Читать книгу ANU. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal - Lutz Dettmann - Страница 8

Alustatud 12. mail 1980.

Olevik kaugeneb meist ja muutub minevikuks, et millalgi pöörduda tagasi lainena, mis kannab nime Mälestus ja mis muudab minevikus kogetu taas elavaks. Tunnen niisuguseid laineid juba nädalaid. Anneliese suri kümne kuu eest. Esimestel kuudel pärast seda olin justkui halvatud, ma ei suutnud mõelda, oli hetki, mil tahtsin isegi surra. Tundsin puudust tähtsaimast osast minu elus. Siis hakkasin aegamisi taas enda juurde teed leidma.

Koos mõistusega voogas minu ajusse minevik. Asusin kirja panema mälestusi koosveedetud ajast. Lõpule jõudnud, lugesin neid veel korra. Ja hävitasin. Need polnud teiste inimeste silmade jaoks. Kaasaga kooselatud aastad olid vaid minu pärusmaa. Tõmbasin meie ühisele minevikule joone alla. Kuid mõtteis elas Anneliese minu kõrval edasi.

Siis, kaks nädalat tagasi tabas mind uus, sedakorda „üheksas” mälestustelaine. See haaras mind kaasa keset ööd. Lamasin tühjaks jäänud abieluvoodis, silm selge, ega suutnud enam uinuda. Viimaks tõusin üles, läksin elutuppa ja avasin kirjutuslaua ukse. Ühes kõige alumistest sahtlitest lebas karp, millest ei teadnud midagi isegi minu naine. Ma polnud karbi sisust talle kunagi rääkinud, sest see oli pärit ajast, mil olin teistsugune inimene kui see, keda tundis tema. Värisevi käsi võtsin välja pihutäie kirju. Uurisin palavikuliste silmadega fotosid, millele polnud enam aastaid pilku heitnud. Hommik koitis, aga mina istusin endiselt kirjutuslaua taga.

Alateadvusest kerkisid pildid inimestest, kellega rääkisin viimati aastate eest; maastikest, mida polnud enam ammu näinud; jah, ninna tõusid isegi unustusehõlma vajunud lõhnad. Lugesin kirju, mille viimasest lugemisest oli möödunud igavik. Sellest ööst alates oleksin nagu puuga pähe saanud. Pean selle kõik sõnadesse seadma, vastasel korral ei saa ma enam ealeski rahu.

Minu pea kihab kõnelustest, mille oleksin pidanud ammuilma unustama. Kas kogesin neid tõepoolest sellisena või mõtlen neid alles praegu välja? Kust ilmuvad kõik need vanad aastakümneteks kahvatunud mälupildid? See ammune tunne, mida nüüd taas kogen, kus oli see kõik need aastad? Kas meelemõistus on mind maha jätnud ja kujutan endale kõike vaid ette? Kuid need fotod ja kirjad tõendavad, et elasin selle läbi. Panen kõik paberile nagu oli, et mind toona vallanud tundeid kirjeldada. Mulle pole oluline, kes neid ridu kunagi loeb. Kas keegi hakkab neid lugema, seda ma ei tea. Minugipoolest võib ta kirjapandut vana poolsegase mehe väljamõeldiseks ja fantaasialennuks pidada. Minu jaoks on selge: just nii ma tundsin.

See lugu peab minu peast välja pääsema. Võib-olla hävitan ka need leheküljed pärast kirjapanemist, kui olen leidnud tagasitee enda juurde. Ehk ei suudagi ma neid märkmeid kunagi lõpule viia...

1938. aasta suvi. Neljakümneaastase vaheaja järel kerkivad silme ette toonase suve pildid, nagu oleksid need pärit möödunud aastast. Unustusest tõusevad näod. Kuulen hääli, mis ammuilma kõrvus kustusid. Tajun suve hõngu, kuuma ja minu jaoks ainukordset. Tunnen sellele järgnenud surma ja nälja lähedust. Suhu tõuseb hirmu maitse. Mis minuga juhtus? Pole oluline, pean hakkama kirjutama, või muidu ähvardab pea lõhkeda.

Sel suvel saabus vanatädi kutse tulla suvevaheajaks Revalisse külla.

Ta kutsus ainult mind ja see häiris isa hirmsasti, sest ka tema igatses seda linna taga. Reval, nüüd ametliku nimega Tallinn, oli tema sünnilinn. Ta elas siin kuni kümnenda eluaastani, siis kolisid tema vanemad Pärnusse. Minu proviisorist vanaisa võttis Läänemereäärses linnas üle apteegi.

See juhtus enne Esimest maailmasõda. Kolm Läänemere provintsi kuulusid sel ajal Vene tsaaririigi koosseisu. Eestlased, venelased ja rootslased elasid kõrvuti sakslastega, kes nende alad koloniseerisid. Vaatamata Vene viimase tsaari suurvenemeelsusele, oli Saksa rüütelkonnal toonastes provintsides – Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangudes endiselt sõnaõigus. Meie esiisad tulid siia, Põhja-Euroopasse, enam kui viiesaja aasta eest käsitöölistena. See oli nende jaoks kodumaa. Minu isa kasvas üles kolmekeelsena nagu enamik baltisakslasi.

Ehkki vanaisa tahtis, et isa asuks apteeki pidama, läks ta hoopis Tartusse arstiks õppima. Vahetult enne sõda sai isa ühes Revali haiglatest arsti assistendi koha.

Esimese maailmasõja puhkedes oli baltisakslaste olukord Venemaal keeruline. Ehkki nad pidasid end Vene riigi alamateks, umbusaldati neid, paljud sakslased kaotasid töö riigiteenistujana või poliitilise ameti, mõned saadeti isegi Siberisse. Vanaisa maailm langes neil aastail põrmu. Isa säilitas aga töökoha. Ta oskas eesti ja vene keelt, kodus rääkis ta loomulikult saksa keelt. Ta oli patsientide ja kolleegide seas lugupeetud. Vahepeal oli isa abiellunud. 1917. aastal sündisin mina. See oli murranguline aeg. Järgmisel aastal okupeerisid sakslased Eesti. Vanaisa ärkas varjusurmast. Ta lootis, et Läänemere provintsid hakkavad kuuluma sakslastele. Kui Saksamaal puhkes revolutsioon, tõmmati Saksa väed Eestist välja. Asemele tulid kohe punased. Isa võitles Balti pataljonis^[1.] õlg õla kõrval eestlastega Punaarmee vastu. Eesti sai iseseisvaks. Algasid rahulikud aastad. Kasvasin turvalistes oludes.

Kuigi noor riik tegi sakslaste juhtrollile lõpu, lahendati esialgsed probleemid rahvuste võrdõiguslikkuse alusel. Ent Eesti vanade ja uute valitsejate vahel oli tunda siiski ka ebakõlasid. Vanaisale jäid uued ajad arusaamatuks. Ta suri aastal 1925. Aasta varem sai minust Revalis Toomkooli algkooli^[2.] õpilane. Kodus rääkisin saksa keelt, koolis õppisin saksa keeles, aga esimese võõrkeelena eesti keelt. Väljaspool kooli rääkisin eesti keelt. Minu jaoks oli see loomulik. Tundsin end eestlasena ka saksa keelt rääkides, mul olid eestlastest sõbrad, Eesti pealinn oli minu isa sünnilinn.

Maal oli olukord teistsugune. Suviti, kui olime onu jäänukmõisas ja mina mängisin eesti poistega, tundsin meievahelist nähtamatut barjääri. Onu oli 1919. aastani Aruküla pärusmõisa omanik. Mõis oli tema perekonna valduses olnud sajandeid. Eestlased vabanesid küll Venemaal esimestena pärisorjusest, kuid sellele vaatamata jäid nad saksa härrasrahva silmis sulasteks ja põllutöölisteks. Sakslastel säilis patronaat maarahva üle, nad võisid talupoegade üle õigust mõista, nad olid oma mõisates valitsejad, kuid samas hoolitsesid nad ka hariduse andmise eest. Loomulikult polnud kõik saksa mõisahärrad armastatud. Kes lasekski end meeleldi orjastada? Ka mina sain seda tunda, ehkki onu oli jäänukmõisa maadel veel vaid talupidaja, kellel polnud enam mingit sõnaõigust.

Eesti poisid ei pidanud mind omasuguseks, ehkki rääkisin nende keelt ja pidasin end ülal nagu nemadki. See häiris mind küll, aga kaheksa-aastasena ei juurelnud ma selle üle.

Minu isa oli lugupeetud mees. Ta kirjutas meditsiiniteemalisi raamatuid, käis Tartu ja hiljem ka Saksa ülikoolides külalislektoriks. Ta oli Saksamaal tuntud inimene. 1929. aasta augustis saabus minu jaoks tohutu muudatus.

