Читать книгу Kodutud koerad ja üksikud hinged - Lucy Dillon - Страница 3

Kui Rachel eesukse õlaga lahti lükkas, oli üsna ilmne, et Dot polnud tavaliselt paraadust kasutanud. Puit oli pruukimatusest kõmmeldunud ja pimedas eeskojas polnud ainustki argielu märki: ei pitsareklaame ega rämpsposti. Seevastu olid seal mahagonist lillepostament tolmuse lehtliiliaga, valgevasest numbrilauaga kappkell ja vaarikapunase tapeedi taustal terve hulk gravüüre, mis kujutasid šokolaadikarva silmadega spanjeleid, kelle pehmes suus rippusid lõdvalt metslinnud. Kummalisel kombel tundis Rachel poonimisvaha ja lavendli, kuid mitte koerte lõhna. Val nurises alati, et Doti maja „lõhnab nagu niiske kuut”, kuid Racheli tundlik nina ei tajunud mingit lehka. Kõrged laed hajutasid igasuguse koeralõhna. Midagi polnud muutunud sestajast, kui ta seitse aastat tagasi vanaaastaõhtul viimati siin käis. See oli pärast esimest tõsist tüli Oliveriga, päevil, mil Rachel üritas ikka veel keelitada meest koos pühi pidama, et mitte ihuüksi perekondlike pidustustega silmitsi seista. Kuna Rachelil oli kõrini Vali kohmakatest vihjetest, et ta peaks hakkama normaalset elu elama, ja villand Oliveri põiklemisest, tellis ta endale ja Oliverile suusareisi, mille mees, va libedik, viimasel minutil ära ütles, niisiis ilmutas Rachel selle asemel, et koduste kaastunnet taluda, halastust ja läks Doti juurde, kes oli teda ootamatult külla kutsunud. Rachel pani vaat et otsekohe imeks, mis talle küll pähe lõi, et ta üksi mitme miili kaugusele Worcestershire’i sõitis, ehkki ta võinuks hoopis Soho kinnises klubis tiiba ripsutada, ent teda kannustas põikpäine ihk rettu minna. Kuid Longhamptonis oli kõik teisiti. Dot juhatas ta sooja kööki, kus ta kuulas Raadio Nelja kuuldemängu ja küpsetas kalapirukat, sellal kui Rachel tabas end pikkamisi samuti kuuldemängu sisse elamas. Nad sõid meeldivas vaikuses, kui mitte arvestada umbes seitsme eri tõugu, päästetud kutsika nohistamist AGA pliidi kõrval kastis.

Kesköö saabus ja möödus halutule ääres joodud vana aastakäigu Krugi saatel. Dot ei pärinud Rachelilt, miks ta on üksinda ööl, mil enamik temavanuseid naisi on otsustanud iga hinna eest pidu panna, küsis vaid, kas ta on õnnelik. Lihtne küsimus tungis Racheli võltsükskõiksusest läbi ja ta pihtis Dotile rohkem kui oma lihasele emale. Siiski mitte kõike: ainult seda, et Oliveri on raske millekski sundida ja tema ise on liiga uhke, et koju jääda ja lasta end sundseisu panna.

„Meestele meeldib asju keeruliseks teha,” ütles talle Dot, virilas ilmes midagi, mis viitas, et ta teadis, millest räägib. „Ära lase neil oma elu keeruliseks ajada. Just sellepärast koertega lihtne ongi: nende kiindumus on väga siiras. Jalutuskäik, veidi ninaesist, ase …” Ta vakatas ja kergitas kulmu. „Tegelikult …”

Sel hetkel nägi Dot välja mitukümmend aastat noorem, ja Rachel tundis end nagu lihtsameelne laps, mitte panetunud linlane. Kuid ta ei saanud küsida. Val oli keelanud esitada tädi Dotile ükskõik mis küsimusi tema kummalise vallaliseseisundi kohta. Harjumused on visad kaduma.

Siis pakkus tädi Rachelile viskit ja Fortnum & Masoni suhkurdatud puuvilju ning kumbki sulgus oma mõtteisse. Rachel arutas, kust sai Dot Fortnumi suhkurdatud puuvilju ja Krugi. Need ei sobinud kokku pildiga, mida Valile meeldis jõulude ajal Dotist maalida: kausitäis Winaloti koeratoitu, kaunistuseks mõni iileksioks.

Nüüd, kui selle õhtu mälestus vaimusilma eest läbi libises, seisatas Rachel eesukse juures. Ta oli uusaastahommikul vara ära sõitnud, et valmistuda kohtumiseks kliendiga, ja tema ning Dot polnud iial seda jagatud uusaastaööd maininud. Nende suhtlemine jätkus nagu enne kuivade sünnipäeva- ja jõulukaartide vahendusel. Pärast seda uut aastat läks Rachel kohalikku kodutute varjupaika vabatahtlikuks, et Oliverile õppetund anda. Ega mees sellest küll hoolinud.

