Читать книгу Liblikatuba - Lucinda Riley - Страница 4

„Pea meeles, kullake, et sa oled haldjas, hõljud härmalõngast tiibadel tasakesi aasa kohal, valmis ohvri oma siidist võrku püüdma. Vaata!” sosistas ta mulle kõrva. „Seal ta ongi, päris lehe serva peal. Mine nüüd, lenda!”

Nagu ta oli mind õpetanud, sulgesin paariks sekundiks silmad ja tõusin kikivarvule, kujutades ette, kuidas mu pisikesed jalad maapinnalt lahkuvad. Seejärel tundsin issi peopesa, mis hella tõuke andis. Silmad avanud, keskendusin hüatsintsinisele tiivapaarile ja lendasin kaks lühikest sammu, mis mul tuli läbida selleks, et heita võrk budleiapõõsa haprale võrsele, kus parasjagu istus nõmme-tähniksinitiib.

Õhupuhang, mille sihtmärgile maandunud võrk tekitas, hoiatas tähniksinitiiba, kes avas tiivad ja valmistus põgenema. Aga oli juba hilja, sest mina, Haldjate printsess Posy, olin ta kinni püüdnud. Muidugi ei tahtnud keegi talle liiga teha, ainult korraks ära viia, et Võlurahva kuningas Lawrence – kes oli ühtlasi minu isa – saaks teda uurida ning pärast suure kausitäie parima nektari nautimist väljas jälle vabaks lasta.

„Minu Posy on nii tark tüdruk!” lausus issi, kui ma endale läbi lehestiku tema juurde tagasiteed rajasin ja võrgu uhkelt talle ulatasin. Ta laskus kükakile, et meie uhked ja rõõmsad pilgud – kõik väitsid, et meie silmad on sarnased – saaksid kohtuda.

Vaatasin, kuidas tema pea kummardub uurima liblikat, kes püsis hiirvaikselt, tibatillukesed jalad valge võrkvangla külge klammerdunud. Issi juuksed olid tumeda mahagoni värvi ning õli, millega ta neid silus, pani need päikese käes läikima samamoodi nagu pika söögilaua pärast seda, kui Daisy oli lauda poleerinud. Ja tema juuksed lõhnasid imehästi – issi ja kindlustunde järgi, sest minu jaoks tähendas ta kodu ja ma armastasin teda üle kõige mõlemas maailmas, nii inimeste kui ka haldjate omas. Loomulikult armastasin ma ka maman’i, aga ehkki maman oli peaaegu kogu aeg kodus, ei tundnud ma teda enda meelest sama hästi nagu issit. Maman püsis sageli oma toas, sest teda vaevas miski, mida kutsutakse migreeniks, aga ka siis, kui tal seda parasjagu polnud, näis ta alati olevat liiga hõivatud, et minu seltsis aega veeta.

„Ta on täiesti vapustav, mu kallis tüdruk!” lausus issi pilku tõstes. „Sellel rannikul tõeline haruldus ning pole kahtlust, et ka väärikat päritolu,” lisas ta.

„Ehk on ta isegi liblikaprints?” küsisin.

„Seda võib ta vabalt olla,” nõustus issi. „Me peame teda kohtlema ülisuure austusega, sest tema kuninglik seisus nõuab seda.”

„Lawrence, Posy … lõunale!” hüüdis hääl lehestiku tagant. Issi ajas end sirgu, et saaks budleiapõõsa kohal kõrgudes üle muru Admiral House’i terrassi poole lehvitada.

„Tuleme, kallis!” hõikas ta üpris valjult, sest olime päris kaugel. Nägin, kuidas ta silmanurkadesse tekkis naeratus, mille põhjuseks oli tema abikaasa: minu ema ja Võlurahva kuninganna, kuigi need seda ise ei teadnud. See mäng oli vaid issi ja minu omavaheline saladus.