Vanemad olid asja kindlasti juba ammu omavahel arutanud, enne kui mulle lõunalauas teatasid, et kavatsevad kolida Saksamaale. Kaheteistkümneselt on selge, et see tähendab sõprade, sugulaste ja kodumaa vahetamist. Nutsin, sest ei mõistnud vanemate kavatsust. Ema püüdis mulle seletada, et isa saab Saksamaal haigla juhatajaks. Et hakkame elama suures majas ja mina leian uusi sõpru. See ei veennud mind vähimalgi määral. Ma ei tahtnud ära sõita. Minu jaoks oli Eesti kodumaa. Vanemate kannatusi ma toona ei mõistnud, nagu sedagi, et isa võttis koha vastu majanduslikel kaalutlustel, mõeldes seejuures vaid meie tulevikule. Ka see jäi mulle arusaamatuks.

Järgnevad nädalad olid mulle rasked. Jätsin hüvasti sõprade, mängupaikade ja vanatädi tagaõuega.

Neil aastatel lahkusid kodumaalt paljud perekonnad, kes olid Eestis elanud sajandeid. See jättis mind ükskõikseks, sest isiklik hingevalu varjutas kõik muu.

Meie asjadele tuldi järele. Jätsime hüvasti teenijatüdrukuga. Lahkumine mõjus rusuvalt. Laeva väljumiseni Stettini^[3.] jäid loetud tunnid. Minu uueks kodulinnaks pidi saama Rostock, sest isast sai sealse erakliiniku peaarst. Ema oli õe ja sugulastega juba teel sadamasse. Jätsin korteriga jumalaga, kõndisin ringi tühjades tubades. Mööblita lastetuba tundus kõle ja tohutult suur.

Kiikasin elutuppa, nägin kõrge akna ees seisvat isa, kes vaatas õue. Meie korter asus Rüütli tänaval. Aknast paistsid Toompea kõrged müürid ja keskaegsed katused. Isa pilgus peegeldus kurbus.

Ta tõmbas mind enda vastu ja asetas käe mu õlale. Kui ta hääletult nutma puhkes, mõistsin, kui ränk oli talle lahkumine.

Seisin vaikides pika nutust vappuva kuju kõrval, senitundmatu armastus isa vastu täitis mind. Nii jõuliselt pole ma seda hiljem kunagi kogenud. Seisime teineteise kõrval kaua. Isa käsi minu õlal. Ka minul voolasid mööda põski pisarad. Kuid see oli hääletu nutt.

Mitmeid kuid püsis vaimusilmas pilt pisaraisse looritatud Toompeast.

Olin siis alles noor. Kurbus ja koduigatsus ununesid peagi. Rostocki kõrged kirikutornid, patriitside^[4.] uhked elamud ja vana sadam meenutasid Revalit. Leidsin ruttu sõpru, minu endine kodumaa Eesti taandus tagaplaanile. Kuulsin vaid saksa keelt, sest ka vanemad suhtlesid nüüdsest vaid saksa keeles. Uuel kodumaal käis meie pere käsi hästi, ka siis, kui maailma majanduskriis oli haripunktis.

Vahetevahel, kui saabus vanatädi pakk ja ma maiustasin maitsvate eesti šokolaadikommidega ning isa luges saadetud ajalehti, tundsin hetkeks koduigatsust, mis aja jooksul kasvas igatsuseks kaugete maade järele.

1933. aastal lõpetasin gümnaasiumi. Ma polnud Hitlerist vaimustuses, tema poliitika jättis mind ükskõikseks. Arvasin, et ta kaob areenilt sama kiiresti kui tema eelkäijad, ega suutnud mõista, miks ta ärritas isa. Muidugi oli mulle selge, et raamatuid ei tohi ju põletada, teadsin ka, et inimesi kadus jäljetult. Selle kõigega ma pead ei vaevanud. Tahtsin arstiks saada ja mulle läks korda vaid see, et vanemad toetasid minu püüdlusi. 1935. aasta kevadel kehtestas Hitler üldise sõjaväekohustuse.

Mind võeti kohe aega teenima. Sõjavägi tekitas minus tülgastust. Vaimselt piiratud mehed elasid seal ennast välja ja türanniseerisid alluvaid.

Sõjaväeliste käskude nõmedus muutus meetodiks. Mul vedas: teenisin oma aja ära Oldenburgis meditsiiniteenistuse allohvitserina. 1937. aastal alustasin Rostockis stuudiumiga. Ülikoolis oli mul vähe sõpru.

Minu meelest olid mu õpingukaaslased liiga lärmakad. Marsisamm tekitas minus kõhedust, seetõttu hoidsin „pruunidest” üliõpilasühingutest eemale. Ma ei teinud seda poliitilistel põhjustel, tahtsin vaid õppimisele pühenduda. Mind jäeti rahule, kuulusin õppetöös parimate sekka, ilmselt jätsin endast ka kõrgi mulje: olin jõuka perekonna võsuke.

Mulle tuli täieliku üllatusena vanatädi kutse veeta suvevaheaeg endisel kodumaal.

Varem nii südamelähedase, vahepeal nii võõraks muutunu vastu tärkas äkki uudishimu. Vanemad andsid reisiks raha, astusin Stettini rongile ja 2. juulil 1938 võttis laev kursi Revalile. Sõit möödus suurepäraselt, ilm oli imeilus, hilisõhtuni oli jalutustekil palju huvitavaid inimesi. Tutvusin Saksa mereväeatašeega, Eestisse tagasipöördunud baltisakslasega, kes töötas nüüd Revali saatkonnas^[5.], vestlesin kaupmeeste, ilmarändurite, kaubandusesindajate ja ühe Eesti koloneliga.

Tund tunnilt ammutasin alateadvusest üha enam eestikeelseid sõnu. Kiiresti edenenud vestluste käigus sain neil päevil palju teada, täitsin aastatega tekkinud lünki.

Kolmandal õhtul kerkis merest vanalinna siluett.

Niguliste kiriku tornid, õigeusukatedraali kuldsed sibulad, Pika Hermanni õbluke siluett, toomkiriku tornikiiver ja Oleviste pikk sihvakas torn kõrgusid õhtutaevas. Olin seda pilti õlimaalil meie Rostocki korteris iga päev näinud. Kuid see vaatepilt oli hoopis teistsugune, palju võimsam. Reisijad seisid lähestikku tiheda kobarana reelingu ääres ja nautisid ainulaadset vaatepilti. Mina seisin veidi eemal. Silmad tõmbusid kalkvele. Mind haaras õnnejoovastus, uskumatu, et võisin midagi niisugust tunda. Äkitselt sai selgeks, et mõtteis polnud ma Revalist kunagi lahkunudki. Ma ei suutnud oma hingeseisundile mingit selgitust leida.

Tahtsin veel vaid laevalt minema pääseda, näha linna, tunda sõõrmeis Revali lõhnu. Suutsin tolliformaalsuste lõpu hädavaevu ära oodata. Enne kui jalge all kindlat maad tundsin, möödus igavikuna tunduv pooltund. Siis olingi Revalis ja õnnetunne ei muutunud sugugi väiksemaks.

Üleni higisena, meelega ringi minnes, seisin tunni aja pärast Pikal tänaval, turuplatsi lähedal esindusliku juugendstiilis maja ees. Poisipõlves ajasid fassaadi kaunistavad kivist draakonid vaateakende kohal ja tardunud pilgul jalakäijaid seiravad suursugused egiptlannad mulle hirmu nahka, olles samal ajal seletamatult ligitõmbavad. Kivist nägudega egiptlannad olid nagu surnuvalvurid. Ma ei suutnud toona kuidagi mõista, miks sellesse ärisse nii palju kliente voorib. Selle maja kõrval asus vanatädi elumaja. Viimati nägin teda kolmteist aastat tagasi. Vanemad olid teda ikka ja jälle Rostocki külla kutsunud, ent vanatädi leidis alati ettekäändeid, miks kodulinnast mitte lahkuda.

Tundsin maja kohe ära. Kaupmeheelamu keskaegne fassaad oli läinud sajandil kadunud klassitsistliku kipskrohvi alla.

Nurgapealses majas, mis seisis Pühavaimu kiriku vastas, valmistati ja müüdi martsipani, mille retsepti lõi 19. sajandil üks minu esivanematest.

Pikale tänavale jäävas kõrvalmajas asus kohvik, kus tallinlased armastasid kokku saada.