Rachel tõukas ust ja astus eeskotta. Ilmselgelt polnud Dot teinud remonti seitsmekümnendatest aastatest saadik, mil ta oli sisse kolinud, kuid väärikas raamasolek sobis maamajale. Hele värvikiht ja mõni vaas lilledega, ja majal on sootuks teine ilme. See on tema maja, kus ta võib end sisse seada. Teha remonti nii, nagu süda kutsub. See ei erutanud Rachelit sedavõrd, nagu oleks pidanud. „Kas sa tahaksid end kõigepealt värskendada?” küsis Megan vaibaga kaetud trepi jalamil seisatades, üks Racheli kott üle õla. „Või eelistaksid tulla ja rahvale tere öelda, sellega ühele poole saada? Ma viin kella viie ajal mõned koerad välja, nii et kui tahad jalutada, siis tule aga, võib-olla koos Gemiga …” Tema hääl vaibus, kuna Rachel ei vastanud. „Vabandust, see kõlab, nagu tervitaksin sind hotelli saabumisel, eks ole. Ja see on nüüd sinu maja.” „Pole midagi,” vastas Rachel. Ta polnud kohmetu selle pärast; põhjuseks oli tõsiasi, et ta pidi võhivõõra inimesega lobisema, samal ajal kui ta tahtis tegelikult vaid Virgin Atlanticu silmamaski ette panna ja tõrjuda peast mälestused tollest sündmusjadast, mille ta oli Chiswickis käima lükanud. Telefon muudkui sumises taskus ja Rachel teadis, et helistaja on Oliver. Ta ei tahtnud mehe teateid kuulda; küllap on mees nüüd, pärast seda, mida Rachel tegi, maruvihane. „Hmm, kui sa ütled rahvaga …” „Tegelikult pidasin ma silmas koeri.” Megan naeratas laialt. „Anna andeks, küll sa sellega ära harjud. Kuid loomaarst George on siin ja ilmselt on sul niikuinii vaja temaga koertekodust rääkida.” Loomaarst George. Vann ja pudel veini kutsusid, kuid Rachel manas näole oma parima suhtekorraldajailme. Parem selle asjaga ühele poole saada. „Hea mõte!” ütles ta üsna õõnsalt ning tundis läbi eeskoja astudes Megani innuka avala naeratuse ees kerget häbi. „Meil on vabatahtlikke jalutajaid,” poetas Megan üle õla. „Tõtt-öelda ei saaks me nendeta hakkama; küllap nad on praegu siin, toovad terjerid tagasi.” „Jalutajad?” kordas Rachel, ehkki ta polnudki õieti kuulanud. Selle kundetriki oli ta õppinud Oliverilt: kui sa ei taha ei rääkida ega kuulata, siis korda lihtsalt viimast sõna ja lase teisel inimesel jahvatada.

„Jah, kohalikud koeraomanikud, kellel pole midagi selle vastu, et mõni varjupaigaloom koos oma koertega välja viia. Ja meil on mõned lapsed, kellel ei lubata lemmiklooma võtta, mõned vanemad inimesed, kes ei saa looma võtta. Kõigil on kasud sees.”

„Mm,” tegi Rachel, seisatades foto ees, millel sirgeselgset ja hallipäist Doti ümbritses kari koeri, kes karglesid, et tema nägu lakkuda. Siin-seal oli suuri portreid hullavaist, hüppel tabatud hurtadest ja kollidest, nii nagu Vali piinlikult puhta elutoa seinu kaunistasid ateljeefotod Ameliast, Grace’ist ja Jackist.

„Mida sa siis teed?” küsis Megan jutukalt. „Gerald ütles, et sa töötad suhtekorraldajana! Kõlab vingelt.”

„Oh, tegelikult pole asi sugugi nii. Peamiselt internetiesitlused, uued ettevõtted, mõni veebipoodnik, ei midagi eriti huvitavat.” Rachel tundis, et keegi müksib tema kanda, ja võpatas.

Tema selja taga oli Gem koonu langetanud, et sellega õrnalt tema säärt tonkida. Koer jättis tegevuse katki, tõstis pea ja pani selle viltu, nii et kõrv jäi ripakile.

„Gem! Igavene kamandaja!” klähvis Megan pahaselt, kuid ilmselget lõbu tundes. „Sa pead talle andeks andma, Rachel, ta on tõeline kolli: muudkui kihutab meid tagant, kui arvab, et me ennast küllalt kiiresti ei liiguta.”

„Kas ta toodi varjupaika?” küsis Rachel oma uuele koerale esimest korda silma vaadates. „Ma ei mäleta, et oleksin siin käies teda näinud.”

Megani lust lahtus. „Ei. Ta oli Doti kutsikas. Dot sai Gemi, kui too oli kahenädalane. Kohalik politseinik leidis looma koos kolme väikese vennaga pargi mänguväljakute juurest, kastist, kuhu nad olid surema jäetud.” Neiu silmad läksid suureks. „Jumal teab, mis nende vaese emaga juhtus. Jõgi oli jääs, nii et võib arvata, mis seisundis need poisid olid. Kui nad siia toodi, surusid nad end lihtsalt sooja saamiseks üksteise vastu. Nende õde oli juba surnuks külmunud.”

„Kohutav,” ohkas Rachel enesehaletsust unustades. Ta kummardus Gemile lähemale, et saaks tema turja silitada.

Gem vaatas tema poole üles, nii et säravad silmad hämaralt valgustatud koridoris helkisid. Looma kasukas oli nii paks ja tugev, et oli võimatu kujutleda teda tillukese, elu eest võitleva kutsikana. „Praegu näeb ta vapustav välja,” ütles Rachel.

