Читать книгу Neymar - Luca Caioli - Страница 2

Uhked ülespoole keeratud vuntsid, lehviv tukk, valge särk, musta värvi spordipüksid, käes jalgpall: nii on fotodel, mis pärinevad veel sellest ammusest ajast, kui pildistati magneesiumisähvatuse valgusel, kujutatud Charles William Millerit.

Charlie, šoti inseneri John Foxi, kes sattus – nagu ka teised 3000 britti – Lõuna-Ameerikasse appi raudteid ehitama, ja Inglise juurtega brasiillanna Carlota poeg sündis 24. novembril 1874. aastal São Paulos Brási linnajaos. Nii nagu kõrgemas ühiskonnaklassis tavaks, saadeti poiss vaid üheksa-aastasena Euroopasse õppima. Jõudnud Inglismaale, asus Charlie õppima Southamptoni linna Banister Courti kooli ning sealt liikus edasi keskharidust omandama Hampshire’i.

Banister oli väike erakool, kuhu said oma poegi õppima saata Peninsular Steam Navigation Company nimelises ettevõttes töötavad kaptenid. Kooli asutajaks oli pastor George Ellaby. Milleri ajal oli kooli direktoriks Christopher Ellaby, pastor Ellaby poeg. Christopher Ellaby oli aga tulihingeline jalgpalli austaja.

Jalgpallil oli tollal Inglismaal olemas juba ametlik reeglistik, mis jõustus koos Inglismaa jalgpalliliidu moodustamisega 26. oktoobril 1863. aastal Londonis. Tegemist oli maailma esimese rahvusliku jalgpalliliiduga, mis kogus kokku kõik mängureeglid. Kui Ellaby õppis Oxfordis, oli ta ülikooli meeskonna kapten. Hiljem jagas ta entusiasmi edasi oma õpilastele.

Charles Miller oli võimekas sportlane ning temast sai peagi kooli meeskonna kapten. Tema hüüdnimeks sai „Nipper“ (eesti k põngerjas), sest nägu oli tal sile nagu beebil ning ka kasvu poolest ei saanud ta hiilata. Lisaks oli ta äärmiselt peenike. Hoolimata oma kehaehitusest sai temast suurepärane keskründaja ning vajaduse korral mängis ta ka vasakul äärel. Kooli ajalehes kirjutati Charlesi kohta järgmist: „Ta on meie parim ründaja. Ta on kiire, triblab suurepäraselt ning tema lööki annab võrrelda piksesähvatusega. Väravate löömine käib tal väga lihtsalt.“ 41 väravat 34 mängus Banister Courti eest ja 3 väravat 13 mängus St Mary’s Church of England Young Men’s Associationi meeskonna eest, millest hiljem sai Premier League’i kuuluv klubi Southampton Football Club.

Miller liikus platsil väga kergelt ning tema mängustiili võiks hinnata pigem lõbusapoolseks. Tal oli loov mängija, valdas suurepäraselt palli ning nautis vastasmängijate haneks tõmbamist. Ta oli nii osav, et seitsmeteistkümneaastasena kutsuti teda mängima Londoni klubisse Corinthian Football Club, mis koosnes briti koolide ja ülikoolide mängijatest, vastukaaluks šoti klubide lipulaevale Corinthian. Aastaid hiljem hakkas Milleri soovitusel sama nime kandma üks kuulsamaid São Paulo jalgpalliklubisid (tegelikult saab Brasiilia klubi nimeks „Corinthians“).

Pärast õpingute lõpetamist 1894. aastal naasis Charlie Brasiiliasse, kaasas kaks meeskonnakaaslastelt kingituseks saadud ja Liverpoolis valmistatud Shooti jalgpalli, pallipump, paar jalgpallisaapaid, kaks jalgpallisärki (üks Banisteri ja teine St Mary klubi oma) ning paks kirjatükk, kus olid kirjas jalgpalliliidu reeglid ja regulatsioonid. Räägitakse, et Charlie ei suutnud trenni tegemisest pausi pidada isegi laeval olles. Ta olevat muudkui triblanud ümber reisijate ja muude takistuste laeva ühest otsast teise. 18. veebruaril jõudis Charlie Santosesse ning tema isa John päris, mida siis poeg on Inglismaalt kaasa toonud. „Diplomi. Sinu poeg lõpetas kiitusega jalgpalli eriala,“ vastas Charlie.

