Читать книгу ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal - Lutz Dettmann - Страница 7

Ma reetsin Anu!

Pea hõõgub, kuid külm aknaruut ei jahuta otsaesist. Pea on tulvil palavikulisi mõtteid. Alles see oli, kui pidasin Christoph Scheerenbergi tugevaks, osadusvõimeliseks inimeseks, kes oli mulle väga lähedane, keda usaldasin, kelle ausust ja lähedust nautisin. Kas see oli enesepettus? Kas ta vaid teeskles? Kas meie sõprus oli farss? Tundsin teda vaid mõni kuu, aga selle ajaga sai ta mulle nii lähedaseks. Jutustasin talle endast nii palju, aitasin teda, kui ta haigestus. Ta kasutas mind lihtsalt ära. Minu ees kirjutuslaual on kaks täiskirjutatud lehte, mis lõpevad meeleheitliku enesesüüdistusega. Milliseid saladusi varjas see inimene minu eest? Sõjas oli ta rindearst, hiljem praktiseeris eraarstina, aitas inimesi kolmandas maailmas – nii ta mulle jutustas. Kas nüüd on vaid valed alles jäänud?

Christoph Scheerenbergilt ei saa ma enam midagi küsida. Ta on surnud, tema eluküünal kustus haiglas kahe nädala eest. Ma ei saanud temaga isegi hüvasti jätta.

Esmaspäeval helistati mulle. Notari abi teatas, et peaksin tulema testamendi avamise juurde. Olin üllatunud, et Christoph oli mind meeles pidanud. Kui ma veidi hiljaks jäädes kohale jõudsin, leidsin notaribüroo suures tahveldatud seintega ruumis eest vaid notari ja vanahärra õepoja. Noormees, enesekindla keskastmejuhi iseloomulik esindaja, päris raha ja enamiku mööbliesemetest. Kuid kirjutuslaud koos selle sisuga oli mulle määratud. Noormees küll protestis alguses, kuid kui notar talle kinnitas, et laegastes on tallel vaid tähtsusetud mälestustega paberid, jäi õepojal vaid naerda veidrikust vanamehe üle ning kirjutuslaua võti ulatati mulle.

Eile leidsin postkastist korterivõtme. Sellele lisatud lehekesel teatas õepoeg, et ma ei puudutaks korteri ülejäänud asju ja et kõik muu laseb ta lähipäevil minema viia.

Kui ma uksetaguse raske eesriide kõrvale lükkasin, paiskus mulle senitundmatu ägedusega näkku vana korteri lõhn. Sellel polnudki nagu selgitust, kuid lõhna oleks võinud lausa käega katsuda. Nägin vaimusilmas korteri elanikku, ehkki tema jalg polnud juba nädalaid nendesse tubadesse astunud. Toas valitsev videvik mähkis seina äärde kuhjatud mööbliesemed hallidesse toonidesse, seetõttu polnud nende hulk hoomatav. Lükkasin verandaust varjavad tumedad külgkardinad kõrvale ja suurde tuppa paistvad päikesekiired hakkasid tolmukübemetest moodustama triipe. Sulgesin hetkeks silmad ja asusin seejärel toas ringi vaatama. Kirjutuslaud seisis endises kohas. Vana kirjutuslauatooli vastas, ovaalsel lauaplaadil, lebas päevinäinud sall, mille Christoph võttis varem vaid magama heites ümbert. Muidugi polnud teda ennast praegu kohal. Muus osas valitses toas eesriide sulgumise meeleolu.

Tühja raamatukapi uksed oli pärani. Puhvetkapi klaasnõud, arvukad raamatud ja mõned pildid olid tõstetud kastidesse. Nende kaaned aga sulgemata. Jäi mulje, nagu kavatsetaks kolima hakata. Kuid selle majapidamise kolimised olid igaveseks kolitud. Ahju kõrvalt vaatas vastu virn ajalehti. Selle kõrval massiivses tugitoolis istus ta igal hommikul ja luges jahtunud ahjust sooja otsides värskeid lehti. Peaaegu alati, kui tahtsin ahju tule teha, vabandas ta, et on mul ees. Ikka ja jälle kinnitasin siis, et söekorvi jaoks on ruumi piisavalt. Sellest lühikesest dialoogist kujunes neil talvekuudel meie rituaal.