„Nojah, see on Doti teene.” Megan kummardus lähemale ja silitas looma kõrva. „Esimese nädala kandis ta kõiki nelja omalaadse kandelinaga kaasas – kutsikad olid ema juurest lahkumiseks liiga väikesed, nii et ta pidi neid pipetiga toitma. Üks väike poisu ei vedanud välja – ta oli liiga lahjaks jäänud. George tegi, mis suutis, aga isegi Dot ei saanud tema elu päästa.” Köögist kostis meesterahva naerurõkatus ja Rachel soovis, et ei peaks veel kõigiga tutvuma. Iseäranis mitte nüüd, kus Gemi lugu oli tal jälle silmad vesiseks teinud. „Mis siis neist sai?” küsis ta, et aega viita. Megan kummardus Gemi juurde alla, et teda paremini silitada. „Shem ja Star läksid Hartley lähedale tallu, Spark Rosehilli koeratreeneri juurde. Kuid Gemist ei suutnud Dot lahkuda, niisiis jättis ta looma endale. Rikkus kõiki oma reegleid, nagu ta ütles, kuid koer oli seda väärt. Ja sina armastasid teda sama palju nagu tema sind, eks ole, sa vaene kurb poisu? Mis? Sa tunned perenaisest puudust, kas pole?” Megan surus näo looma musta kasukasse ja Rachelile jäi mulje, nagu pööraks ta koerale nii palju tähelepanu selleks, et teine naine tema pisaraid ei näeks. Võib-olla lükkasid nad mõlemad köökiminekut edasi. „Kas Dot tavaliselt koeri endale ei jätnud?” küsis Rachel. „Kas see polnud ränk, kui ta neid niimoodi armastas?” „Ei, ta pidi range olema: kui me võtaksime endale kõik need kurvad isendid, kes siia tuuakse, siis oleks terve elamine üksainus koerte varjupaik. Ta sundis mind tõotama, et ma ei ürita kõiki koeri päästa. Parim, mida me teha saame, tunnistas ta, on hoolt kanda, et uus võimalus nende lootusi ei peta. Me pidime koertele uue võimaluse andma, sest nemad olid meile, inimestele, uue võimaluse andnud, hoolimata sellest, kui halvasti neid oli koheldud.” „Jäta,” ütles Rachel ühtäkki. „Mulle kipub nutt peale.”

Megan ajas end sirgu ja manas näole nutuse naeratuse. „Vabandust.

Ma ei tea, kuidas me ilma Dotita hakkama saame, Gemi pärast pole vaja muretseda. Ta oli juures, tead, kui Dot insuldi sai. Vähemasti ei otsi ta perenaist nagu teised koerad. Ta teab, et Dot ei tule tagasi.”

Gem astus kahe väikese sammuga lähemale ja müksas seekord oma külma ninaga Megani säärt, kuni tüdruk vakatas ja tema poole alla vaatas.

„Jah, jah, tean, söögiaeg.” Neiu kergitas Racheli poole kulme. „Tegelikult ei tohiks ma seda ütelda. See oli veel üks reegel. Ära tee nägu, justkui räägiksid loomad nagu inimesed. Need sindrima koerad, ütles Dot, on meist oma kümme korda targemad. Ja kümme korda paremad seltsilised.”

„Noh, seda võin uskuda,” ohkas Rachel, mõeldes Oliveri vaikimisele ja ema pidevale usutamisele. „Aga ära lootusi hellita,” lisas ta rutakalt.

Kui Megan ukse lahti lükkas, oli köök tulvil südamlikku jutusuminat, mis ei soikunud, kui ta sisse astus.

„… ja mina ütlesin: kuule, poiss, võta kakakott!” rääkis köögilaua ääres seisev vanem naine nii innukalt noogutades, et tema kabe soeng kaasa nookas. „Ma olen Tedile ikka öelnud, et koeraomanikud peaksid koolis käima, mitte koerad. Pippin ei teinud kunagi ühtegi sobimatusse kohta häda, ega ju, Ted?”

„Kindlasti mitte.”

„Ei teinud. Ta oli väga puhas koerake.”

„Yorkshire’i terjeri kohta oli Pippin lausa kakalkäimaime, Freda,” ütles sügavale valamule nõjatuv suurt kasvu mees tooniga, milles Rachel tajus nööget, aga Freda mitte.

See on siis loomaarst George, mõtles Rachel. Vähemasti on tal huumorimeelt.

George nägi ka välja nagu külaloomaarst: üleskääritud varrukatega ruuduline särk seljas, kulunud punased velvetpüksid ja porised saapad jalas. Ta hoidis teekruusi suures koredas pihus, viitsimata kõrvaga jännata. Mehe juuksed olid paksud ja heledad ning otsustades siniste silmade sundimatult enesekindla pilgu ja selle järgi, kuidas ta endale topelttüki puuviljakeeksi ette tõstis, näis ta end väga koduselt tundvat.

„Megan, kullake, sa oled tagasi!” ütles vanem mees; kas see oli Ted?

„Me panime Mickey ja Minnie kuuti ja viime meeleldi veel kaks koera jalutama, kui soovid.” „Võib-olla Bertie?” pani George ette ja Rachel tabas võbeluse, mis üle kahe vanaldase näo käis. Siis märkas loomaarst teda Megani selja taga seismas ja mehe ilme muutus: sundimatu sõbralikkus andis maad loomatohtri valvsusele. Rachel mõtles, et eelistab esimest ilmet, enne kui mees tema pilgu tabas; George’i nägu oli pigem karm kui ilus, ja punetav ninaümbrus viitas, et ta on hiljuti tükk aega külmas õhus viibinud. Kui aga mees vanadaami nöökas, tegi silmis sädelev tuluke teda nooremaks ja jultunumaks; niipea kui ta märkas lävel seisvat Rachelit, omandas mees vanema veterinaari hoiaku; Rachel oletas, et ta on umbes temavanune, võib-olla veidi vanem. Ettevõtja, mitte palgaline. „Tere, semud!” lõõritas Megan. „See on Rachel Fielding, Doti õetütar.

