Читать книгу Liblikatuba - Lucinda Riley - Страница 5

Tegelikult pole mu nimi üldse Posy: mulle pandi sama nimi mis minu emale ehk Adriana. Aga kui me mõlemad oleksime sellele reageerinud, oleksid kõik segadusse sattunud ning seepärast otsustati kasutada minu teist eesnime, mis on Rose nagu minu inglise vanaemal. Daisy rääkis mulle, et kui ma beebi olin, kutsus issi mind Rosy Posyks ning nime teine pool jäi kuidagi märkamatult mulle külge. Mille vastu mul polnud midagi, sest minu meelest sobis see mulle isegi paremini kui ükskõik kumb pärisnimi.

Mõned issi vanemad sugulased kutsusid mind ikka veel Rose’iks ja loomulikult reageerisin ma ka sellele, sest mind oli õpetatud täiskasvanutele alati viisakalt vastama, aga pidudel tundsid mind kõik Posyna. Mind kallistati ja musitati ja mulle suruti sülle võrgust kommipakikesi, mis olid paelaga kinni seotud. Maman’i prantslastest sõbrad eelistasid suhkruglasuuriga mandleid, mis mulle tõtt-öelda eriti ei meeldinud, aga ma teadsin, kui raske on sõja ajal šokolaadi leida.

Et me kõik ära mahuksime, oli terrassile toodud pikk pukklaud ning selle ääres istudes tundsin, kuidas päike küpsetab mu päikesekübarat (mistõttu mul hakkas veelgi palavam), kuulasin jutuvada enda ümber ning soovisin, et kõik päevad Admiral House’is oleksid sellised. Maman ja issi istusid kõrvuti laua keskel nagu vastuvõtu korraldanud kuningas ja kuninganna, issi käsivars emme valge õla ümber põimunud. Nad mõlemad nägid välja nii kohutavalt õnnelikud, et mul oli tahtmine nutta.

„Kas kõik on korras, kallis Posy?” küsis onu Ralph, kes istus minu kõrval. „Siin väljas on neetult palav,” lisas ta laitmatult puhast valget taskurätikut pintsakutaskust välja tõmmates ja sellega laupa pühkides.

„Jah, onu Ralph. Ma lihtsalt mõtlesin sellele, kui õnnelikud maman ja issi täna välja näevad. Ja kui kurb see on, et issi peab jälle sõtta minema.”

„Jah.”

Nägin, et ka Ralph jäi mu vanemaid uurima, ning järsku muutus ka tema kurvaks.

„Loodame, et kui meie õnn ei pöördu, saab sõda peagi läbi,” lausus ta lõpuks. „Ja me kõik saame oma eluga jälle edasi minna.”

Pärast lõunat lubati mul mängida veidi kroketit, mis mul üllatavalt hästi välja tuli, ilmselt sellepärast, et suurem osa täiskasvanutest oli üsna palju veini joonud ega saanud pallile enam hästi pihta. Olin veidi aja eest kuulnud issit lausumas, et sel korral teeb ta veinikeldri täiesti tühjaks, ning nüüd paistis, et peaaegu kõik veinipudelid olidki juba külaliste kõhtu tühjendatud. Tegelikult ei saanud ma päris hästi aru, miks täiskasvanud tahtsid purju jääda, sest minu meelest muutusid nad vaid lärmakamaks ja tobedamaks, aga võib-olla mõistan ma neid siis, kui ka ise juba täiskasvanuks saan. Üle muru tenniseväljaku poole sammudes märkasin meest, kes kallistas puu all lamavat kahte naist. Kõik kolm olid sügavas unes. Üleval terrassil mängis keegi üksipäini saksofoni ja ma mõtlesin, kui tore see on, et meie lähedal pole naabreid.

Teadsin, kui väga mul on vedanud, et ma elan Admiral House’is: kui ma kohalikku kooli läksin ja Mabel, kellega olin sõbraks saanud, mu enda juurde teed jooma kutsus, kuulsin hämmastusega, et tema pere elab majas, kus välisuksest pääseb otse elutuppa. Maja tagaosas oli tilluke köök ja käimla asus õues! Mabelil oli neli venda ja õde, kes kõik magasid ülakorrusel pisikeses toas. Alles siis mõistsin esimest korda, et ma pärinen rikkast perest, et kõik ei elagi suures majas, mida ümbritseb aia asemel terve park, ja see oli mulle tõeline šokk. Kui Daisy mind koju viima tuli, küsisin temalt, miks see nii on.

