Читать книгу Elu armastab sind - Луиза Хей - Страница 5

ESIMENE PEATÜKK

Peeglisse vaatamine

Armastus on peegel,

mis valgustab sinu olemust, kui sul on julgust sellesse vaadata.

Rumi

On tänupüha.

Naudime Louise’iga pidulikku lõunat koos pere ja sõpradega. Meid on pandud kõrvuti istuma suure ovaalse söögilaua äärde, mis on rikkalikult kaetud kahe suure kalkuni, mahekasvatatud köögiviljade, gluteenivaba leiva, “Cabernet Franci” veini ja krõbeda mandlikattega kõrvitsakoogiga.

Heather Dane on valmistanud toidu suure armastusega. Ta küll kinnitab, et tema abikaasa Joel väärib samuti kiitust. Ehk on tema Toidu Ülemmaitsja. Vestlus voolab. Meeleolu on ülev. “Elu armastab sind,” ütleb Louise, kui tõstame tänupüha puhul klaasid.

Pärastlõuna veeredes ilmub Heatheri maagilisest köögist veel hõrgutisi. Ovaalne söögilaud aina tühjeneb ja täieneb. Ma kujutan ette, et laud naudib pidusööki ühes meiega. Siis lahkub üks meist, Elliot, lauast ja kõnnib risti läbi toa seinal rippuva peegli ette. Elliot seisab vagusi peegli ees. Seejärel kummardub ta ettepoole ja suudleb peeglit. Louise ja mina märkame seda ning naeratame teineteisele.

Mõne aja pärast tõuseb Elliot uuesti lauast. Ta kõnnib tagasi peegli juurde. Ta suudleb peeglit uuesti. Ta naaseb laua juurde. Ta on väga õnnelik. Ta ei tea, et me jälgime teda, kuigi nüüdseks näevad teda kõik. Ja me oleme võlutud. Vaadake, Elliot on ainult 18-kuune. See, mida ta teeb, on loomulik ja mänguline. Lapsed suudlevad peegleid.

Taibanud, et tal on publik, kutsub laps oma isa, Gregi, kaasa. Greg ei taha lauast lahkuda, aga Elliot ei jäta järele, vaid püüab isa kätega vehkides ja üksikuid talle teadaolevaid sõnu kasutades enda juurde meelitada. Greg ei suuda oma poja manöövritele vastu panna ning üsna pea istub ta peegli ees. Elliot suudleb peeglit esimesena ja ootab siis, et Greg teeks sama. Greg sätib end peegli ees, seejärel kummardub ettepoole ja annab peeglile suud. Elliot plaksutab käsi ja hõikab rõõmust.

“Louise, kas sina mäletad, et suudlesid enda peegelpilti, kui olid väike?” küsin.

“Ei, aga kindlasti tegin seda minagi,” vastab ta.

Seejärel küsib Louise minult, kas ma mäletan, et suudlesin väiksena peeglit.

“Ei, ma ei mäleta,” vastan.

“Me kõik olime kunagi sellised, nagu Elliot on praegu,” kostab Louise.

“Ma olen kindel, et see on tõsi.”

“Jah, aga me võime olla taas niisugused,” ütleb ta.

Ma küsin: “Kuidas nii?”

“Peegliga töötades,” vastab Louise, nagu oleks vastus ilmselge.

“Miks peegliga töötades?”

“Peeglitöö aitab sul end uuesti armastama hakata,” selgitab ta.

“Nii nagu me end lapsena armastasime?”

“Jah. Ja kui sa end armastad, siis näed, et elu armastab sind ka,” lisab ta.

