Читать книгу Neymar - Luca Caioli - Страница 4

Kaootiline liiklus, rollerite ja mootorrataste lärmavad signaalid. Ülesõidud, pilvelõhkujad, madalad majad, liikluskärast ülevalpool asuvad viaduktid, tööstus, teetööd, favela’d. Tundub, et 11 miljoni elanikuga suurlinn São Paulo kasvab igavesti. Jääb mulje, nagu tahaks linn kõik külastajad endasse haarata ja mitte enam lahti lasta. Linn lookleb piki kolmerealist kiirteed Rodovia Ayrton Senna, mis on Brasiilias uusim selline tee. Tee on nime saanud samanimelise rahvuskangelase ja São Paulo võidusõitja järgi, kes hukkus 1. mail 1994 Imola Grand Prix’ ajal.

Buss alustab sõitu Rodoviario de Tiete terminalist (Ladina-Ameerika suurim ning maailmas New Yorgi järel suuruselt teisel kohal), kus eri suundadesse ruttavad reisijad sõeluvad siia-sinna. Buss püsib täpselt graafikus, kuid probleeme on linnaliikluse keerisest välja pääsemisega. Buss kriimustab mööduvaid veoautosid ja autosid, mis sõeluvad sõiduradade vahel. Maksustatud teelõiguni jõudes vahetab buss kiirteed. Kui jõutakse Itaquaquecetubani, laseb linn bussi oma haardest lõpuks lahti ning ees ootab roheline maastik, kus on külluses justkui joonlauaga mõõdetud mägesid. Kõrgel taevas lendlevad tuulelohed ning taimestiku vahele surutud tolmused jalgpalliväljakud tähistavad mägede külge klammerduvaid favela´sid: improviseeritud katused, satelliiditaldrikud, punased tellised, mis jätavad mulje, nagu mõni laps oleks Legoga mänginud ja klotsid kokku pannud, suured presendid katmas ehitustöid, mida pole kunagi lõpule viidud. Seisev vesi, mahapõletatud autod, ratastel lapsed poest koju minnes kiirteid ületamas.

Järgneb järsk Serra de Itapey langus. Allpool on näha suurest São Paulost itta jääva Alto Tiete ühe haldusüksuse Mogi da Cruzesi pilvelõhkujad. Siin mängis jalgpalli Neymar Santos da Silva ning siin sündis ka tema poeg Neymar Junior. Mogi da Cruzesis elab 40 000 inimest, kusjuures elanikkond on viimase viieteistkümne aasta jooksul kahekordistunud, kui sinna asusid inimesed, kes käivad mujal tööl. Nad elavad Mogi da Cruzesis ning lähevad igal hommikul São Paulosse tööle. Igal õhtul jällegi ootavad nad kannatlikult São Paulos Estação da Luzi platvormil, et pressida end kohaliku rongi Companhia Paulista de Trens Metropolitanose 11. liini ragisevatesse ja logisevatesse vagunitesse, millega nad koju sõidavad.

Vähemalt on Mogis tööd. Siin asuvad tööstushiidude nagu General Motors, Valtra (traktoritootja), Gendau Group (terasetööd) juured ning nende juures saab tööd ka suur osa elanikkonnast. Kolmandat sektorit esindavad ettevõtted nagu Tivit ja Contractor – kaks suurimat telefonimüügi ettevõtet. Põllumajandus on samuti väga heal järjel: juurviljad, seened, hurmaad, astelpihlakad ja lilled (põhiliselt orhideed). Orhideesid on tõesti lausa värvide meri, valged fuksiavärvi toonidega, violetsed ja lillad nagu Olho de Boneca (Dendrobium nobile) – kõiki neid saab näha linna turismiatraktsioonis Orquidario Oriental. „Oriental?“ Jah, te lugesite õigesti: Ida.

20. sajandi alguses katsetas Mogi Jaapani immigrantide sissetoomist: mehed ja naised, kes töötasid põllumajanduses, aianduses ja käsitöö valdkonnas. Nad lõid eduka ja elava kogukonna, mis ei kaotanud sidet oma juurtega. Linnas on monumendid, restoranid, haridusseltsid, festivalid ja koolid ning linnal on sõpruslinnad Jaapanis: Toyama ja Seki. Kahjuks võeti 2013. aasta kevadel turvalisuse huvides maha Jaapani immigrantide sümbol, Jaapani-stiilis värav torii, mis asus linna sissepääsu juures, kuna rasked rongid olid seda märkimisväärselt kahjustanud.