Kahekümneaastane anglo-brasiillane hakkas tööle ettevõttes São Paulo Railway Company, kus töötas juba ka tema isa. 1888. aasta mais ühines Charlie briti kogukonna loodud spordiklubiga São Paulo Athletic Club. Selles klubis mängiti kriketit, mitte jalgpalli. Loomulikult kõik teadsid, kuidas jalgpalli mängitakse, pigem oli põhjuseks huvipuudus, vähemalt nii kaua, kuni Charles Miller hakkas klubis jalgpalli juurutama.

Miller tutvustas oma sõpradele, töökaaslastele ning gaasifirma, Londoni panga ja raudtee ettevõtte tippametnikele jalgpallireegleid ja – terminoloogiat, nagu poolaeg, nurk, väljak ja penalti. Lõpuks õnnestus tal kokku saada grupp huvilisi. Ta veenis neid treenima Luzi ja Bom Retiro (praegu tuntud kui Rua do Gasometro) vahele jääva Várzea do Carmo linnajao väljakul. Leidus palju inimesi, keda huvitas, mis seal väljakul toimus. Ning ei läinud mööda kaua aega, kui Celso de Araújo oma Rio de Janeiros elavale ajakirjanikust sõbrale kirjutas: „Bom Retiro lähedal on mingi punt inglasi, peast põrunud, nagu ainult inglased võivad olla. Nad jooksevad ringi ja togivad mingit asja, mis näeb välja nagu kollakas loomapõis. Näib, et see tegevus muudab neid rõõmsaks, kuid põhjustab ka suurt kurbust, kui sedasorti põis satub puust postidest meisterdatud ristkülikust sisse.“

Hoolimata kõhklustest hakkas jalgpall briti kogukonnas džentelmenide mänguna populaarsust koguma ning Milleril õnnestus 14. aprillil 1895. aastal lõpuks organiseerida esimene mäng. Várzea do Carmo linnajaos kohtusid kaks võistkonda, millest ühe moodustasid brasiillased ja teise inglased: São Paulo Railway vs Companhia de Gás. São Paulo Railway, mille kapteniks oli Miller, võitis 4:2, kusjuures Miller lõi kaks väravat. Mängu jälgis vähe rahvast: sõbrad, juhtivtöötajad ja töölised ning ka paar ahvi, kes palliplatsi juures rohtu sõid. Kuid igal juhul oli tegemist esimese ametliku jalgpallimatšiga Brasiilia pinnal. Just sel päeval sündis Brasiilias selle maa kõige populaarsem spordiala.

On tõsi, et enne kui Charlie jõudis Inglismaalt tagasi Brasiiliasse, mängisid aastatel 1875 kuni 1890 inglise ettevõtete töötajad ja briti meremehed jalgpalli tänavatel või Rio randades. Kusjuures üks mäng peeti isegi Brasiilia impeeriumit Dom Pedro II nime all valitsenud printsess Isabeli residentsi ees. Samuti vastab tõele, et Itus asuva São Luis` erakoolis töötanud jesuiidipreester José Montero tõi suurema rahva sekka mängu bate bolão, mida mängisid nii professorid kui ka õpilased, nii nagu oli tavaks ka Etoni erakoolis Inglismaal. Ei saa eitada ka seda, et mänge nagu ballon anglais mängiti mitmetes São Paulo, Rio de Janeiro ja Rio Grande do Suli kiriku- ja tavakoolides. Kuid brasiillaste jaoks oli Charles Miller O pai do futebol ehk jalgpalliisa, sest peale selle ajalukku läinud matši lõi Miller São Paulo Athletic Club spordiklubi juurde ka jalgpalliklubi ning tema toetus oli määrav ka Brasiilia esimese jalgpalliföderatsiooni (la Liga Paulista de Futebol) loomisel 19. detsembril 1901. aastal, mis aasta hiljem andis omakorda tõuke esimese jalgpalliliiga loomiseks.