Peegli suudlemine

Ühel päikesepaistelisel kevadpäeval olen oma poja Christopheriga üksinda kodus. Mu naine Hollie ja tütar Bo on läinud kohalikku keraamikakohvikusse Kew Gardensi lähedale, et kahekesi, nii-öelda naised omavahel, aega veeta. Bo on just saanud neljaseks ning väljendab oma loomingulisust kaunilt ja suure rõõmuga. Varsti on nad tagasi kodus ja ma saan näha Bo värskeimat kunstiteost. Kahtlemata toob ta koju vikerkaarevärvides taldriku, südametega loperguse tassi või roosaks värvitud jänese-pojakujulise soolatopsi – kindlasti midagi, mis meenutab sõgeda Kübarsepa teepidu raamatust “Alice imedemaal”.

Christopher on peaaegu kuuekuune. Mul on tunne, nagu oleksin teda terve elu tundnud. Mõnikord, kui meie silmad kohtuvad, haihtuvad need rollid, mida etendame. Ma ei ole enam isa ja tema ei ole enam laps – me oleme hoopis kaks hingesõpra, kes veedavad koos aega. Mul on olnud Bo’ga mitmel korral täpselt samasugune kogemus. Ma ei suuda ette kujutada oma elu nendeta ning mul on tunne, et see oli saatus, et me üksteist leidsime. Louise usub, et me valime perekonna, kes annab meile eluteeks vajalikud õppetunnid ja annid. Oma raamatus “Tervenda end ise” (You Can Heal Your Life) kirjutab ta:

Ma usun, et me oleme lõputul rännakul läbi igaviku. Me saabume sellele planeedile, et omandada teatud õppetunnid, mis on meie vaimseks arenguks hädavajalikud. Me valime oma soo, nahavärvi ja kodumaa ning seejärel otsime üles täiusliku paari vanemaid, kes peegeldavad meie mustreid.

Hollie ja Bo helistavad ning ütlevad, et nad on teel tagasi koju ning et neil on Christopherile ja mulle kingitusi. Ma panen telefoni käest ja märkan, et Christopher naeratab. Nagu enamik imikuid, nii naeratab ka Christopher palju. Kui Christopheril on naerutuju, ei suuda ta end enam tagasi hoida ja naeratab kõigele, isegi sellistele asjadele nagu tühi lillevaas, tolmuimeja või kruvikeeraja. Ma võtan Christopheri sülle ja viin ta kamina kohal rippuva peegli ette.

“Kallis Christopher, mul on suur rõõm tutvustada sulle Christopheri,” ütlen, osutades näpuga tema peegelpildile. Christopher aga ei naerata enam. Ma olen üllatunud, sest uskusin, et enda peeglist nägemine paneb ta naeratama. Ta ju naeratab kõigele. Ma tutvustan uuesti Christopherile tema peegeldust. Christopher ei naerata ikka veel. Tema näoilme on tegelikult täiesti mittemidagiütlev. Otsekui ei näeks ta mitte midagi. Isegi mitte tühja lillevaasi.

Miks ei naeratanud Christopher, kui end peeglist nägi? Uurinud veidi lapse arengupsühholoogiat, avastasin, et on üsna tavaline, et imikud ei naerata enda peegelpildile. Nad ei tunne end veel ära. Miks nii? Ma küsisin Louise’ilt, mida tema arvab. “Imikud ei samastu veel oma kehaga,” vastas ta otsekoheselt, nagu tal kombeks on.

Imikud on nagu hingelinnud, kes lendavad oma kehast mööda ega malda veel sellesse laskuda. Kui nad vaatavad peeglisse, ei osuta nad oma kehale ega mõtle, et see olen mina või et see on minu”. Imikute sisemaailm on puhas teadvus. Neil pole ühtegi mõtet “minast”. Neil ei ole minapilti. Nad ei ole veel loonud endale isiksust, teisisõnu maski. Neil pole veel neuroosi. Nad on endiselt vaimust täidetud. Budistide meelest on nad äratuntavad üksnes oma algse näo ehk hingenäo järgi.