Heledad laigud seintel osutasid kohtadele, kus olid rippunud pildid. Enam kui pool sajandit toiminud elamine oli algosakesteks lammutatud ja maandus mõne päeva pärast prügimäel või vanakraamikaupmehe juures tulvil mõtteid ja mälestusi ning isiklikke asju.

Minu pilk langes ajalehevirnale, kõige pealmine leht oli peaaegu kolm nädalat vana. Siis avasin magamistoaukse. Siin oli kõik endine. Christophi voodipoolelt oli tekk kõrvale lükatud, nagu oleks ta äsja üles tõusnud. Kuid selles voodis polnud ta maganud juba kuid. Tee voodini oli talle liiga pikk, tema ise liiga nõrk. Teise voodipoole päevakatted oli päike ära pleegitanud. Pärast seda kui tema naine aastaid tagasi suri, polnud ta neid puudutanud. Suurte raskustega avasin akna, sest mahakoorunud värviga aknaraamid olid viimaste nädalate vihmas tursunud. Hääbuva talvepäeva värske lõhn tungis tuppa, nagu tahaks minema peletada vana mööbli hõngu. Kuid see hõng kuulus siia korterisse nagu mööbel, vanad raamatud ja rauk, kes ei pöördu siia enam kunagi tagasi.

Kirjutuslaua ust avades libises minu käsi üle selle lainelise vineeri. Olin erutatud, sest teadsin, et mind ootab midagi erilist. Mitte midagi materiaalset, selle oleks ta mulle juba varem andnud, sest Christophile polnud tähtis asju omada. Seda ma teadsin. Kastike, mõned hallid karbid, väikesed raamitud pildid, üks veidi suurem karp. Esmapilgul on need asjad erilised vaid kunagise omaniku silmis. Seejärel avasin kirjutuslaua teise poole. Sama pilt. Tõstsin lauaplaadile esemeid lõpulejõudnud elust. Sel hetkel tundsin taas mulle nii lähedaseks muutunud mehe kaotusvalu. Võtsin istet kirjutuslaua tugitoolis ja tõstsin endale ette esimese karbi. Selles lebas vana linasest riidest kott, mille sisu endale sülle kraamisin. Nähtavale tulid perekonnafotod, pruunikaaneline Reichi kotkakujutisega tööraamat, hallide kaante ja noorusliku pildiga juhiluba. Christophi abikaasa isikutunnistus, Saksa sõduri Teise maailmasõja aegne isiku- ja palgatunnistus. Uurisin seda lähemalt. Christoph oli veermahtis ülemarsti aukraadini välja jõudnud. Ristimistunnistus. Rostocki gümnaasiumi lõputunnistus. Seega dokumendid, nagu paljude sel ajal elanud saksa perekondade kodudes, kõik linasest riidest kotikesse tallele pandud, niisugust nägin ka oma vanaema juures. Tuhandeid selliseid kotikesi haarati kaasa õhukaitse- ja pommivarjendisse, põgenemisteed jalge alla võttes või surma minnes.

Järgmise tunni vältel sukeldusin sügavale minevikku, sain osa Saksamaa kaheksakümnest aastast. Christoph oli kõike säilitanud piinliku täpsusega. Tundsin ebamugavust, lugedes ridu, millega ta napisõnaliselt kirjeldas armastust oma abikaasa vastu, vaadates läbi kihlumisteateid ja pulmakutseid, siis aga talle adresseeritud kaastundeavaldusi ning postkaarte.

Varjud muutusid pikemaks, tuba hämardus. Panin laelambi põlema. Mobiil hakkas helisema ja minu abikaasa uuris, millal koju jõuan. Lubasin talle, et varsti, ja sobrasin erutatult edasi. Võtsin ette järgmise karbi. See oli üsna raske. Kui sellelt kaane võtsin, vaatas hallilt kiirköitjalt vastu minu nime kandev ümbrik. Mul hakkasid käed värisema. Et ennast rahustada, tõstsin ümbriku kõrvale. Kiirköitja oli tähelepanuväärselt kogukas. Avasin selle. Kaante vahele olid pressitud kirjutusmasinal trükitud ridadega lehed. Asusin lehitsema. Mulle torkasid silma üksikud sõnad. Eesti kohanimed, eestlaste nimed. Niisiis oli ta toona seal. Veel suutsin oma uudishimu taltsutada. Oli selge, et kõige läbilugemine võtab päevi.

