meid loendati uinumiseks lambaid. Enne meid oli lambaid, keda loendada.

Ma koban padja all ePadi järele, pihk tajub kandilisi seadme nurki, mis sisendavad rahu ja kindlust. Uuendan oma MyFace’i olekut, sosistades ekraanile: „Ma ei saa jälle und. Kas keegi on veel üleval?” Mind läbib rahuloluvärin, kui videopilt üles laadib, justkui see tõestaks mingil moel, et ma olen tõeline. Ma olen olemas.

„Freida?”

Kas ma näen jälle temast und?

Ta on nagu ilmutus, kes seisab koridori ja minu boksi vahele jäävas võlvitud ukseavas, maani ulatuv roosa hommikumantel varjudes kumamas. Oodates, et ma midagi ütleksin, kallutab ta pead ja viib keharaskuse ühelt jalalt teisele. Ma noogutan ning pinge ta näos annab järele, kui ta mu kitsasse voodisse hiilib, sättides oma keha minu oma järgi, nii et meie käed ja jalad sobituvad kokku nagu pusletükid. Me peegeldume kõikides peeglites, jagunedes paralleelseteks kujutisteks, mis korduvad laest seintele ja sealt tagasi kandudes, aina uuesti ja uuesti mitmekordistudes. Tema piimvalged jalad on minu omadega ühte põimunud, tema helevalged juuksed voolavad minu tumepruunidesse lainetesse.

Isabel.

„Ma kartsin, et sinu asemel ilmub mõni siivas.”

„Vabandust.”

„Kui ta meid Isolatsiooni rikkumiselt tabab, oleme omadega plindris.”

„Ei ta taba.”

„Ikkagi ...”

„Täna ei ole siivas-ruthi valvekord,” vastab ta, lugedes mu mõtteid nagu alati.

Me hingame ühes taktis. Ma panen pea tema õlale, tõmmates kopsudesse lavendlilõhna, loendades südametukseid. Ta pöörab end ja tõmbab käsivarre minu alt ära, nii et mu pea langeb niisketele voodilinadele. Ta nihkub vähehaaval kaugemale, minust eemale, kuni jääb voodi äärele kõlkuma, üks jalg maha toetumas.

„Hea mõte. Siin on liiga palav, eks?” ütlen ma kähku.

Ta tuli siia, üle nii pika aja, ütlen ma endale. Sa ei palunud tal tulla. Ta tuli ise.

„Hmm.” Ta toksib vaikselt varvastega vastu põrandapeeglit, tema neoonroosa küünelakk on hommikumantliga sama tooni. Paistab, et olen siin siiski ainuke, kes palavust tunneb.

„Aga kuule,” pahvatan ma. „Kus sa end peitnud oled?”

„Ma olen end halvasti tundnud.”

„Ma saatsin sulle vestluskutseid ...” Mu mõte läheb uitama, liikudes tema toale ning trellitatud rauduksele, mis on põrandani alla tõmmatud ja riivi pandud nagu langevõre. Ma olen talle kahe viimase kuu jooksul lugematult sõnumeid saatnud. Kõik on jäänud vastuseta.

„Ma ei saa magada.”

„Oled homse pärast närvis?”

Ta kehitab ükskõikselt õlgu.

„Kas sa oled siivas-anne’ilt SügavUnd juurde küsinud?”

„See ei sobi mu teiste ravimitega kokku.”

„Mida sa võtad?” Ma toetan end küünarnukile, et talle otsa vaadata. „Mina võtan maksimaalset annust ja mul pole mingeid probleeme olnud.”

„Gisele sai lööbe, kui tema annuseid muudeti. Ta oli nädal aega kole,” ütleb ta, nagu ma poleks midagi lausunud, nagu mind poleks olemaski. Viimasel ajal on ta sageli nii teinud.

„Palun lõpeta see peegli toksimine. See ajab mind närvi,” nähvan ma, ja tema jalg jääbki peagi paigale. Kerge solvumine tema näol tekitab minus süümekaid, aga mingil moel ka rahulolu, kuna ta on mind märganud.

„Kust sa üldse midagi gisele’i kohta tead? Sa pole kogu suve jooksul Organiseeritud Rekreatsioonis ega Toitumiskeskuses käinud,” ütlen ma, jälgides meie peegeldust laes. Mina olen seina vastu litsutud, isabel kõõlub madratsi serval, meie vahel vilksatab ribake valget. Paksud naised on koledad. Vanad naised on koledad. Aga gisele? Meekarva gisele oma meekuldsete juuste, meetähniliste silmade, meetooni nahaga? Kole?

„Sellepärast teda siis eelmisel nädalavahetusel ei olnudki,” lausun mina, kui isabel ei vasta. „Ta ütles meile, et oli gripikahtlusega karantiinis.”