Viimane alustas tegevust 3. mail 1902. aastal viie meeskonnaga (São Paulo Athletic Club, Associação Atlética Mackenzie College, Sport Club Internacional, Sport Club Germânia ja Clube Atlético Paulistano). SPAC (São Paulo Athletic Club) domineeris esimesed kolm hooaega. Charles Miller oli kümne väravaga üheksas mängus 1902. aasta hooaja suurim väravakütt ning lõi kaks võiduväravat finaalmängus Paulistano klubi vastu. Helesiniste ja valgete triipudega või üleni valgete särkide, mustade pükste ja mustade sokkidega jõudis SPAC liiga võiduni ka 1903. aastal ning jällegi saadi finaalis jagu Paulistano klubist. Järgmisel aastal võideti taas ning Charlie oli kokkuvõttes suurim väravakütt, mängides suurepäraselt kokku meeskonnakaaslase Boyesiga.

Miller mängis SPAC-is 1910. aastani. Tollal ei mänginud Brasiilias jalgpalli vaid põhiliselt linnades elav valgenahaline eliit, kelle jaoks oli jalgpall moodsa Euroopa sümbol. Ka madalamad ühiskonnaklassid kasutasid jalgpalli enda väljendamiseks, mis muidu polnud nende sotsiaalse staatuse pärast võimalik.

Jalgpalli populaarsusest räägib ka see, et inglise klubi Corinthian Football Club of London käis Brasiilias tuuril. 21. augustil 1910 saabusid klubi mängijad aurikuga Amazon. Nad pidasid Fluminense ja kahe teise meeskonnaga kolm kohtumist. Siis läksid nad São Paulosse, et mängida Palmeirase, Paulistano ja 4. septembril SPAC-i vastu. Tegemist oli ühega viimastest mängudest, milles tegi kaasa ka 36-aastane Charles Miller.

Inglise mängijad hävitasid SPAC-i 8:2. (Ka teistes mängudes lõid inglased palju väravaid.) „Me ei oodanudki midagi muud. Kõik teavad, et Corinthiani meeskond mängib väga tehnilist jalgpalli, samal ajal kui meie ei suuda ikka veel vastast üle mängida, kui kasutada jalgpallitermineid, kirjutas ajakirjanik Adriano Neiva da Motta e Silva, tuntud ka kui De Vaney.

Kui jätta kõrvale jalgpall, siis võib tähelepanuväärseks lugeda huvi, mida inglise meeskonna saabumine tekitas. Ajalehed kubisesid lugudest, mis kajastasid nende saabumist. Rahvahulgad ootasid jalgpallureid Majestic hotelli ees ning Velodrome’i staadion, kus matš peeti, oli välja müüdud. „Pealtvaatajad aplodeerisid iga liigutuse peale ning õhus oli tunda tugevat prantsuse parfüümi. Mängud Corinthianiga olid midagi erilist,” nenditi São Paulo ajalehtedes.

1910. aastal otsustas Charles Miller lõplikult jalgpallisaapad varna riputada ning hakkas tööle ettevõttes Royal Mail Line. Aastaid hiljem asutas ta reisibüroo, tegutsedes samal ajal ka inglise asekonsulina. Miller abiellus Brasiilia ühe kuulsaima pianisti Antonieta Rudge’iga, kes jättis Milleri 1920ndatel maha. Lahkumineku põhjuseks oli Rudge’i uus väljavalitu Paulo Menotti Del Picchia. Milleril oli Rudge’iga kaks last. Charles Miller ei jäänud siiski jalgpallist täiesti kõrvale. Ta töötas jalgpallikohtuniku ja spordimänedžerina ning elas alati mängudele kirglikult kaasa.

Charles William Miller suri 30. juunil 1953. aastal 79 aasta vanusena. Tema silmad nägid, kuidas São Paulost kujunes maailmametropol, kuidas futebol’ist, millele ta ise pool sajandit varem oli aluse pannud, sai rahvuslik kirg. Ta nägi Brasiiliat võõrustamas Coppa Rimet – jalgpalli maailmameistrivõistlusi – ning kurvastas koos miljonite brasiillastega ühe jalgpalli ajaloo kõige ettearvamatu kaotuse üle, mida tuntakse maailmas ka Maracanazo’na.