Kõndisime käsikäes üle muru, tundes äsja niidetud rohu vaevu tabatavat lõhna, mis minul seostus õnnepäevadega aias: maman’i ja issi sõpradega, kõigil šampanjaklaas ühes ja kriketikurikas teises käes, pallimütsud ja vihin kriketiväljakul, mille issi oli just nendeks puhkudeks ilusaks püganud …

Et sõja alguse järel jäi selliseid õnnelikke päevi aina vähemaks, näisid mälestused neist veelgi väärtuslikumana. Sõda oli issi lonkama pannud, mistõttu kõndida tuli hästi aeglaselt, aga mulle see sobis, sest ma teadsin, et siis on ta kauem ainult minu päralt. Praegu oli tema tervis tunduvalt parem kui kohe pärast haiglast koju jõudmist. Siis istus ta ratastoolis nagu vanainimene ning ka tema silmad näisid hallina. Aga kuna maman ja Daisy issi eest kenasti hoolitsesid ning ka mina talle juturaamatuid ette lugedes end pingutasin, hakkas ta kiiresti taastuma. Viimasel ajal ei vajanud ta jalutades isegi keppi ja kasutas seda ainult meie krundilt kaugemale minnes.

„Lippa nüüd sisse, Posy, ning pese käed ja nägu puhtaks. Ütle emale, et ma viin meie külalise tema uude koju, et ta saaks end sisse seada,” issi osutas liblikavõrguga terrassile viiva trepi poole.

„Jah, issi,” laususin, kui ta end ümber pööras, üle muru sammus ja lõpuks kõrge pukspuuheki vahelt silmist kadus. Ta suundus kollastest liivakivitellistest torniga uhke suvekoja poole, mis kujutas endast täiuslikku muinasjutulossi ning oli haldjarahva ja nende liblikatest sõprade elupaik. Ning seal veetis issi tõesti palju aega. Üksi. Iga kord, kui maman palus mul kutsuda issi lõunat sööma, tohtisin piiluda vaid suvekoja välisukse taga paiknevasse pisikesse ümmargusse ruumi – seal oli väga pime ja lõhnas kopitanud sokkide järele.

Allkorruse toas hoidis issi nõndanimetatud välivarustust: tennisereketeid läbisegi kriketivaiade ja poripritsmeliste kummikutega. Mind ei kutsutud kunagi üles trepist, mis keerles ja keerles, kuni jõudis päris tippu (ma teadsin seda, sest ronisin kord salaja astmeid mööda üles, kui maman oli issi majja telefoni juurde kutsunud). Mind ootas ees suur pettumus, sest avastasin, et issi oli mind trepimademel tervitava suure tammepuust ukse lukku pannud. Ehkki keerasin käepidet nii kõvasti, nagu mu väikesed käed jaksasid, ei andnud see järele. Teadsin, et erinevalt selle all paiknevast toast on ruumis palju aknaid, sest need olid väljastpoolt näha. Suvekoda meenutas mulle veidi Southwoldi tuletorni, ainult et hästi ereda valguse asemel oli sellele pähe pandud kuldne kroon.

Terrassitrepist üles minnes silmitsesin õnnelikult ohates peamaja kauneid helepunastest tellistest seinu ja rippoa laimiroheliste köitraagudega palistatud kõrgete lükandakende rivi. Märkasin, et vana sepisrauast laud, kunagine must värv nüüd juba pigem roheliseks muutunud, oli terrassile lõunasöögiks valmis seatud. Lauamatte ja veeklaase oli ainult kolm, mis tähendas, et lõunat söömegi vaid meie kolmekesi, mis oli väga ebaharilik. Mõtlesin, kui tore oleks nii maman’i kui ka issi tähelepanu ainult endale saada. Külalistuppa viiva laia ukse kaudu majja astunud, siksakitasin siiddamastiga kaetud diivanite vahel, mis ääristasid hiigelsuurt marmorisse kapseldatud kaminat – see oli nii suur, et eelmisel aastal oli jõuluvanal õnnestunud sealt isegi läikiv punane jalgratas alla suruda –, ning kalpsasin siis mööda koridoride rägastikku allkorruse WC-sse. Ukse enda järel kinni pannud, pidin suure hõbedase kraani lahtikeeramiseks appi võtma mõlemad käed, mis ma seejärel korralikult puhtaks pesin. Tõusin kikivarvule, et vaadata oma peegelpilti ja kontrollida, ega nägu määrdunud pole. Maman oli välimuse suhtes väga kriitiline – issi sõnul tuli see tema prantsuse päritolust – ja häda meile mõlemale, kui me söögilaua äärde ilmudes laitmatus korras polnud.