„Kõik sõltub täringuviskest, Posy,” vastas Daisy pehme Suffolki aktsendiga. „Mõnel veab ja mõnel mitte.”

Daisy armastas väga mõtteteri; pooltel juhtudel ei saanud ma aru, mida ta silmas peab, aga olin väga rõõmus, et „täring” näis olevat veeretanud mind elus vedanute poolele, ning otsustasin, et pean pingsamalt palvetama nende eest, kes on välja jäänud.

Mulle tundus, et oma õpetajale preili Dansartile ma eriti ei meeldinud. Ehkki ta julgustas meid kõiki kätt tõstma, kui me küsimusele vastust teadsime, olin mina miskipärast alati esimene, kes seda tegi. Seepeale pööritas ta korraks silmi ja ta huuled võtsid naljaka kuju, kui ta tüdinud häälel lausus: „Jah, Posy?” Kord mänguväljakul tema lähedal pika hüppenööri üht otsa hoides kuulsin, kuidas ta ühe teise õpetajaga rääkis.

„Ainus laps … täiskasvanute seltskonnas üles kasvanud … varaküps …”

Koju jõudes vaatasin sõnastikust järele, mida „varaküps” tähendab. Ning pärast seda ei tõstnud ma enam kätt isegi juhul, kui enda teada hoitud vastus mu kurku kõrvetas.

Kell kuus ärkasid kõik üles ja loivasid õhtusöögiks riideid vahetama. Läksin kööki, kus Daisy käega mu toidule osutas.

„Siin on sulle täna õhtuks moosisai, preili Posy. Ma sain härra Ralphilt kaks lõhet, millega tuleb tegeleda, aga ma ei mõista, kus neil on saba ja kus sarved.”

Daisy itsitas oma nalja peale ja järsku hakkas mul temast kahju, sest ta pidi vahetpidamata nii kõvasti tööd rabama.

„Kas sul oleks abi vaja?”

„Täna õhtul on külast oodata Marjory kaht noort näitsikut, kes aitavad mul lauda katta ja toitu serveerida, nii et pole hullu. Aga aitäh, et küsisid,” sõnas ta mulle naeratades. „Sa oled hea tüdruk, seda sa oled.”

Kui tee oli joodud, lipsasin köögist minema enne, kui Daisy jõudis anda käsu, et ma üles läheksin ja end magamaminekuks valmis seaksin. Õhtu oli nii kaunis, et tahtsin tagasi välja minna ja seda nautida. Terrassile astudes nägin päikest, mis rippus otse tammede kohal ja saatis murule võivärvilisi viltuseid kiiri. Linnud laulsid, justkui oleks alles keskpäev, ning õhk oli ikka veel nii soe, et kampsunitagi oli mõnus. Istusin trepile, silusin puuvillakleidi üle põlvede ja jäin silmitsema admirali, kes oli end aia poole kaldu lillepeenral ühe taime peale sisse seadnud. Olin alati arvanud, et meie maja kutsutakse nõnda kenasti põõsaste peal hõljuvate liblikate auks. Mind tabas kohutav pettumus, kui kuulsin maman’ilt, et tegelikult sai meie kodu nime minu vanavanavanaisalt (neid „vanasid” oli vist kolm, aga võib-olla neli), kes oli mereväeadmiral, ning see polnud pooltki nii romantiline.

Olgugi, et issi sõnul olid admiralid siin kandis „tavalised” (nii kutsus maman ka mõningaid lapsi, kes koolis minu klassis käisid), pidasin mina neid liblikatest kõige kaunimaks, sest nende üles-alla võnkuvad punase-mustakirjud tiivad, otstes valged täpid, olid minu meelest nagu muster Spitfire’itel, mida issi juhtis. Aga see mõte tegi mu kurvaks, sest tuletas meelde ka seda, et issi läheb järgmisel päeval jälle kodunt ära nendega lendama.