Charles Millerit tuntakse tänaseni. Brasiilia jalgpallislängis kasutatakse terminit chaleira (tuletatud nimest Charles), millega tähistatakse mänguvõtet, mille Miller 20. sajandi alguses leiutas: mängija lööb palli kannaga õhku, hoides ühte jalga teise taga. Selleks, et Milleri nime ka tulevikus ei unustataks, andis São Paulo linnavolikogu täpselt aasta pärast Milleri surma tema nime väljakule, kus asub jalgpallistaadion Estadio Municipal Paulo Machado de Carvalho (piirkonna nime järgi tuntud ka kui Pacaembu). Praegu on see hiiglaslik, peaaegu amfiteatrikujuline ala ühelt poolt piiratud üle puude kõrguvate pilvelõhkujatega ning teiselt poolt Pacaembu piirkonnaga.

Pacaembu puhul on tegemist helepruuni juugendstiilis hoonega, mis on osaliselt ehitatud künka sisse. Staadioni avasid 27. aprillil 1940. aastal toonane Brasiilia president Getulio Vargas, linnapea Prestes Maia ja arhitekt Ademar de Barros. Siis mahutas staadion 71 000 pealtvaatajat, kuid nüüd, pärast 2007. aasta renoveerimistöid saab spordivõistlusi korraga nautida 40 000 pealtvaatajat. Corinthiansi spordiklubi kodu on São Paulo üks uhkemaid hooneid. Peasissekäigu nelja samba taga suure kella all asub Museu do Futebol.

Seitsmeteistkümnest ruumist koosnev muuseum avas uksed 29. septembril 2008. aastal. Muuseumis saab näha fotosid, vaadata videoid ja kuulata helisalvestisi silmapaistvatest jalgpalluritest, tutvuda statistiliste andmetega ning uudistada fännidele mõeldud tooteid, suveniire ja omapäraseid esemeid. Näitus on ajarännak läbi Brasiilia 20. sajandi jalgpalliajaloo.

Keskaja professor Hilário Franco Junior on jalgpallist kirjutanud raamatu A Dança dos dues: Futebol, Sociedade, Cultura (Jumalate tants: jalgpall, ühiskond ja kultuur), mille töötasid läbi ka jalgpallikriitikud. Raamatus on kokku võetud Brasiilia jalgpalliajalugu, lähtudes neljast vaatenurgast: „Alguses kritiseeriti jalgpalli ning peeti seda mõttetuks tegevuseks, kuid ei läinud kaua aega, kui kõrgklassi sportmängust sai töölisklassi mäng. 1930ndatel oli ühiskonnas esimene murdepunkt. Brasiilias hakati märkama sotsiaalset segunemist nii, nagu see oli reaalses elus. Sellele juhtisid tähelepanu ka intellektuaalid, nagu Gilberto Freyre, Paulo Prado ja Sérgio Buarque de Holanda. Üksteise kõrval hakkasid elama inimesed, kel olid erinevast rahvusest vanemad, aga ka tumedanahalised ja valged. Enam polnud põhjust selle pärast häbi tunda. Kui segavereline inimene oskas veel ka jalgpalli mängida, siis seda parem. 1938. aasta maailmameistrivõistlustel oli parim väravakütt pool-portugallane, pool-brasiillane Leônidas da Silva. See oli äratuskellaks kogu Brasiiliale. Turniiril mängisid koos tumedanahaline ja segaverd mängija, hoolimata sellest, et leidus ka neid, kes nõudsid niisuguste mängijate võistluselt eemaldamist.

Järgmine tähtis hetk on Maracanazo. Aasta oli siis 1950, kui Uruguay võitis Brasiiliat. Näitekirjanik Nelson Rodríguez on seda kaotust nimetanud „psühholoogiliseks Hiroshimaks“. Jah tõesti, tegelikult see nii oligi. See kaotus oli nii Brasiilia ühiskonna psüühikale kui ka poliitikutele suur löök. Nimelt lootsid poliitikud, et rahvusmeeskonna edukas esinemine turniiril aitab valimiste eel ka nende võitu kindlustada. Tegemist oli rahvusliku kriisiga, kuid Brasiilia tuli sellest välja 1958. aastal, kui Pariisis võideti maailmameistritiitel. Brasiillased skandeerisid kooris: „Meie oleme maailma parimad!“ ning olid oma maa üle ülimalt uhked.