Aga isegi tema ei suutnud kontrollida traatjaid pruune lokkis juuksesalke, mis pääsesid pidevalt mu tugevalt põimitud patsidest valla, ilmusid kuklale ja vingerdasid välja klambrite alt, mis andsid endast parima, et kiharad laubalt tahapoole siluda. Kui issi mulle ühel õhtul tekki peale sättis, küsisin temalt laenuks veidi juukseõli, millest võis kasu olla, aga tema vaid pugistas naerda ja mässis ühe lokikese oma sõrme ümber.

„Seda sa küll ei tee. Ma armastan su kiharaid, mu kullakallis tüdruk, ja kui see oleks minu teha, lendleksid need iga päev vabalt ümber sinu õlgade.”

Mööda koridori tagasi sammudes unistasin taas, et mul oleks sile läikiv paksu tukaga blond juuksepahmakas nagu maman’il. Selle värv oli samasugune nagu valgel šokolaadil, mida ta lõunasöögi järel kohvi juurde serveeris. Minu juuksed sarnanesid pigem piimakohviga, vähemalt maman’i sõnul, aga mina ütlesin, et need on kartulikoorevärvi.

„Seal sa oledki, Posy,” lausus maman, kui ma terrassile astusin. „Kus su päikesekübar on?”

„Oh, ma vist jätsin selle aeda, kui ma seal koos issiga liblikaid püüdsin.”

„Kui palju kordi ma olen sind hoiatanud, et su nägu kõrbeb ära ja varsti oled sa kortsus nagu vana kuivatatud ploom,” noomis ta mind, kui ma istet võtsin. „Siis näed neljakümneselt välja nagu kuuskümmend.”

„Jah, maman,” nõustusin mõeldes, et neljakümneseks saades olen ma juba nõnda vana, et mul on sellest täiesti ükskõik.

„Ja kuidas tunneb end mu teine lemmiktüdruk nii kaunil päeval?”

Issi ilmus terrassile ja haaras mu ema käte vahele, mispeale vett maman’i käes olevast kannust hallile kivisillutisele loksus.

„Vaata ette, Lawrence!” pahandas maman kulmu kortsutades, vabastas end issi haardest ja asetas kannu lauale.

„Kas pole mitte suurepärane päev, et elusolemisest rõõmu tunda?” Isa naeratas ja istus minu vastu. „Paistab, et ilm püsib ilusana ka nädala lõpus ja meie peo ajal.”

„Meil tuleb pidu?” küsisin, kui maman issi kõrvale istus.

„Jah, mu kallis tüdruk. Sinu pater on tunnistatud nii terveks, et ta saab jälle töökohustusi täita, ning seetõttu otsustasime maman’iga korraldada ühe kõva pralle, kuni see veel võimalik on.”

Mu süda jättis päris kindlasti ühe löögi vahele, kui meie ainus teenijatüdruk Daisy – kõik ülejäänud teenijad olid sõja tõttu lahkunud –, hakkas serveerima lõunat, mis koosnes lihast ja redistest. Ma vihkasin rediseid, aga peale nende polnud sellel nädalal köögiviljaaiast midagi võtta, sest ka suurem osa saagist oli rindele saadetud.

„Kui kaua sa ära oled, issi?” küsisin peenikese pingul häälega, sest mu kurku oli tekkinud suur kõva klomp. Mul oli tunne, justkui oleks sinna redis kinni jäänud, ja ma teadsin, et võin peagi nutma puhkeda.

„Oh, ma ei usu, et kuigi kaua. Kõik teavad, et hunnid on hukule määratud, aga ma pean aitama neile lõplikku lööki anda, mõistad? Ma ei saa semusid alt vedada, ega ju?”

„Ei saa, issi,” õnnestus mul väriseva häälega öelda. „Sa ei saa uuesti haavata, ega ju?”

„Ei saa, chérie¹. Sinu papa on hävimatu, oled ju, Lawrence?”

Nägin, et ema kinkis issile napi pingul naeratuse, mis viis mu mõttele, et kindlasti muretseb ta sama palju nagu mina.