Õnneks ei ole halb ilm teist Mogi sümbolit hävitanud. Massiivne roostevabast terasest särav skulptuur, mis ulatub kolmeteist meetri kõrgusele taevasse. Esmapilgul sarnaneb see Don Quijotega La Manchast, kuid on tegelikult austusavaldus Gaspar Vazile linna asutamise 450. aastapäeva puhul. Gaspar Vaz oli see ruttaja, kes avas tee São Paulost Mogisse ning asutas 1560. aastal linna. Avenida Engenhiro Miguel Gemmast, kus särab seikleja kuju, kes tuli otsima kulda (või kohalikke, keda saaks orjaks teha), jõuab buss Geraldo Scavone´i terminali mõne minutiga. Täpsemalt öeldes läbitakse São Paulo ja linna vahele jääv 50 kilomeetrit ühe tunniga.

Mööda Vila Industriali lapitud tänavaid jõuame Estádio Municipal Francisco Ribeiro Nogueirasse, mis on paremini tuntud kui Nogueirão. Suur värav on kinni, kuid meile tullakse seda avama. See on jalgpalliklubi União Mogi das Cruzes Futebol Club kodu. Klubi tähistas 7. septembril 2013. aastal sajandat sünnipäeva. Selle asutasid valgenahaline tekstiilikaupmees Chiquinho Veríssimo ja mustanahaline hobuseraudadele spetsialiseerunud sepp Alfredo Cardoso. Klubi asutati Brasiilia iseseisvuspäeval. Meeskonna mänguriided on kas punase-valgekirjud või üleni punased ja Tiete´i oru maoga, mis on võistkonna maskotiks (Mogi tähendab kohalikus keeles „kobrade jõgi“).

União on piirkonna üks vanimaid jalgpalliklubisid. Pika ajaloo vältel on ta näinud paljude kuulsuste esimesi pallipuuteid: Cacau (mängib nüüd Stuttgartis), Maikon Leite (mängib nüüd Náuticos) ja Felipe (mängib nüüd Flamengos). Tegemist on klubiga, mis on alati pendeldanud amatöörjalgpalli (1947. aasta kohaliku Amadori turniiri võitja) ja Brasiilia madalamate liigade vahel.

União hiilgeaeg jääb 1980ndate ja 1990ndate alguse vahele, kui võideldi Paulista liiga esimesse divisjoni pääsemise eest. Sinna União siiski ei jõudnud. Ainuke liigatiitel, mis võideti, oli 2006. aasta Campeonato Paulistão teise divisjoni tiitel. 2009. aasta oli kõigi aegade hullem aasta. União, või Brasinha, nagu klubi linnas kutsutakse, tituleeriti „ maailma kõige halvemaks meeskonnaks“: 19 kaotust 19 mängus, kusjuures endale lasti lüüa 75 väravat. See rekord lennutas klubi neljandasse divisjoni. Kui vaadata tulemusi ja klubi rahalist seisu, pole ka hetkeseis just palju parem. Tegelikult on seis lausa nii hull, et isegi klubi sajandat sünnipäeva ei olnud võimalik suurejooneliselt tähistada. Klubi juhataja Senerito Souza sõnul võib uhkemaid pidustusi oodata tulevikus.

Samal ajal treenivad mängijad järgmiseks liigamänguks. Ennelõunal kell 11.30 on põhimeeskonna ja reservmeeskonna sõpruskohtumine. Taevas särab päike ja telliskivipunane korsten staadioni teisel küljel heidab oma varju rohelisele väljakumurule.

Metallpiirde taga, mis eraldab väljakut tribüünidest (mahutab kuni 10 000 pealtvaatajat), jälgib noorimaid mängijaid spordimänedžer Carlos Juvêncio, hüüdnimega „Pintado“ (eesti k „värvitud“ – hüüdnime on ta saanud laikpigmendituse järgi, mis on jätnud tema tumedale näole valged laigud). Kui mängijad riietusruumidesse lähevad, avaneb mul võimalus temaga rääkida.

Missugune mängija oli Neymar Jr isa Neymar da Silva Santos O Pai?“ küsin.