„Tere, kulla tüdruk, mida sa siin väljas üksipäini teed?”

Issi hääl pani mu võpatama, sest olin just tema peale mõelnud. Tõstsin pilgu ja nägin, et ta jalutab üle terrassi minu poole, suus sigaret, mille ta aga maha viskas ja jalaga peal trampides ära kustutas. Ta teadis, et ma vihkan suitsulõhna.

„Ära ütle Daisyle, et sa mind nägid, eks, issi? Muidu saadab ta mu otseteed voodisse,” ütlesin kähku, kui ta mu kõrvale trepiastmele istus.

„Ma luban, et ei ütle. Pealegi ei tohiks keegi nii jumalikul õhtul voodis olla. Ma arvan, et juuni on parim kuu, mida Inglismaa meile pakub: kogu loodus on toibunud pikast talveunest, end sirutanud ja haigutanud ning oma lehed ja lilled meile, inimlastele, imetlemiseks lahti kerinud. Augustiks on selle energia kuumuses ära põlenud ja kõik taas valmis uinuma.”

„Täpselt nagu meie, issi. Talvel lähen ma heameelega magama,” laususin.

„Just, kullake. Ära kunagi unusta, et me oleme loodusega lahutamatult kokku põimunud.”

„Piiblis on kirjas, et Jumal lõi kõik, mis on maa peal,” teatasin tähtsalt, sest olin seda pühakirjatundides õppinud.

„Seda küll, ehkki mul on raske uskuda, et tal õnnestus seda teha ainult seitsme päevaga,” lausus ta naerdes.

„See on tõeline ime, issi, on ju? Nagu oleks jõuluvana suutnud kõigile maailma lastele üheainsa öö jooksul kingid tuua.”

„Jah, Posy, see on ime, muidugi on. Maailm on imeline paik ja meil kõigil on väga vedanud, et me siin elada saame. Ära seda kunagi unusta, eks?”

„Ei unusta, issi. Issi?”

„Jah, Posy?”

„Mis kell sa homme ära sõidad?”

„Ma pean jõudma pealelõunasele rongile.”

Uurisin tähelepanelikult oma musti lakknahast kingi. „Mul on hirm, et sa võid jälle haavata saada.”

„Ära karda, kullake. Nagu sinu maman ütleb: ma olen hävimatu,” naeratas ta.

„Millal sa tagasi tuled?”

„Kohe, kui puhkuse saan, mis peaks juhtuma juba varsti. Hoolitse oma ema eest, kuni ma ära olen, eks? Ma tean, et ta tunneb end õnnetuna, kui üksi jääb.”

„Ma olen alati püüdnud seda teha, issi. Ta muutub kurvaks ainult sellepärast, et tunneb sinust puudust ja armastab sind, on nii?”

„Jah, ja helde taevas, kuidas ma teda armastan, Posy. Ainult talle – ja sulle – mõeldes olen ma suutnud lennates vastu pidada. Kui see neetud sõda algas, olime väga vähe aega jõudnud abielus olla, mõistad?”’

„Pärast seda, kui sa teda ühes Pariisi klubis laulmas kuulsid ja temasse esimesest silmapilgust armusid, ning ta endaga kaasa Inglismaale tõid, et temast saaks sinu pruut veel enne, kui ta jõuab meelt muuta,” ütlesin unelevalt. Minu vanemate armastuse lugu oli palju parem kui ükskõik millises muinasjutus minu juturaamatutes.

„Jah. Just armastus paneb elus võlujõu toimima, Posy. Isegi kõige üksluisemal südatalvisel päeval võib armastus lüüa maailma särama ja muuta selle nii kauniks, nagu see on praegu.”

Issi ohkas sügavalt ja võttis siis minu käe oma suurde pihku. „Luba mulle, et kui sa leiad armastuse, haarad sellest kõvasti kinni ega lase enam iial lahti.”

„Luban, issi,” laususin talle tõsiselt otsa vaadates.

„Tubli tüdruk. Aga nüüd ma pean minema õhtusöögiks rõivaid vahetama.”

Ta surus mu lokkidele suudluse, tõusis ja läks tagasi majja.

