Читать книгу Kodutud koerad ja üksikud hinged - Lucy Dillon - Страница 4

Johnny Hodge pani tühja pindise õlleklaasi tühja krõpsupaki ja pistaatsiakoori täis kausi vahele ning heitis pilgu käekellale.

Veerand üheksa. Bill oli baaris olnud kakskümmend neli minutit, ja see oli rekord isegi Fox and Houndsis, kus teenindus sõltus sellest, kas noolemänguvigastus laskis Rayl end liigutada või ei.

Johnny teadis, et oleks pidanud ise minema. Isegi kui Ray oli leti taga, võttis doktor Billil joogiostmine alati poole kauem kui kellelgi teisel kohalike tõttu, kes kasutasid võimalust omakandi kõrtsi mugavuses mitteametlikku meditsiinilist nõu küsida. Sellist hinda pidid maksma, kui olid arst. Teisalt vaevusid väga vähesed Johnnyl nööbist kinni võtma ja keskkooli ajalooõppekava kohta küsimusi esitama.

Ta heitis pilgu üle laua Natalie’le, kuid too vahtis hajameelselt kaugusse – tema puhul tavatu ilme – ja mehe süda vajus saapasäärde.

Johnny aimas, millele naine mõtleb: nüüd mõtleski ta ainult sellele. Naine rehkendas oma viljakat aega ning arutas, kas tasub meest varakult koju vedada või pigem veel tunnikeseks Billi seltsi jätta. Iroonilisel kombel ei täitnud kumbki võimalus – kirglik seks kõige võluvama naisega, kes baaris oli, ega veel üks õllering parima sõbraga – Johnnyt ootuspärase rõõmuga.

Bill võis ju olla asjatundlik arst, kuid selles, mis puudutas viljakust, oli ta Johnny isikliku arvamuse kohaselt Natiga võrreldes suisa asjaarmastaja. Natalie tegi, mis suutis, et mehe eest veriseid üksikasju varjata, aga kui naine sind pool kuud võrgutas ja teiseks pooleks õnnetult unarusse jättis, pidi isegi Johnny-sugune poiss teadma, et midagi on teoksil. Ja ta polnud selline ohmu, nagu pealt paistis. Ta oli näinud veebilehekülge, mida naine oma arust tema eest varjas, seda, mille näpunäidete alusel ta hommikuti oma kehatemperatuuri mõõtis. Nat arvas, et suudab ka seda mehe eest salajas hoida, summutades termomeetri piiksumise enne, kui kell helises. Neil päevil sarnanes armatsemine pigem spermadoonorlusega.

Johnny kopsis vahuviirulise klaasiga vastu lauda, pigem ajaviiteks kui Nati tähelepanu võitmiseks. „Kui kaua võib üks mees õlleringi ostmisega aega viita?” küsis ta lustakal toonil. „Mida ta seal teeb? Pruulib õlut?” Natalie virgus hoobilt transist ja heitis pilgu baarile, kus tõepoolest oli Billi vastu pukki surunud üks innukas pikkade säärsaabastega tüdruk, kelle kaelal näis midagi viga olevat, otsustades selle järgi, kuidas ta julgustas Billi seda uurima. Billil polnud erilist julgustamist vaja: ta langetas tumeda pea, nii et juuksed silmile vajusid, ja näoilme laskis aimata, et ta ühmas midagi. „Ei, minu arust on tal kabinetiväline vastuvõtt,” sõnas naine kuivalt.

„Kummaline, kui palju imelikke lööbeid siin tekib. Ray peaks laskma oma kõrtsi suitsutada.” „Minu arvates lunib tüdruk koduvisiiti,” sõnas Johnny.

„Tal veab,” vastas Natalie. „Billil on järjekord, eks ole.”

