Читать книгу Kreeka miljardäri sõnakuulmatu mõrsja - Lynne Graham - Страница 5

„Metaxiste perekond ootab minu surma.” Gladys Stewarti kibestunud pilgus hõõgus palavikuline vihkamine. „Raisakotkad, vaat need nad ongi!”

„Igatahes peavad nad veel veidi ootama,” ütles meditsiiniõde rõõmsameelselt vanemale naisele, kontrollides samal ajal patsiendi vererõhku. „Te olete väga tugev.”

„Teil pole õigust eraviisilisse jutuajamisse sekkuda!” sisistas Gladys salvaval toonil, kondised käed voodiriideid pigistamas. „Ma rääkisin oma lapselapsega. Ophelia... Kus sa oled? Ophelia?”

Ebatavaliselt helesiniste silmadega noor naine tegeles parasjagu põrandale heidetud voodilinade kokkukorjamisega. Ta heitis meditsiiniõele vabandava pilgu ja astus lähemale. Ophelia oli väikest kasvu ning tal oli seljas lai kampsun ja jalas avarad püksid, mis viitasid tema liivakellakujulisele figuurile. Küpse nisu karva juuksed oli aianööriga kokku tõmmatud. Siiski ei suutnud miski varjata tema ilu.

„Ma olen siin,” sõnas ta vanaemale.

Lapselast silmitsedes pigistas Gladys Stewart oma kitsad huuled vihaselt ja põlglikult kokku. „Kui sa oleksid veidigi pingutanud, oleksid ammu abielus!” süüdistas ta Opheliat mõrult. „Sinu ema oli täielik narr, aga vähemalt oskas ta oma välimust meeste püüdmiseks ära kasutada!”

Ophelia, kes oli vallaline vabast tahtest, mõtles virilalt oma surnud ema edevusele ja oleks äärepealt värahtanud. Talle meeldisid mugavad riided ja värske õhk. „Kahjuks polnud tal sellest eriti palju kasu.”

„Ma tõotasin, et sunnin Metaxiseid selle eest maksma ja seda olen ma ka teinud ning – kuula mind nüüd – ma pole veel lõpetanud!” Küünist meenutav käsi pigistas valusasti Ophelia saledat rannet ja sundis teda allapoole kummarduma. „Lysander Metaxis ise võib veel sellele uksele koputama tulla!”

Ophelial polnud erilist usku niisugusesse vägagi ebatõenäolisesse ettekuulutusse, et too seelikukütist miljardär, kurikuulus oma hiiglaslikul lõbusõidukaatril elava haaremilaadse naistekarja poolest, kunagi teda otsima tuleks. „Ma tõesti ei usu seda.”

„Sa vajad vaid seda maja,” kähistas Gladys vilistavalt hingates rahulolevalt tütretütrele kõrva, „ja ma luban sulle, et kõik sinu soovid ja unistused lähevad täide.”

See kirglikult veendunud toonil esitatud jahmatav väide sundis Opheliat oma vanaema tähelepanelikumalt vaatama. Hämmeldunud pilk muutus vähehaaval lootusrikkaks. „Kas sa räägid... Mollyst?”

Teades, et Ophelia kuulab iga tema sõna, pööras Gladys pea ära, võidurõõm kõhnal kortsus näol säramas. „Seda ma sulle ei ütle. Aga kui sa täidad minu ees oma kohust ja toimid õigesti, ei pea sa pettuma.”

„Oma õe ülesleidmine on ainus, millest ma kunagi unistanud olen,” tunnistas Ophelia rahulikult. „See tähendaks mulle tõesti kõike.”

Voodis lamav naine naeris käredalt. „Sa oled alati olnud tundeline narr!”

Vaikne koputus uksele teatas kirikuõpetaja saabumisest. „Püüdke puhata, kuni selleks veel võimalust on,” soovitas meditsiiniõde Opheliale summutatult.

Ophelia noogutas, korjas voodiriided kokku ja naeratas kirikuõpetajale lahkelt. Too oli sõbralik meesterahvas, kes käis regulaarselt nende juures ja kuulas kannatlikult vanaema kibestunud kaeblemist.

„Te raiskate siin aega,” teatas Gladys vaimulikule hapult. „Ma ei jäta teie kirikule pennigi!”