Muidugi ei teadnud ma tollal, et see oli viimane vestlus, mis minu ja mu isa vahel kunagi aset leiab.

Issi lahkus järgmise päeva pärastlõunal ning seda tegid ka kõik meie külalised. Ilm oli sel õhtul väga palav ning sisse hingates oli tunne, et õhk on paks ja raske, justkui oleks kogu hapnik sellest välja imetud. Majale laskus vaikus – Daisy oli läinud sõbranna Edithiga teed jooma, nagu tal kord nädalas tavaks oli, nii et kuulda polnud isegi torisemist ega laulmist (mina eelistasin neist kahest torisemist), mille saatel ta musti nõusid pesi. Aga neid oli palju, ikka veel virna laotuna nõudepesuruumis ootamas oma aega. Olin pakkunud Daisyle klaaside pesemisel abi, aga ta oli vastanud, et minust oleks tüli rohkem kui kasu, mis minu arust oli ebaõiglane.

Maman oli läinud voodisse kohe, kui viimane auto kastanite taha kadus. Tundus, et teda vaevas järjekordne migreen, mis Daisy sõnul oli peenutsev väljend pohmelli kohta, mida iganes see siis tähendas. Istusin kägaras oma toas aknaalusel istmel Admiral House’i ees paikneva sammashalli kohal. See tähendas, et kui on oodata külalisi, olen mina esimene, kes nende saabumist näeb. Issi kutsus mind oma väikeseks valvuriks ning pärast seda, kui meie ülemteener Frederick läks rindele sõdima, olin tavaliselt mina see, kes välisukse avas.

Siit avanes ideaalne vaade sissesõiduteele, mida ääristas igivanade kastanite ja tammede spaleer. Issi oli öelnud, et mõni neist on istutatud ligi kolmsada aastat tagasi, kui kunagine admiral endale maja ehitas. (Sellele oli põnev mõelda, sest järelikult elavad puud maa peal peaaegu viis korda kauem kui inimesed, aga seda muidugi juhul, kui raamatukogus olev „Encyclopaedia Britannica” räägib tõtt ning keskmine eeldatav eluiga on meestel kuuskümmend üks ja naistel kuuskümmend seitse aastat.) Tugevalt silmi kissitades paistis selgel päeval puulatvade ja taeva vahelt kitsas hallikassinine riba. See oli Põhjameri, mis paiknes Admiral House’ist vaid viie miili kaugusel. Mul oli õudne mõelda, et õige pea võib issi oma pisikese lennukiga sellest üle lennata.

„Tule tervena koju, tule varsti koju!” sosistasin tumehallidele pilvedele, mis surusid enda alla loojuva päikese ja kavatsesid selle laiaks litsuda nagu mahlase apelsini (neid polnud ma juba väga kaua maitsta saanud). Õhk seisis endiselt paigal ja mu avatud aknast ei tunginud sisse ainsatki tuulehoogu. Kaugusest kostis kõuemürinat ja ma lootsin, et Daisy eksis ja Jumal pole meie peale pahane. Ma ei jõudnud kuidagi selgusele, kas Taevaisa on Daisy pahur või vikaari lahke Jumal. Ehk on ta nagu lapsevanem ja võib ühtaegu olla mõlemat.

Kui langema hakkasid esimesed vihmapiisad, mis peagi veejugadeks muutusid, ning üle taeva sähvisid Jumala vihanooled, lootsin, et issi on õnnelikult oma baasi jõudnud, sest muidu saab ta üdini märjaks või, mis veelgi hullem, teda tabab välgunool. Sulgesin akna, kuna aknalaud hakkas märjaks saama, ning taipasin siis, et mu kõht müriseb peaaegu sama valjusti nagu äike. Niisiis läksin trepist alla, otsima moosisaia, mille Daisy oli mulle õhtusöögiks jätnud.

Sünges videvikus laiast tammepuisest trepist alla laskudes mõtlesin, kui vaikne on maja võrreldes eilsega, justkui oleks järsku kohale lennanud terve sülem sumisevaid jutukaid mesilasi, kes sama ootamatult lahkusid. Mu pea kohal raksatas veel üks kõuekärgatus, mis lõhestas vaikuse, ning ma mõtlesin, et õnneks ma pole jänespüks, kes kardab pimedust ja äikest ja üksiolekut.