Bill oli kena mees, seda pidi tunnistama isegi Johnny. Pikk, sportlik, säravate pruunide silmadega; Billil oli kolledžisõudja kena välimus, mis tähendas, et ta võis kanda kõrge kaelusega polosärke ega näinud seejuures välja nagu tohmakas. Ta oli just selline mees, kellesarnase pidanuks Johnny ema meelest koju tooma Johnny õde Becky, ehkki Johnny tahtnuks kihla vedada, et tegelikult ei jõua Bill kunagi „emaga kohtumise” staadiumi, kuna tema ümber tiirles lõputult jumaldavaid naisi. Billi pruudid pidasid vastu keskeltläbi kolm kohtingut või kaks nädalalõppu. Ja ometi õnnestus Billil naised alati maha jätta nii peenetundeliselt, et nood ikka veel tema õla najal nutsid ja Johnnyle kinnitasid, et Bill on „kõige toredam mees, keda ma elus kohanud olen”. Johnny arust oli Billil aeg kogu seda paaritumismängu tõsisemalt võtta. Mitte ainult selle pärast, et abielul on terve hulk häid külgi, vaid ka seetõttu, et Longhamptoni-suguses väikelinnas oli naisi piiratud arv.

„Mis sa arvad, kas ta jätaks ringiaelemise, kui ta nii kena välja ei näeks?” küsis Natalie ühtäkki. „Mis sa arvad, kas tal on liiga palju valikuvõimalusi?”

Naine tegi seda tihti: puges mehe mõtteisse, ilma et too oleks arugi saanud. Johnny libistas käe üle seljatoe velveti, et naist pisut lähemale tõmmata.

„Minu arust vaatab ta meid ja ihaldab seda, mis meil on,” ütles ta siiralt. „Aga seda, mis meil on, ei pakuta nii tihti, eks ole. Mina mõtlen iga päev, kuidas mul on vedanud, et kohtasin oma unelmate tüdrukut omaenda mugavas koolisööklas. Kaksteist aastat hiljemgi oled mulle ikka veel terane kuuenda klassi plika. Oma Jennifer Anistoni soenguga.”

Johnny võinuks lisada: ja sa lähed iga päevaga ilusamaks ja hämmastavamaks, ja ma ei suuda uskuda, et sinusugune auahne, tark, ilus naine võis valida minusuguse mehe. Aga seda ta ei öelnud, sest Nat juba teadis, mida mees arvab.

„Ma olen õnneseen,” ütles Johnny hoopis.

Naine heitis talle kõõrdpilgu, targad rohelised kassisilmad lõbustatult kiiskvel. „Jäta. Sa ajad mind iiveldama.” Kuid naine kummardus lähemale ja surus mehe kaelaõnarusse vargse suudluse, kiirelt, et keegi ei näeks. Johnny süda hakkas puperdama ja ta lootis, et see tähendas: asi susiseb. Selle nimel võis ühe õlle ohverdada.

Kuid Natalie mõte pöördus taas Billile. „Billil oleks pruuti vaja,” ütles ta ohates ning taas iidvanale veinpunasele velvetile nõjatudes. „Ta ei saa igavesti niimoodi sehkendada. Ta ei saa igavesti meiesuguse õnnetu abielurahvaga läbi käia. Miks ta viimase pruudi maha jättis?”

„Too ei osanud autot parkida.” Johnny suunas tähelepanu taas baarile, kus brünett laginal naeris ja rindevahet demonstreeris. Billi naeratusse ilmusid esimesed koolnukangestuse märgid. „Kuule nüüd, poiss lepib ju vähesega. Tema tahab vaid kahekümne kuue kuni kahekümne kaheksa aastast naist, kel poleks ei last koormaks ega jubedat eksi; kes oskaks hästi süüa teha, oleks blond, pikem kui Kylie Minogue, aga lühem kui Kate Winslet, kellele meeldiks vaba loodus, aga ka kodune hubasus.”

„Kes oskaks laitmatult parkida.”

„Nojah.”