„Olen, kallis,” vastas isa kätt tema käele asetades ja seda tugevalt pigistades. „Muidugi olen.”

„Issi?” alustasin järgmise päeva hommikusöögil röstsaiaribasid ettevaatlikult muna sisse kastes. „Täna on nii palav, ehk lähme randa? Me pole nii ammu seal käinud.”

Nägin pilku, mille issi maman’ile saatis, aga maman luges piimakohvitassi kohal oma kirju ega paistnud seda märkavat. Maman sai alati Prantsusmaalt palju kirju, kõik kirjutatud üliõhukesele paberile, veel õhemale kui liblikatiib, aga maman’ile see sobis, sest ka tema oli üleni õrn ja habras.

„Issi? Rand,” tuletasin talle meelde.

„Kullake, ma kardan, et rand pole praegu mängimiseks õige paik. Seal on palju okastraati ja miine. Mäletad, ma selgitasin sulle, mis eelmisel kuul Southwoldis juhtus?”

„Jah, issi.” Jäin silmitsema oma muna ja mind läbis värin, sest mulle meenus, kuidas Daisy mu Andersonide pommivarjendisse viis (esialgu arvasin, et varjend sai nime meie perelt, aga sattusin suurde segadusse, kui Mabel ütles, et ka tema perel on Andersoni varjend, ehkki tema perekonnanimi on Price). Mul oli olnud seal tunne, justkui oleks taevas sähvinud välgunooled ja kõmisenud kõu, aga issi lausus, et neid ei saatnud Jumal, vaid Hitler. Varjendis surusime end kõik üksteise vastu ja issi käskis meil teeselda siiliperet, minul aga end nagu pisike siilipoeg kerra kerida. Maman sai päris pahaseks, et issi mind siilipojaks kutsus, aga just seda looma ma mängisin, peidus maa all, kuni inimesed meie kohal sõdivad. Lõpuks need jubedad hääled vaibusid. Issi ütles, et võime nüüd uuesti magama minna, aga ma olin kurb, et pean minema üksi oma inimesevoodisse ning me ei saa kõik koos meie urgu jääda.

Järgmisel hommikul leidsin Daisy köögist nutmast, aga ta ei tahtnud öelda, miks. Piimavanker jäi sel päeval tulemata, ning siis teatas emme, et ma ei saa enam kooli minna, sest koolimaja pole olemas.

„Mis mõttes pole olemas, maman?”

„Koolimajale kukkus pomm, chérie,” vastas ta sigaretisuitsu välja puhudes.

Ka maman oli suitsetama hakanud ja mõnikord olin mures, et ta võib oma kirjad põlema panna, sest ta hoidis neid lugedes näole nii lähedal.

„Aga meie rannamaja?” küsisin issilt. Ma armastasin meie onni – see oli värvitud võikollaseks ja seisis päris hüttide rivi lõpus, nii et õiges suunas vaadates saime teeselda, justkui poleks rannas miilide kaupa ainsatki inimest peale meie, aga kui me end teise suunda pöörasime, polnud me kuigi kaugel muuli juures seisvast toredast jäätisemüüjast. Ehitasime alati issiga hästi keerukaid tornide ja vallikraavidega liivalosse, mis olid piisavalt suured, et neisse mahuksid elama kõik pisikesed krabid, kui nad julgevad lähemale tulla. Maman ei tahtnud kunagi randa tulla: ta ütles, et seal on „liiga liivane”, mis minu arust kõlas umbes samamoodi, nagu ookean on liiga märg.

Iga kord, kui me sinna läksime, kohtasime üht laiaäärelise kübaraga vanameest, kes aeglaselt piki rannajoont jalutas ja pika teibaga liiva torkis, aga tema kepp polnud selline nagu see, millega issi jalutamas käis. Mehel oli alati käes suur kott ning ta jäi iga natukese aja järel seisma ja hakkas kaevama.

„Mida ta teeb, issi?” tahtsin teada.

„See mees on rannakammija, kullake. Ta kõnnib mööda randa ja otsib liiva seest asju, mis meri võis laevadelt siia uhtuda või kaugetelt randadelt siia kanda.”

„Ah soo,” ütlesin, ehkki mehel polnud käes kammi ja päris kindlasti mitte sellist, millega Daisy igal hommikul läbi mu juuste tõmbas. „Kas ta võib leida ka mõne maetud aarde?”

