Читать книгу Igavesti vaid sinu - Louise O'Neill - Страница 7

„Meie uus klassiruum,” teadustab freja ja sirutab käed laiali. Ma ootasin Toitumiskeskuses, kuni ta lõpetas hommikusöögi söömise teesklemise, et me saaksime koos klassi minna. Ma ei tahtnud sinna üksinda sisse astuda.

„Ohoh. See on nii teistsugune,” ütlen ma irooniliselt. Nagu eelmisel aastal – ja ka kõigil sellele eelnenud aastatel – toimub enamik meie tundidest suures, üleni mustaks värvitud ruumis, mille rakenduseta aknad on mustade puitpaneelidega kinni löödud. Ruumi eesotsas paiknev sein on põrandast laeni kaetud peegelklaasiga. Selle ääres asub siivsa laud, mis on päevinäinud tammepuidust, tuhmunud messingist nuppudega, kummalgi küljel kõrge klaaskast. Ruumi keskossa on tihedalt lükitud pingiread ja peegelplaadiga kirjutuslauad, nende vahel kulgeb kulunud musta vaibaga kaetud kitsas trepp. Suvevaheaeg tundub juba kauge unenäona.

„Freida! Sa näed imeline välja!” piiksatab cara, ja tema tumeblondid juuksed lehvivad näo ümber, kui ta mind kallistama tõttab. Freja, kes asjatult samasugust komplimenti ootab, kõhkleb hetke, kuid siis naeratab mulle ülepingutatud innukusega ja ütleb: „Täiega.”

„Oh ei, mis te nüüd,” vastan ma automaatselt. Viskame käekotid ruumi tagumises otsas asuvale laiale aknalauale, siis ronime sinna ka ise järele – see on ideaalne koht, kust kõiki teisi sisseastujaid jälgida.

„Ärge nüüd jokutage,” hüüab cara lustlikult, pühkides oma ruuduliselt puuvillaselt pluusilt ja kitsastelt lumipesu-teksastelt ebemeid, samal ajal kui meie frejaga kontsadega jändame. Kui oleme end istuma sättinud, võtab freja käekotist taskupeegli ja uurib nägu, justkui pelgaks, et see on vahepeal haihtunud. Peeglit ohkega kinni klõpsates naaldub ta puitpaneelile ning häälitseb halvakspanevalt, kui klassi astub heidi, kelle kirsipunane kukla tagant kinnisõlmitav kleit on eest nabani avatud. Heidi pea jõnksatab meie poole. Pärast kuutteist aastat Koolis on meil kõigil hinnangute tabamiseks arenenud kuues meel.

„Freida, sa näed suurepärane välja.” Daria on kohale hõljunud, et meie seltsi tulla, ta silmad libisevad üle minu keha.

„Täiega,” ütleb freja, kõlades nüüd, kui tal on olnud aega valmistuda, palju veenvamalt. „Nii ilus seelik!” Ma langetan naeratades pea. „Kas isabel valis selle sulle välja?” jätkab ta armsalt ja mu naeratus tardub. „Tal on nii hea maitse.”

„Kus ta üldse on?” küsib cara oma pakse kulme kokku tõmmates. Nad on seda minult viimase kahe kuu jooksul iga päev küsinud. „Tema VideoChat on terve suve kinni olnud.”

„Ta ei tunne end hästi,” vastan ma taas kord. Ma ei taha tunnistada, et tean sama vähe kui nemad.

Ruumi tuleb rahvast aina juurde. Gisele siseneb tähtsalt, seljas meresinine voltidega pluus ja valged liibuvad teksased, puusade õõtsudes läheneb ta meile ja haagib käsivarre daria oma külge. Kaksikud jessie ja liz tulevad tema järel, teineteise täpsed koopiad ühesugustes türkiissinistes kombinesoonides, liikudes nii, nagu kuuluksid nende jäsemed ühe keha külge. Kuldblondid juuksed raamistavad südamekujulisi nägusid, vesisinised silmad vaatavad meid tühja pilguga.

„Kus isabel on?” küsib gisele kohe, hakates mulle juba närvidele käima. Tema nahk näeb veatu välja. Ilmselgelt on ta oma allergilisest reaktsioonist täielikult paranenud.

„Tema uks oli täna hommikul ikka veel kinni,” ütleb jessie. „Ja lukus. Ma kontrollisin.”

„Oled kindel?” ahmib liz õhku, tehes näo, nagu ta veel ei teaks seda. Kui jessie kontrollis, kas uks on lukus, oli liz koos temaga, samuti seda kontrollimas. „Meie uksed pole kunagi lukus.”