„Ta ei tahagi kedagi leida,” ütles Natalie ohates. Ta rüüpas viimase sõõmu dieetkoolat, samal ajal kui Johnny pead murdis ja endalt küsis, mida naine silmas peab. „Kas peaksime Billi konsulteerima jätma või talle appi minema?” Nad uurisid Billi kehakeelt: pikk jalg üle põlve, käed kaitsevalmilt rinnal vaheliti. Sellal kui nad vaatasid, tabas Bill Johnny pilgu ja raputas vaevu märgatavalt pead. „Ma lähen päästan ta ära.” Johnny tõusis ja oleks äärepealt väikese laua ümber ajanud. Ta polnud väikest kasvu ja lauad olid väga tihedalt kokku lükatud pärast seda, kui Ray võttis pähe Fox and Houndsist peenema kõrtsi kujundada ning surus joojad ahtasse nurka, et söögisaalile ruumi teha. „Mida ma sulle toon?” „Virgin Mary.” Natalie oli ohverdanud valge veini juba siis, kui loobus teest, kohvist ja kõigest muust, mis võis tema hormoone mõjutada. „Johnny, ma ei taha norida, aga kas sa ei arva, et peaksid … sedasama võtma?” Naine hammustas huulde ja pööras pilgu oma käekotile kulunud velvetistmel. Tundus, nagu ta oleks pahane pigem iseenda kui Johnny peale. Johnny teadis, mille naine ütlemata jättis: kas mehel on meeles, mis nõu talle õllejoomise kohta anti? Natalie ei norinud tema kallal kunagi; see oli nende eneste kirja pandud abielutõotus, nagu ka lubadus, et mees triigib ise oma särke. Kuid praegusel juhul polnudki naisel tarvis norida; kui oli valida, kas loobuda õllest või anda doktor Billi madalakontsaliste kingadega kättemaksujumalannast medõele Soniale analüüsiks hirmuäratav proov, ohverdas ta mõneks kuuks meeleldi õlle. Nüüd oli juba aasta möödas sellest, kui nad „rasestumisest hoidumise lõpetasid”. Johnny elu pikim aasta. Ometi, mõtles Johnny, on lapsesaamine Natalie’le tõeliselt tähtis. Ja talle endale ka. Ilmselgelt oli see tähtis neile mõlemale, sest Johnnyt tegi õnnelikuks kõik, mis tegi õnnelikuks Natalie’d. Aga mis sellesse puutus, siis mõtles Johnny salamisi, et tema oleks üsna õnnelik ka siis, kui peaks ülejäänud elu Natalie’ga kahekesi veetma. „Virgin Mary? Ah, kokteilid? Foxis?” ütles Johnny hoopis. „Löön vist kampa. Annan Rayle veidi aimu, mida ta võib oodata neilt peentelt pintsaklipslastelt, keda ta tahab siia meelitada.”

Natalie tõstis pilgu ja naeratas tänulikult ning Johnny armastas teda veidi rohkem.

Kakskümmend minutit hiljem kummutas Natalie viimase tomatimahlasõõmu ja hiivas koti õlale.

„Ma hakkan parem minema,” ütles ta vabandavalt naeratades. „Ma tean – tujurikkuja. Vabandust.”

„Nii vara?” Bill näis pettunud. „Kas see tähendab, et me hakkame vanaks jääma? Homme pole isegi mitte koolipäev. Vaata, härra Hodge on ikka veel siin!”

Natalie pigistas õlarihma. „Ei, ma pean lihtsalt … Mul on lihtsalt vaja enne nädalavahetust mõned aruanded kirjutada. Ma ei taha seda pühapäevaõhtuks jätta. Parem kohe ära teha, kui kõik värskelt meeles on.”

Johnny sirutas käe pintsaku järele, kuid naine raputas pead. „Ei, ausalt, kullake, jää siia ja joo kokteil lõpuni. Kõik on korras.”

„Me võtame takso,” pakkus Bill. „Ei jää hilja peale.”

„Enne keskööd sobib.” Natalie naeratas. „Pärast seda saab temast jälle konn. Varsti näeme!”

Naine astus kõrtsist välja; õhk oli paaril viimsel päeval veelgi pakaselisemaks läinud. Kevadest pole veel märkigi, mõtles Natalie kapuutsiga jopet koomale tõmmates, samal ajal kui ta puldist Mini Cooperi keskluku avas ja autosse puges.

Natalie armastas oma Mini Cooperit. Johnny läks enamasti hommikuti bussiga kooli, nii et auto oli Natalie käsutuses, et ta saaks sõita äärelinna äripiirkonda tööle ja lõpututele turundusstrateegia koosolekutele, kuhu ta pidi ennast kohale vedama. Iga kord, kui Natalie käed üle nahkkattega rooli libistas, oli ta eluga rahul. Auto oli uus ja üsna uhke, kuid tema ja Johnny otsustasid seda endale lubada, sest neil polnud raha kellelegi kulutada peale iseenda, erinevalt õdedest-vendadest, kes kulutasid viimse kui penni lastele.