„Ma olen kindel, et kui ta piisavalt kaua kaevab, on tal lootust ühel heal päeval ka midagi leida.”

Jälgisin kasvava uudishimuga meest, kes oli august midagi välja tõmmanud ja pühkis esemelt liiva, aga peagi sai mees aru, et tegu on vaid vana emailitud teekannuga.

„Milline pettumus,” ohkasin.

„Pea meeles, kullake, et ühe mehe rämps on teise mehe kuld. Aga võib-olla oleme kõik mingis mõttes rannakammijad,” lausus issi päikese käes silmi kissitades. „Me aina otsime midagi, lootes leida haruldast maetud aaret, mis võiks rikastada meie elu, ning kui me sädeleva kalliskivi asemel sikutame välja teekannu, peame otsinguid jätkama.”

„Kas ka sina, issi, otsid ikka veel aaret?”

„Ei, mu Haldjate printsess, mina olen selle juba leidnud,” naeratas ta mulle otsa vaadates ja suudles mu pealage.

Tükk aega vaielnud, andis issi lõpuks järele ja otsustas mu jõkke ujuma viia, misjärel Daisy aitas mulle trikoo selga, lükkas mu lokkis juustele kübara ning ma ronisin issi autosse. Maman oli järgmise päeva peo ettevalmistustega liiga hõivatud, aga mulle see sobis, sest nüüd sain ma koos Haldjate kuningaga kõik jõeelanikud oma lossi külla kutsuda.

„Kas seal saarmaid on?” küsisin, kui isa merest vastassuunda pööras ja lainetavate roheliste põldude vahel edasi sõitis.

„Kui tahad saarmaid näha, pead hästi tasa olema,” ütles ta. „Kas sa suudad seda, Posy?”

„Muidugi!”

Sõitsime kaua aega, enne kui ma kõrkjate taga peituvat sinist jõeussi nägin. Isa parkis auto ja me matkasime koos jõekaldale, issil kaasas kogu meie teadustööks vajalik varustus: fotoaparaat, liblikavõrgud, klaaspurgid, limonaad ja soolalihavõileivad.

Kiilid libisesid üle veepinna, aga haihtusid kähku, kui ma vett pritsides jõkke sumasin. Vesi oli mõnusalt jahe, ning et mu pea ja nägu olid kübara all kuumusest kihelema hakanud, viskasin selle jõekaldale, kus issi oli ujumispüksid juba jalga tõmmanud.

„Kui siin ka kunagi saarmaid oli, siis sellise lärmi peale panid nad kindlasti plehku,” nentis issi ja marssis vette. See ulatus talle vaevu põlvini, sest ta oli nii pikk. „Vaata, kui palju vesiherneid, kas võtame mõne oma kollektsiooni jaoks koju kaasa?”

Sirutasime koos käe välja ja tõmbasime välja ühe kollase lille, ning nähtavale tulid põiekestega kaetud juured. Et selle sees oli elanud palju pisikesi putukaid, täitsime purgi veega ja panime oma eksemplari turvaliselt sinna sisse.

„Mäletad selle ladinakeelset nimetust, kullake?”

„Utri-cu-la-ria!” kordasin uhkelt veest välja tulles ja tema kõrvale rohusele kaldale istudes.

„Tark tüdruk. Ma tahan, et sa annaksid mulle lubaduse, et hangid meie kasvavale kollektsioonile lisa. Kui näed mõnd huvitavat taime, pane see pressi alla, nagu ma sulle näitasin. Kuni ma ära olen, vajan oma raamatu kirjutamisel endiselt sinu abi, Posy.” Ta ulatas mulle piknikukorvist võileiva ja ma võtsin selle vastu, püüdes manada näole ülitõsise teadlase ilme. Tahtsin issile teada anda, et ta võib oma töö minu hoolde usaldada. Enne sõda oli teda kutsutud botaanikuks ja oma raamatut oli ta kirjutanud peaaegu sama kaua, kui mina olin elanud. Ta tavatses oma suvekoja ukse sageli seestpoolt lukku keerata, et „mõelda ja kirjutada”. Mõnikord tõi ta raamatu ka suurde majja ja näitas mulle enda tehtud joonistusi.