„Imelik,” ütlevad nad korraga, nagu me ülejäänud ei oleks pärast kuutteist aastat Koolis selle tõsiasja peale tulnudki.

„Ta pole Toitumiskeskuses käinud,” ütleb freja. Ta on nüüd juba paar kuud iga toidukorra ajal selle ülekohtu pärast kaevelnud.

„Ma pole teda ka spordisaalis näinud,” käib gisele välja, pannes käe oma heas toonuses kõhule. Freja, kes teda pingsalt jälgib, veab ninaga ja tõmbab õlad rinnale lähemale, et tema üliterav rangluu veel rohkem esile tungiks. „Ja ma olen palju spordisaalis käinud.”

„Megan tuli,” sekkub daria, libistades sõrmedega läbi valgendatud lühikeste teksaste alläärtes olevate narmaste ja sikutades neid oma päevitunud lihaselistel reitel allapoole. „Megan! Siia!” Ta kutsub megani käeviipega meie juurde. „Vot tema näeb vapustav välja.”

Ma vaatan talle teravalt otsa. Kas see peaks tähendama, et mina ei näe?

„Megan, sa oled nii ilus!” ütleb daria, kui megan kaksikutele õhusuudlusi saadab, suuga valjult matsutades, värvitud punased huuled nende nahast vaid mõne sentimeetri kaugusel. „Ilus,” pomisen mina, lootes, et see osutub valeks. Tema täiuslikku keha katab õhuke mererohelise siidi kiht, ühte õlga paljastav maani tooga. 3.0 pruunikasmustad juuksed on seatud pealaele keerdus palmikutesse, nr 214 arseenrohelised silmad söövitatud tema helendavalt kahvatu naha sisse. Ta on täiuslik.

„Kas siin jätkub veel ühele ruumi?” Ta osutab meile, kes me aknalaual istume, ja naeratab jälle, jälgides valvsalt, kui cara, freja ja mina sõnagi lausumata üksteisele väljakutsuvalt otsa vaatame. Freja, kes meist kolmest paikneb edetabelis kõige madalamal, hüppab lõpuks maha, väites, et „on seal istumisest juba nagunii tüdinenud”. Megan annab käega märku, et me ruumi teeksime, ning cara ja mina nihkumegi teineteisest eemale. Ta hüppab üles nii lihtsalt, nagu kannaks dresse, ja istub meie vahele.

„Freida!” Tema karjatus läbistab jutuvada, pannes klassi teises otsas pead pöörduma. „Vaata, kui tõmmu sa minuga võrreldes oled!” Ta haarab mu käsivarre ja surub selle enda oma vastu. „Kas ta pole tõmmu?”

„Jah, aga sinu nahk on ilus, megan,” ütlevad kaksikud nagu kokkulepitult.

Ma tõmban oma käe tagasi ja surun selle vastu rinda, naeratades, et näidata, kui vähe see mulle korda läheb.

„Ja nii sile,” ütleb cara oma särgivarrukat võrdluseks üles kerides.

„Peabki olema. Siivas-hope tegi mulle eile Iluteraapias kogu keha vahatamise.” Üle tema näo libiseb vari. „Ma ei saa aru, miks meil ei võiks olla laserhooldust nagu Ameerikate eevadel.”

„Või, mis veel parem, miks meid ei disainita täielikult ilma kehakarvadeta nagu Hiina-India-Tsoonis,” ütleb daria, näperdades auku oma mustas krepist lühikesevarrukalises pluusis.

„Hmm, jaa,” vastab megan ning tema pilk uitab liu poole, kes istub koos christyga ruumi teises otsas. „Küllap on Hiinast ja Indiast siiski ka midagi head pärit.”

„See oli seda väärt. Sa näed suurepärane välja,” ütleb cara ning megan kallutab pead, võttes komplimendi enesestmõistetavana vastu.

„Kus isabel on?” Paistab, et meie arvamusest ei piisa. Ta peab end eevaga nr 1 võrdlema, nägema, kas ta küündib temani. „Miks teda jälle hommikusöögil ei olnud?”

„Ma ütlesin seda sulle just täna hommikul.” Ja eelmisel hommikul, ja ka sellele eelnenud hommikul. „Ta on haige.” Aga megan ei kuulagi mind, ta vaatab klassiruumi toovat ust.