Ah siis sellepärast määras ta mind oma paberite pärijaks. Ta ei rääkinud mulle oma lugu, vaid jättis selle lugeda. Mapp oli ajahambast puretud. Klambrite rooste oli vanadusest halliks tõmbunud jäigavõitu paberile vajutanud oma pitseri. Näis, et tekst oli trükitud aastate eest. Oli tarvis maha rahuneda. Tõstsin kiirköitja kõrvale ja võtsin karbist foto. Sellelt vaatas vastu nooruslik Christoph: pildilt paistis talle iseloomulik jõuline nina, kõrge laup, ebalev naeratus.

Samamoodi naeratas ta ka vanaduspäevil. Niisuguse naeratuse osaks sain siis, kui aitasin teda sügisel ostukeskuse taaraautomaadi juures. Fotol seisis tema kõrval nägus blond kõrgete põsesarnadega naeratav tüdruk. Taamal oli puumaja, kased, lilled. Pöördelt leidsin eestikeelse teksti. Kohanimi Moka küla ei öelnud mulle vähimatki. Kuupäev: 3. aprill 1944. a. Olin hetke jahmunud: sakslane keset sõda okupeeritud maal ja... erariietes. Kas Anu oli tütarlapse nimi? Minu uudishimu kasvas. Uurisin karbi sisu edasi ja leidsin virna kirju. Ümbrikel olid Eesti ja Saksa margid, Anu või Christophi nimed. Viimastel kirjadel ilutses tempel Ostland^[1.]. Äkki tundsin end justkui toanurka surutuna. Avasin verandaukse ja nihutasin tugitooli klaasseinale lähemale. Õues säras külmalt loojuv talvepäike. Ruumi voogav karge õhk mind ei häirinud. Ajakirjaniku vaist sai minust ühtäkki võitu. Christoph ju teadis, et töötan Baltikumile pühendatud artikliseeria kallal. Mõni nädal tagasi kinkis ta mulle Eesti-teemalisi raamatuid, mille servad olid tihedalt märkmetega kaetud. Küsisin siis, miks ta tegeleb Eestiga, kuid jäin vastuseta. Vastuse pidin leidma tema märkmetest. Pidin teada saama, millest oli vana mees mulle kirjutanud. Olin valmis kõigeks – lugema viimset tahteavaldust, pihtimust meest kogu elu saatnud süükoormast, olin isegi valmis, et kirjas seisab juhis, kuidas jõuda peidetud aardeni.

Rebisin ümbriku rutakalt lahti. Selles oli tihedate masinakirjaridadega kaetud leht. Kiri oli sündinud nelja nädala eest, siis kui Christophi käbarad käisid juba päris kehvasti.

Kallis sõber!

Tahaksin just nii Teie poole pöörduda, ehkki tundsime teineteist vähem kui pool aastat. Tean, et tänapäeval käiakase sõbra mõistega kergekäeliselt ringi, kuid minul on tõsi taga, ma pole oma elus just paljusid nii nimetanud. Me kohtusime liiga hilja, mina olen liiga vana, Teie liiga noor. Kuuekümne aasta eest oleksime head semud olnud, mõlemad sõja üle elanud, lahutamatuks muutunud. Aga kes teab, mis oleks saatusel meile varuks olnud? Võib-olla oleksite Teie mulle määratud kuuli saanud? Olgu, küllalt! Aitab vana mehe tarbetust arutlemisest! Ehkki lühikest aega, oli ka meil hea võimalus pikalt rääkida. Mitte niisama suusoojaks lobiseda, vaid sisukat ja tõsist vestlust arendada. Seejuures tundsin, et Te kuulute nende väheste inimeste hulka, kes on suutelised süvenenult kuulama, kes on ausad ega kipu uisapäisa hinnanguid andma. Kaalusin korduvalt, kas Teile mitte oma lugu jutustada, oma elu armastusest rääkida. Jätsin selle tegemata hirmust, et minevikumälestused võiksid minu üle võimust võtta, et võiksin oma mälestustega oma abikaasat teatud mõttes petta, mis veel hullem, teda reeta. Sest tema armastas mind väga.