Ning need olid imeilusad. Ta selgitas kõike meie elupaiga looduse kohta ning raamatus olid kaunid liblikate ja putukate ja taimede illustratsioonid. Kord ütles ta mulle, et kui kasvõi üksainus asi muutub, võib see kogu looduse tasakaalust välja lüüa.

„Vaata näiteks neid sääski,” osutas issi ühel palaval suveõhtul tüütule parvele. „Ökosüsteemi jaoks on nad üliolulised.”

„Aga nad hammustavad meid,” ütlesin üht neist käeplaksuga minema peletades.

„See on neil tõesti loomuses,” itsitas ta. „Aga nendeta poleks paljudel linnuliikidel pidevat toiduallikat ja nende arvukus võib järsult langeda. Ning kui lindude populatsioonis miski muutub, siis annab see tagasilöögi ülejäänud toiduahelale. Lindudeta oleks teistel putukatel, nagu näiteks rohutirtsudel, äkitselt vähem hävitajaid, ning nad muudkui paljuneksid ja pistaksid kõik taimed nahka. Ja ilma taimedeta …”

„Ei jätkuks enam toitu taimetoitlastel loomadel.”

„Just, taimtoidulistel loomadel. Niisiis, nagu näed, valitseb kõiges habras tasakaal. Ja ühe liblika kerge tiivalöök võib muuta tervet maailma.”

Mõtlesin nüüd selle kõige üle võileiba mäludes järele.

„Mul on sulle üks eriline asi,” lausus issi kätt seljakotti pistes. Ta tõmbas välja läikiva plekkpurgi ja ulatas selle mulle.

Tegin purgi lahti ja nägin tosinate kaupa kõigis vikerkaarevärvides täiuslikult teravaid pliiatseid.

„Kuni ma ära olen, pead sina edasi joonistama, ning kui ma tagasi jõuan, saad sa mulle näidata, kui palju su oskused on paranenud.”

Noogutasin, kingituse üle nii õnnelik, et ei suutnud rääkida.

„Kui ma Cambridge’is olin, õpetati meile, kuidas tegelikult maailma vaadelda,” jätkas ta. „Nii paljud inimesed kõnnivad neid ümbritseva ilu ja maagia suhtes pimedana ringi. Ainult mitte sina, Posy, sest sina näed juba praegu paljusid asju paremini kui enamjagu inimesi. Kui me joonistame loodust, hakkame seda mõistma – me näeme kõiki selle osi ja kuidas need on omavahel seotud. Nähtut joonistades ja uurides saad just sina aidata ka teistel looduse imest aru saada.”

Kui me koju jõudsime, sain Daisylt noomida, et olin juuksed märjaks teinud, ning ta kupatas mu vanni, millel minu arust polnud erilist mõtet, sest nüüd tegi ta mu juuksed veel kord üleni märjaks. Kui Daisy oli mu viimaks magama pannud ja ukse oma selja taga sulgenud, libistasin end uuesti voodilt maha, otsisin oma uued värvipliiatsid välja ja silitasin nende pehmeid, kuid teravaid otsi. Mõtlesin, et kui ma piisavalt palju harjutan, saan siis, kui issi sõjast tagasi jõuab, talle tõestada, et ka mina suudan Cambridge’i ülikoolis õppida – ehkki olen tüdruk.

Järgmisel hommikul vaatasin läbi oma toa akna meie sissesõiduteele keeravaid autosid. Kõik nad olid viimse võimaluseni inimesi täis topitud: olin kuulnud maman’i selgitust, et tema sõbrad olid Londonist meie juurde jõudmiseks lunastanud kõik oma bensiinitalongid. Tegelikult ütles ta oma sõprade kohta „émigrés”, aga ma teadsin, et see tähendab „emigrandid”, sest maman oli rääkinud minuga prantsuse keeles sestsaadik, kui ma päris pisike olin. Sõnastikus oli kirjas, et emigrant on oma kodumaalt teise riiki rännanud isik. Maman’il oli tunne, justkui oleks terve Pariis sõja eest Inglismaale põgenenud. Loomulikult ma teadsin, et see pole tõsi, aga meie peokülaliste hulgas näis alati olevat rohkem tema prantslastest kui issi inglastest sõpru. Minul polnud selle vastu midagi, sest prantslased olid hästi värvilised, meestel kaelas ere sall ja seljas juveelivärvides sametkuub, daamidel siidsatäänist kleit ja veripunane huulevärv. Üle kõige meeldis mulle muidugi see, et nad tõid mulle alati kingitusi, justkui oleksid jõulud.