Kohviku sissekäigu kohal, kõrgete rauast sepistatud palkonivõredega akende taga asus vanatädi korter. Vana daam elas endiselt teisel korrusel. Heitsin veel korraks pilgu avatud kohvikusse. Õhtusele kellaajalae vaatamata polnud peaaegu ainsatki vaba lauda. Kohviku asutamisaegne hiilgus oli säilinud, ehkki vanatädi oli juba mitu aastat tagasi ärist tagasi tõmbunud. Kassettlagi, puitnikerdistega kaetud seinad, alles oli isegi kohviku peen mööbel. Lapsena nägin iga kord vaeva, et kõrgetele toolidele istuma ronida. Olin iga kord uhke, kui vanaonu mind seejuures aitas. Tardusin hetkeks paigale ja hingasin sügavalt sisse. Minu ammuilma surnud vanaonu asemel pidas kohvikut eestlasest rentnik. Teadsin seda vanatädi kirjade põhjal. Kohviku trepikoda täitis oakohvi ja martsipani lõhn.

Korraga meenusid mulle jõuluaegsed külaskäigud elegantse biidermeierstiilis sisustatud mööbliga korterisse, kaneeliküpsised ja pannkoogid, mille valmistamises oli vanatädi esmaklassiline meister. Nägin teda vaimusilmas, sündmusele kohaselt väärikates perekonnaehetes ja vanaaegses kleidis; nägin silmi tema triibuks tõmbunud suuga näos, mis jälgisid, kuidas minu käsi sirutus kümnendat korda suurelt vaagnalt küpsist napsama.

„Christoph, veel see üks küpsis, kuid siis peaksid end veidi talitsema. Sinu ema tahaks ka mõne süüa,“ kuulsin vanatädi heledat häält, ema aga saatis mulle anuva pilgu ja isa vaatas mind pahasevõitu ilmel. Ehkki ma toona neid visiite vihkasin, igatsesin nüüd neid ometi taga, sest tädi oma vanamoelise olekuga võlus mind nagu muinasjutukangelane. Kõrge puitnikerdustega ukse taha jõudes kloppis mu süda meeletult.

Olin kellanööri vaevu käest lasknud, kui minu ees seisis vanatädi nagu isa lasteraamatute muinasjutuhaldjas. Vahepealsetel aastatel oli vanatädi veelgi õblukesemaks muutunud, kuid mõjus ajatuna, sest kandis ikka veel vanu ehteid ja ammu moest läinud kleiti.

„Tere tulemast, Christoph!”

Tilluke vana daam läks mu embuses vaat et kaduma, temast õhkus ammu unustatud küpsiselõhna.

Istusime üleval hilisööni. Jõudsin jutustamise ajal hävitada arvutu hulga tädi kaneeliküpsiseid, kuid sel õhtul pääsesin manitsusteta.

Lamades külalistetoa voodis, kuhu ükski külaline polnud aastaid heitnud, ei suutnud ma kaua uinuda.

Läbi öö kandus minuni tornikella kaksteist lööki. Olin jõudnud tagasi koju, ehkki olin siit aastate eest väikese poisina lahkunud.

Esimene nädal Eestis möödus nagu üürike viiv. Vanatädi hoolitses minu nagu kadunud poja eest. Valgusküllases kõrgete lagedega söögitoas oli mulle alati kaetud rikkalik hommikusöök. Sel ajal kui vanatädi pajatas vanaaegses balti dialektis kaunitest päevadest tema vanemate Sõmeru maamõisas, ammu siit ilmast lahkunud esivanematest ja headest vanadest aegadest ning sekka mind sööma õhutas, olin mina mõtetega juba vanalinnas. Olin end silmini täis söönud, kui tädi, olles mulle eelnevalt kroone pihku pistnud, lasi mind lõpuks vabadusse.

Isalt sain kaasa tema vanade sõprade nimekirja. Esimestel päevadel tegin mõnele neist visiidi.

Külaskäigud olid väga sarnased. Ühetaolise esmamulje jätsid juba majade või korterite ilmed.

Maja krohv või trepikoja värv andsid märku möödaläinud parematest päevadest. Kõik oli piinlikult puhas, ent sel kombel, kindlasti alateadlikult, omanike praeguseid kesiseid võimalusi rõhutades. Eakad daamid või härrad avasid mulle umbusklikult ukse. Neil aastail olid nad pidanud liiga palju saksa keelt rääkivaid abipalujaid, esindajaid või väidetavaid sõpru ukselt minema saatma. Minu perekonnanime tuntus avas aga külalislahkelt kõik uksed.

Istusin tunde kaetud kohvilaua taga, lehitsesin vanu fotoalbumeid, kus fotodelt vaatasid vastu korporatsiooni Baltonia^[6.] värve kandvad isa ja tema Dorpati-aegsed kursusekaaslased, ning pidin vanu tudengilugusid kuulama. Olin neid koduski piisavalt kuulnud. Mind huvitas uus Eesti. Hakkasin küsimusi esitama. Esimesi visiite tehes olin vastuseid kuuldes üllatunud. Olin eeldanud kurtmist ja hädaldamist. Kuid endiste valitsejate suhtumine uude riiki oli positiivne, ehkki nii mõnigi neist oli esinduslikust positsioonist pärast vabariigi väljakuulutamist osaliselt ilma jäänud. Muidugi kuulsin ka kaeblemist, kuid enamik isa õpingukaaslasi kiitis noore vabariigi põhiseadust, mis tagas sakslastele ja teistele rahvusvähemustele kultuurautonoomia, omakeelsed koolid ja ajalehed.

Nad nägid, kuidas iseseisvunud riik õitsele puhkes, märgates ka väikeriiki ähvardavaid ohte.

Näis, et meie käsi käib Eesti baltisakslastest paremini. Kadedust ma nende seas ei kohanud.

Esimese kohustusliku visiidi ajal tundsin end nagu muuseumis: raskepärane mööbel, lõputud raamaturiiulid, hõbenõud ja õhkõhuke portselan, päranduseks saadud esemed, mida rasked külgkardinad pidid ilmselt kaitsma uute aegade eest. Sellega võrreldes oli meie korter Rostockis nii modernne! Toona ei teadnud ma veel, et mind vastuvõttev perekond oli tõepoolest vaesunud, sest isa kursusekaaslane ei pillanud mõisast ilmajäämisest sõnakestki. Teda huvitas, kuidas meil Saksamaal läheb. Hitlerit ta ei usaldanud.

Oleksin pidanud kõik isa nimekirja kantud inimesed läbi käima. Oleksin oma juurte ja esivanemate kohta nii mõndagi teada saanud. Laudade ümbert puudusid nende pojad ja tütred, kellest mõnega käisin koos Saksa reaalgümnaasiumis. Nad õppisid Dorpatis või olid Reichis. Oleksin nendega meeleldi uuesti kokku saanud. Nii ei pakkunudki isa nimekiri mulle aga enam huvi.

Õhtuti jutustasin vanatädile päevastest külaskäikudest. Vanaprouale jäi baltisakslaste lojaalsus uue riigi suhtes arusaamatuks. Tädi Alwine elas möödanikus, pidin seda aktsepteerima, kui tahtsin puhkuse tema katuse all veeta.

Esimestel päevadel võlus mind sukeldumine vanadesse ammu möödunud aegadesse. Linnas oli isegi õhk ajaloost läbi imbunud.

Hansalike viilkatustega majad ja neist palistatud kitsad tänavad, võimas, lausa paganalikult mõjuv igikestma määratud tahutud hallidest kividest linnamüür, loendamatutest jalajälgedest ja rautatud ratastest siledaks kulunud munakivisillutis. Kuigi nii Rostock kui ka Reval olid hansalinnad, valitses siin hoopis teistsugune atmosfäär. Minu taasleitud vanaaegne kodulinn oli justkui turistidele ehitatud.

Rostockis oli kõik vana suures osas juba maha lihvitud ja üle värvitud. Siin näis vanalinna ja Toompead ümbritsev võimas linnamüür uute aegade saabumisele tõrksalt vastu seisvat. Ja tundus, et õnnestunult!

Käisin linnas ringi üksinda, tahtsin vanalinnaga omavahel olla. Turuplatsi sillutisel seistes adusin iidse raekoja suursugusust. Ehitise hallid kivid meenutasid raehärrade möödunud uhkust ja võimu. Neil polnud tarvis oma väärikust ehiste ja krohviga tõestada.

Keskaegsed viilkatuste ja saksakeelsete raidkirjadega majad tundusid vanade tuttavatena. Niisugused majad oleksid võinud seista ka Rostocki vanas sadamas või Grubenstrassel. Mind võlus, et taaskohtun nendega enam kui tuhat kilomeetrit ida pool.