Ophelia imestas, et vanaema kõneles ikka veel nii, nagu oleks ta rikas, ehkki tegelikult oli ta kõrvuni võlgades. Mõistagi ei tunnistaks Gladys Stewart iialgi seda häbiväärset tõde, kuna tema jaoks oli põhiline raha, seltskondlik positsioon ja väline mulje. Ent Madrigal Court, vallikraaviga ümbritsetud Elizabethi-aegne villa, mida Gladys Stewart oli oma kadunud abikaasat ostma veennud, lagunes ja oli juba väga kehvas seisus. Aastakümneteks hooletusse jäetud maja katus sadas läbi, niiskus tungis seintesse ja suur osa krundist oli võssa kasvanud. Kauni vana maja laguneda laskmine, keeldudes seda samas Metaxiste perekonnale tagasi müümast, oli osa Gladyse kättemaksust.

Ophelia nägi trepiaknast Courti rohtukasvanud aiast kaugemale. Peaaegu kogu ümbritsev piirkond kuulus nüüd Kreeka laevandusmagnaat Lysander Metaxisele. Tema isa oli olnud küll jõukas, aga pojal ja pärijal oli erakordne oskus raha teha ning ta oli miljardär. Keegi ei osanud Lysander Metaxisest uhkemalt rahaga lehvitada. Iga kord, kui mõni kohalik kinnistu müüki läks, rabati see teiste jaoks liiga kõrge hinnaga ära. Umbes kolmkümmend aastat tagasi kuulus Metaxiste suguvõsale vaid vahimajake sissesõidutee alguses. Nüüd oli nende omanduses suurem osa kohalikest taludest ja pooled küla majadest.

Madrigal Court oli nagu väike sõltumatu saareke Metaxiste valduses oleva kogukonna keskmes ja peagi – sest Gladys Stewart oli suremas – kuulub uhke vana maja samuti Lysander Metaxisele. Miski ei saa teda takistada, mõtiskles Ophelia kahetsevalt. Isegi kui vanaema pärandab talle osa Courtist, mis polnud sugugi kindel, tähendavad tasumata arved ja matustega kaasnevad kulutused seda, et maja ja aiad tuleb võimalikult kiiresti maha müüa. Ophelia lootis ja palvetas, et kui see aeg saabub, ei ole Lysander Metaxis vastu, et ta ka edaspidi müüriga piiratud aeda rendiks. See asus majast üsna kaugel ja maanteelt oli sinna ka eraldi sissepääs.

Ophelia pani linad pesumasinasse, tõmbas kummikud jalga ja kiirustas õue. Ta magas päeval harva ja oli veendunud, et isegi kakskümmend minutit töötamist värskes õhus aitab tal kosuda. Võrreldes muu aiaga, mida ta lihtsalt üksinda hooldada ei suutnud, oli müüriga piiratud aed nagu ilus korras oaas. Ta kasvatas hoolikalt kujundatud peenardel haruldasi püsikuid, millest kavatses teha oma väikese firma peamise müügiartikli. Ehkki tal oli juba mitu kohalikku püsiklienti, ei saanud ta veel kedagi endale appi palgata.

Pool tundi energiliselt maad kaevanud, pöördus Ophelia vastumeelselt tagasi tuppa. Ta lükkas kummikud jalast ja läks vanasse ajastuhõngulisse kööki. Suur pliit, mis oli ehitatud kahekümnenda sajandi algupoolel, andis mõnusalt sooja ja oli köögi kõige moodsam osa.

„Tere päevast, Ophelia,” tervitas teda Haddock oma mahlakal häälel.

„Päevast, Haddock,” vastas Ophelia.

„Teeaeg, teeaeg!” kuulutas Haddock õrrel patseerides.

Ophelia sai vihjest aru ja andis papagoile ühe maapähkli. Ta oli lindu väga kiindunud. Haddock oli peaaegu kuuekümneaastane.

„Armas Haddock! Armas Haddock!” kuulutas lind.

Teades, et papagoi ootab hellitusi, silitas Ophelia tema pead ja sügas teda.

Koridori kivipõrandal kõlasid tuttavad sammud. Siis astus kööki Pamela Arnold, kolmekümnele lähenev lühikeste punaste juuste ja elavate pruunide silmadega naine. „Sul on päris kindlasti vaja meest, kellega kallistada.”

„Tänan, aga ei. Nii meeleheitel ma veel pole.” Ophelia ei teinud nalja, sest kui ammu surnud vanaisa välja arvata, olid mehed talle elus ainult pahandusi, südamevalu ja pettumusi põhjustanud. Isa oli minema läinud, kui ta oli alles laps. Kui isa teise naisega pere lõi, unustas ta Ophelia olemasolu sootuks. Ema oli käinud meestega, kes temalt raha välja petsid, teda peksid ja talle teiste naistega truudust murdsid. Ja Ophelia esimene armastus oli rääkinud tema kohta valesid, mistõttu neiut koolis kohutaval kombel kiusati.