„Lööve,” kordab isabel. „Tal oli terve nägu munasuurusi lööbelaike täis.”

„Kahju, et see kooli ajal ei juhtunud,” ütlen ma vaimutseda püüdes ja tunnen kerget iiveldust kurku tõusvat. „See ei loksuta tema kohta edetabelis.”

„Ära õelutse.”

„Mis sul viga rääkida, preili nr 1.”

„Sina oled nr 3. Ja meid kõiki disainiti võrdsetel alustel,” vastab isabel mehaaniliselt.

„Jah. Aga mõnel eeval vedas, et teda disainiti paremini kui ta koledaid õdesid.” Ma hoian äraootavalt hinge kinni, lootes, et ta mulle vastu vaidleb, nagu ta seda varem alati tegi.

„Sa ei ole ju kole, freida,” ohkab ta. Ta on minust tüdinenud, tüdinenud sellest, kuidas mind tuleb pidevalt veenda. „Keegi meist ei ole kole.”

„Sinuga võrreldes olen ikka.” Ma kuulen oma hääles sinna sugenenud hädaldamist ja vihkan end selle pärast. „Mu nahk näeb nii väsinud välja.” Ma silitan laepeeglis oma näo piirjooni, otsides pragusid. „Mis siis, kui see mu edetabelikohale halvasti mõjub?”

„Parem näida väsinud, kui olla paks.” Isabeli hääl kõlab ilmetult, nagu oleks keegi tema kopsud õhust tühjaks lasknud.

Ma pööran näo tema poole, meie ninad puutuvad peaaegu kokku. Hingan sügavalt sisse, justkui võiksin tema lummavat ilu sõõmhaaval endasse tõmmata ja nii selle temalt päriselt pihta panna. Ma vaatasin ükskord internetist tema kaarti, lootes, et leian sealt endale mahaviksimiseks lihtsa valemi. „PO1 hõbemetalliku tooni juuksed,” teadustas arvuti skandeerivalt, „nr 76 kelmikasrohelised silmad. Tuhmi kulla karva nahk, härmatisroosad huuled, mõned tillukesed tedretähnid sirgel ninal.” Ma tahaksin sinu moodi välja näha. Kõik oleks lihtsam, kui ma näeksin välja nagu sina. Olen niimoodi mõelnud sellest saadik, kui olin nelja-aastane. „Millest sa räägid, isabel?”

Ta keerab end selili ja suunab pilgu lakke, oodates, et mina sama teeksin. Ma vaatan, kuidas ta sõlmib siidvöö talje ümbert lahti ning paotab hommikumantli hõlmu, paljastades oma keha. Paisunud talje, ümaramaks muutunud reied. Pimeduses kõlab minu järsk hingetõmme karjatusena.

„Ma tean.” Ta tõmbab hommikumantli hõlmad kokku, peidab oma patud.

„Kas sa oksendada oled proovinud?”

„Muidugi,” ütleb ta kärsitult. „Sellest pole alati kasu, kas tead.”

„Aga need lisarohud, mida sa võtad? Kas neist on abi?”

„Alguses oli. Enam need vist ei mõju,” sosistab ta.

„Ehk pole asi üldse nii hull.” Ma tahaksin mõjuda lohutavalt, aga ma ei tea, kuidas seda teha. Meie suhtes on see alati isabeli roll olnud. „Ilmselt sa pole ainuke. Paljud eevad võtavad vaheajal juurde.”

Me mõlemad teame, et see pole tõsi. Vähemalt mitte tänavu.

„Ma ei saa aru, kuidas see üldse nii kaugele on saanud minna. Keegi pidi seda ju sinu iganädalastel kaalumistel märkama? Sa pole Toitumiskeskusse sissegi astunud juba ...”

Ta asetab sõrme suule, et mitte lasta mul edasi rääkida, ja ma neelan oma mõtted alla. Meil on nüüd veel üks saladus. Ma sulen silmad, aga näen ainult tema laialivalguvat ihurasva, mis ähvardab ta luud põrmustada.

„Ma mõtlesin ükspäev sinu kinnisideele ahvide kohta.”

Isabeli hääl on nii vaikne, et ma korraks kahtlen, kas ta üldse midagi ütleski – võib-olla on minu soov, et me jälle lähedased oleksime, nii meeleheitlik, et olen hakanud endale ette kujutama, et ta minuga räägib.

„Mäletad?” küsib ta ja sirutab käe välja, et minu oma puudutada. „Ahve?”

„See oli väga põnev liik.”

„Kindlasti. Aga miks sa pidid ise ka ahvi mängima?”

„Ma olin nelja-aastane!”

„See ei loe.”

„Siivas-ruth ütles täpselt sama, kui ma aias puu otsast alla kukkusin ja jalaluu murdsin. Mõrd selline.”

Ta surub käe suule, et itsitamist summutada.