Mina teda ka, aga erineval moel. Sest minu tõeline armastus on kauguste taga, kaugel kirdes, maal, mida Teie teate raamatute ja piltide põhjal. Sellepärast usaldan Teie kätte selle kausta. Selles on minu kohta kõik oluline. Minu armastuslugu. Teie peate seda teadma. Teie oskate sellega ümber käia! Minu õepoeg viskaks selle läbi lugemata kindlasti prügikasti!

Lugege kausta sisu läbi ja Te õpite tundma osakest Saksa ajaloost. See on vaid pisitilluke tähtsusetu osake, kuid mulle on see elu tähtsaim peatükk. Armastasin toona tütarlast, kelle kaudu õppisin armastama tema kodumaad. Kuni viimse hingetõmbeni tunnen puudust mõlemast. Tegin pärast sõda mitmeid kordi katset Anu üles leida. Meie vahel rippus raudne eesriie. Otsisin Anu sellele vaatamata. Kuid sellest ei tahaks ma rääkida. Kui elupäevi peaks jätkuma, siis ehk kunagi hiljem.

Igatsus minu isade maa ja Anu järele pole mind kunagi maha jätnud. Tutvusin noore tütarlapsega vabal maal. Nüüd on Eesti taas vaba. Kuid nüüd olen liiga vana, et veel kord Anu otsingutele asuda. Mis saab siis, kui ta on veel elus? Miks ma panin mälestused paberile? Võib-olla tahtsin teda sel kombel noore neiuna silme ette manada? Ehk tahtsin mälestusi üles tähendades kustutada teadmatuse tema saatusest? Tänaseks on asjatu nii mõelda. Ma ei näe seda maad enam kunagi. Mitte iialgi!

Mida Te kirjapanduga teete, jäägu Teie otsustada. Kas avaldate või asute Anu jälgi otsima? Ma ei saa seda ealeski teada.

Olgu öeldud veel nii palju, mu sõber, et olete mulle väga lähedane. Eluajal ei suutnud ma seda Teile öelda. Nüüd saate seda teada kirja teel! Elage hästi ja armastage meie väikest põhjamaad!

Christoph Scheerenberg, jaanuar 2005.

Meeleliigutust tundes tahtsin kirja tagasi ümbrikusse panna, kui mulle sattus näppu leheke Christophi arveteõiendamisest iseendaga.

Ma reetsin Anu! Oleksin pidanud oma tüdruku päästma. Põgenesin nagu argpüks! Ma ei suuda enam kunagi rahu leida. Ma ei mõista, miks see mulle alles praegu, pärast nii pikki aastaid selgeks saab? Küll ma olen arg mehike! Adusin seda alles oma märkmeid lugedes. Ka siis, kui kiirköitja sisu hävitaksin, ei teeks see minu süüd olematuks. Olin nii nõrk ja reetlik! Käisin eluga pillavalt ringi, teesklesin, et olen austust väärt inimene. See kõik oli vale, ajasin endale ja teistele vaid puru silma, et reetmist varjata. Ma ei saa seda enam kunagi heastada!

Härra Stein, lugege minu lugu läbi! Andestage mulle või mõistke mind hukka! Nii nagu mina, äpardus enamik minu põlvkonnast. Inimene pole hea. Järsku olete Teie üks vähene erand? Andestage mulle, et kuritarvitasin Teie usaldust. Tean, et ei saa seda enam heastada.

Christoph Scheerenberg

Aknatagune talvine aed muutub silme ees häguseks. Kõrvu kerkib veel kord vana mehe hääl, silme ette tema ilmekas profiil. Väheste kuudega muutus ta mulle nii kalliks. Ma ei saanud temas ju sel määral eksida!

Keeran ennast ringi. Laual lebab endiselt vana sall. Vahepeal on õues läinud pimedaks. Astun tagasi elutuppa, mind haaravad külmavärinad. Vaatamata sellele ei suuda ma korterist lahkuda. Pean selgusele jõudma. Võtan jope, sätin kirjutuslaua tugitooli nii, et selles mugavalt istet võtta, ja haaran mahuka kiirköitja järele... siit leian vastused.

1 Ostland ehk Idaalade Riigikomissariaat (ametlikult: Reichskommis-sariat Ostland) – Saksa okupatsiooni aegne Eesti, Leedu, Läti ja Valgevene kindralkomissariaati hõlmanud haldusüksus Alfred Rosenbergi juhitud Okupeeritud Idaalade Riigiministeeriumi koosseisus. – Tõlkija märkus. [ ↵ ]