Tõusin mööda Pikka jalga Toompeale. Minu sammud kajasid kõrgetelt müüridelt vastu. Siin, üleval, näis aeg olevat seisma jäänud. Tänavad olid üsna inimtühjad, põikasin ka tagaõuedesse. Viltuselt seisvad hooned näisid üksteist püsti hoidvat. Saksa aadlike kunagised linnaelamud uhkeldasid päikesepaistes klassitsistlike sammaste ja nikerdatud ustega. Majad mõjusid justkui nõiutuna, nagu võluväel muinasjutust olevikku minu ette astununa. Ma poleks silmagi pilgutanud, kui sel hetkel oleks põlvpükstes ja siidsukis ammugi manalateele läinud parun minu ees oma kolmnurkset kübarat kergitanud.

Vene kiriku esisel platsil seisid usklikud päikeselõõsas. Pärast aastatepikkust vaheaega kuulsin jälle venekeelset juttu. Kirikutornide kuldsed sibulad sätendasid silmipimestavalt.

Aleksander Nevski katedraal mõjus keset klassitsistlikke paleesid ja keskaegseid maju võõrkehana. Katedraali vastas, Riigikogu taga, kõrgus Pikk Hermann. Tornisakmete kohal lehvis Eesti lipp. Trikoloori taustaks ainsagi pilveta sinine taevas.

Üldse oli sel aastal suurepärane suvi.

Minule sobis neil nädalatel kõik! Lippasin kitsaid tänavaid mööda nagu armunu. Tahtsin enda ja selle maa kohta kõike teada. Vanatädist polnud seejuures abi. Kui viisin jutu eestlastele, reageeris ta tõrjuvalt. Tema arust oleksid eestlased veel praegugi hüttides elavad matsid, kui poleks tulnud sakslasi.

Seetõttu eelistasin Pika tänava vanast majast jalga lasta. Kui suvekuumus muutus talumatuks, põgenesin Toomkiriku jahedusse. Kooripingil istudes uurisin hauakirjadel saksa nimesid. Tiesenhausen, Uexküll, Taube, Fersen, kõik need Saksa rüütlid, kes valitsesid sajandeid Eesti- ja Liivimaad ning uinusid siin igavesse unne. Hingasin sügavalt sisse kiriku õhku, nagu oleksin lootnud sel kombel hoone ajalugu endasse imeda. Enamasti olin kirikus üksi, viimased kolm aastat tegutses siin nüüd eesti kogudus.

Vanatädi rääkis sellest õudusega kui röövist päise päeva ajal. Ta ei suutnud üldse mõista uut Eesti aega. Meie perekonnamõis riigistati pärast sõda.

Minu onu Johann, kes polnud toona välja rännanud, valitses veel mõned aastad mõisa ühest tiivast talle jäetud viitteist hektarit, enne kui ka tema resigneerunult Saksamaale kolis. Tänu oma tutvustele leidiski onu isa jaoks Rostockis töökoha.

Rüütlite võim ja hiilgus olid möödas. Tädi Alwine ei suutnud sellest enam kunagi üle saada. Seejuures polnud tal juba enne sõda ei ühte ega teist.

Pärast ühist hommikusööki tädiga luusisin, fotoaparaat käes, tunde vanalinnas. Avastasin üha uusi detaile ja vaateid, mis mind paelusid: keskaegseid veesüliteid, sepistatud tsunftisümboleid, keskaegsete gildihoonete uksekoputeid. Vaatasin kõike põhjalikult ja salvestasin filmile.

Turuplatsi Raeapteegis ringivaatamiseks võtsin aja maha, uurisin emailsilte, mis ladina keeles väitsid sahtlite sügavuses imeasju varjul olevat. Lugesin raekojas vanu saksakeelseid tekste ja sukeldusin üha sügavamale ajalukku. Vanad asjad olid mind varemgi võlunud. Siin kohtasin neid igal sammul.

Kuigi paljud baltisakslased olid viimasel ajal riigist lahkunud, kohtasin kauplustes ikka veel mitmeid sakslasi, kelle siinsed juured olid sajanditevanused. Mulle jäi mulje, nagu peaksid vaid sakslased antikvariaate ja raamatupoode. Need enamasti eakamad inimesed mõjusid üsna omapäraselt, kuid samas armastusväärselt, kui nad veidi vanamoelises dialektis tundsid huvi minu soovide vastu, sirutasid käe vanu saksakeelseid raamatuid haarama ja hoidsid neid hellalt, nagu saaks raamatute toel möödunud aegu tagasi tuua. Näis, nagu oleks nad minevikust olevikku tõstetud. Kui nad minu kõnekeelest järeldasid, et olen Reichist, hakkasid nad sageli uurima minu päritolu kohta. Nii mõnigi küsimus peegeldas ebakindlust Saksamaa poliitilise olukorra suhtes. Tundus, et inimesed on murelikud, sest nende kunagiselt emamaalt kostsid Eestisse valjud toonid ja mõõgatärin.

Ma mõistsin neid liigagi hästi. Ka mina ei saanud enam paljudest kunagistest semudest aru.

Pangad, suurkauplused, raamatutrükikojad – saksakeelsed nimed muljetavaldavate vaateakende kohal andsid ikka veel tunnistust minu kaasmaalaste kunagistest juhtpositsioonidest. Tookord ma ei mõelnud kaugemale. Vastupidi, tundsin uhkust esivanemate üle, et nad olid sajandite vältel sellele maale vajutanud kultuuripitseri.

Kui ma ei jaksanud enam ringi kõndida ja uut avastada, võtsin enne vanatädi tolmunud tiiva alla pugemist suuna Vabaduse platsile, Kultase kohvikusse. Oleksin võinud ka lähedal Harju tänaval asuva Feischneri juurest läbi astuda, kuid kohviku omanik ei meeldinud mulle eriti.

Mõni aastakümme tagasi oli ta vanaonu kondiitriäris õpipoisiks. Kui tal ainsa korra külas käisin, rääkis ta vanaonust vaimustusega, samas teadsin tänu tädile, et ta hiljem vanaonu silmaotsaski ei kannatanud.

Kultase kohvik asus Tallinna Majaomanike Panga hoones Vabaduse platsi ääres ja oli saksa vähemuse, kunstnike ja teiste intellektuaalide kokkusaamispaik. Siia tuldi, et vahetada börsi-, päevapoliitika- ja perekonnauudiseid. Kohvikus tutvustati äsjailmunud raamatuid, lugemiseks olid välja pandud välismaa ajalehed. Kui kedagi huvitas Eesti saksa vähemuse hulgas toimuv, siis oli siin õige koht, kus sellest teada saada.

Tavaliselt otsisin endale koha akna all väikese laua taga, et näha oleks kogu plats.

Vabaduse platsil hingas linn moodsat õhku. Erinevalt Toompeast kees siin vilgas elu. Inimesed tõttasid üle sillutise, möödasõitvad trammid krigisesid.

Platsil domineeris tumedatest klinkertellistest püstribade ja geomeetriliste mustritega ekspressionistlik kindlustusseltsi EKA hoone, mille peauksest kahel pool uhkeldasid tellistest laotud laternahoidjad. Kuigi see meenutas teatud määral Hamburgi, ei tundnud ma Saksamaa järele igatsust.

Nosisin kurepesa või sõin aleksandrikooki, mis oli mu lapsepõlve meeliskook ja mida ema Hamburgis liiga harva küpsetas.

Ühel pärastlõunal, arvan, et see oli Eestis viibimise neljandal või viiendal päeval, palus vanem härra luba, et minu kõrvale vabale kohale istet võtta. Kuivõrd laual lebas Revalsche Zeitung, siis ma ei imestanud, et ta kõnetas mind saksa keeles.

Tõstsin vaid korraks pilgu ja vastasin mehe küsimusele jaatavalt, seejärel süvenesin uuesti ajalehte.

Härra tellis kohvi. Piidlesin teda silmanurgast ja märkasin, et ta oli väga hästi riides. Mulle avaldas muljet seegi, kuidas ta suhtles kelneriga. Temas oli midagi erilist ja see muutis mind uudishimulikuks. Lõpuks panin ajalehe kõrvale ja kaalusin, kuidas temaga vestlust alustada. Mees jõudis minust ette.

„Vabandage, noorhärra,” kostis mehe häälest ebalust. „Ma ei tahaks pealetükkiv olla, aga kas te pole mitte Reichist?”

Üllatunult andsin jaatava vastuse ja uurisin omakorda, kust ta seda teab. Mehe huulile ilmus korraks naeratus.

„Ah, teate, ma tunnen meie noorhärrasid tänaseks mitte ainult nime, vaid ka näo järgi. Neid pole siia enam palju jäänud. Enamik elab nüüd Saksamaal ja on Austria anšlussist^[7.] vaimustuses. Nüüd on see siis Ostmark. Teid siis ei tõmbagi lõunasse?”

Mehe suu ümber mängles kelmikas naeratus. Juba mõne lausega oli ta enda vastu huvi äratanud, tahtsin jutuajamist ilmtingimata jätkata. Puhkesin naerma.