„Oo ei... kas sa tegid jälle meile süüa?” oigas Ophelia, tundes piinlikkust, kui Pamela pani haudepoti männipuust lauale. „Ma ei saa lasta sul seda teha...”

„Miks mitte? Sul on praegu muud tegemist,” märkis Pamela. „Sa oled ka mu parim sõbranna ja ehkki ma pole nõus sellega, kuidas sa ennast ohvriks tood, pean ma sind igati aitama.”

Ophelia kergitas tõrjuvalt kulmu. „Ma ei too ennast ohvriks...”

„Tood küll ja lisaks üsnagi ebameeldivale inimesele. Aga ma hoian oma lugupidamatu suu kinni ega ütle enam midagi.”

„Vanaema toetas ema rahaliselt ja andis mulle peavarju, kui mul seda vaja oli. Ta ei pidanud seda tegema.” Rohkem ei öelnud Ophelia midagi, sest Gladys Stewarti ebameeldiv iseloom oli alati inimesi eemale peletanud. Tugeva naisena, kes oli vaesusest välja rabelnud ja trotsinud Briti jäika klassisüsteemi, abielludes kõrgemast klassist pärit mehega, ei olnud Gladys kunagi allaheitlik olnud. Ent lõppude lõpuks oli läinud vaja vaid üht tõsist pettumust, et mürgitada Gladyse niigi sünge loomus lõplikult ja hävitada Ophelia märksa nõrgema iseloomuga ema Cathy elu.

Ehkki sellest oli möödas üle kolmekümne aasta, olid tolle sündmuse põhjustatud viha, kibestumine, valu ja alandus ka Ophelia elule oma pitseri vajutanud. Kuigi ta oli üritanud sellesse avatult suhtuda, kannatasid selle õnnetuse tõttu siiski kõige rohkem inimesed, keda ta oli armastanud ja kelle peale lootnud. Loomulikult oli oma mõju ka tema perekonna sügavale juurdunud eelarvamustel. Pelgalt Metaxise nime mainimine täitis Ophelia ärevuse ja vaenulikkusega, mis oli tema lahkele loomusele võõras.

Kohvi valmistades haigutas Ophelia laialt.

Haddock vilistas seepeale energiliselt, ehkki vale viisiga, tuntud unelaulu.

Ophelia kandus mõtteis korraks ajas tagasi ja tõmbus pingule. Kunagi oli Haddock laulnud õhtuti lastelaulukesi tema nooremale õele. Mälestus Molly säravast näokesest tumedate lokkide varjus muutis Ophelia kurvaks. Ehkki ta oli olnud kõigest kaheksa-aastane, kui Molly sündis, oli tema õe eest hoolitsenud, sest ema Cathy seda ei suutnud. Aga Ophelia polnud õde näinud juba kaheksa aastat.

„Kuss, Haddock,” hurjutas Pamela kõrvu lärmi summutamiseks kinni kattes.

Solvunud papagoi pööras punapeale selja.

„Haddock on väga tark papagoi,” lohutas Ophelia lindu ebakindlal häälel.

„Haddock on väga tark papagoi,” kordas lind upsakalt.

„Metaxise firma annab küla seltsimaja remondiks raha,” sõnas Pamela. „Olen kindel, et nii saavad nad siin veelgi populaarsemaks.”

„Metaxise tõusik – tühine siga!” kriiskas Haddock heledal häälel ja tema tillukesed silmad süttisid seda nime kuuldes põlema. „Ükski Metaxis ei pääse kunagi Madrigal Courti!”

Pamela ägas ahastavalt. „Anna andeks, ma unustasin ja nüüd satub ta tõeliselt hoogu.”

„Igavene närune lurjus! Lipitseb ühe naisega, põgeneb teisega! Metaxiseid ei saa usaldada!”

„See pole Haddocki süü. Inimesed räägivad tema kuuldes inetusi,” kaebles Ophelia.

„Ma tean... Õpetasin talle „sitakott” ja „jätis”, kuna tema sõnavara on muidu väga vanamoodne.”

„Metaxise värdjas!”

„Haddock!” ahmis Ophelia õhku.

Haddock lasi pea häbenemist teeseldes norgu ja taarus oma õrrel. Opheliat see ei kõigutanud, kuna kõikide papagoide kombel janunes Haddock tähelepanu järele ja nautis esinemist.