Ta on maja, koertekodu, varjupaiga – kõige uus omanik!” „Tere!” ütles Rachel kohmetult kätt sirutades.

„Ted Shackley. Ja minu naine Freda. Meie kaastunne, kullake,” sõnas Ted. Ta tõusis ja surus Rachelil kätt, seda hetkeks pigistades. Kui mees rääkis, läksid vaod tema laubal sügavamaks. „See pole just rõõmusündmus.” „Ei,” kordas tema naine nagu kaja. „Doti-suguseid on üks miljonist.” „Üks miljonist,” ohkas Ted.

„George Fenwick.” Loomaarst ajas end valamu ääres sirgu ja võttis kruusi teise kätte, kuid ei pannud ära. Ta oli Rachelist palju pikem ja see oli nii ebatavaline, et naine pani seda tähele; Rachel oli peaaegu viis jalga ja kümme tolli pikk ning oli viimati kõrge kontsaga kingi kandnud enne Oliveri. Mees sirutas käe ja Rachel nägi kullakaid karvu tema käsivartel, mis ruudulistesse varrukatesse kadusid. „Tere!” ütles Rachel. Mehe käsi tundus Racheli enda sileda naha vastas suur ja kore. Maainimesekäed tema päikesekaitsekreemiga hooldatud linlasekätel. „Aitäh, et aitasid Meganil seda kohta käigus hoida pärast Doti … viimased nädalad.”

„Pole tänu väärt. Dot oli klient ja hea sõber.” George vaatas teda, pea viltu, uurivalt. „Oot-oot,” sõnas ta. „Sa pole õigupoolest loomainimene.”

„Härra Fenwick!” hüüatas Freda nördinult. „Kui ebaviisakas!”

„Noh, peen must seelik koertekodus?” küsis mees. Tema kaval pilk püsis Racheli silmadel ja Rachel mõtles, et see polegi ainult nali. „Ma pole moe alal asjatundja, kuid ei soovitaks sul aedikute ligi minna, enne kui Megan on söötmise lõpetanud. Sa astud uhke musta ülikonnaga sisse ja lahkud hallide flanellpükstega.”

„Ma ei riietunud koerte söötmiseks,” vastas Rachel. Ta ei viitsinud jännata meestega, kes arvasid, et toorevõitu kõnepruuk on vaimukas. „Ma riietusin advokaadi jutule minekuks.”

„Muidugi,” rahustas Freda. „Kindlasti leiad Doti rõivaste hulgast midagi sobilikku. Ja kui sul abi vaja on, siis lihtsalt küsi.” Ta pigistas Racheli kätt. „Ma olen peaaegu iga päev siin, aitan neid vaeseid väikesi hingi. Nõnda peame meie Pippinit meeles. Pippin oli üks Doti leidlaps, eks ole, Ted. Ta oli ingel, kes saadeti meile kõrgemalt poolt.”

„Ta oli Yorkshire’i terjer, kes saadeti siia ühest Walesi kutsikavabrikust,” parandas George. „Äpust isane ülearetatud litade haaremis, kui ma õigesti mäletan.”

Freda ei teinud temast väljagi. „George on suurepärane loomaarst, aga oma isa käpahoidmiskunstini ta veel ei küüni,” jätkas ta. „Ära teda kuula, Rachel. Ma näen, et sa oled koerainimene. Vaata, kuidas Gem sinusse kiindunud on.”

Rachel pööras pilgu maha ja nägi, et kolli on end tema jalge ees sisse seadnud, pikk koon käppadel. Valged karvad langesid Racheli säärtele, maandusid tema ainult keemiliselt puhastataval seelikul. „Oi. Aga ega ikka ei ole. Mul pole kunagi koera olnud. Ma reisin tööasjus palju ringi ja mul pole aega …”

Ma ei taha end siduda. Ma ei taha kinni olla. See minu ja Oliveri suhetes nii oivaline ongi: ei mingeid sidemeid, ei mingeid tüütuid kohustusi.

Oivaline oligi, meenutas ta.

„Gem ei käitu igaühega nii,” ütles Freda, nagu poleks kuulnud. „Küll tema teab. Nemad teavad, eks ole. Pippin teadis alati, millal vihma sadama hakkab. Pistis oma väikese pea padja alla ja puges peitu. Ta oli väga tark koer. Meie arvasime, et teda juhitakse kõrgemalt poolt, eks ole, Ted?” „Justament.”

„Pippin mängis loteriid,” ütles George Racheli pilku tabades. „Freda ja Ted peavad oma triiphoone eest Pippinit tänama. Tal oli seal oma kušett, eks ole. Tennise vaatamiseks.” „Ära tuleta meelde,” ütles Freda nina pühkides. „Ilma temata on elu nii tühi.” Ted võttis veel ühe tüki keeksi.

„Ma tean, et sa pole päris kohaselt riides, aga kas ma näitan sulle koertekodu?” küsis Megan. „Seejärel võid hakata end sisse seadma. Või mida iganes teha tahad.” Rachelil oli piinlik, et ta nii hajevil on. Teised ootasid temalt plaane.