„Hea ründaja, number 7,” vastab Pintado. „Ta mängis äärel, oli kiire, osav, hea triblaja ning ei lasknud kunagi vastast silmist. Neymar oli rõõmus noormees, ekstravert, kena inimene, kellega oli lihtne suhelda.“

Nii iseloomustavad teda ka vanad meeskonnakaaslased, kaitsjad Montini ja Dunder ning väravavaht Altair. Kõik on nõus, et Neymar oskas palliga hästi ringi käia. Ta oli vanakooli ründaja, kes ei löönud küll palju väravaid, kuid oskas hästi mängu üles ehitada ja palli ühelt äärelt teisele viia.

Jutt muutub, kui esitan küsimuse isa ja poja oskuste sarnasuste kohta ja uurin, mida on Neymar Jr isalt pärinud. Pintado, kes kandis särgil numbrit 3 ja mängis aastatel 1993–1994 Uniãos „Pai“ kõrval, mäletab Neymar Jr veel sellest ajast, kui too oli alles väike poiss: „Isa võttis teda treeningutele kaasa. Ta oli meeskonna maskott.“ Pintado meenutab, kuidas isal ja pojal oli mõlemal samasugune pallipuude ja triblamisoskus, kuid Neymar Jr on siiski elavam, kergejalgsem, kiirem ja loovam. Seleção eksväravavaht Valdir Peres, kes mängis 1982. aasta MM-il Hispaanias ja oli aastatel 1993–1995 União treener, on samal arvamusel. Tema arvates on Neymar Jr parem triblaja ning otsib alati võimalusi oma käike lõpuni mängida ja väravaid lüüa. „Tal on parem tehnika,“ lisab Lino Martins, kes mängis oma profikarjääri lõpul koos Neymar Paiga Uniãos ning treenis Neymar Jr meeskonnas Santos Juniors.

Neymar da Silva Santos saabus União Mogisse 1989. aastal, olles siis 24-aastane. Ta sündis 7. veebruaril 1965. aastal Santoses mehaaniku Ilzemari ja koduperenaise Berenice’i pere keskmise pojana. Neymaril on vend José Benicio, hüüdnimega Nicinho, ja õde Joana D’Arc, hüüdnimega Jane.

Neymar kasvas üles, mängides Santos Juniorsi meeskonnas. Kuueteistaastaselt liikus ta edasi Portuguesa Santista klubisse, kus algas tema profipalluri karjäär. Seejärel algas rändamine ühest klubist teise, kõik neist suhteliselt väikesed klubid: Tanabi São Paulo osariigis ning Iturama ja Frutal Minas Geraisi osariigis. Seal Kagu-Brasiilias haigestus Neymar Pai tuberkuloosi ja ei saanud mängida terve aasta. Ta otsustas jalgpalliga lõpparve teha ning asuda taas tööle mehaanikuna oma isa garaažis. Kuid siis sai ta pakkumise ajalooliselt klubilt Jabaquara, mis tegutseb Baixada Santista suurlinnapiirkonnas.

Isa ei olnud küll sellest plaanist vaimustunud, kuid Neymar võttis pakkumise vastu. Nädala sees tööpäevadel töötas ta mehaanikuna ning nädalavahetustel mängis jalgpalli. Ta tegi järjest neli head mängu, üks nendest oli sõprusmäng União Mogiga. Mängu kohtunik Dulcídio Wanderley Boschilla andis tema kohta vihje Mogi treeneritele, kes olid kohe huvitatud. Pärast esimest intervjuud saadeti Neymar kohe esindusmeeskonnaga trenni tegema. Pärast teist intervjuud tollase juhataja José Eduardo Cavalcanti Teixeiraga, või lühidalt Adoga, kirjutas Neymar juba alla üheks hooajaks sõlmitud lepingule. Leping lõppes 1989. aastal. „Neil päevil polnud jalgpallurite palgad väga kõrged,“ meenutab Pintado. „Klubi sponsoriks oli Mogi ülikool. Meile maksti kuus umbes 350 reaali, kuid sellest piisas, et ära elada.“

Pärast aastatepikkust ühest linnast ja ühest riietusruumist teise rändamist jõudis Neymar lõpuks Mogisse. Ta mängis suurepärast jalgpalli ning oli A3 liigas väga edukas. Neymar mängis nii hästi, et tema vastu hakkasid huvi tundma osariigi teised klubid. São Paulo osariigi väikese linna Americana klubi Rio Branco do Americana esindajad olid Neymarist vaimustunud, kui ta nende meeskonna vastu Rua Casarejose vanal staadionil mängis, ja tahtsid teda iga hinna eest endale.