Tavaliselt hakkavad lapsed oma peegelpilti ära tundma 15. ja 18. elukuu vahel. See on peegli staadium või stade du miroir, nagu psühhoanalüütik Jacques Lacan seda nimetas. Pole ime, et Elliot tänupüha pidusöögil nii lõbusasti aega veetis. Ja nagu oodata oli, hakkas ka Christopher, kui ta sai Ellioti vanuseks, peeglit suudlema. Samuti musitas ta suurt ümmargust vannikraani, sädelevaid lusikaid, teraskastruleid, klaasist uksenuppe ning kõike muud, mis tema peegelduse kinni püüdis.

Alates kolmandast eluaastast muutub peegel sõbraks. Lapsed armastavad oma peegelpilti. Nad hakkavad aduma, et neil on keha. Siiski käivad nad oma kehaga ringi ükskõikselt. Keha ei ole nende juures kõige olulisem, vaid ainult inimese olemasolule hädavajalik vorm. See on aeg, mil tehakse nägusid, poosetatakse, mängitakse näopeitmismänge ning leiutatakse tobedaid tantse. Enda peeglist vaatamine lõbustab Christopheri ja Bo’d tohutult. Nad mängivad tihti oma peegelpildiga, nagu Peeter Paan mängis oma varjuga.

Oma Minaga eksperimenteerimine on algul tore, kuid see ei jää nii alatiseks. Samastudes aegamööda enda eraldiseisva minaga – egoga –, kogeme oma hingeelus uut nihet. Me muutume peegli ees eneseteadlikuks. Me oleme kaamera ees häbelikud. Me kas igatseme tähelepanu või hoidume sellest. Me pöörame armastuse teelt kõrvale hirmu poole. Me hakkame endale hinnanguid andma ja me kaotame silmist enda algse näo. Peeglisse ilmuv kujutis on kokku pandud hinnangutest. See ei ole päris sina.

Hingelind, mis on meie tõeline loomus, laulab jätkuvalt, kuid tema laul ei kosta üle isoleeritud ja hirmunud minapildi või ego läbilõikava kisa. Ilu, mida me kunagi peeglis nägime, on endiselt meiega, aga meie hinnangud moonutavad seda. Niipea kui me lõpetame endale hinnangute andmise, võime seda uuesti näha. Hinnangulisusest on saanud harjumus, millega me samastume. Me oleme pannud ennast uskuma, et hinnangu andmine on sama mis nägemine, ent tegelikult on hoopis vastupidi. Sa näed ainult siis, kui lakkad hinnanguid andmast.

Ebapiisavuse müüt

“Minu esimene enesetapukatse oli üheksa-aastaselt,” räägib Louise mulle.

“Mis juhtus?” küsin.

“Noh, ilmselgelt see ei õnnestunud,” ütleb ta.

“Maailm poleks kunagi Louise Hayga kohtunud, kui see oleks õnnestunud,” sõnan.

“See on tõsi,” vastab Louise mulle naeratades.

“Mis siis ikkagi juhtus?”

“Mulle öeldi, et ma ei tohiks kunagi süüa teatud marju, mis kasvasid mäenõlval, sest need on mürgised ja ma võin surra. Niisiis ühel päeval, kui elu muutus talumatuks, sõin neid marju ja ootasin maas lamades oma surma.”

Istume Louise’iga tema kodukabinetis San Diegos täispika peegli ees. Me jagame teineteisega oma lapsepõlvelugusid. See oli Louise’i idee, et me võiksime kõnelda peegli ees. Rääkides vaatab ta otse peeglisse. Ta hoiab oma peegelpildiga kindlat silmsidet. Mind rabab, kui aus ja haavatav ta lubab endal olla. Jutustades mulle oma lapsepõlvest, on tema hääletoon vaikne ja lahke. Tema sõnades peitub endiselt kurbust. Ta on täis kaastunnet üheksa-aastase iseenda vastu.

“Miks sa tahtsid end tappa?” küsin.

“Ma ei tundnud end armastuse väärilisena,” vastab ta.

“Kas sa olid kunagi tundnud end armastuse väärilisena?” küsin.

