Читать книгу Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga - Maarja Yano - Страница 6

2005. aasta suvel küsitakse minult Aasia kultuuriloo eriala kollokviumil: „Aga miks Aasia?”

Mina, äsja keskkooli lõpetanud ja üheksateistkümnene, vastan: „Oh, ma mõtlesin, koolis õppides oli muudkui lääs ja lääs. Maailma ajalugu tähendab tegelikult Euroopa ja USA oma. Kunst on da Vinci või Monet, muusika – Bach ja Mozart, filosoofia on Aristoteles ja Nietzsche, kirjandus – Goethe või Dostojevski. Popmuusika on The Beatles või Back Street Boys, revolutsioon on seotud kas Prantsusmaa või seksiga. Aga ma tahan ida! Mul on puudu terve teine poolkera, pool maakera!”

Kui aus olla, siis päris nii ma ei vasta. Kuigi püüan sedasama mõtet edasi anda, ei ole mul mahti sõnu nii ilusti ritta seada. Pealekauba hindan end kõvasti üle. Muidugi pole mul teadmisi tervest planeedi läänepoolkerast. On vaid põgus ettekujutus mõnest Euroopa ja USA ajaloo ja kultuuri aspektist – ja see on ka kõik. Mis toimub Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Austraalias, Aasias? Ja kui võttagi ette see niinimetatud ida-poolkera, siis mis toimub Bruneis? Aga Sri Lankal? Lõuna-Koreas? Mis vahe on hiina, korea ja jaapani keelel? Kus Jaapan üleüldse asub?

Hästi, seda ma ehk ikka tean.

Hämaral novembripäeval – sellisel, kus isegi pärastlõunaks pole päike veel välja ilmunud –, ühes järjekordses jaapani keele tunnis, küsib sensei^[1.]: „Noh, kas kõik lähevad homme keeletesti tegema?” Olen nüüdseks juba poolteist aastat jaapani keelt ja kultuuri õppinud. Keeletestiga selgitatakse välja need, kes järgmise aasta vahetusõpilasena Jaapanis veedavad. Õhkkond on unine ja novembrile omaselt apaatne. „Meie kursuselt ei lähe vist mitte ükski,” ütleb viimaks keegi vaikselt klassinurgast.

„Mis tähendab, ei lähe?” tõstab sensei häält. Ta põrutab jalaga vastu maad. „Peab minema!” ütleb ta, nagu ta polekski jaapanlane, või vähemasti ei vasta tema käitumine minu ettekujutlusele jaapanlasest.

Aga üks aasta on ju nii hirmus pikk. Ma ei taha kodust nii kaua ära olla. Pool aastat oleks paras aeg, mõtlen. Kuid sensei jutu järgi kestavad kõik vahetusprogrammid aasta. Ja oleks see siis ainus mure. Testi tuleb tegema ju terve hulk vanemate kursuste üliõpilasi, kes on jaapani keelt mitu aastat kauem õppinud. Mis võimalus mul napilt pooleteiseaastase keeleõppe kogemusega üldse oleks?

Mitu tundi hiljem on väljas endiselt hall ja hämar. Sõidan vanadusväsimusest krigisevas bussis kodu poole, kui heliseb telefon. Helistab sensei, kes ütleb, et üks pooleaastane programm on siiski olemas. „Tule tagasi kooli ja kirjuta homsel testil osalemiseks avaldus.” Järgmises peatuses astun bussilt maha, lähen kooli tagasi ja kirjutan avalduse, et soovin pooleks aastaks Tōkyō tütarlastekolledžisse õppima minna.

Järgmisel päeval, mõni tund pärast uskumatult keerulist jaapani keele eksamit, veedan aega koolikohvikus salatit süües. Taskus hakkab telefon surisema. Ehmatan selle peale, nii et kahvel kukub käest ja jätab mu pükstele majoneesilaigu. Helistab üks teine õppejõud, kes küsib, kas olen veel koolis ja kas saan kabinetist läbi astuda. „Oh, hirmus,” ütlen kogemata telefoni. „Ära muretse, ega see mingi dire juurde kutsumine ole,” kuulen vastuseks.