„Seda mina talle ei õpetanud,” väitis Pamela.

Ehkki Ophelia teadis, kes seda oli õpetanud, ei öelnud ta midagi. Keerulise olevikuga hakkama saamiseks keskendus ta tulevikule. Ta oli käinud aianduskursustel, mis olid talle väga meeldinud, aga kodused kohustused ei võimaldanud tal iseseisvat karjääri alustada. Ta oli kahekümne viie aastane. Müüriga piiratud aias kasvatatavad taimed olid talle just nagu päästenööriks, kuna ülejäänud aeg tuli pühendada suure laguneva maja ja haige vanaema eest hoolitsemisele. Viimastel nädalatel oli sellele lisandunud maksmata arvetest ja aina kahanevast sissetulekust põhjustatud stress. Kui kahju, et miljardär Lysander Metaxis lähiajal tema uksele koputama ei tule! Ophelia mõtles, millised kummalised fantaasiad küll tema vanaema peas keerlesid, sest vana naine polnud kunagi nalja visata armastanud.

„Mulle ei meeldi, kui mu aega raisatakse,” teatas Lysander Metaxis oma Londoni juristidele.

„Olen välja selgitanud, ehkki see tundub üllatav, et te olete proua Stewarti testamendis pärijana kirjas. Sain aru, et teie kohalolek on testamendi lugemise ajal nõutav ja tema advokaat on nõus teile sobiva kuupäevaga.”

Lysander tõmbas hinge. Tal polnud mängimiseks aega. Miks pidi Gladys Stewart tema oma testamenti kaasama? See oli kummaline.

„Võib-olla kahetses proua oma käitumist teie perekonna suhtes, kuni ta veel elus oli, ja nii püüab ta pärast surma olukorda siluda,” arvas jurist, laskmata end oma kõige tähtsama kliendi vaikimisest häirida. „Surivoodil muudetakse meelt sagedamini, kui te arvata oskate.”

„Ma ei vaja selle naise õnnistust, et seda maja osta.” Lysander polnud kunagi Gladys Stewartiga kohtunud. Tema kadunud isa oli aga naist kord kirjeldanud kui õelat rahaahnet harpüiat. Mõistagi oli Gladyse vaenulik suhtumine aastate jooksul tekitanud Lysanderi vanemates Aristide’is ja Virginias teatavat ängistust. Lysander oli selle pannud oma kasuvanemate liiga tundliku südametunnistuse arvele. Selles olukorras polnud ju midagi erilist. Tema isa oli katkestanud kihluse Gladyse tütre Cathyga, et abielluda Virginiaga. Selliseid asju juhtub ja normaalsed inimesed lähevad eluga edasi.

Nelikümmend kaheksa tundi hiljem maandus Lysanderi helikopter Madrigal Courtis. Ta ei reisinud kunagi üksi. Temaga olid kaasas ülihoolitsevad alluvad ja tema viimane voodikaaslane Anichka, pikakasvuline heledapäine venelanna, kes oli sel kuul figureerinud koguni kahe moeajakirja kaanel.

„Kui kaunis maja,” lausus üks naisalluv ootamatult uneleval toonil.

Tohutu lagunev villa oli ehitatud heledatest tellistest ning kaunistatud kunstipäraste keskpiidaga aknaorvade ja omapärase katusega koos kõrgete korstnate, vintskappide ja tornidega. Lysanderile ei avaldanud see mingit muljet. Ajalugu polnud talle kunagi eriti huvi pakkunud ja hooldamata aiaga lagunenud maja häiris tema esteetikameelt. Kui nii paljud puudused on esmapilgul näha, on see ilmselt alles jäämäe tipp, mõtles Lysander mornilt ning tema sensuaalne suu karmistus. Kiiresti teostatud taastustööd oleks tohutu väljakutse.

„See laguneb,” tähendas Anichka põlglikult, raputades maha roostepuru, mis oli tema naha külge jäänud, kui ta rumalast peast toetas käe sepistatud rauast rinnatisele, mis piiras üle vallikraavi viivat kivisilda.

Kola täis kivist veranda keskaegne ehisnaeltega välisuks oli avatud. Lysanderi kriitiline pilk märkas uue värvikihi järele kisendavaid seinu, sünget nikerdusega tumedat tahveldist ja Victoria-aegse viletsa mööbli koopiaid. See oli urgas, tõeline kahekümne nelja karaadine urgas, mis oli kokkukukkumise äärel. Aga ta pidi selle hinnast hoolimata ära ostma. Ta oli küll miljardär, aga ka paindumatu ärimees. Nüüd ootas Lysanderit, kes polnud kunagi tundeid praktilistele kaalutlustele ohvriks toonud, ülim väljakutse.