Ta nägi nii välja, nagu oleksid tal need olemas, kuna ta tuli siia testamenditäitjana, kelle ülesandeks on Doti elu kokku pakkida, ja oli riides, nagu läheks tähtsate ninadega hommikust sööma. Kuid tal polnud mitte mingisuguseid plaane. Tema pea oli nii segi vapustusest ja rahamuredest ja sõnadest, mida ta oleks öelnud, kui poleks nii oimetu olnud; ta polnud kindel, kas ta praegusel hetkel isegi kaubanduskeskusest toidu toomisega hakkama saab. „Megan, ütle lihtsalt koertele, et nad kümme minutit karvu ei ajaks,”

ütles George tehtud kamandajatoonil. „Ja võta õhuvärskendaja kaasa – maalõhnad võivad peeni pealinlasi kohutada.” Rachel oli kavatsenud Meganilt kõigepealt tassi teed paluda, kuid keeras mehe sõnade peale kannal ringi. George’i suure suu nurgas mängles pilklik muie ja ühtäkki Rachel ärritus – esimene Oliveriga seostamatu tunne pärast seda, kui ta tulema tuli. „Sa võid sinna alati lõhnaküünlaid panna,” lisas mees tema ärritust nähes. „Ja lasta feng shuid teha.” See eneseimetlejast kaabakas naerab mu üle, mõtles Rachel. Ta arvab, et ma olen mingi Londoni pipstükk, kellel ei sobi jalagagi Doti kallisse koertekodusse astuda. Ta arvab, et võib mind narrida ainult sellepärast, et mul ühtegi karvanässi rihma otsas ei ole. Noh, ega ei või.

Rachel pani sülearvutikoti laua juurde maha ja keeras pika kašmiirkampsuni varrukad üles.

„Londonis töötades harjud mõnegi ebameeldiva lõhnaga,” ütles ta. „Lähme, Megan!”

Megan pööras pilku Rachelilt George’ile, kulmud veidi kergitatud, pani käest tassi, kuhu Freda oli teed valanud, ja juhatas Racheli köögist välja koerte valdustesse.

Koertekodu olid maja tagaküljega ühendatud kabedate mustade ja valgete plaatidega sillutatud koridori kaudu, mille seinu katsid rõõmsad fotod verivärskete omanikega kokku viidud vanadest koertest.

Kõrged aknad olid õunaaia ja taamal kõrguvate lauskjate küngaste poole, ja kui Rachel koos Meganiga mööda lühikest koridori astus, meenus talle ähmaselt, et testamendis mainiti majatagust neljateistkümneaakrist maatükki. Metsistunud aedades oli koertele jooksmiseks kindlasti ohtralt ruumi.

Megan lükkas koertekodu raske tulekindla ukse lahti ja nüüd tundis Rachel tõesti koeralõhna: küpsisene rasune kasuka- ja karvalõhn, tipuks vürtsikas liha- ja puhastusvahendihõng. See oli võõras, kuid mitte ebameeldiv. Läbi selle tajus ta õhus pinget, vaoshoitud energiat ja hämmingut, nagu suudaks koerte rahutust tegelikult tunda.

Sees olid puha teras, betoon ja klaas – kõik laitmatult puhtad. Kaugemale koertekodu sisemusse kiigates nägi Rachel kaht võrest esiküljega aedikute rida kummalgi pool plaatsillutisega koridori, väikest kontorit ühel pool ja kööki selle vastas. Koridori teises otsas oli suur vana talliuks; kui selle ülaosa oli lahti nagu praegu, tungis sealt sisse päikesevalgust ja karget värsket õhku. Kohatul kombel näis, nagu uriseksid koerad raadio vestlusringile kaasa.

„Siin me siis oleme!” ütles Megan rõõmsalt. Ta ajas käed laiali. „Kodu, kallis kodu meie hüljatutele ja hulgustele!”

Kui koerad tema häält kuulsid, asendus hakitud klähvatuste koor laushaukumisega: madal kõmisev ulg, mille bassinootidesse lõikus väikesi kilkeid. See pani Racheli harjumatud kõrvad kumisema.

„Kuss!” hüüatas Megan tulutult.

„Kui palju neid on?” küsis Rachel häält tõstes, et see üle kakofoonia kostaks. „Viisteist, kui meile just uustulnukaid pole toodud, sellal kui väljas olin.” Megan uuris raamatut kontori laual ja vajutas samal ajal automaatvastaja nuppe. „Vabandust, meile helistavad tihti inimesed, kes ei tea, mida sõnakuulmatute koertega peale hakata: tahavad neid meile sokutada. Ma katsun neid pigem ümber veenda kui lasta neil … Oi, kas jälle? Vabandust, Rachel, see Maddeni napakas katsub meile sel aastal juba kümnendat korda kahte Šoti terjerit kaela määrida. Kui ta viitsiks oma kondid koertekooli vedada, säästaks see meid kõiki tohutust …” Ta haaras pliiatsi ja osutas koeraaedikute poole. „Kas tahad poistele pilgu peale visata? Pane need kummikud jalga, kui tahad. Kõnni väga aeglaselt ja ära sõrmi puuridesse pista.” Rachel taipas, et tema ilmes väljendus küllap õud, sest Megan lisas rutakalt: „Nad ei hammusta, aga mõni neist on sel kellaajal veidi näljane.” Ta viskas laualt võetud koti koeramaiustega ja Rachel püüdis selle kinni. „Mõne võid neile anda, aga mitte rohkem – kell kuus söövad nad õhtust.” Rachel pistis ukse kõrval seisvad vabad kummikud jalga ja lähenes esimesele aedikule ettevaatlikult, tahtmata valjemat haukumist esile kutsuda. Koerte kasuka ja hingeõhu lõhn tugevnes. Nagu George oli ennustanud, värvusid Racheli seelik ja tumedad sukad lendlevatest koerakarvadest juba hallikaks. Oleksin pidanud teksad kaasa võtma, mõtles ta. Korterist lahkuma kiirustades oli ta viimati keemilisest puhastusest tulnud riideesemed kottidesse visanud ja ülejäänud rõivad hoiule andnud. Kui sellele mõelda, siis ei suutnud ta ettegi kujutada, millised tema moekatest töörõivastest õieti koertekodusse sobiksid. Enamikku neist sai puhastada vaid keemiliselt. Ette hoiatamata suruti niiske nina vastu võret ja Rachel võpatas, kui puuri esikülg selle najale püsti hüpanud suure koera käppade all värises. „Oh jumal!” ahhetas ta kätt kõrile asetades. „Ei tohi!”