„Ei, mind ei kisu üldse lõunasse, ka mitte läände, mind lummab põhjala. Edasi, läänesuunas muutub kõik minu jaoks liiga närviliseks, eeskätt liiga lärmakaks.”

„Mõistan teid, noormees. Isegi meie tubli vana Revalsche Zeitung on sel suvel muutunud valjuhäälsemaks. Aga millist lehte siis veel tellida? Kas Völkischer Beobachterit^[8.]? Selle lehe toon lõikab juba tõsiselt kõrva. Ja peale selle jõuab see leht alati kolm päeva hiljem kohale. Ei, seda mul küll vaja pole.”

Mees kõhkles hetke.

„Ilmselt olete Revalis puhkusel, kui küsida tohib? Ah, vabandage, enne kui muutun liiga pealetükkivaks, minu nimi on Scheel,” tutvustas end mees ja naeratas taas.

Pidin juba küsima: „Kas see Scheel^[9.]?” Scheeli pank oli mulle tänu isale teada.

Mees sõrmitses vestitaskus ja ulatas mulle visiitkaardi, millele heitsin korraks pilgu ja pistsin tänuga taskusse. Pankuriks olemise kohta polnud visiitkaardil sõnakestki.

Kahjuks ei saanud ma mehele samaga vastata, seega jäi üle ennast lihtsalt esitleda. Minu nime kuuldes valgus üle härra Scheeli näo imestus.

„Kas te olete kuidagi seotud Pärnu Scheerenbergidega?”

Kui ütlesin, et seal elas minu perekond, lõi mehe nägu särama. Ta jutustas, et oli vanaisa ja onu Johanniga aastakümneid äriliselt seotud. Ta teadis ka minu isa.„Tjaa,kunikatemaärasõitis.”

Härra Scheel vaikis hetke ja niisutas siis kohviga huuli.

„Nagu toona paljud meie hulgast. Nüüd lahkuvad jälle paljud noored. Mina jään siia ja surengi siin. Ma saan vaid siin surra. See on endiselt meie kodumaa. Ehkki ajad on muutunud. Meie lastel ja lastelastel pole siin enam mingit tulevikku. Nii arvavad paljud, ehkki eksivad. Enamik tahab maailma näha, ringi liikuda. Teate, praegu on kõigil vajadus liikuda, röökida ja marssida. Haruharva loetakse raamatuid, rõõmustatakse gooti kiriku löövi või kõrge taeva ilu üle. See teeb kurvaks. Kui meie, eakad, saaksime vähemalt eestlastega läbi. See riik on meie suhtes õiglane. Meil on kultuurautonoomia, saksa teater, saksa koolid. Me valitsesime sajandeid eestlaste üle, on aeg osagi süüst lunastada. Aga ei, ikka veel ei taha paljud meie hulgas sellega leppida. Uskuge mind, paljud peavad end endiselt härrasrahvaks. Sellest on kahju.”

Hetkeks sugenes meie lauda vaikus.

„Aga teie ometi tulite, et oma perekonna jälgi ajada. See rõõmustab mind ja kindlasti ka teie vanatädi.”

Ma ei suutnud jätta vanahärra arvamusele vastu vaidlemata ja nii jutustasingi isa sõpradest, kellega olin viimastel päevadel tutvunud. Härra Scheel kuulas mu, naeratus näol, rahulikult ära.

„Härra Scheerenberg, võib-olla on teil õigus.”

Tema käsi mängis lusikaga.

„Olen vana ja pessimist. Ehk muudab mind umbusklikuks aastakümneid väldanud rahaga ringikäimine, sõdade, inflatsiooni ja valuutakriiside kogemine. Olen usu baltisakslastesse kaotanud. Kuid ma ei tahaks sellest rääkida. Kuidas käib teie perekonna käsi?”

Härra Scheel tellis kaks konjakit ja järgnevad tunnid möödusid minu jaoks nagu linnutiivul. Olin üllatunud eaka vestluskaaslase vaimuerksusest. Ta tahtis teada kõike meie perekonna käekäigu kohta Saksamaal. Seejärel võttis vanahärra mind kaasa reisile minevikku. Ta jutustas väga värvikalt, nagu oleks ise olnud sündmuste tunnistaja, kuidas Saksa rüütlid pöörasid eestlasi ristiusku, Ivan Julma väed liikusid mõrvates ja röövides läbi Läänemere-äärsete provintside, kuidas rootslased vallutasid siinsed alad ja Peeter Suure väed nad siit siis minema lõid.

Ilusa suveilmaga oli kohvik peaaegu inimtühi. See rõõmustas mind, sest muidu oleks ilmselt mitmed end kuulama seadnud – või hoopis vanahärra välja naernud.

Viimaks jäi härra Scheel vait, võttis klaasist lonksu vett ja jäi mind oma väikeste ärksate silmadega vaatama.

„Jah, kulla härra Scheerenberg, see on minu, meie maa lugu. Olime siin raehärrad, pastorid, kirjanikud ja kaupmehed. See on ka teie maa. Sest ka teie olete baltisakslane, ehkki te ei ela enam meie ühisel kodumaal. Reisige siin ringi. See on ka teie kodumaa, uskuge mind.

Õppige seda armastama ja palvetage selle maa hea käekäigu eest. Uskuge mu sõnu, meil on ohtlikud naabrid.”

Siis tõusis härra Scheel ootamatult püsti.

„Oli meeldiv teiega tutvuda. Te olete õigel teel. Tervitage minu poolt oma vanatädi ja isa. Kõike head! Ja vabandage, kui sundisin teid igavust tundma!”

Veel enne kui jõudsin midagi öelda või teda aidata, oli härra Scheel haaranud tolmumantli ja kohvikust lahkunud. Vaatasin välja platsile nagu puuga pähe saanu. Vanahärra läks suure akna alt mööda, kergitas jalutuskeppi ja naeratas mulle. Ma ei jõudnud reageeridagi, kui ta oli juba silmist kadunud.

Minu lauas oli istunud mees, kes oleks suutnud minu arvukatele küsimustele vastata. Nüüd oli ta läinud, olles külvanud minusse veel rohkem kahtlusi.

Vestlusest sügavalt erutatuna kõndisin veel mõne tunni vanalinnas, suutmata rahuneda. Kui lõpuks vanatädi juurde jõudsin ja talle õhtupoolikust jutustasin, puhkes ta vaid naerma.

„See pankur Scheel on nupust nikastanud. Tema poeg tõrjus ta ärist kõrvale. Vanamees armastab eestlasi. Ära ainult küsi, miks!”

Vanatädi asus taas kaarte panema.

„Võta kirsinapsi, poiss. Siis rahuned maha.”

Sellega oli vahejuhtum tema jaoks ammendatud. Kuid mina lamasin veel kaua ärkvel ja vaatasin vana pankuri visiitkaarti.

Järgmistel päevadel tõmbas mind veel rohkem Kultase kohvikusse. Istusin õhtupoolikuti ikka ja jälle samal ajal sama laua taha, lehitsesin saksa ja eesti ajalehti, suutmata neisse süveneda, ja ootasin pankurit, et siis rahutult veedetud tunni järel uuesti lahkuda.

Lõpuks küsisin kelnerilt tema järele ja sain teada, et vanahärra olla perekonna Narva-Jõesuu maamajja sõitnud.

Päevad möödusid lennul. Vanalinnaga olin nüüd sina peal. Tundsin parkide ja mere kutset. Mul oli kaasas mitu meditsiiniõpikut, mida lugedes veetsin aega Kadrioru pargis või kindlusvallide bastionidel. Vahel sõitsin bussiga Piritale ujuma ja päevitama.

Ühel päeval, kui istusin rannapromenaadi pingil, pea kuklas ja püüdsin ladinakeelseid erialatermineid pähe ajada, tundsin korraga näol varju.

Avasin silmad ja märkasin umbes endavanust noormeest. Ta naeratas kohmetult ja kergitas veidi vanamoelist kaabut.

„Vabandage, palun. Kas on võimalik, et oleme kohtunud?”

Olin veidi üllatunud, et ta mind kõnetas.

„See on üsna ebatõenäoline. Olen siin puhkusel ja elan muidu Saksamaal.”

„Saksamaal?” noormehe päevitunud nägu lõi särama.

„Siis ma ju tunnen teid!”

Seda hüüatas ta juba saksa keeles. Noormees võttis kaabu peast ja mulle tundus, et olen tema nägu juba kusagil näinud.

„Äkki olete te, oled sa Dieter Leitner?”

Noormees noogutas, tõusin püsti, sest tema näoilme kinnitas mu oletust.

„Scheerenberg, oh sa poiss, Christoph!” Dieter oleks mul peaaegu käe küljest rebinud, siis patsutas ta mulle õlale. „Istusime viienda klassini ühes pingis. Mida sa siin teed? Kas isade maa tõmbab ligi?”