„No vabandage väga. See oli kohutavalt valus,” ütlen ma nördinult, aga ka mina naeratan.

„Mõtlesin, et ta lööb su maha, kui sa pidid selle suure kipsiga esmaspäevasele fotole jääma,” ütleb ta juba valjemalt.

„Tšš, isabel, sa äratad siivsad üles.”

„Mis siis?”

„Ah jaa, printsess isabel võib kõike teha!” õrritan mina, langetades teeseldud aupaklikkusega pea. „Nii eriline on kindlasti tore olla.”

Ma ootan, et ta naerma hakkaks, mind vastu narriks, aga ei midagi. Tema keha tõmbub minu oma kõrval jäigaks. Vaikus on kõrvulukustav, see pressib vastu mu trumminahku, ja ma püüan pimesi kobades meie poolelijäänud vestluse taas järje peale saada.

„Aga nende ahvidega oli selline asi, et ...”

„Ma olen väsinud,” lõikab isabel vahele ja sõnad jäävad mulle kurku kihelema. Ma ei oska kunagi õigel ajal pidama saada, ütleb siivas-ruth.

Nihkume voodis teineteisest eemale, meie vahel haigutab taas tühjus.

Ma olen ilus. Ma olen tubli tüdruk. Ma kuulan alati sõna.

Sõnumid jätkuvad, nagu poleks midagi muutunud.

Koidik valgub aeglaselt lampidest välja, peletades mu unenäod eemale. Ma sirutan end välja, nii et mu kehast saab pinnalaotus, mis haarab enda alla kogu madratsi. Isabel on läinud.

Ma tõusen voodist püsti ja heidan juuksed seljale, et peegelseinalt oma nägu uurida. Ma teen seda igal hommikul, ja osa minust loodab, et öö jooksul on mind võluväel mõnda teise kehasse istutatud – isabeli omasse, või siis megani. Et ma ärkan ja olen hoopis tüünema jumega, kõhnem, teistsugune. Parem.

Minu voodi vastas asuval seinal on klaasi sisse süvistatud roosast plastist käejäljend. Ma vajutan oma käe sinna ning tunnen, kuidas soojus torgib peopesa, kuni klaasist pind aina õheneb. Surun end sellest läbi ja mu näole ilmub grimass, sest nüüd tundub mulle, et tuhanded kleepuvad kiud hakkavad kokkupuutel mu nahaga lahustuma. Olen ruumis, mille kõiki pindu, isegi põrandat, katavad peeglid. Ruumi teises otsas seisab kitsas terasest riietuskabiin, mille kohalt keerduvad lakke hallid kummivoolikud. Ma vajun kabiini kõrval seisvasse fuksiakarva tugitooli ja trummeldan sõrmedega oonüksimustriga marmorist tualettlaual. Peeglit ümbritsev korallikarva elektripirnide poolsõõr heidab mu näole roosakat kuma. Puudutan peeglit, mille pind hägustub algul piimjaks, siis matistub ja lõpuks muutub arvutiekraaniks, kus kuvatud pildil on kujutatud ostukotikoormat kandvat naist.

„Tere hommikust, freida!” ütleb Isikliku Stilisti Programm (ISP) sõnu hakkiva häälega. „Kuidas sa end täna tunned?”

„Närviliselt.”

„See on ju kooliaasta esimesel päeval tavaline,” ütleb hääl. „Kuidas sa soovid end täna paremaks muuta?”

„Täielik ümberdisainimine oleks tore,” pomisen mina huult närides, kuni näen peegelseinalt, kui inetu see välja näeb.

„Kuidas sa soovid end täna paremaks muuta?” Mitte ükski ISP ei mõista sarkasmi.

„Ehk midagi valget? Näita Moekanalit. Mul on pärast koolivaheaega inspiratsiooni vaja.”

Ekraanile ilmub moelava, kesk musta tühjust õhus rippuv pikk puidust poodium, mida mööda traavib terve rodu modelle. Nad ongi peamiselt selleks otstarbeks disainitud, tootmisliinilt tuleb neid kõhetute kehade ja ilmetute nägudega isendeid sadade kaupa.

Valge sobib minu nahatooniga hästi. Kujutlen vaimusilmas meganit milleski sarnases, tema jume ju muutub nagu hapnev piim, ja ma tunnen julma kahjurõõmu.

„Oota. See on väga hea.” Minu Häälkäsu peale peatub ekraanipilt modellil, kes kannab valget läbikumavat ümara kaeluse ja lühikeste varrukatega pluusi, mida kaunistavad aplikatsioontehnikas siidlilled, ning valget põlvini ulatuvate volangidega pitsseelikut.

„Kas see sobiks?”

„Jah,” nõustub ISP. „Tellin kohe rõivalaost vastavad tooted. Astu riietuskabiini.”