Natalie oli valinud ISOFIXi lapseistmekinnitustega variandi, igaks juhuks, sellal kui Johnny raiskas aega sellega, millised veljed tuleks valida. See oli igatahes mõistlik, kui autot oleks vaja kunagi müüa. Arukas otsus. Mitte ainult sellepärast, et Natalie kujutles tihti, nagu näeks tahavaatepeeglist väikest mütakat Maclareni lastetooli. Sees väike mütakas Hodge. Kui Natalie ettevaatlikult kõrtsi parklast välja maanteele sõitis, oli tal rinnus tihke tusaklomp ja ta lahkas seda halastamatult. Sestpeale kui tema ja Johnny üritasid ametlikult last eostada – Natalie vihkas mesiseid titetegemissõnu, kuid tabas end ikkagi neid kasutamast –, oli ta end oma kehale häälestanud, nagu oleks see raadiosaatja. Mingi ajuosa registreeris iga valuhoo, tujumuutuse ja vihapurske. Kas asi oli kõrtsis? Kas ta oli pahane, et ei saanud oma titedieedi tõttu juua? Õigupoolest ei olnud. Kohvist tundis ta suuremat puudust. Jumal, mõtles ta, uskumatu, et naised minevikus kõige selle suitsetamise, joomise, vähese lihasöömise ja kõige muu juures üldse rasedaks jäid. Kas asi oli Billis? Õigupoolest mitte. Natalie’l polnud midagi selle vastu, et kolmekesi väljas käia. Bill ja Johnny olid kolledžiaegsed sõbrad ja Bill oli nagu vend. Kas asi oli töös? Klomp läks tihkemaks ja Natalie teadis, et ei saa sellest mööda vaadata. Jah, töö käis talle närvidele. Krediidipiirang oli löönud kihvad rahvusvahelisse toiduainetefirmasse, kus ta töötas uue mahepõllundusosakonna turundusjuhina, ja tema ülemus Selina teritas tema meeskonna peal iga päev küüsi. Tegelikult ajas Natalie’l harja punaseks see, et ta juba teadis: täna toimunud igakuine strateegiakoosolek ei läinud hästi; Natalie oli küllalt tark nägema, et teiste eelarveid kärbiti, mis jättis neile veelgi vähem ruumi, kuid ta ei saanud sinna suurt midagi parata, kui Maailmapanga vabaksostmine välja arvata. Ägedama liigutusega, kui vaja olnuks, näitas ta suunda, et keerata teele, mis viis maja juurde, kus tema ja Johnny elasid. Kuid kui aus olla – ja Natalie tahtis alati aus olla –, siis koondus see klomp tema rinnus ümber süüdlasliku ja mitte just ülla mure, mille oli tekitanud õigustatum tööga seotud ärritusahel. Sel hommikul, kui Kay Lambert, kolmas rase naine paarikümne meetri raadiuses tema töölauast, suure uudise asutuse meili kaudu teatavaks tegi, vallandus Natalie’s miski; see oli tuline, armukade ja kõrvetav. Kay oli tõesti kena inimene, kuid ta oli kolmekümne seitsme aastane ja tal oli juba kaks last. See oli „tore üllatus!”. Kay polnud isegi vaeva näinud. Ta polnud katseklaasieostamist appi võtnud ega midagi, lihtsalt „üpris üleannetu pulma-aastapäev Bathis!”. See oli nii ülekohtune.

Natalie sõrmenukid roolil tõmbusid valgeks. Ta polnud oma tundeid välja näidanud. Ta polnud tahtnud Kay rõõmu rikkuda, sest tal oli teise naise pärast hea meel, hea meel kõigi pärast, kes last ootasid. Õigupoolest korraldas tema ise korjanduse ja ostis kena kandelina, mille lisas omaenda salajasele rasedanimekirjale.