Tunnid möödusid kibekähku. Jalutasime promenaadilt alla ja muutusime taas kaheks neljanda klassi poisiks.

Naersime direktrissi, proua Hesse ja tema venna, Toomkooli direktori härra Winkleri üle, kelle imposantne kiilaspea oli õpilaste naljade ohver. Proua Hesse juhitud algkool asus vana ja auväärse gümnaasiumi vastas. Kui mu vanemad poleks Saksamaale kolinud, oleksin küpsustunnistuse saanud Toomkoolist. Dieter meenutas, kuidas põgenesime „vedurijuhi”, süütu nõdrameelse eest, kes vanalinna tänavatel puhkides ja õhku pahistades ringi kõndis. Nüüd oli ta juba ammugi lõppjaama jõudnud.

„Kõike head, vana!” surusin Dieteri kätt.

„Kas saame homme kokku?”

Dieter muutus morniks.

„Ma ei saa. Pean Stockholmi sõitma. Isa pani mind oma firmasse tööle. Pean tema äripartneri juures välismaist õhku hingama. Raamatupidamine, kalkulatsioonid ja kogu muu kraam.”

Dieter märkas mu pettumist.

„Anna mulle oma saksa aadress. Ma kirjutan sulle. Käin vahel Hamburgis. Sealt on Rostocki kiviga visata. Luban, et saame jälle kokku.”

Siis embas ta mind ootamatult. Niisuguse tundepuhanguga polnud ma arvestanud. Kui olime aadresse vahetanud, kostis Narva maantee kurvist trammirataste kriginat.

„Kõike head!”

Patsutasime teineteisele veel kord õlale. Siis hüppasin trammi trepiastmele. Dieter lehvitas mulle veel kaua järele.

Meie taaskohtumiseni kulus aga aastaid.

Uue semestri alguseni jäi veel hulk aega. Saksamaa oli minust nii kaugel! Ei mingit kandade kokkulöömist, mitte mingeid valjuhäälseid kõnesid, ei mingeid hurraahüüdeid. Siin oli kõik nii rahulik, näis, et inimesed ei tunneta närvilisust ega ole hirmul.

Vähemalt jäi mulle toona niisugune mulje. Vanatädi hoolitses minu eest endiselt nii hästi kui vähegi oskas, kuid oli taas pöördunud oma tavapärase elurütmi juurde.

Igal reedel tippis ta oma nõtkuvatel jalgadel Vene tänavale, et telegraafis loteriipilet ära anda.

Nädalavahetusel toimunud loosimine oli põhjus, miks tädi esmaspäeval tavaliselt veelgi enam värisevate kätega ajalehe haaras ning taas nii hirmsasti vihastas, et see võis teda igal esmaspäeval lausa haua äärele viia. Tädi Alwine oli rahumeelne inimene, ta suutis uuesti rahuneda, kuulutas, et ei mängi enam eluilmaski ja tõttas järgmisel reedel jälle telegraafi, nii kõik viimased nelikümmend aastat. Veel kunagi polnud ta sentigi võitnud.

Reede oli tädi jaoks püha. Sel päeval kogunesid tema koju sõpruskonna veel elus olevad daamid, et bridži mängida. Aastate jooksul oli mõlemast soost skati- või bridžimängijatest saanud pelgalt naistest koosnev seltskond. Mehed jätkasid skatiga taevaisa selja taga, daamid mängisid vapralt endisi positsioone hoides. Nende seltskonna vältimiseks käisin kontserdil või Kadriorus jalutamas.

Kui koju jõudsin, olid daamid just lahkunud. Läksin köögist klaasiga vett tooma ja leidsin tädi suure söögilaua tagant.

Ta osutas ühele toolidest, veidi kõheldes võtsin istet.

„Tädi, mis juhtus?”

„Midagi, mu poiss, mitte midagi.”

Tädi köhatas.

„Tädi Alwine, sind vaevab midagi.”

Võtsin vanaproua käest kinni.

„Mis tähendab: vaevab? Christoph, tunnen end ülearusena. Sain sellest täna õhtul erilise selgusega aru. Sa oleksid pidanud neid vanamutte nägema. Tühised, veretud, lupjunud. Ja mina pole sugugi parem. Mida on mul elult oodata? Abikaasa on surnud. Mida ma näinud olen? Revolutsiooni, sõdu, millel ma ei suuda enam vahet teha, nüüd praegust aega. Mis saab edasi? Tunnen end nii ebakindlalt. Passi järgi olen sakslane, ehkki elame siin juba sajandeid. Eesti on minu kodumaa, aga ma mõtlen ja räägin saksa keeles, kas see teeb minust sakslase? Kas sa arvad, et olen sellepärast eestlane, et oskan eesti keelt? Ei, mu poiss.” Tädi koputas nimetissõrmega otsaesisele. „Kuni mõtlen saksa keeles, ei saa minust ealeski eestlast.”

„Tädi, sa ei pea ju eesti keeles mõtlema. Jää selliseks, nagu oled. Te ei saa ennast enam ringi teha. Te kasvasite nii üles, niiviisi teid õpetati. Uuel ajal on ka eeliseid. Kas sa pead eestlasi endiselt päevilisteks?”

„Christoph!” tädi hääl muutus energiliseks. „Ma pole eestlasi kunagi päevilisteks pidanud. Aga nad on juba kord eestlased ja meie sakslased. Lapsena mängisin koos eesti lastega, oskasin nende ja nemad minu keelt. Vaatamata sellele oli meie vahel nagu mingi nähtamatu sein. Ma ei oskagi sulle täna enam kirjeldada, milline tunne see oli. Mäletan seda tunnet veel praegugi. See pole kuhugi kadunud.”

Tädi vaatas mind oma vanade silmadega, nägin seal hämmeldust.

„Tead, ka siis kui kass sünnib hobusetallis, saab temast kass ja mitte hobune.”

Kui tädi käest kinni võtsin, ehmatasin, sest käsi oli nii külm.

„Tädi, see tunne ei jäta sind, sest sa oled nii vana. Aga noored nii ei mõtle.”

„Arvad või? Aga miks nad siis kodumaa maha jätavad?”

Tädi vastas ise oma küsimusele: „Nad arvavad, et seal on keegi, kes teed näitab. Ma ei salli Hitlerit. Ta näitab noortele vale teed. Ma ei oska seda seletada, aga ma tunnen seda.”

„See tee viib surma, väidab isa.”

„Palvetagem, et tal poleks õigus.”

Tädi jäi vait.

„Aitab tänaseks, kell on juba palju.”

Tädi lõi sõrmenukkide laksudes vastu lauda ja ajas end püsti. Uksel pöördus ta minu poole.

„Christoph, klaasid jäävad lauale. Homme tuleb Signe koristama. Muuseas, ma maksan talle selle eest.”

Nüüd oli tädi hääl range.

Hommikul ärgates leidsin eest koristatud võõrastetoa. Hommikusöök juba ootas. Tundus, et vanatädi oli välja läinud. Köögist kostis heleda naisehääle eestikeelset laulmist.

Imestasin, sest seni oli tädi eestlasest passija Signe korteris alati tumma varjuna askeldanud, lahkudes niksu teinud ja vaevukuuldavalt „danke” öeldes head aega jätnud, kui vanatädi talle majapidamistööde eest viiekroonise pihku surus.

Puruneva taldriku klirinale järgnes karjatus ja sellele vandumine: „Kurat!”

Minu ette ilmus välkuvate silmadega väikesekasvuline naine, käed kittelpõlle külgedele surutud.

„Küll ma alles ehmatasin!”

Naise silmad aga naersid. Ta pööras kannal ringi ja kadus kööki, et sealt kohe prügikühvli ja harjaga tagasi tulla.

„Ma ju oleksin pidanud aimama,” pahandas ta endaga, „et olete juba üleval. Teie, sakslased, olete alati juba varakult jalgel, kuigi meie, eestlased, samuti.”

Naine vaatas mulle põrandal kükitades otsa. Ta rääkis väga hästi saksa keelt, ehkki pehme eesti aktsendiga.

„Vabandage, palun, unustasin ennast esitleda. Olen Signe õde. Ta on kodus, lamab kõhuhädaga voodis. Olen tal külas. Muidu elan Hiiumaal, teate küll, Dagöl. Täna olen õele niisiis abiks. Ja teie olete Christoph?”

Enne kui jõudsin sõnagi lausuda, jõudis naine jätkata:

„Noh, kes siis veel. Teie vanatädi rääkis mulle teist ja palus öelda, et läks Kluge & Ströhmi raamatupoodi kuuromaani järele.”