Kuid ta ei saanud parata, et tema süda vaatepildi mõjul sulas: aedikus oli pehme lottis näoga kena punavalge basset, kes teda innukalt nuuskis, üks tohutu suur käpp paluvalt vastu võret, paljastades varvastevahelised õrnad karvatutid. Rachelil polnud aimugi, kui vana see koer on, kuid näis, nagu peaks ta veel kasvama, et keha hiiglasuurte pahklike käppade ja laperdavate kõrvadega kokku sobiks – nagu laps, kes kannab liiga suuri, aastase varuga rõivaid.

Puuri ülaossa oli kinnitatud silt ja Rachel luges seda, samal ajal kui koer tema uut huvitavat lõhna nuusutas. Silt oli kirjutatud Doti püstja käekirjaga, kuid kirja pandud sõnade varjust kostis ilmselgelt tema ees seisva koera hääl.

„Minu nimi on Bertie ja ma olen umbes aastane. Mu inimesed viisid mu parki jalutama, aga sõitsid siis minema. Ehkki ma katsusin neile järele joosta, ei jooksnud ma küllalt kiiresti, sest nagu näete, on mu jalad väga lühikesed. Ma soovin, et keegi mulle järele tuleks, sest üksi on jama olla. Tegelikult otsin ma kannatlikku huumorimeelset abielupaari, kes tahab niisama muhedat koera, nagu on nad ise. PS Kui ma suureks kasvan, siis meeldib mulle jalutada, ehkki ma näen välja, nagu eelistaksin kamina ääres lebada.”

Racheli süda kiskus kokku, kui koer üritas kiindumusjanus tema kätt lakkuda. Kuidas võis keegi sellise kutsika lihtsalt hüljata? Kuidas on võimalik usaldavat koera eemale tõugata, takistada tal sulle koju järgnemast? Koera pehmet kõrva silitades hammustas Rachel endale huulde ja üritas looma kurvale loole mitte liiga pingsalt mõelda.

Igal puuril oli silt, nagu ta nägi; Rachel polnud kindel, kas tahab neid lugeda, kuid teda tõukas tagant kohutav uudishimu.

Ta pöördus vaatama basseti vastaspuuri, mille kaugemas otsas betoonpõrandal lebas kurvalt korvis väike must puudel, kes ei vaevunud külalist isegi uurima. Reibas silt oli märksa helgem kui lohutu karvakera Racheli ees.

„Tere, kullakesed! Mina olen Lulu! Palun ärge tehke mu inetust soengust välja: nende kluttide all olen ma ilus näitusetüdruk. Mu viimane omanik ei viitsinud mind harjata ega minu eest korralikult hoolitseda, isegi mitte mulle iga päev süüa anda. Õnneks olen ma nüüd siin, Megan teeb mu korda ja varsti näete, kui uhke loom ma olen. Ma otsin inimest, kes suudaks aru saada, et ehkki ma olen kena, pole ma loll – ilmselt olen ma siin kõige terasem koer (Gemi järel) – ja tahan oma ajusid kasutada! Uskuge mind, vanad koerad suudavad uusi trikke õppida.”

Kas puudlid on targad? Rachelil polnud aimugi. Ainsad puudlid, keda ta oli näinud, olid tobedad pöetud lemmikud, kes näituseareenil karglesid. Kuid erinevalt sellest vaesest loomast oli neil sädet. „Tere, Lulu!” hõikas ta läbi võre ja viibutas küpsist, kuid koer ei kergitanud koonu korviservalt. Selle asemel tõmbus ta Racheli häält kuuldes kössi, nagu kardaks seda, mida Rachel võib temaga teha. Looma küljel oli paljaks pöetud laik ja kahvatu sinakashall nahaseemis näis hell kipratõmbunud õmbluste ümber, mis hiljutist haava koos hoidsid. Suutmata vaatepilti taluda, pööras Rachel pilgu puudlilt ära. Kus olid normaalsed koerad? Need, keda Dot võttis hoiule inimestelt, kes oma lemmikuid armastasid? Ta toetus Lulu aediku vastasseinale ja pani silmad kinni, tundes, kuidas nõrkus ja kaastunne keha enda võimusesse võtavad. Kui üldse keegi teadis, mida tähendab see, et armastatud inimene sind harjumuspärasest elust välja tõukab, siis oli see tema. Kuidas ta küll teist võimalust ihkas. Dot ei võinud ometi teada, kui irooniline oli tema testament. Või teadis siiski? Võib-olla oli tal meeles üks kummaline õhtu tulvil vaikimist, ja ta otsustas, et Rachel ei vaja mitte ühe, vaid viieteistkümne koera jagu kiindumust … „Ettevaatust! Oi! Ei!”