„Oh, Posy, su maja ajab judinad peale,” oli Mabel öelnud, kui ma ta meie juurde teed jooma kutsusin. „Mõelda vaid, kui palju siin on surnud inimesi, kõigil vanaaegne kostüüm seljas! Nad ajavad mulle hirmu nahka, ausalt,” oli ta teatanud end väristades ja trepi kõrval seintel rippuvatele Andersonide esivanemate portreedele osutades. „Ma kardaksin öösel isegi kempsu minna, sest nende vaimud võivad ringi hõljuda.”

„Nad on minu ammused sugulased, kes oleksid kindlasti väga sõbralikud ka siis, kui otsustaksid meid tervitama tulla,” olin öelnud veidi pahasena, et Admiral House ei hakanud talle kohe meeldima nagu mulle.

Ka nüüd läbi vestibüüli ja seejärel mööda vastu kajavat koridori köögi poole sammudes polnud mul vähimatki hirmu, ehkki väljas oli juba täiesti pime ja maman, kes tõenäoliselt ikka veel ülakorrusel oma toas magas, poleks mu karjeid kuulnud.

Ma teadsin, et siin on mul ohutu, sest selle maja tugevate seinte vahel ei saa kunagi juhtuda midagi halba.

Köögis sirutasin käe lüliti poole, aga et elektrit ei paistnud olevat, pidin süütama küünla, mis seisis riiulil. Küünalde põlema panek õnnestus mul hästi, sest elektri peale ei saanud Admiral House’is sõja puhkemisest saadik kunagi loota. Mulle meeldis küünalde pehme hubisev kuma, mis valgustas vaid seda piirkonda, kus sa parasjagu viibisid, ja näis muutvat ka kõige inetuma inimese ilusaks. Võtnud saiaviilu, mille Daisy oli varem valmis lõiganud – ma tohtisin küll süüdata küünlaid, aga mul ei lubatud puudutada teravaid nuge –, määrisin sellele paksult võid ja moosi. Seejärel, üks tükk juba suus, haarasin taldriku ja küünla ning läksin trepist tagasi üles, et tormi imetleda.

Istusin akna all, mälusin moosisaia ja mõtlesin selle peale, kuidas Daisy minu pärast muretses, kui ta vabal õhtul lahkus. Eriti siis, kui issi ära oli.

„Nii väikesel tüdrukul pole hea nii suures majas üksi olla,” torises ta sageli. Selgitasin talle, et ma pole üksi, sest maman on samuti siin, pealegi pole ma enam väike, juba seitse aastat vana, ühesõnaga täitsa suur.

„Häh!” sõnas ta põlle eest võttes ja köögiukse taha konksu külge riputades. „Ära pane tähele, mida su ema ütleb – kui sul teda vaja on, aja ta julgelt üles.”

„Ajan,” kinnitasin alati, aga loomulikult ma ei teinud seda, isegi mitte siis, kui kord haigeks jäin ja kohutava kõhuvaluga põrandal kägaras olin. Ma teadsin, et maman saab pahaseks, kui ma ta üles ajan, sest ta vajas und. Niisiis polnud mul midagi üksioleku vastu, sest pärast seda, kui issi sõtta läks, olin ma sellega ära harjunud. Pealegi oli raamatukogus „Encyclopaedia Britannicate” kollektsioon, mida lugeda. Ma olin lõpetanud kaks esimest köidet, aga ees ootas veel kakskümmend kaks, ning ma olin kindel, et neid jätkub minu täiskasvanuks saamiseni.

Täna õhtul polnud elektrit ja lugemiseks oli liiga pime, ning et küünlast oli järel vaid väike jupike, vaatasin hoopis taevasse ja püüdsin mitte mõelda kodunt lahkunud issile, sest siis oleksid mu silmist langenud pisarad sama kiiresti nagu vihmapiisad, mis vastu akent peksid.

Välja vaadates jäi mu pilk järsku pidama punasel välgatusel ülemise klaasi nurgas.

„Oh! See on liblikas! Admiral!”