Hoolimata kaotusest Uniãole võitis Rio Branco tiitli. Ründeliini tugevdamiseks vajas klubi uut ründajat. Nad pakkusid Neymarile korralikku summat ning Neymar oli nõus. See oli tema elu võimalus. União toonane talendiotsija Moacir Teixeira meenutab: „Neymar vajas raha pere jaoks. Ta tahtis Baixada Santistas elavale perele maja osta.“ Neymar tegi oma soovid klubi juhtidele selgeks. Nendel polnud aga mingit tahtmist temast lahti öelda.

„Neymar oli meie parim ründaja, ta oli suurepärane inimene, kes vääris kõike, mille nimel ta töötas,“ räägib toonane talendiotsija. Nii moodustas Moacir koos üheksa União fänniga grupi, et saada kamba peale kokku sama suur summa, kui pakkus Rio Branco. Leping sõlmiti 21. detsembril 1989. aastal kümne allakirjutajaga. Grupp investoreid maksis Neymari klubiga ühinemise kinni ja kindlustas, et Neymar sai Mogi eest mängimist jätkata. Tehingu väärtuseks oli 100 000 cruzados novos, 10 000 iga allakirjutaja kohta. Moaciri sõnul ei arvestatud intresse ega pööratud tähelepanu võimalikule inflatsioonile. Praeguses rahas oleks see umbes 55 000 reaali (17 000 eurot).

Tol ajal oli see väga suur raha. Neymar sai lõpuks emale São Vicentes maja osta ning endale auto, Monza. Neymar tundis end rikkana, kuid majanduslikud ja finantsilised reformid hakkasid tema sääste sööma. 1990. aasta esimesel poolel mängis ta União eest, aasta teisel poolel, kui klubi ei võtnud osa ühestki turniirist, mängis ta Coritiba, Cataduvense ja Lemense klubide eest. Selleks ajaks oli temas tärganud soov luua perekond. Nii abiellus ta 1991. aastal 26-aastasena São Vicente saarel São Pedro linnas O Pescadori kirikus Nadine Gonçalvesiga. Nad olid kohtunud, kui Nadine oli kuusteist ning Neymar kaheksateist ja tõusev täht Portuguesa Santista klubis.

Nende esimene poeg sündis 1992. aasta 5. veebruari varahommikul kell 02.15 Mogi das Cruzesi linnas. Nadine’il tulid veed ära päev varem ning ta viidi Santa Casa de Misericordia haiglasse. Tegemist on valge-helesinisekirju hoonega, mis linnatänavatel silma torkab. Sünnitus oli loomulik, mingeid komplikatsioone ei ilmnenud ning ema ja poeg tundsid end hästi. Poiss kaalus 3,78 kg. Värskete vanemate jaoks selgus alles sünnitusel, kas nad saavad poja või tütre, sest ultraheliuuringud olid nende jaoks liiga kallid.

Esimene arst, kes ema ja poja eest hoolitses, oli Luiz Carlos Bacci (nüüdseks meie seast lahkunud), aga ka Benito Klei, kes neid haiglast välja kirjutas. Kuna Klei oli klubi poolehoidja, siis ta teadis, et tegemist oli União mängija lapsega, kuid alles aastaid hiljem sünnitunnistust lugedes sai ta aru, et aitas ilmale tuua Santose staari. „Tol ajal polnud Neymar Jr peas irokeesi soengut, nii et raske oli teda ära tunda,“ naljatleb Santa Casa günekoloogia- ja sünnitusosakonna direktor. Da Silva Santose pere viis koju União füsioterapeut Atilio Suarti. Neymar O Pai oli talle helistanud ning palunud neile järele tulla.

Kuid mis oli beebi nimi? Mõlemad vanemad kahtlesid, milline nimi valida. Alguses tahtis Nadine pojale nimeks panna Mateus, millega ka isa oli nõus. Vanemad kasutasid seda nime nädalakese, kuid polnud selles kindlad. Lõpuks, kui Neymar Pai hakkas poja nime registrisse kandma, otsustas ta ümber ning andis pojale enda nime Neymar ja lisas juurde „Junior“. Pere ringis kutsuti poissi Juninhoks.