Ekraan muutub hetkega uuesti peegliks. S41 Heleda Jääšoksi tooni juuksed. Nr 66 Chindia-kollased silmad. See olen mina. Seda inimesed näevad, kui nad mind vaatavad. Ma poen öösärgist välja ja viskan selle tualettlauaalusest seina sisse ehitatud luugist sisse. Kabiin avaneb, piiksudes valjult, kuni olen sisse astunud, ja terasest lõks minu ümber apla suuna sulgub.

„Sa oled kaalus juurde võtnud.” See hääl täidab kogu kabiini. „Sa kaalud nüüd 54 kilo. Ma soovitan sinu iganädalases raportis, et tarbiksid rohkem kaloriblokaatoreid seni, kuni su kaal jääb 52 ja 53,5 kilo vahele püsima.”

„Kas ma pean tõesti neid rohkem võtma?” Ma vihkan kaloriblokaatoreid, mis panevad mind alati kõhuvaludes väänlema. Aga küllap peaksin olema tänulik, et need on nüüd paremad kui algusaegadel, mil põhjustasid isegi käärsoole lõhkemist. „See on piinlik.”

„Sa oled ainuke inimene, kes teab, milliseid medikamente sulle on määratud.”

Ma turtsatan selle peale ebaviisakalt. Teoorias on meile määratud rohud tõesti isiklik info, aga Koolis ei jää miski kauaks nii. Hommikusöögi ajaks teavad minu õed, et ma olen nõrk, et ma olen ablas, et ma ei suuda end talitseda. Aga ma ise arvasin, et olin eelmisel nädalal tubli tüdruk.

Laserid ärkavad ellu, kraapides kabiini terasseinu, ning laest langeb alla infrapunavõru, mis mind mööda mu keha allapoole nihkudes kõditab. Seejärel hingab kabiin sisse, tekitades pahiseva õhuvoo, mis imab endasse kogu mustuse ja pumpab selle Maa-alusesse, kus see hävitatakse. Laserkiired ilmuvad taas esile, piserdavad mu alasti ihule jumestust ja tõmbavad mu juuksed õrnalt kuklale krunni. Me tohime seda masinat kasutada ainult kaks korda päevas, hommikul ja enne uinumist. See on liiga kallis, ütleb siivas-ruth, nii et päeva jooksul peame oma hügieeni ja meigi eest ise hoolt kandma. Paari minuti pärast sülitatakse mind välja, tänased rõivad ja nendega sobivad aksessuaarid on juba seinaäärse lahtise luugi juures ootel. Ma haaran need sülle ja portaal kaob sedamaid.

„See näeb välja teistsugune kui modelli seljas.” Ma venitan luitunud pluusi, lillkaunistused vajuvad mu sõrmede all kortsu.

„See on lähim vaste, mille ma Kooli rõivalaost leidsin.”

Tagasi oma boksis, uurin ma peegelseinte abil iga nurga alt oma keha, vastikustunne kurgus.

„Lähme.”

Uksel seisab freja, rangluud teravalt esil, seljas beež heegeldatud pluus ja kanaarikollane seelik.

„Ma olen valmis,” ütlen mina, torkan jalad lahtise kannaga kunst-ussinahast kingadesse ning teistega liitudes kiirendan sammu, et eespool kõndivale dariale järele jõuda.

Ühikas täitub kolmekümne paari kõrgete kontsade klõbinaga musta-valgeruudulistel põrandaplaatidel. Me marsime koos vaikides, samamoodi nagu igal hommikul.

Ühika peasissekäigu ette on uue kooliaasta alguse puhul püstitatud eraldiseisev fotokabiin. Daria tõmbab logiseva liugukse lahti, tema iirisekarva juuksed on oskuslikult sasitud, indigosinised silmad rõõmust säramas. Mille üle ta rõõmustab? Kas tema foto tuli täiuslik? Kas parem, kui tuleb minu oma?

„Freida.”

Freja suskab mind oma kondiste sõrmedega alaselga ja ma koperdan tühja fotokabiini, libistades ukse enda järel kinni.

1. Pööra end poolküljetsi kaamera poole, üks jalg teise ees.

2. Toetu tagumisele jalale.

3. Aseta vasak käsi puusale.

4. Naerata säravalt.

Välklamp sähvatab ning minust tehtud foto on hetkega üles laaditud Kooli veebilehele, kus Euroopa-Tsooni Pärijad hakkavad seda hindama ja mille põhjal määratakse minu kooliaasta alguse edetabelikoht. Ma jään pimedusse. Peaksin juba lahkuma, kuid hetkeks tekib soov siia jäädagi. Tahan peitu pugeda, varjudesse põimuda ja nähtamatuks muutuda, nii et mitte keegi mind enam vaadata ei saaks.

Ma loodan, et foto sai täiuslik.