Читать книгу Maalehe kartuliraamat - Luule Tartlan - Страница 2

Bioloogilised ja majanduslikud iseärasused

Botaaniliselt kuulub kartul katteseemneliste (Angiospermae) hõimkonda, kaheiduleheliste (Dicotyledoneae) klassi, mailaselaadsete (Scrophulariales) seltsi, maavitsaliste (Solanaceae) sugukonda ja maavitsaliste (Solanum) perekonda. Maavitsaliste liigirikkast perekonnast on ligi 30 kultuurliiki, neist tähtsaim on Solanum tuberosum L.

‘Red Fantasy’ taimed. Foto: Osa ja Tervik OÜ

Kartuli maapealseks osaks on vars, mis moodustub idandi kaelast. Varre mullasisene osa moodustub idandi alusest. Varte hargnevuse alusel jaotatakse sordid hargnevaiks ja mittehargnevaiks. Need sordid erinevad väga oma bioloogiliste omaduste poolest. Mittehargnevad sordid on saagirikkamad ning vajavad kasvatamiseks kõrgemat agrofooni, kuid kaotavad selle omaduse väga kiiresti. Hargnevate produktiivvartega sordid on palju elujõulisemad ja säilitavad oma algse saagivõime pikka aega. Sellised sordid moodustavad tugeva juurekava, mistõttu võivad anda küllalt suuri saake ka keskmise viljakusega muldadel. Mugulate intensiivsem juurdekasv on neil sortidel kasvuperioodi lõpu poole. Mittehargnevad sordid moodustavad palju väiksema juurekava ning saagirikkus on võimalik üksnes viljakatel muldadel. Sortide seesuguse erinevuse alusel on kasvatajail võimalik ette näha sortide hilisemat käitumist ja vastavalt sellele valida sobivamaid agrotehnilisi võtteid, et hoida ära sortide saagilangust.

Mugul

Mugul on kartulitaime tähtsaim organ. See on muundunud vars, mis moodustub mullasisese varre külgharu ehk stooloni tipus varuainete kogumise tõttu. Kartuli mugulad moodustuvad ja kasvavad küllaltki lühikese perioodi jooksul. Moodustuvate mugulate arv sõltub kõige enam sordist, kuid seda mõjutavad ka kasvutingimused. Noored mugulad on kaetud epidermiga, mis hiljem langeb ära ja asendub peridermiga. Peridermi ülesandeks on mugula kaitsmine mitmesuguste ebasoodsate välistegurite eest. Tavapäraselt nimetatakse seda kooreks. Kartuli mugulat katva koore paksus on õhukesekoorelistel sortidel 83–108 mkm ja paksemakoorelistel 166–190 mkm. Tavaliselt tunduvad kartulikoored pruunikad, see on tingitud surnud korgistunud rakkudest. Koore värvus oleneb ka antotsüaniini paigutusest kudedes ja selle hulgast. Koore värvuse juures hinnatakse värvuse ühtlikkust ja intensiivsust.

‘Birgiti’ mugulad. Foto: Koorti Kartul OÜ

Kartuli mugulas on kõik koed peale koore võimelised moodustama tärklist. Tärkliseterade moodustumine on aga seotud amüloplastide aktiivsusega. Amüloplastides on üks aktiivse tärklise tekke keskus. Kartuli tärkliseterad on ekstsentrilise tekstuuriga. Väga oluline on, et mugulas oleks palju suuri tärkliseteri, sest siis on tihedus suurem. Mugulate tiheduse ja tärklisesisalduse vahel on positiivne korrelatsioon, kuid suhkrusisaldusega on negatiivne korrelatsioon.

Kartuli tärklisesisaldus oleneb sordist ja kasvutingimustest. Kui kartuli kasvuperioodi lõpu poole on kuivad ilmad, siis on tavaliselt tärklisesisaldus kõrgem, seevastu sügisesed sademed vähendavad mugulate tärklise- ja kuivainesisaldust.

Ka oleneb tärklisesisaldus sordi varasuse rühmast. Üldiselt on varajased sordid madalama tärklisesisaldusega kui hilisemad sordid. Viimastel aastatel on tootmisse jõudnud aga ka varajased sordid, mille tärklisesisaldus on kõrge.

Tänapäeva kartulikasvatus on küllalt rangelt spetsialiseerunud, sest tehnika, väetiste ja taimekaitsevahendite soetamine on kulukas.

Sõltuvalt kartuli kasutamise eesmärgist esitatakse mugulatele erinevaid nõudeid. Lauakartulilt nõutakse eelkõige head välimust, head maitset ja lõhna, keskmist tärklise- ja valgusisaldust ning kõrget askorbiinhappesisaldust. Samuti on tähtis, et mugulate sisu ei tumeneks valmistamise käigus ega valminuna.