Nadine ja Neymar Pai olid poja sünni üle väga rõõmsad. Valdir Peres meenutab: „Neymar Pai tuli hotelli, kus kogu klubi oli ülevas meeleolus. Ta vandus, et tema pojast saab kunagi Brasiilia parim jalgpallur.“ See väljaütlemine kutsus esile hulga sõbralikke tögamisi ja tagaseljajutte.

Da Silva Santose pere elas hispaaniakeelses Rodeio linnajaos Rua Ezelino da Cunha Glória tänaval. Sinna oli metallurgia kooperatiivi ühistu ehitanud Safira-nimelise keskklassi elamu, mille C bloki neljandal korrusel korteris number 593 Nadine ja Neymar Pai elasid.

Pastelsetes toonides majad asuvad Serra do Itapeti mäe jalamil, kust avaneb vaade kogu Mogi linnale. Perele kuulus keskmise suurusega korter, mille ülalpidamiskulud tasus União Mogi. Praegu ei mäleta väikest lokkis peaga poissi, kes seal kuni nelja-aastaseks saamiseni elas, peaaegu keegi. „Nad olid vaikne, tagasihoidlik perekond, kes ei äratanud palju tähelepanu,“ meenutab üks da Silva Santose pere naabritest Licianor Rodrigues.

Ühel pühapäeval 1992. aastal otsustas Neymar Pai minna São Vicentesse sugulastele külla. Ta oli äsja löönud liigamängus Matonese vastu União kasuks viigivärava ning tal oli enne järjekordset treeningut pisut aega. Neymar tankis auto täis ning hakkas sõitma. Nadine istus mehe kõrval esiistmel ning vaid neljakuune Juninho magas tagaistmel. Oli vihmane päev ja asfalt oli märg. Rodovia Indio Tibiriça oli kahesuunaline maantee. Pikk, keerukas ja ohtlik tee viis allamäge Serra mäe nõlvalt alla. Iga saja meetri järel hoiatas silt udu eest ning kehtestas kiirusepiiranguid. Mõnes kohas oli lubatud vaid 40 km/h. Äkki alustas neile vastu liikuv sõiduk möödasõidumanöövrit ning sattus vastassuunda. Neymar Pai põikas vastutulevast autost mööda ning üritas kiirendades õigele sõidurajale tagasi jõuda, kuid tal oli sees viies käik ning kokkupõrge oli vältimatu. Teine masin põrkas otse vastu Neymari auto juhipoolset ust.

Neymar Pai vasak jalg oli nihkunud parema peale: tema vaagen ja häbemeluu olid oma kohalt liikunud. Ta oli kinni kiilunud. Sellest hoolimata rääkis ta naisega ning ütles talle, et on suremas. Paar heitis pilgu tahapoole ja nägi, et Juninho oli kadunud. Nad arvasid, et poiss on kokkupõrke ajal autost välja paiskunud ning nemad igaveseks oma lapse kaotanud. Neymar Pai palvetas, et jumal poisi asemel tema elu võtaks. Auto kõikus jõe kohal kaljueendil. Nadine ei saanud endapoolsest uksest välja, sest oleks muidu kiirevoolulisse mägi-ojja kukkunud. Paar autot peatus, et neid aidata. Juninho leiti verega kaetult autoistme alt. Vanemad olid poja pärast nagu arust ära. Kiirabi viis perekonna lähimasse haiglasse.

Kui Neymar Pai jälle naist ja last nägi, oli Nadine üldiselt terve, kui välja arvata paar kriimustust. Juninho pead kattis suur plaaster – verd oli tulnud väikesest lõikehaavast, mille põhjustas lendav klaasitükk.

Neymar Pail nii hästi ei läinud: tema vaagen oli oma kohalt ära nihkunud, mis oli tõsine vigastus. Talle tuli kiiresti operatsioon teha. Neymar Pai veetis kümme päeva haiglas ja siis neli kuud kodus voodis. Ta ei saanud autot juhtida ega peaaegu aasta otsa jalgpalli mängida. Lisaks pidi ta minema taastusravile ning käima rehabilitatsioonis ja füsioteraapias, kus teda aitas Atilio Suarti ja União massöör Antonio Guazzelli. Neymar Pai oli üle elanud tõsise õnnetuse ning see mõjutas kogu tema edasist karjääri. Ta ei saanudki oma endist pallitunnetust tagasi. Sellest hoolimata ei jätnud ta mängimist. Jalgpall oli tema elu ja teenistus.