Sellest hetkest alates tahtis Brasiilia rahvuslikust alaväärsuskompleksist üle saada seeläbi, et püüdis alati uuesti maailmameistriks tulla, nagu juhtus 1962. ja 1970. aastal. Kuid alati polnud see võimalik. Saabus võidupõud, sõjaväediktatuur, repressioonid, piinamised, poliitiliste vastaste teadmata kadumine… Sellistel hetkedel suunas ühiskond vaikiva pilgu jalgpalli poole, kuid hoolimata mõnest võidust hakati oma meeskonna võimekuses kahtlema.

Sama tundega jälgitakse Brasiilia jalgpalli tegelikult ka veel praegu. Brasiilias austatakse jalgpalli, riigi rahvusmeeskonnas on suurepärased mängijad, kuid Brasiilia ei valitse enam ülekaalukalt maailma nii nagu varem. Esile on tõusnud ka teised väga tugevad jalgpalliriigid ning neilgi on meeskonnas suurepärased mängijad. Brasiilia tahab saada tuleviku-Brasiiliaks; vahel tundub, nagu oleks see juba praegu kohal, kuid siis on platsis taas probleemid. Brasiilia liigub edasi pigem siksakina, mitte otse. Liigutakse üks samm edasi ja kaks tagasi. Täpselt sama on see ka jalgpalli puhul.“

Pärast professori loengut ning keskaja utoopiate kõrvutamist jalgpalliga ühiskonnas, saame seda lugu oma silmaga näha Museu do Futebol´is. Kaks koolilast ootavad oma korda, et sisse minna. Lärmakad lapsed võivad käänulistes koridorides ja ruumirägastikes ära eksida, nad peatuvad korraks vaid interaktiivsete eksponaatide juures, kus saab penaltit lüüa ja oma löögi kiirust mõõta või mängida minijalgpalli või lauajalgpalli väikeste puust kujukestega, mida lüüakse energiliselt ühest väljaku otsast teise.

Muuseumi sissekäigu juures asuv suur saal annab külastajale värviküllase lippudekollektsiooni, loosungite, embleemide, võtmehoidjate, masinate, karikatuuride, brošüüride, mütside ja parukatega aimu, mida tähendab jalgpall brasiillastele. See on tõeline fännide paradiis.

Eskalaator viib külastajad teisele korrusele. Kohe otse ees on Pelé kuju, mis tervitab külastajaid kolmes eri keeles. Inimesi juhatavad ühest ruumist teise põrkuva palli kujutised, mida väike poiss ühelt väljakult teisele lööb. Lae all hämaruses lendlevad baroksed inglid. Mälestustahvlil seisab: „Ingleid on 25, kuid neid võiks vabalt olla 50 või 100, sest need inglid leiutasidki jalgpalli, selle kunstiliigi, mida Brasiilias viljeletakse. Jumalad või kangelased, erinevate generatsioonide iidolid, keda võib pidada ingliteks, kelle tiivad või pigem jalad juhatavad meid paikadesse, kus loomingulisus, luule ja maagia on kõrgelt arenenud. Need on tõelised barokk-kunsti inglid.“ Inglite nimed on näiteks Pelé, Sócrates, Gilmar, Carlos Alberto, Bebeto, Tostão, Garrincha, Ronaldo, Gerson, Rivelino, Didi, Vavá, Romario, Ronaldinho Gaúcho, Roberto Carlos, Rivaldo, Taffarel, Zico, Zagallo, Falcão, Nilton Santos, Djalma Santos, Jairzinho, Julinho Botelho, Zizinho.

Üks Paulo-nimeline poiss, kes on tulnud muuseumi koos klaasikaaslastega, on nagu naelutatud ja vaatab videolindilt väravat, mida pole tegelikult kunagi löödud – Pelé Uruguay väravavahi Ladislao Mazurkiewiczi vastu 1970. aasta maailmameistrivõistluste poolfinaalis. Ikka veel ja veel vaatab poiss seda videot algusest peale. Siis paelub teda barokk-inglite pikk nimekiri, mille ta nimi nime haaval läbi loeb. Poiss jõllitab pilte ning kommenteerib sõbrale: Huvitav, miks siin Neymari ei ole?“

Neymar Jr ei ole veel jalgpallihiidude sekka tõusnud. Kuid väljaspool seda ringi kuulub just temale, kõige hilisemale Brasiilia jalgpallipoeedile tänavakaupmeeste populaarseim müügiartikkel – kuldse-rohelisekirju särk, mille seljal ilutseb number 10.