Advokaat Morton tervitas Lysanderit suures hallis, palus tema kaaslastel sinna ootama jääda ja saatis mehe pleekinud elutuppa, kus suurem osa mööblist oli kõhedust tekitavalt linadega kaetud.

„Kahjuks jääb proua Stewarti tütretütar Ophelia pisut hiljaks, aga ta peaks kohe jõudma,” lausus vanem mees orjalikult vabandaval toonil.

Samal hetkel sõitis Ophelia oma vana ja mõlkis Land Roveriga maja ette ning peatus pidurikrigina saatel. Ta oli hiljaks jäänud ja maruvihane, sest ehkki ta oli advokaadile teatanud, et tal on sel pärastlõunal kohtumine, ei arvestanud mees sellega. Kel raha, sel võim, nagu kõnekäänd ütleb, ja ilmselgelt oli Kreeka miljardär Opheliast hulga tähtsam isik.

Selline suhtumine vihastas Opheliat, kuna vanaema matustest oli möödas vaevalt nädal ja kogu tema vaba aeg oli kulunud sellele järgnenud terve hulga kohustuste täitmisele. Tõepoolest, tal oli olnud nii palju tegemist, et ta oli sunnitud taimed isiklikult kohale toimetama oma parimale kliendile, kes oli kaks korda müüriga ümbritsetud aia juures käinud, Opheliat sealt eest leidmata. Lisaks polnud advokaat öelnud, et Lysander Metaxis tuleb testamendi lugemisele, vaid teatanud sellest ebatavalisest sündmusest kõigest kakskümmend neli tundi ette.

Ophelia ruttas läbi köögi, mõeldes, milline ajaraiskamine oli tirida Lysander Metaxis Madrigal Courti. Mis põhjusel oleks tema vanaema pidanud kaasama oma testamenti inimese, kes kuulus vihatud perekonda? Donald Mortoni rabavast teatest esialgu jahmunud Ophelia jõudis viimaks ebameeldivale järeldusele, et Metaxise kaasamine testamenti sai tähendada ainult seda, et tema vanaema oli teinud enne siit ilmast lahkumist veel midagi kättemaksuhimulist. Ent Ophelia ei osanud arvatagi, mis see olla võiks.

Ta oli leppinud asjaoluga, et Lysander Metaxis on ilmselt Madrigal Courti ostja ja uus omanik. Ta oli leppinud ka sellega, et tõenäoliselt oli see vanale majale kõige parem saatus, sest see vajas hädasti jõukat omanikku. Ent neist asjaoludest hoolimata oleks Ophelia Lysanderiga kohtumist vältinud, sest ta ei suutnud unustada, et mehe isa oli täielikult hävitanud tema ema elu ning seeläbi ka Ophelia ja Molly elu. Ka Aristide oli olnud seelikukütt. Rikas, hellitatud ja isekas, naistemees, kes kunagi ei mõelnud, kellele ta haiget võib teha. Ja Lysander Metaxis oli veel hullem, ehkki üldsuse suhtumine oli nüüd leebem ja ta pääses, hoolimata oma dekadentlikust eluviisist, puhtalt paljudest asjadest. Ta on ka esimene Metaxis, kes pärast kolmekümmet aastat üle Madrigal Courti ukseläve astub.

Suures hallis ootas kummaliselt palju inimesi: kolm ülikonnas meest ja üks kostüümis naine. Lisaks veel uskumatult kaunis blondiin lühikeses laimirohelises kleidis. Too eksponeeris parasjagu oma erakordselt pikki jalgu ja nautis meeste imetlevaid pilke.

„Tere päevast,” ütles Ophelia neist möödudes.

Elutoa ukse taga tõmbas ta hinge. Süda tagus kurgus kohutavalt kiiresti.

Perekonna advokaat Donald Morton nägi vaevatud välja ja asus tõtakalt neid tutvustama. „Härra Metaxis... see on Ophelia Carter.”