Teel kööki jõudis naisterahvas teatada:

„Ka mina suudan natuke saksa keeles lugeda. Aga raamatud on kole kallid. Saan Anult tema koolivihikuid...” Ja uks naise selja taga langes lukku.

Hommik oli korteris alanud tormiliselt. Niisugune jutuvada sellisel kellaajal oli harjumatu. Aga oma harjumusi pidin ma kiiresti muutma.

Sest Riina, nagu ta end päev hiljem tutvustas, tuli tädi koduabiliseks ka järgnevatel päevadel. Polnud tal meie juures suurt midagi teha. Tädi Alwine, kes hoidis tavaliselt uute tuttavatega distantsi, avas naisele oma südame. Nii muutus Riina kiiresti vaat et tema seltsidaamiks. Värske tuul lõi vanatädi range päevakava segamini, algul vastupuigelnud tädi haaras peagi Riina raugematu hea tuju.

Naine meeldis ka mulle ja vahel saatsin elavaloomulist Riinat teel õe juurde, et uurida, kuidas edeneb kõhugripist tervenemine. Tegelikult oli see vaid ettekääne, et Riinaga juttu ajada.

Ta oli nagu ajaleht, vahendas linna vana ja uut keelepeksu, jutustas Eesti päevapoliitikast, et seejärel analüüsida Saksa poliitikat ja meeleolusid Briti ülemkojas. Stalinit ta ei sallinud, kuid Hitlerile sai osaks tema veelgi karmim kriitika. Riinale oli minu poliitiline meelestatus teada, seetõttu ei varjanudki ta, et umbusaldab Saksamaad.

„Hitlerit ei saa usaldada. Ükskord müüb ta meid veel venelastele maha.”

Murelikkusele vaatamata oli Riina aktsent nii vahva, et kui tal oleks tulnud matusekõnet pidada, oleks see kõigi näkku naeratuse toonud. Mind pani see naine imestama.

Ülikoolis polnud ta käinud, saarel oli tal vaevalt võimalust haritud inimestega kokku puutuda, kuid tütre kooliraamatute ja taltsutamatu uudishimu najal oli ta omandanud tähelepanuväärse teadmistepagasi.

Kui ta oli meie ühistel jalutuskäikudel mind uudistega üle valanud, oli minu kord Dagö kohta pärida.

Siis hakkas Riina vaimustunult rääkima ja mina sain puhata. Saar pidi olema maapealne paradiis. Naine jutustas üksildastest liivarandadest, kadakametsadest, Sääretirbist ja Käinast ja... kuidas need imeliste inimtühjade paikade nimed nüüd olidki...

Riina jutt oli värvikas ja kui suur toidukott ei seganud, võttis ta sõnade kinnituseks ka käed appi. See, et mina oleksin võinud kotti tassida, ei tulnud Riina meelest kõne allagi.

Tundsin Revalit nüüdseks nagu oma vestitaskut. Mul oli igavavõitu, vajaka jäi suhtlemisest omaealistega. Linna ilu takistas õppimast, kuigi pidin vaheajal üsna palju materjali läbi töötama. Suhted vanatädiga kippusid kiiva kiskuma. Olime lihtsalt liiga erinevad, nii vanuse kui ka iseloomu poolest. Kui esimestel nädalatel oli tema hoolitsus olnud meeldiv, siis nüüd muutus see järjest enam koormavaks. Tädi vaated tundusid mulle osaliselt mõistetamatutena ja me tülitsesime järjest sagedamini. Pärast kokkupõrkeid oli mul temast kahju, kui ta söögilaua taga istudes laudlina narmaid silus.

Kodurahu huvides andsin alailma järele. Ent sellegipoolest: midagi oli tarvis ette võtta. Ma ei tahtnud mingil juhul enne vaheaja lõppu Saksamaale naasta.

See pidi olema ilmselt kolmandal Eesti-nädalal. Ehkki Riina tee viis turule, saatis ta mind natuke. Tädi oli rääkinud, et Mustpeade majas saavad kokku ka noored baltisakslased. Turukott kaenla all, tippis Riina oma väikestel jalgadel minu kõrval. Seljas oli tal üks neist erksavärvilistest suvekleitidest, mille tütar oli talle õmmelnud. See pidi küll üks imelaps olema, kellest ema niisuguses vaimustuses oli. Tütar tahtis saada saksa keele õpetajaks, aga juba praegu andis ta külakoolis tunde, kui õpetaja haigeks jäi. Kõik poisid pidid tal kannul käima, aga tütar muudkui õppivat, et võimalikult hästi kooli lõpetada. Miks tütar just saksa keelt tudeeris, polnud emale selge. Saksa keelt räägitavat üha vähem. Riina rõhutas seda mitu korda.

Täna polnud naine nii jutukas kui tavaliselt, tundsin, et tal on midagi südamel, ent ma ei küsinud midagi, oli selge, et ta teeb sellest ise juttu. Mul oli õigus.

Me polnud veel üle turuplatsigi jõudnud, kui ta mind vaatama jäi.

„Christoph!”

Olime vahepeal sinatama hakanud.

„Ma tean, et sa ei saa tädiga enam eriti hästi läbi. Sul on igav, eks ole?”

Vastust ära ootamata jätkas Riina:

„Tead, esmaspäeval sõidan ma tagasi Hiiumaale. Majapidamine ootab. Ma ei saa naabrinaisel lasta igavesti pudulojuseid sööta. Ehkki on koolivaheaeg, pean mõisas süüa tegema. Mõned tüdrukud on kõigele vaatamata kohal.”

Muigasin. Pudulojused. See oli üks Riinale omaseid sõnu. Ta tähistas sellega koera, paari kassi, kukke ja nelja kana.

„Mis sa arvad, ehk tuled külla? Saar on imeilus. Saad rahu, võid õppida. Järgmisel laupäeval tuleb ka Anu koju. Saad temaga saksa keeles rääkida. Anul on kindlasti hea meel. Jutustab sulle eesti keeles, mida vaja. Nii on see teile vastastikku kasulik. Nägus on ta ka. Küll sa alles imestad. Noh, ja kui hakkad koju sõitma, oled veel mõne päeva tädi juures. Siis on ka tema rahul.”

Riina kallutas oma ümara pea viltu nagu kana.

Tema ettepanek tuli mulle teatava üllatusena.

„Noh, mis sa arvad?”

„Ja sinu mees?” püüdsin välja selgitada. „Mida tema ütleb, kui ma ühtäkki teie ukse taga seisan?”

Riina puhkes naerma.

„Kurat! Minu mees, kuule, kas ma siis ei rääkinud, et ta minema tõmbas? Otsib juba viisteist aastat venelaste juures oma taevariiki. – Va lakkekrants!” lisas naine hetk hiljem kumeda alatooniga.

„Mehed, poliitika ja viin. Millal on sellest enne head nahka tulnud, Christoph? Kõigepealt jõi ta talu maha, siis avastas taas oma kommunismi ja ühel hommikul oli ta läinud. Veerand aastat hiljem sain Leningradist postkaardi, et tal kõik korras, ehitab kommunismi ja toob selle Eestisse. Lasku käia, Christoph, lasku aga käia. Ootame pikisilmi. Ta on poolele külale võlgu. See kaabakas jäägu sinna, kus pipar kasvab! Kogu oma kommunismiga! Jättis tütre ja minu maha! Igavene kaabakas!” Riina väikesed silmad pildusid tuld.

Keerasime vaikides Pikale tänavale. Arutasin endamisi: miks mitte kutset vastu võtta? Peale vanatädi ei hoidnud mind siin keegi kinni. Reval oli läbi tudeeritud. Saarel saaks rahus õppida.

Muidugi huvitas mind ka Riina tütar. Kui ta oli pooltki nii ilus, kui ema väitis, oleksid saare külastamisel omad võlud. Mind ei oodanud kodus ükski tüdruk. Oli ju Ursel mind märtsis maha jätnud.

Jäin seisma. Teisel pool tänavat kõrgus Mustpeade maja viilkatus.

Riina vaatas mind ootusrikkalt.

„Kuidas siis jääb, Christoph?”

„Ma tulen, Riina. Küll ma selle tädile juba ära seletan.”

Minu sõnade peale puhkes naine naerma ja hõõrus käsi nagu pärast eduka tehingu sõlmimist.

„Tore-tore, Christoph,” kinnitas Riina ja näpistas mind käsivarrest, ehmus minu valust kõverduvat nägu nähes, silitas näpistatud kohta ja tõttas edasi turuhoone poole, korra seejuures tagasi vaadates.

Pärastlõuna ei toonud midagi uut. Mõned vanahärrad vahetasid minuga tähtsusetuid lauseid. Raamatukogu pakkus aga tõsist huvi. Kõrgete lagedega ruumid olid justkui kõduhõngu täis, mõned härrased, kes seal peamiselt Reichist pärit ajakirjade kohale kummardunult istusid, mõjusid ürgvanade ja ajatutena. Ma ei kohanud ainsatki nooremat inimest.