“Jah, alguses. Kuid kõik hävines, kui minu vanemad lahutasid. Minu ema abiellus seejärel mehega, kes tarvitas minu kallal nii füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda. Meie kodus oli palju vägivalda.”

“Mul on kahju seda kuulda, Lulu.”

“Minu perekonna sõnum mulle oli, et ma ei ole armastuse vääriline,” ütleb ta.

Kui Louise oli teismeline, vägistas teda tema naaber. Too mees pandi 16 aastaks vangi. Louise lahkus 15-aastasena kodust. “Ma ei tahtnud midagi muud, kui et inimesed oleksid minu vastu lahked,” selgitab ta, “aga mul ei olnud õrna aimugi, kuidas olla lahke iseenda vastu.” Tema probleemid läksid aina hullemaks. “Mul oli nälg armastuse järele ja ma tõmbasin ligi inimesi, kes kohtlesid mind halvasti,” räägib Louise. Ta läks voodisse iga mehega, kes oli tema vastu lahke. Varsti jäi ta rasedaks. “Ma ei suutnud lapse eest hoolitseda, sest ei suutnud iseenda eest hoolitseda,” sõnab ta.

Kui on minu kord rääkida oma lapsepõlvelugu, küsib Louise minult hakatuseks: “Mida sa tahtsid lapsena kõige rohkem?” Ma vaatan pingsalt oma peegelpilti. Esmalt ei tule mulle midagi pähe, aga varsti kerkivad mälestused taas pinnale. “Ma tahtsin olla märgatud,” vastan talle. Ta küsib, mida ma selle all mõtlen. “Ma justkui tahtsin, et keegi ütleks mulle, kes ma olen ja miks ma olen siin ja et kõik saab korda,” selgitan. Ma olin lapsena tulvil imestust ning esitasin endale suuri küsimusi nagu “Kes ma olen?”, “Mis on tegelikkus?” ja “Miks olen ma olemas?”.

Väiksena kolisime palju. Ema tahtis elada oma vanematest eemal. Isa oli alati tööga hõivatud. Kuidagi jõudsime tagasi Winchesterisse Inglismaal, mitte kuigi kaugele ema vanemate kodust. Me üürisime väikese maja, mida kutsuti Honeysuckle Cottage’iks, ning mul on sellest ajast palju rõõmsaid mälestusi. Hiljem, kui olin üheksa-aastane, kolisime Littletoni-nimelisse külla ja elasime majas, mida kutsuti Varjuks. Mäletan, et imestasin, kui imelik nimi see on ühele majale.

“Kas sinu vanemad armastasid sind?” küsib Louise.

“Jah, ma olen selles väga kindel, aga see oli keeruline.”

“Mis juhtus?” uurib ta.

“Mu ema kannatas depressiooni all, mis tuli ja läks ning tuli siis uuesti tagasi. Depressioon saabus alati ootamatult. Mõnikord püsis see nädalaid. Ema lihtsalt lamas voodis ja me palusime Jumalat, et ravimid mõjuma hakkaksid. Vahel viibis ta ka erinevates vaimuhaiglates, kuid neis asutustes püüdis ta endalt alati elu võtta.”

“Aga sinu isa?” küsib Louise.

“Tal olid omad deemonid,” ütlen.

Kui ma olin umbes 15-aastane, avastasime, et isal on joomatõbi. Ta lubas alkoholist eemale hoida. Ta lubas seda sageli. Lõpuks lasi ta kodust jalga ja veetis suurema osa järelejäänud kümnest aastast oma elus kodutuna, hulkudes ühest varjupaigast teise. Kahe nii murtud vanemaga elamine oli täielik õudusunenägu. Me püüdsime Holdenite perekonnas üksteist armastada nii hästi, kui oskasime, kuid keegi meist ei tundnud end sisemiselt armastuse väärilisena. Keegi meist ei oleks saanud öelda, et ta on armastuse vääriline, seda päriselt uskudes.