„Haige?” kordab ta rõõmsalt, ning ma järgin tema pilku ja mu süda muutub raskeks, kui taipan, mis talle nii suurt rõõmu valmistab. Kõrge vöökohaga alt laienevatesse teksastesse topitud halvasti istuv triibuline T-särk vaid rõhutab isabeli kaalutõusu, tema tokerdunud juuksed on seotud kõrgesse hobusesabasse, meikimata näo eest ära. Ta astub aeglaselt klassi keskel asuvatest trepiastmetest üles, justkui veaksid lisakilod teda maapinna poole. Pead pöörduvad teda vaatama, jälgides, kuidas ta istub vasaku poole viimasesse ritta, meist ülejäänuist võimalikult kaugele.

„Tema söögiisule ei ole haigus küll mõju avaldanud,” ütleb megan. „Ja meie veel muretsesime, et tal jäävad söögikorrad vahele.”

Liz ja jessie hakkavad jälle itsitama, aga seekord veidi närviliselt. Ma pole kunagi varem kuulnud, et megan isabeli kohta midagi otseselt õelat ütleks. Ma pole kunagi kuulnud, et keegi isabeli kohta midagi õelat ütleks.

„Vaikust, eevad!”

Selle hääle kõla peale hüppame me kolmekesi aknalaualt maha. Cara ja mina komistame, haarates teineteisest tasakaalu hoidmiseks kinni, aga megan maandub graatsiliselt, muiates meie kohmakuse üle. Siivas-ruth ootab laia tammepuust laua taga, käed musta rüü sügavates kurdudes peidus. Laes paiknevate lampide valgus põrkub tema paljaksaetud kolbalt tagasi, ta jälgib meid oma hallikasrohelisi silmi kissitades, kunagise ilu jäljed peenekoelise luustikuga näolt kadumas. Me ei kuulnud, kui ta sisse tuli. Me ei kuule seda kunagi.

„Istuge. Kuueteistkümnenda aasta privileegina võite ise endale kohad valida,” ütleb ta, aga me jääme kõhklema, peljates lõksu.

„Kohe,” ütleb ta jäiselt vaiksel häälel.

Kõik rüselevad kohtade pärast. Cara hüüab mind, patsutades tühjale toolile enda kõrval esimeses reas. Varem oleksin ma pikemalt mõtlemata keeldunud, kuna minu loomulik koht on isabeli juures, aga praegu ma ei tea, mida teha. Ma kõhklen viivu liiga pikalt ja gisele võtab koha ära, sirutades oma pikad jalad enda ette välja, samal ajal kui cara mulle vabandust paluva pilgu saadab. Ma lähen trepist üles isabeli suunas, kes redutab klassiruumi nurgas.

„Siin on teie viimase aasta esimese nädala uued edetabelikohad.” Siivas-ruth toksib sõrmedega vastu enda taga asuvat tahvlit ning kui ta annab Häälkäske, et meie edetabelikohad üles laaditaks, kaob peegel, paljastades hiigelsuure arvutiekraani.

„Esimesel kohal on meil ...” siivas-ruth köhatab kaks korda hääle puhtaks ja võtab laual asetsevast plasttopsist sõõmu vett, „eeva nr 767.”

Ekraani täidab megani nägu. Megan? Ma jõllitan pilti, tema rohelistes silmades särab võidurõõm, justkui ta oleks teadnud, et lõpuks ometi on käes tema aeg. See on esimene kord kaheteistkümne aasta jooksul, kui isabel ei ole nr 1. Ma ei julge pilku tõsta. Kardan, et megan näeb mu kõhklust ja jätab selle meelde. Kardan, et isabel näeb kuidagi minu sisse, näeb mu salajast kahetsust, et see ei olnud mina, kes talle lõpuks ära teeb. Minu sees hõõguvad kuueteistümne tema varjus elatud aasta kibestumise söed.

„Teisel kohal on ...”

Palun, las see olen mina. Palun, las see olen mina.

„... eeva nr 701.”

Jessie pilt välgatab ekraanile ja ma naeratan, et oma pettumust varjata.

„Nr 3 on ...”

Lizi nägu on kohal, kus peaks olema minu oma. Ja ma ei mäleta enam, kuidas hingatakse.

Nr 4 on cara.

„Ja, kahe koha võrra allapoole langenud, nagu ma näen, on viiendal kohal eeva nr 630.”

Mu sõrmed klammerduvad põlvede ümber, puurivad luusse. Ma vaatan oma peegeldust lauaplaadil, soovides, et mu nägu mind ei reedaks. Mu eFone vibreerib laua vastas, selle ekraanile ilmub megani pilt. Ma tõmbun kössi, et poleks näha, kuidas ma sõnumit kuulan.