Nagu võiski arvata, ei möödunud õhtu pilvitult.

Kui ma oma otsusest teada andsin, tõmbusid tädi raugasõrmed rusikasse, algul sai oma osa Riina, siis võttis ta ette minu. Viimaks puhkes ta nutma.

Sel hetkel hakkas mul temast kahju, jõudsin oma otsust juba kahetseda, kui tädi mulle äkki pisaraid pühkides naeratas.

„Ah, Christoph, olen omadega päris segi. Peaksin tegelikult rõõmustama, et minu juures nii kaua vastu pidasid. Ma vana loll. Sõida muidugi Dagöle.

Tean, et tunned tüdruku vastu huvi. Aga luba, et enne vanemate juurde sõitmist tuled mulle veel korra külla. Ja tood seda saare head mett kaasa!”

Tädi nuuskas nina.

„Nii. Ja nüüd võtame ühe kirsinapsi. Oleksid võinud oma lahkumisest siiski veidi delikaatsemalt teatada.”

Vanatädi tippis tillukese sekretäri juurde. Taas tekkis mulje, nagu oleks ta minevikust minu juurde uhutud. Mind valdas hetkeks soov püsti tõusta ja vana daami emmata. Sel silmapilgul oli ta mulle nagu vanaema, keda mul ei avanenudki võimalust näha. Tädi heitlik loomus oli nii ettearvamatu. Kuid tema naeratusest, aga ka vihapurskest tundsin, et ta peab mind väga kalliks, ehkki tegelikult mind tundmata. Kui tädi lihvitud klaasist karahvini lauale tõstis, libises minu käsi üle vana naise põse. Tegin seda instinktiivselt ja ehmatasin, sest tädi Alwinet sundis puudutus võpatama. Tahtsin käe kiiresti tagasi tõmmata, kuid tädi haaras sellest ja pigistas mu sõrmi. Tundsin oma tundepuhangu pärast piinlikkust. Kuid ma ei näidanud seda välja.

„Christoph, saa minust aru. Sinu pere on siit nii kaugel. Kui pahameelt väljendan, näitab see vaid minu üksildust. Tunnen end nii üksikuna. Ehkki mul on kaardimänguseltskond, teater, raamatud, saksakeelsed jumalateenistused. Aga teie olete minu perekond. Siin pole enam kedagi. Sinuga veedetud päevad tähendavad mulle nii palju. Muidugi on siis raske hüvasti jätta.”

Tädi ei oodanud minult vastust. Mida ma oleksingi osanud öelda.

Istusime sel õhtul veel kaua üleval.

Vanatädi tõi lagedale vanad nahka köidetud fotoalbumid. Dagerrotüüpiad, seepiaga toonitatud pappfotod, millelt naeratasid fotograafile päikesevarjudega naised, jalutuskeppidega härrad ja paigale tardunud lapsed – nad libisesid minust mööda nagu ajast taganttõugatud karussellil.

Vanatädi lasi meie perekonnal vaimusilma eest mööduda. Ma ei mõistnud, mis minuga sel õhtul juhtus. Saksamaal poleks ma suutnud naerupursatusi alla suruda. Kuid selles vanaaegse mööbliga külalistetoas tundsin tänu paljudele fotodele ja vanatädi häälele, kuidas minu silme ees kangastuvad möödunud ajad.

Ka veerand sajandit hiljem oli tädi Alwine uhke, et nägi Riia Toomkirikus tsaari. Kuid tema sõnadest võis välja lugeda mõistmatust, et minu vanemad Saksamaale kolisid. Sel õhtul olin temaga nõus.

Endiselt erutatuna seisin oma toas akna all. Ehkki aeg oli juba kaugelt üle südaöö, olid teiselpool tänavat seisvad majad selgelt näha.

Näpitsprillidega ehitud mehe kivist nägu vastasmaja simsil näis mulle silma tegevat. Juugendstiilis maja kirevavärviliseks krohvitud enam kui rikkaliku stukiga kaetud fassaad, kivist tornikesed, akende vallatud tugisambad, faunide ähvardava ilmega pead ümmargustel ärklitel mõjusid kesköises päikesevalguses, mis korraldas fassaadil valguse ja varju mängu, nagu sürrealistliku näidendi kuliss.

Vaatasin alla inimtühjale tänavale. Kui naabermaja fassaadi vaateakende kohal seisvad surnuvalvurid oleksid sealt sel hetkel alla astunud, poleks ma sugugi imestanud.

Kõik mõjus nii ebamaiselt, peaaegu groteskselt, nagu Gustav Meyrinki^[10.] raamatutes.

Veel tänagi, kui neid ridu kirjutan, adun õhustikku, milles tol ööl viibisin.

Hiiumaale sõiduni jäänud päevadelt võtsin viimast: käisin läbi antikvariaadid ja ostsin kokku Eesti kohta käivaid raamatuid.

Saatsin vanematele kohustuslikke postkaarte ja lubasin Hiiumaalt pikemalt kirjutada.

Tädi hellitas mind neil päevil veelgi enam. Kui ma õhtuti ringikondamisest näljasena tagasi jõudsin, istus ta minu kõrval ja vaatas, kuidas pugisin külmi lihalõike, vorsti ja leiba.

Vana daam jutustas vahetpidamata sõjaeelsetest aegadest, tuli lagedale ammuste perekonnalugudega, pajatas lühikestest, ent kuumadest suvedest, mille isa veetis koos oma vanematega iidses peremõisas. Kuivõrd olin päev otsa õppinud, olin õhtuks surmväsinud. Kuid meie viimastel ühistel õhtutel ei tahtnud ma vanatädile pettumust valmistada ja kui tädi Alwine möödunud aegadesse sukeldus, naaldusin vanal jäigal sohval vastu seljatuge, et teda kuulata. Rääkimise peale oli ta meister, imesin endasse lugusid nagu käsn, torkasin suhu ühe šokolaadikompveki teise järel ja jõin kirsilikööri, nagu tahtis tädi Alwine. Kui vihjasin, et see kõik pole just odav, puhkes vana daam naerma ja teatas, et isa toetab teda rahaliselt ja üldse on tal ka veel kaks üürimaja. Isa rahalisest abist ei teadnud ma seni midagi. Seda uut asjaolu arvestades küünitasin loomulikult veel kord käe kommikarbi poole.

Neil viimastel õhtutel istusime koos südaööni. Ma ei tea, kas andsin endale toona üldse aru, et need õhtud ei kordu enam kunagi.

Võib-olla siiski aimasin – kas mina, kahekümne ühe aastane oleksin muidu vana naise lõputuid monolooge välja kannatanud? Reedel jättis vanatädi ära isegi kaardimänguseltskonna koosviibimise. See oli esimene kord lesepõlve algusest saati.

Esikus seisis kohvri kõrval portfell, kuhu pakkisin saarele kaasavõtmiseks mõeldud raamatud. Ülejäänud asjad oli kavas koju sõites ühes võtta.

Kui nukunäoga, õbluke ja miniatuurne vanatädi seisis minu ees ja hoidis vaid suuri vaevu pisaraid tagasi, oli mul lausa piinlik teda maha jätta. Ent sadamas ootas Riina ja saarel kokkusaamine Anuga.

Lahkumishetkest ülesaamiseks tahtsin tädi emmata, kuid ta nägi mind läbi, raputas pelgalt pead ja tõukas mind uksest välja.

„Christoph, me kohtume kolme nädala pärast.”

Tädi Alwine köhatas ja korteriuks langes lukku. All, maja välisukse juures seisatasin veel korraks.

Suvepäike murdus värvilisel klaasil ja heitis trepikoja hämarusse värvilisi varje. Vaikust hakkis vaid gaasimõõdiku tiksumine. Toetusin vastu seina ja hingasin sisse kondiitriäri aroome. Mind haaras kummaline tunne. Lahkumine tädist liigutas mind nii sügavalt, nagu oleks see olnud hüvastijätt igaveseks. Ka tädi oli hinge põhjani heldinud.

Hiljem mõtlesin, et sel hetkel aimas ta, et Tallinnas ei kohtu ma temaga enam iialgi.

Mul oli aega, Hiiumaa laeva väljumiseni jäi veel kaks tundi. Koidula kuulus Riina vennale, kes käis Hiiu-Kärdla kalevivabriku ülesandel Tallinnasse kangast vedamas. Ka Riina pidi sama laevaga tulema.

Sel esmaspäeval oli suurepärane ilm, lonkisin piki Laia tänavat sadama poole. Mul oli kavas Oleviste kiriku tornist Tallinna pildistada.