Sinu elu tegelikkus on tõsiasi,

et sa oled armastuse vääriline.

Louise Hay “Südametarkused”

Minul ja Louise’il on ühine filosoofia inimeste põhiolemuse kohta. Me mõlemad teame, et baasiline tõde kõigi kohta, kaasa arvatud sina, kõlab: “Ma olen armastuse vääriline.” Armastus on nii palju enamat kui pelgalt tunne, emotsioon. Armastus on sinu tõeline loomus. See on sinu vaimne DNA. See on sinu südame laul. See on sinu hinge teadvus. Kui meil veab, peegeldavad lapsepõlves meie vanemad, meie koolisüsteem, meie kirik ja meie sõprussuhted seda baasilist tõde “Ma olen armastuse vääriline”.

Peegeldamine on lapsepõlve oluline osa. Selle kõrgeim siht on kinnitada baasilist tõde, et ma olen armastuse vääriline. Ennastjaatava peegeldamise kaudu kogeme oma igavest armastuseväärilisust. Me usaldame seda, kes me oleme, ning sirgume küpseteks täiskasvanuteks, kes on maailmas armastavaks jõuks.

Baasilise tõe, et ma olen armastuse vääriline, vastandiks on baasiline hirm, et ma ei ole armastuse vääriline. Hirmu, et me ei ole armastust väärt, kinnitab lapsepõlves ebaterve peegeldamine. Meie vestluse ajal peegli ees ütleb Louise mulle: “Mind kasvatasid üles kaks inimest, kes ei tundnud end armastuse väärilistena. Nad ei olnud võimelised mulle õpetama, et ma olen armastust väärt, sest nad ei teadnud seda iseenda kohta.” Vanemad peavad teadma seda baasilist tõde oma olemuse kohta, kui tahavad aidata lastel end armastada.

Baasiline hirm, et ma ei ole armastust väärt, ei ole tõsi – see on lihtsalt üks lugu. See kõlab, nagu oleks tõsi, sest me võtame selle omaks. See ei lase meil enda seltskonda nautida. Me kaugeneme iseendast. Me unustame hingelinnu, kes on meie tõeline loomus. Ja maailm teiseneb meie hirmu sümboliks. Me kardame vaadata ennast peeglist. “Ma vaatan mineviku peeglitest kiiresti mööda,” ütles kord näitleja Bill Nighy. Hirm mitte olla armastust väärt nakatab meie hingeelu, mis hakkab kubisema sellistest hinnangutest nagu “mul on midagi viga”, “ma olen halb”, “ma olen tühine”.

See baasiline hirm koos harjumusega endale hinnanguid anda kutsub esile kogemuse, mida mina nimetan ebapiisavuse müüdiks. Ebapiisavuse müüt väljendub sellistes mõtetes:

Ma ei ole piisavalt hea.

Ma ei ole piisavalt tark.

Ma ei ole piisavalt edukas.

Ma ei ole piisavalt ilus.

Ma ei ole piisavalt tugev.

Ma ei ole piisavalt huvitav.

Ma ei ole piisavalt loominguline.

Ma ei ole piisavalt rikas.

Ma ei ole piisavalt sale.

Ma ei ole piisavalt tähtis.

“Kõik, kellega ma olen töötanud, on tundnud hirmu, et nad ei ole millegi jaoks piisavalt head,” ütleb Louise. Ebapiisavuse müüt ei ole kuidagi seotud hingelinnu, meie tõelise loomusega. See on õpitud väärtusetustunne. See kuulub ajutise minapildi juurde, mille kohaselt me käitume, kuni selle minapildi säilitamine muutub meile liiga valusaks. Mingil hetkel langeme põlvili ja ütleme: “Ma tahan oma elu parandada,” ja “Peab olema mõni teine lahendus.” Me kasvame ebapiisavuse müüdist välja, kui oleme valmis uuesti omaks võtma baasilise tõe, et ma olen armastuse vääriline.