„Sa näed fotol nii väsinud välja. Ma võin sulle oma uut peitepulka laenata, kui tahad. See pidavat lausa imesid korda saatma.”

Ma ajan end sirgu. Ta vaatab mind esimesest reast, tupsutades kujuteldavaid kotte silmade all.

„... Ja lõpuks, viimasel kohal on eeva nr 700,” lõpetab siivasruth, ja see tähendab, et agyness on jälle oma tavalisel kohal. Lauaplaatidele kumab värskendatud edetabel, mis sisaldab meie järjekorda seatud nägusid.

„Isabel, kas sa tuleksid palun minuga mu kabinetti?” küsib siivas, paljastades naeratust matkides hambad. Ma tõusen oma kohalt peaaegu püsti, et isabel mööda lasta, ja sosistan talle: „Edu!”

Ta poleks mind nagu kuulnudki, ja mu kõhus nõelub hirm. Kas ta on minu peale vihane? Kas ta märkas mind hetkeks vallanud kahetsust, et mina talle ära ei teinud? Siivas ootab, kuni isabel temani jõuab, et temaga koos uksest välja minna, ja klähvab meile: „Hakake aga kohe järgmisse tundi astuma.”

Kõik imbuvad aeglaselt välja, vadistades valjult uute edetabelikohtade üle, selle sõnavada refrääni alt kostab trummilöökidena „isabel, isabel, isabel”, kuni alles jääb vaid meie rühmake. Haaran koti ja sammun kaaslaste suunas trepist alla, pühkides mööda meie pinkide ääres seisvast liust.

„Tšau, liu-liu,” ütleb megan armsalt, lehvitades hüvastijätuks sõrmi. „Kas sa ei kuulnud, et siivas-ruth käskis järgmisse tundi minna?”

„Nägite?” pahvatab daria, kui liu on välja löntsinud ja ukse enda järel pauguga kinni tõmmanud. „Ainult kakskümmend üheksa nägu oli. Isabeli ei hinnatud.”

Ma uurin edetabelit enda ees laual, silmitsedes ekraanil olevat pragu, mis lõikub cara fotosse. Tal on õigus. Isabel puudub.

„See on imelik,” ütlevad liz ja jessie korraga ning krimpsutavad nägu.

„Kuidas see üldse võimalik on?” küsib gisele.

„See on ilmselt tema kaalutõusu pärast,” ütleb daria.

„Aga christy on ka juurde võtnud,” osutab gisele. „Ma ütleksin, et vähemalt terve kilo, kui mitte isegi kilo kakssada.”

Ma mähin käed ümber kõhu, püüdes varjata seda kolmveerandit lisakilo, millega mu keha on mind reetnud.

„Mitte nii palju kui isabel,” vaidleb daria, ignoreerides frejat, kes hakkab pelgalt kaalutõusu mõtte peale õhku ahmima. „Nad ei laseks iialgi juhtuda, et keegi Pea-Tsoonist sellist asja näeb. Standarditest tuleb kinni pidada. Mida Pärijad peaksid arvama, kui nad kohale jõuavad?”

„Aga kes teab, millal nad meid külastama hakkavad? Võib-olla ei tule nad veel mitu kuud!”

Tüdrukud lähevad omavahel vaidlema ja nende hääled muutuvad üha valjemaks. Ainult megan ja mina oleme vait.

„See on igav,” nähvab megan, nägu ärritusest õhetamas. „Miks me temast rääkimisele aega raiskame?”

„Täiega,” ütlevad kaksikud ohtu aimates.

„Palju õnne, megs,” ütleb daria mahedalt ja põimib käed ümber megani õlgade. „Sa oled esikohta väärt. Sa oled alati meie aasta kõige ilusam tüdruk olnud.”

„Jah, Tsoon on alati blondiine eelistanud. See on nõme,” ütleb freja, kes rõõmustab, et on leidnud ettekäände oma madalamale kohale, ega tee üheaegselt sisistavatest kaksikutest väljagi.

„Mul on igatahes tunne, et kauaks see nii ei jää,” ütleb megan ning sirutab käed V-tähe kujuliselt võidu märgiks välja, raputades daria käe järsult enda küljest lahti. Daria naeratab piinlikkusest kohmetult, aga ei ütle midagi – ehkki varem oleks ta seda vabalt teha võinud. Mulle tundub, nagu liiguks miski mu jalge all ja häiriks mu tasakaalu.

„Tere tulemast viimast Kooliaastat läbima, tüdrukud!”