Kartulikrõpsude ja friikartulite puhul vajatakse aga kindla kuivainesisaldusega sorte ja nende kasvatamiseks spetsiaalseid agrotehnilisi võtteid.

Mugulatel eristatakse koore ja sisu värvust. Eelistatuimad on kollasesisulised sordid, nende karoteenisisaldus on kõrgem.

Koore värvusest lähtudes eelistatakse varajastel sortidel punasekoorelisi ja hilisematel sortidel kollase- või valgekoorelisi sorte. Sordile iseloomulik koore ja sisu värvus moodustub tavaliselt koos valmimisega. Enamikul nüüdisaegsetel kartulisortidel moodustub sisu tüüpiline värvus mugula kasvu alguses. Seda peetakse tähtsaks, sest realiseerimiseks sobivad vaid ühtlase sisu värvusega mugulad. Varasemal ajal aretatud sortidel on mugula sisu valge, siis muutub kirjuks ning mõne aja möödumisel saavutab sordile vastava värvuse (näiteks ‘Vigri’).

Majanduslikult hinnatakse enam ümarovaalseid või ovaalseid mugulaid. Need omadused on eriti olulised realiseerimiseks väikepakendatult.

Õis

Kartuliõis on viietine. Õiekate koosneb viiest kroonlehest, mis on alusel kokku kasvanud. Kroonlehtede aluselt kulgevad kiired krooni tipmete suunas ning moodustavad õietähe. Õie värvus on tähtis sorditunnus, mida hinnatakse äsja puhkenud õitel hajutatud valguses. Õied võivad olla kas valged või antotsüaanist värvunud. Õievärvuse põhjustajad antotsüaanid kuuluvad flavonoidide hulka, seega on need glükosiidid, millel on suhkrumolekulid. Ilma suhkrumolekulita antotsüaane nimetatakse aga antotsüanidiinideks.

Enamlevinud on pelargonidiin, tsüanidiin, delfinidiin. Erinevus on neil ainult hüdroksüülrühmade arvus. Mida rohkem hüdroksüülrühmi, seda sinisem pigment (üks OH^-1 – punane värvus, kaks OH^-1 – violetne ja kolm OH^-1 rühma – sinine värvus).

Kartuliõis. Foto: Astrid Lepik

Leht

Kartulil on katkestunult paaritusulgjagune lihtleht. Leht koosneb pearootsust ja segmentidest.

Segmente on tavaliselt kuni seitse paari. Segmendid jaotatakse tipp-, külg- ja vahesegmentideks olenevalt paiknemisest. Lehed asetsevad varrel horisontaalselt.

‘Belana’ leht. Foto: Osa ja Tervik OÜ

Juurestik

Kartulil on narmasjuured, mis tekivad kasvuperioodi algul mullasisese varreosa sõlmedest kolme- kuni neljakaupa. Juured paiknevad kartulil valdavalt künnikihis, kuid võivad ulatuda kuni 70 cm sügavusele. Juurestiku ulatus ja levik oleneb sordi geneetilistest iseärasustest, olles nõrgem ja väiksema ulatusega varajastel sortidel. Kasvutingimustest mõjutab juurekava arengut mullaniiskus. Kuivades kasvutingimustes suunatakse toitaineid juurtesse, mistõttu moodustub ebaloomulikult suur juurekava ja samas aeglustub mugulate moodustumine.

Võrreldes kartuli juurekava teiste kultuuride juurekavaga, siis on kartuli juurekava 1,4 korda väiksem kui näiteks odra juurekava. Kartuli juurekava areng on kiire, kusjuures päeva jooksul võib juurdekasv olla 2,5–3,0 cm. Sellega kindlustab kartulitaim end väga varakult mullaniiskuse ja vajalike toitainetega.

Stoolon

Stooloniks nimetatakse mullasisese varre külgharu, mis moodustub mullasisese varreosa lehekaenaldest pärast kartuli tärkamist. Stoolonite keskmine pikkus on 25–30 cm. Lühemad stoolonid on varajastel ja pikemad hilistel sortidel. Lühikeste stoolonitega sortidel moodustub kompaktne pesa ja koristamine on lihtsam. Kompaktne pesa võib moodustuda ka tõusmepõletikku nakatumise tagajärjel, kuid siis jäävad stoolonid lühikeseks ja pesa n-ö kerkib üles. Sellistes kerkinud kartulipesades lähevad mugulad roheliseks.