Читать книгу Kreeka miljardäri sõnakuulmatu mõrsja - Lynne Graham - Страница 4

Kreeka miljardär Lysander Metaxis astus oma muinasjutulise jahi luksuslikku salongi, kus tema alluvad teda ootasid. Kell oli pool kaheksa hommikul. Teades, et nende pööraselt rikas ja energiline tööandja alustab tööpäeva tavaliselt kell kuus ja magab harva üle viie tunni, üritasid kõik võimalikult virget muljet jätta.

Lysanderi parem käsi Dmitri ulatas talle kausta. „Loodetavasti jääte rahule, sir.”

Kõhn kena tõmmu nägu pingul, võttis Lysander kausta vahelt Madrigal Courti fotod. Paks mets, mis piiras Elizabethi ajastu villat kõigist neljast küljest, varjas hoonet uudishimulike pilkude eest, ent õhust oli see kõigile näha. Lysander oli vana maja varem näinud vaid ema lapsepõlve pildialbumis. Aerofotode ülim kvaliteet näitas, kuivõrd see oli viimastel aastakümnetel lagunenud.

Lysanderi pronksikarva silmade pilk muutus aina karmimaks ja külmemaks, sest oli selge, et hoone vajab hädasti remonti. Katus oli lagunenud, kivivooder pragunes ja kaldsein oli kahtlaselt punnis. Ometi oli Gladys Stewart keeldunud maja Lysanderi kadunud isale Aristide’ile müümast. Vanaproua oli nüüd suremas ja Lysander oletas, et tema lahkumine siit ilmast teeb maja müügi viimaks võimalikuks.

Madrigal Court oli kuulunud Lysanderi ema suguvõsale rohkem kui nelisada aastat, ent siis olid rahalised raskused sundinud neid seda maha müüa. Aja jooksul oli Madrigal Courti tagasisaamine muutunud Metaxiste suguvõsa auasjaks. Ja perekonna au oli tõelise kreeklase Lysanderi jaoks äärmiselt tähtis. Tema karmikäelisus oli legendaarne ja ta oli ohtlik vastane. Ent ehkki ta oli üks maailma rikkamaid inimesi, polnud ta kunagi unustanud oma tagasihoidlikke juuri ega julma hoolimatust, mida ta oli pidanud taluma enne, kui õnn talle naeratas ning Virginia ja Aristide Metaxis tema kasuvanemateks said.

Selle tohutu tänuvõla meenutamine tekitas süngeid mõtteid, mis heitsid häirivaid varje Lysanderi tavaliselt kõigutamatule emotsionaalsele seisundile. Hiljutiste sündmuste tõttu oli Virginia esivanemate kodu tagasiostmisest saanud põletav eesmärk. See polnud enam mingi umbmäärasesse tulevikku jääv tehing. Ta pidi selle maja kiiresti tagasi saama. Lysander tunnistas endale kiretult, et aeg oli ootamatult muutunud äärmiselt oluliseks teguriks.

Salongi astus kaunis brünett naine, kelle vapustavat keha kattis paljastav läbipaistev ürp. Tema sõrmeotsad joonistasid hellitavalt mehe käeseljale võrgutavaid mustreid. „Tule tagasi voodisse,” sosistas ta meelitavalt.

Lysander jäigastus peaaegu märkamatult. „Mul on tegemist,” venitas ta ilmetult.

Tema alluvad vahetasid tähendusrikkaid pilke. Ükski naine ei suutnud Lysanderi tähelepanu köita kauem kui mõni nädal. Tema praegune armuke ei teadnud seda veel, aga temaga oli lõpp.

„Dmitri...” Lysander tõstis oma kaunikujulise tõmmu pea. „Kes käskis müüriga piiratud aeda paigaldada polüeteenist torud?”

Tema parem käsi astus lähemale ja kortsutas fotot vaadates siiralt hämmeldunult kulmu. „Eee... kas see ei kuulu siis Madrigal Courti juurde, sir? Mul pole kahjuks aimugi.”

Lysander heitis Dmitrile mürgise pilgu ja käskis tal Metaxise firma advokaadid konverentsikõne tarbeks kokku ajada. Tema Suurbritannia juristide jaoks oli see päev täis totaalset ahastust ja alandlikku lömitamist. Ähvardati vallandamistega, toodi ohvreid. Büroo lubas kohe tegutsema hakata, aga Kreeka ärimagnaat käskis neil oodata. Ta tahtis ise valida tegutsemiseks sobiva aja.