Issi kutsus neid „maman’i boheemlasteks”, kelle kohta ütles sõnastik, et need on loomingulised inimesed, nagu näiteks artistid, muusikud ja kunstnikud. Maman oli kunagi töötanud ühes kuulsas Pariisi ööklubis lauljana ning mulle meeldis kuulata tema häält, mis oli sügav ja siidpehme nagu sulašokolaad. Tema muidugi ei teadnud, et ma teda kuulan, sest tegelikult pidin ma magama, aga kui majas oli pidu, polnud see niikuinii võimalik, ja nii ma siis hiilisin trepist alla, et kuulata muusikat ja jutuvada. Tundus, justkui oleks maman neil õhtutel ellu ärganud ja pidudevahelisel ajal elutut nukku teeselnud. Mulle meeldis kuulata tema naeru, sest kui me omavahel olime, ei naernud ta just sageli.

Issi lenduritest sõbrad olid samuti toredad, ehkki neil kõigil näisid olevat ühesugused rõivad, meresinist ja pruuni värvi, mistõttu neid oli raske üksteisest eristada. Minu lemmikuks oli ristiisa Ralph, kes oli ühtlasi issi parim sõber: ma pidasin teda väga kenaks, sest tal olid tumedad juuksed ja suured pruunid silmad. Ühes minu muinasjuturaamatus oli pilt printsist, kes suudleb Lumivalgekest ja äratab ta üles. Ralph nägi täpselt tema moodi välja. Ta mängis ka hästi klaverit – enne sõda oli ta olnud kontsertpianist (enne sõda olid kõik täiskasvanud, keda ma tundsin, tegelenud millegi muuga, välja arvatud meie teenijanna Daisy). Onu Ralph põdes mingisugust haigust, mis ei lasknud tal sõjas võidelda ega lennukit juhtida. Täiskasvanud ütlesid, et tema töötab kirjutuslaua taga, ehkki mina ei kujutanud ette, mida seal võiks peale istumise teha, ning seda ta tõenäoliselt tegigi. Kui issi oli kodunt ära ja oma Spitfire’itega lendas, käis onu Ralph maman’il ja minul külas ning see tegi meil mõlemal tuju heaks. Ralph tuli pühapäeviti lõunale ning mängis siis mulle ja maman’ile klaverit. Olin alles hiljuti taibanud, et minu sellel planeedil veedetud seitsmest aastast oli issi tervelt neli sõjas olnud, mistõttu maman pidi ainult minu ja Daisy seltskonnas kindlasti õnnetu olema.

Istusin akna alla ja küünitasin kaela, et näha läbi akna maman’i, kes minu all eesukse juurde viival laial kaardtrepil külalisi tervitas. Ta oli täna nii kaunis, seljas kesköösinine kleit, mis sobis imehästi ta armsate silmadega, ning kui issi tema kõrvale seisma jäi ja käsivarre ta piha ümber libistas, tundsin end nii õnnelikuna. Siis saabus Daisy, kes aitas mulle selga uue kleidi, mille ta vanadest rohelistest kardinatest oli õmmelnud. Kui ta mu juukseid harjas ja seejärel osa neist rohelise paelaga kuklale kinni sidus, otsustasin mitte mõelda sellele, et issi läheb homme jälle ära ning meie, Admiral House’i elanike peale laskub uuesti vaikus nagu enne tormi.

„Oled valmis alla minema, Posy?” küsis Daisy. Märkasin, et tema nägu on punane ja higine ning ta näeb väga väsinud välja, tõenäoliselt sellepärast, et päev oli hirmus palav ja ta pidi ainsagi abiliseta kõigile neile inimestele toitu valmistama. Vaatasin talle oma kõige võluvama naeratusega otsa.

„Jah, Daisy, olen.”