Rachel hüppas eemale, ja Megan jooksis tema kõrval oleva puuri poole näppu viibutades mööda koridori lähemale. Pilku maha pöörates taipas Rachel, miks: basset oli nina võreaugust läbi pistnud ja pooleldi lakkus, pooleldi näris üht tema pika kampsuni ümmargust luunööpi. „See pole maius! Ausõna, Bertie!” Megan rehmas koerale leebelt ja loom laskus taas neljale hiigelsuurele käpale. „Mõnikord mõtlen, et selles sinu bassetikostüümis peitub siga!” Bertie suunas haleda näljase pilgu neile mõlemale, nii et Rachel pistis käe taskusse, kuhu oli pannud maiused.

„Ja ära vahi teda selle kurva mulle-ei-anta-süüa-pilguga,” jätkas Megan. „Vabandust,” ütles ta taas Racheli poole pöördudes. „Bertie on ulakas, aga me armastame teda.”

„Aga miks ta ikka veel siin on?” küsis Rachel pakist maiust välja raputades ja läbi võre loomale pakkudes. „Ta on ilus.”

„Oh, bassetid,” ohkas Megan. „Nad söövad, nad magavad ja ei kuula sõna … Armsatest kutsikatest kasvavad nii suured koerad. Bertie näppab toitu, ei pidanud puhtust, nutab, kui ta üksi jäetakse, närib.” Megan manas näole karmi ilme, mis polnud päris veenev leebuse tõttu, millega ta Bertie lontis kõrvu sügama kummardus. „Sa oled kellegi projektikoer, eks ole, Bertram. Sa vajad kedagi, kellele meeldib end proovile panna.”

„Ma lugesin tema kirja,” ütles Rachel uksele kinnitatud sildi poole noogates. „Ma arvasin, et Dotile ei meeldinud rääkivad koerad?”

„Nojah, ei meeldinudki. Kuid ta tunnistas, et see on parim viis panna inimesi mõistma, et koerad pole mänguasjad, keda võib üles korjata või maha jätta, et ka koertel on tunded, tead.” Megani ilme süngestus kaitsevalmidusest ja ta näris küünekisku. „Nojah, nad ei tunne süümepiinu ega vimma ega tegele emotsionaalse väljapressimisega, kuid nad tunnevad üksildust. Me tahtsime, et uued omanikud tõesti hoolikalt läbi mõtleksid, kelle nad koju viivad: elusolendi, kes sõltub nendest.”

„Nagu lapsega,” ütles Rachel valukihvatusega. See oli veel üks tontlik mõte, mis teda pärast Oliverist lahkuminekut kummitas. Lapsed. Lapsed, keda tal nüüd kunagi ei sünni, olgugi et ta polnud neid varem tahtnud.

„Raskem kui lapsega,” ütles kolmas hääl ja mõlemad pöörasid ukse poole, kus seisis George, käed rinnal vaheliti. „Laps võib sulle öelda, mis tal viga on, samal ajal kui sina ja koer peate teineteise keele selgeks õppima. Mõnel inimesel pole kannatust, aga see pole koera süü. Kuidas su peened rõivad elavad? Ma näen, et oled Jimmy Choo4 kingadest loobunud.”

„Ma ei karda paari karva.” Rachel rapsis põgusalt seelikut. Ta ei kavatsenud George’ile öelda, et see läheb hommikul otseteed keemilisse puhastusse. „Ma ei teadnud, et siin on nii palju kodutuid koeri. Advokaat ütles, et Dot pidas põhiliselt koerte pansionaati?” „Nii oli see mõeldud,” vastas George. „Kuid Dotil oli omaenda missioon: leida uus kodu selle kandi igale hüljatud hingele. Kui sa minu arvamust teada tahad, siis võiksid siin korralikku elatist teenida, kui kuudid kodutuid koeri täis ei oleks. See on piirkonna ainus varjupaik, siin võiks olla hooldussalong, laienemisruumi jagub – ma tean, et Dotilt taheti seda aastate jooksul mitu korda ära osta. Ma võin sind ehk õigete kinnisvaramaakleritega kokku viia.” „See oleks,” alustas Rachel, kuid Megan heitis talle kaitsevalmis pilgu, mis sundis teda vakatama. „Jah, aga nad ei andnud tagatist, et varjupaik jätkab tegutsemist, ja see oli Doti elu.” Megan läks tagasi kontorisse, dokumente otsima, et neid Rachelile näidata. „Me peame pansionaadiasukad ja kodutud koerad täiesti eraldi hoidma: enne Doti surma oli meil sees viis pansionaadikoera. Ainult et minu arvates on parem sellega mõnda aega vahet pidada, kuni teame, mis edasi saab.” Ta vakatas. „See tähendab, kas sa …” „Megan,” hoiatas George.

Rachel soovis, et ema praegu siin oleks ja näeks, et olukord on palju keerukam, kui keegi arvata oskas. Paganama „too mulle Acker Bilki plaadid”. Dot polnud Rachelile pärandanud lihtsalt kena kuuetoalist villat aedade ja mööbliga – tädi oli pärandanud talle maja, mille ülevaatamine võtab ilmselt kuid, äri, millest Rachelil polnud õrna aimugi, paberid, mis tuli täita enne, kui midagi müüa või jagada sai, töötajad, kes temast sõltusid, ja viisteist hüljatud looma, kellega ta peab süümepiinade vaigistamiseks tegelema. „Igatahes vabandust, et ringkäigu katkestasin, aga ma pean Meganiga Lulu pügamisest rääkima,” ütles George tarmukalt ja sammus Lulu puuri manu, nagu Rachelit polekski seal. Mees astus sisse ja Racheli üllatuseks tõstis puudel pea ja laskis mehel end sülle võtta. George’i käitumine Luluga oli sootuks erinev tema käitumisest inimestega: kindel, kuid leebe, peaaegu õrn. „Sa pole ikka veel sina ise, mis?” George pöördus taas Megani poole, käsivarreõnaruses koer, kes nägi tema toekas haardes veelgi väiksem välja. „Jah, kui ta jälle jalul on, oleks õigupoolest hea ta korda teha, aga ära teda mingi tobeda Hollywoodi käekotikoera sarnaseks püga. Ja ära räägi mulle kursustest, kus sa äsja käisid.”