Miks siis mitte mina, ulgus hääl tema peas, samal ajal kui suu väändus nutu tagasihoidmise pingutusest. Ma olen alles kolmekümneaastane, ei suitseta ega joo, armastan oma meest, me seksime õigel ajal, ma võtan igal hommikul foolhapet, ma ei joo enam isegi kuradima kohvi! Mis mul viga on?

Arstide sõnul mitte kui midagi. Peale kannatamatuse.

„Emakesele loodusele ei meeldi planeerimine,” oli arst (doktor Carthy, mitte Bill) talle öelnud, kui ta käis palumas, et talle uuringud tehtaks. Mees oli üsna tõre, nagu oleks Natalie üks neid pealetükkivaid naisi, kes üritavad oma planeeritud lapsi uue köögiga sobitada.

Natalie’le polnud see kohustus: see oli igatsus, mis teda ennastki rabas, see ihk enda ja Johnny last süles hoida. Talle tundus, et praegu on veel puudu üksnes laps, nende maja nukker vaim. Natalie tajus seda nii teravalt, et tundis oma titehimu pärast peaaegu piinlikkust.

Ta polnud alati nii sigimisaldis olnud. Kuni kahekümne üheksanda sünnipäevani oleks ta surmani kohkunud, kui tester oleks siniseks värvunud, kuid mingil vaiksel hetkel oli miski tema sisemuses lõksatanud nagu taimeriga avatud seif, ja igatsus oli välja voolanud ning oma mõistusevastasusega tal jalad alt löönud. Nüüd võpatas tema süda iga kord, kui ta Starbucksi astus ja nägi lapsevankreid ning tillukestesse sokkidesse kängitsetud tillukesi jalgu. Kui tited Johnnyle naeratasid – ja seda nad tegid, tundus, nagu võluks mees neid kuidagi –, hakkas Natalie’l sees keerama titehimust ja hirmust ning pettumusest, et neil naistel oli õnnestunud see, millega tema hakkama ei saanud. Milleks ta vahest polnudki võimeline. Rahune, ütles ta endale. Meenuta kõiki toredaid asju, mille eest pead tänulik olema: ilus auto, ilus kodu, sõltumatus, puhkused, kaheksatunnine ööuni. Natalie möödus nende ringtee äärsetest esimestest majadest, sissesõiduteedest, kuhu olid pargitud Zafirad ja CR-Vd, kollane silt „Autos väike ingel” tema esituledes õdusalt läikimas, ja ta oli valus. Natalie’le meenus, mida tema isa oli seitse aastat tagasi, tol juunikuul pulmade ajal öelnud: temast ja Johnnyst saab peagi õnnelik perekond. Mõlemad armastasid lapsi. Natalie’l ja Johnnyl oli kokku viis ristilast: näis, et neil päevil said kõik lapsi peale nende. Natalie tagurdas oma sissesõiduteele ja jättis auto seisma. Ükskõik kelle teisega peale Johnny oleks see tuhat korda hullem. Mees oli algusest peale nii hell, nii optimistlik ja rahulik. Alguses, jah, kes poleks nurisenud, kui ta iga kolmekümne kuue tunni tagant magamistuppa tiritakse, aga viimasel ajal, kui Natalie pingesse läks, kui nad „viljaka päeva” perekondliku külaskäigu või külmetuse tõttu maha magasid, suutis mees sellesse kõigesse huumoriga suhtuda. Kui poleks Johnnyt, mõtles Natalie, oleks kogu ettevõtmine niisama romantiline nagu mõni loomaarstisaade. Nad proovisid väikesi pause ja joogaasendeid. Natalie oli end nõelravisse kirja pannud ja Johnny vanad lemmikpüksid ära visanud. Ja ikka ei midagi. Iga kuu, kui tema kehatemperatuur alanes ja saabusid vältimatud päevad, ootas töö juures kimp lilli või oli õhtuks valmistatud eriroog ja Johnny murelikud silmad uurisid tema nukrat nägu, kui mees arvas, et naine ei näe. Ja naine pidi teesklema, et tal on ükskõik, sest ta ei tahtnud panna meest arvama, nagu oleks keegi süüdi, kõige vähem veel mees. See oli kestnud üle aasta. Järgmiseks sammuks olid lisauuringud.