Ronisin aknaalusele istmele ja nägin, et vaeseke püüdis kogu hingest aknaraami alla pugedes tormi eest varju leida. Ma pidin ta ära päästma, seega avasin hästi ettevaatlikult kõige ülemise aknaruudu juures oleva riivi ja pistsin käe välja. Ehkki liblikas ei liigutanud, kulus tükk aega, enne kui mul õnnestus ta nimetissõrme ja pöidla vahele suruda, sest ma ei tahtnud kahjustada tema hapraid tiibu, mis olid tugevalt kokku surutud ning väga märjad ja libedad.

„Kätte sain!” sosistasin ja tõmbasin ettevaatlikult käe – see oli juba läbimärg – läbi akna tagasi sisse ning lükkasin riivi kuiva käega kõvasti kinni.

„Vaatame nüüd, pisike,” sosistasin oma peopesal istuvat liblikat uurides, „kuidas me su tiivad kuivaks saame.”

Mõtlesin huviga, kuidas tiivad kuivavad juhul, kui nad on väljas looduses, sest seal saavad need ju pidevalt märjaks.

„Sooja õhuga,” laususin ja puhusin neile hellalt hingeõhku. Esialgu liblikas ei liigutanud, aga lõpuks, kui hakkasin juba kartma, et võin nii tugevalt välja hingates minestada, märkasin, kuidas tiivad värelema lõid ja avanesid. Et ükski liblikas polnud eales liikumatult mu peopesal istunud, langetasin pea ning jäin tiibade võluvat värvi ja peent mustrit lähemalt uurima.

„Sa oled tõeline kaunitar,” ütlesin talle. „Tead, täna õhtul ei saa sa välja tagasi minna, sest muidu upud ära, nii et kas sobib, kui jätan su siia aknalauale, et näeksid väljas olevaid sõpru, ning homme hommikul lasen su vabaks?”

Tõstsin liblika hästi õrnalt sõrmeotste abil üles ja asetasin aknalauale. Vaatasin teda päris tükk aega, mõeldes huviga, kas liblikad magavad, tiivad lahti või kinni. Aga kuna nüüd hakkasid mu enda silmad kinni vajuma, tõmbasin kardinad akna ette, et tillukesel olevusel ei tekiks kiusatust tuppa lennata ja end kõrgele minu pea kohale lakke kinnitada. Kui ta oleks seda teinud, poleks ma mingil juhul ulatanud temani, et ta alla tuua, ning vahepeal võis ta näljast ja hirmust ära surra.

Võtnud küünla, läksin üle toa ja ronisin voodisse, tundes rahuldust, et mul oli õnnestunud kellegi elu päästa, sest võib-olla oli see hea enne ja issi ei saa sel korral haavata.

„Head ööd, liblikas. Maga magusasti hommikuni,” sosistasin küünalt ära puhudes ja unne vajudes.

Üles ärganud, nägin valguskilde, mis olid kardinate vahelistest pragudest sisse tunginud ja hüplesid nüüd laes. Täna olid need kuldsed, mis tähendas, et päike oli väljas. Et mulle meenus kohe liblikas, ronisin voodist välja ja tõmbasin tasakesi kardinad akna eest.

„Oh!”

Hoidsin hinge kinni, sest nägin oma liblikat suletud tiibadega külili lamamas, tillukesed jalad õhus. Et tiibade alumine pool oli enamjaolt tumepruun, sarnanes ta pigem suure ja väga surnud ööliblikaga. Mu silmisse valgusid pisarad, kui ma liblikat puudutasin, et järele kontrollida, aga kuna ta ei liigutanud, teadsin, et tema hing on juba üleval taevas. Võib-olla olin ma ta tapnud, sest ei lasknud teda eelmisel õhtul vabaks. Issi ütles ikka, et liblikad tuleb väga kähku vabastada, ning ehkki see siin ei sattunud klaaspurki, oli ta ikkagi olnud suletud ruumis. Aga ehk oli ta surnud hoopis kopsupõletikku või bronhiiti, sest oli üleni märjaks saanud.

Seisin ja vaatasin teda ning lihtsalt teadsin, et see on kindla peale väga halb enne.