„Ma teen tavalise koerasoengu,” ütles Megan. „Aga talle meeldiks mõni tutt! Vaata teda, ta on näitusetüdruk!”

„Megan,” kordas George ja nüüd kõlas tema hääl päris karmilt. „Loom pole mänguasi ja ma ei tahaks, et ta seda moodi välja näeks ja valede inimeste tähelepanu köidaks.”

Lulu vahtis Meganit oma kaitsja turvalisest embusest, mustad nööpsilmad kluttis karva kuhilas kiiskamas.

„Sa tead, et mitte seda …” alustas Megan, ent vakatas, kui mees hoiatavalt sõrme tõstis. Rachel tajus nende kahe vahel harjumuspäraseks saanud nöökamist ja tundis end kohmetult.

„Ära tee nii kohkunud nägu,” lisas George, nähes, et naine ei saa Lulu armilt pilku pöörata. „Ta steriliseeriti äsja. Me kastreerime kõik koerad, see tähendab mina kastreerin.”

„George teeb väga tihti allahindlusi,” selgitas Megan. „Sügaval sisimas on ta pehme loomuga.”

„Ei ole,” parandas teda George. „Sellest soengust …”

Rachel laskis pilgul ekselda piki puure, kus silmas pugalikpruuni Staffordshire’i bullterjerit ning paari tüsedat šokolaadikarva labradori, krapsakat Jack Russelli terjerit, kes ringi karglesid, ja mitut terjerilaadset krantsi, pruunides silmades värske ind, saba võta-mind-endale-soovist vehkimas. Teised puurid näisid tühjad ja ta ei tahtnud vaadata, juhuks kui nende asukad peaksid õnnetult selle tagaosas redutama nagu Lulu, suutmata oma vaimu lootmiseks kokku võtta.

Kuidas sai neist valida vaid ühe? Kurku tõusis klomp, nagu oleks Rachel vatitupsu alla neelanud. Kuidas sa võisid välja astuda, teades, et jätad maha neliteist pettunud looma, kes endalt küsivad, mis neil viga on? Millal omanikud neile järele tulevad?

Rachel vaatas maha ja pilgutas üllatunult silmi. Gem oli ei tea kust vaikselt välja ilmunud ja tema jalge ette heitnud, kitsad käpad kenasti koos, oodates, et talle tegevust pakutaks.

„Mina pole Dot,” sosistas Rachel, nii et Megan ei kuulnud. „Ma ei tea, mida teha.”

Rachel, mõtles ta, ära jumalapärast koertega rääkima hakka. Võta end kokku. „Megan?” Tema hääl murdus, hoolimata pingutustest kerget tooni säilitada. „Ma lähen vanni. Millal, nojah, peab maja lukku panema?” „Pole vaja panna,” vastas Megan rõõmsalt. „Ma elan majas. Kuna olen koertekodu juhataja, oli meil selline kokkulepe. Loodetavasti pole sul midagi selle vastu: Dot andis minu käsutusse terve teise korruse. Seal on omaette vannituba ja elutuba. Ma ei sega sind.” „Ahah,” ütles Rachel. „Nõndaks.”

Niisiis oli tal ka allüürnik. Suurepärane. Võib-olla see oligi tegelikult suurepärane. „Kas ma otsin sulle õhtuks midagi hamba alla?” küsis Megan. „Freda tõi pajarooga ja kappides on toitu küllaga.” „Ei, ma …” Rachel ei söandanud öelda, et ta ei taha kellegagi rääkida, sest Megan oli nii lahke, aga ta tõesti ei tahtnud. „Ma pean tööd tegema,” ütles ta hoopis. See oli ettekääne igaks elujuhtumiks ning oli minevikus alati toiminud. Iroonilisel kombel polnud tal muidugi mingit tööd teha, kui mitte arvestada kirju endistele klientidele selgitustega, et ta on töölt lahkunud. „Pole viga!” ütles Megan. „Ma ei teadnud, mis tunne sul on Doti voodis magada, sellepärast tegin voodi üles vabas kõrvaltoas. Vannitoa soojatoru peal on käterätikud.” Rachel manas näole sunnitud naeratuse. „Mm … aitäh. Aitäh kõige eest, mis sa oled teinud.” Megan naeratas veel laiemalt. „Pole tõesti tänu väärt. Kena kümblust!” „Head õhtut!” ütles George Fenwick nimme vana kombe kohaselt pead painutades. „Ja luba ma annan sulle oma keemilise puhastuse numbri!” „Sul on keemiline puhastus?” Rachel tegi umbuskliku näo.

Mees muheles. „Pihtas.”

Kuid Rachel oli liiga väsinud, et punktivõitu nautida. Selle asemel sulpsas ta Doti ümaraservalisse vanni, et väsimus kontidest välja leotada.