„Härra Metaxis...” Ophelia vastus oli puine. Ta kangestus vapustavate tumedate pronksiste silmade pilgu ees. Ehkki ta oli ajalehes mehest fotosid näinud, polnud ta taibanud, kui pikk mees on. Lysander oli vähemalt meeter kaheksakümmend viis pikk ega sarnanenud sugugi oma lühikese jässaka isaga. Ophelia kõri pitsitas, kuna mees oli rabavalt kena, mustade lühikeste juuste ja kitsa iseteadliku näoga, milles domineerisid tema tumedad sügaval asetsevad võimukad silmad. Kauni meheliku suu täiuslikkust rõhutas kerge sinakas habemetüügas. Isegi Ophelia tajus otsekohe Lysanderi ürgset seksapiilsust ja see vapustas teda, kuna üldiselt ei läinud mehed talle eriti korda.

„Preili Carter.” Lysander kissitas silmi, sest teda tõmbas selle naise juures miski, mida ta ei osanud määratleda. Naine oli väike, tema pea peale oli kuhjatud kullakarva juuksepahmakas. Tema silmad olid kristallsinised ja asusid kaunis südamekujulises näos. Lysander ei pannud kohe tähelegi, et ta on riides nagu hulkur, kandes õlikuube ja teksasid, mille sääred oli topitud mudastesse kummikutesse, sest kui naine kuue seljast võttis, paljastas tema särk kitsa piha ning üllatavalt täidlased rinnad ja puusakumeruse. Lysander leidis, et naine on seksikas, väga seksikas, ja tema keha reageeris kiiresti ning valulikult. Selline ootamatu reaktsioon ehmatas teda.

Nähes, et Lysander Metaxise pilk on kinnitunud tema rindadele, läks Ophelia näost punaseks, kergitas lõuga ja sosistas vihaselt: „Mida te enda arvates vahite?”

Lysander ei suutnud meenutada ühtki korda, kui mõni naisolevus oli tema tähelepanusse vaenulikult suhtunud, eriti mõni nii pisike naine. Ta oletas lõbusalt, et suudaks naise ilmselt ühe käega üles tõsta, ning mõtles, kas selline jultumus oli tahtlik ja mõeldud tema huvi äratamiseks. „Võib-olla on asi saabastes...” pomises ta venitades vaikselt.

Mehe vihjav madal hääl ajas Ophelia üleni kihelema. Ta vaatas paksude ripsmetega pronksikarva silmadesse, mis mõjusid tema meelerahule väga häirivalt. Suu oli kuiv, süda tagus roiete vastas nagu lõksu sattunud linnul.

„Mulle meeldivad saapad,” jätkas Lysander laisalt nurrudes ja advokaat vaatas neid kasvava hämmeldusega. „Kontsadega. Ent muda ja kumm mulle eriti ei meeldi.”

Selline salakaval segu pilkest ja vihjetest vihastas Opheliat ning tegi olemise ebamugavaks, sest ta ei teadnud, mida ette võtta. Tema nägu oli tulipunane, kui ta viimaks pilgu mehelt lahti kiskus ja tikksirgelt tugitoolile vajus, keeldudes mehe poole vaatamast või talle vastamast.

„Alustame siis,” ärgitas Lysander advokaati.

Ophelia lootis, et mida iganes testament Lysander Metaxisele määrab, annab see tohutu hoobi mehe piiritule enesekindlusele. Kuidas mees julges tema välimust pilgata? Lysander oli häbematu kurikuulsa mainega naistekütt. Miks ta lasi mehel end mõjutada? Mis ajast teda oma välimus huvitas? Opheliale meenus tema kadunud ema haiglane huvi oma välimuse suhtes. Raha, mida nad vajasid üüri ja toidu jaoks, raisati tihti ära. Kõik Ophelia rõivad olid äärmiselt praktilised.

„Ma pean kõigepealt midagi selgitama,” alustas Donald Morton kangelt. „Testament koostati neli kuud tagasi, kui proua Stewart mõistis, et ta ei parane. Ta tahtis olla kindel, et tema testamendi tingimusi ei saaks kohtus kuidagi vaidlustada. Seepärast tegi ta läbi arstliku ja psühhiaatrilise läbivaatuse, mis kuulutas ta vaimselt täiesti terveks.”

Ophelia pinge kasvas, sest ta mõistis, et see on üks omapärane testament. Ta lootis, et ei pea häbi tundma, ehkki ei kujutanud ette, et paluks ükskõik mis põhjusel mõne Metaxise käest vabandust.

„Pärandan Madrigal Courti ja kõik sellega kaasneva võrdsetes osades oma tütretütrele Ophelia Carterile ja Lysander Metaxisele eeldusel, et nad abielluvad...”

„Abielluvad?” Lysander Metaxis segas käredal jahmunud toonil vahele.