Astun kabinetti ja seisan silmitsi terve hulga õppejõududega. Üks neist teatab, et olen testil saanud parima tulemuse. Kogemata, ma vannun, kogemata ja vastupidiselt kõigile eel­dustele. Olgugi et puhas lotovõit, on mu tulemus must-valgel kirjas. Õppejõud soovitavad mul poole aasta asemel tütarlastekolledžis valida aasta Tsukuba ülikoolis. Juba olengi unustanud, et aasta on pikk aeg, ja võtan pakkumise särasilmi vastu.

Dokumendid Tsukuba ülikoolist saabuvad pisut enne jõule ja juba ma kahetsen, kui näen paberikuhja, millest osa on ülikooli, teine viisa jaoks ja kolmas stipendiumifondile – kõik mulle täitmiseks. Ma ei kannata dokumente – muutun närvi­liseks ja eksin isegi enda nime kirjutades. Maalin oma lapsekäekirjaga nime ja kõik muud andmed juba välja prinditud ankeetidele, kirjutan sensei abiga jaapanikeelse motivatsiooni­kirja, kus kirjeldan oma suurepärast plaani, mille kavatsen vahetusaastal teoks teha. Tegelikult pole mul ei teadmisi ega nii palju kujutlusvõimetki, et ette näha, kuidas järgnev aasta kulgema võiks hakata.

Mul on vaja tervisetõendit ja soovituskirju ja, tuleb välja, pangaarvele raha miljoni jeeni ehk umbes saja tuhande krooni väärtuses. Ühekordse dokumendiga konto väljavõttest tuleks justkui tõendada suutlikkust end aasta jooksul ära elatada.

Miks, ahastan. Miks nõutakse minult korraga mõttetut ja võimatut? Esiteks ei kinnita miski, et mul antud rahasumma ka pärast pangatõendi kättesaamist arvele jääb. Ja teiseks – ma taotlen stipendiumit. Mul polegi plaanis kulusid oma taskust kanda, see oleks võimatu.

Aga tõendit on vaja. Mul ei ole miljonit ega sõpru-tuttavaid, kes sellisse summa välja võiks käia.

Kord, kui mu ema absurdsena tunduvat nõuet juhuslikult töökaaslastele kurdab, teatab üks neist, et on just võtnud paraja hulga pangalaenu, mille võib paariks päevaks minu arvele üle kanda.

Saadan dokumendid Jaapani poole teele.

Tean, et Tsukuba on väikelinn Tōkyō lähedal, ilmselgelt Tsukuba ülikooli asupaik, aga esialgu tõrgun lähemalt uurimast, liiga entusiastlikult detailidesse süvenemast. Tsukuba ülikool peab mind kõigepealt vastu võtma, siis pean stipendiumi saama ja siis Jaapanisse lendama ja ... ja see kõik tundub liiga kauge.

Siiski teen otsuse, mis – etteruttavalt öeldes – osutub saatuslikuks: liitun ühes interneti suhtlusportaalis Tsukuba linna kommuuniga. Ei möödu kuigi kaua aega, kui minuga soovib tutvuda kolm välismaist meesterahvast.

Olen suhtlemisele avatud, ma lausa vaimustun vestlustest võõrastega. Olgu tänaval või bussis, kas või interneti vahendusel. Nii et kui kaks nime poolest jaapanlast, aga foto järgi hinnates parajalt lõunamaist meest mulle tere ütlevad, teretan põnevusega vastu. Esimesega neist vestlus terest kaugemale ei jõuagi, aga teise nimi on Kentarō.

Kentarō, nagu varsti selgub, on vere poolest pooleldi jaapan­lane, aga südames täiesti brasiillane. Tema vanaisa emigree­rus Jaapanist enne Teist maailmasõda ning abiellus Brasiilias kohaliku jaapanlannaga. Nii kasvas Kentarō isa üles Jaapani perekonnas. Tema ema on aga brasiillanna ja koduseks keeleks jäi Kentarōl portugali keel. Kui Kentarō oli kakskümmend kaks aastat vana, otsustas ta Jaapanisse elama asuda. Jaapani valitsus lubab välismaal sündinud pooljaapanlastele viisat ja selle juurde isegi pisukest rahalist toetust. Tegemist pole päris puhta lahkuse, vaid abinõuga, täitmaks tühikut kodumaa töömaastikul. Jaapanil on nimelt puudus niinimetatud „kolme K töö tegijatest”. K-d tähistavad sõnu kitanai (räpane), kiken (ohtlik) ja kitsui (raske).

Kentarō küsib minu MSN-i kontakti ja mina mõtlen, et miks mitte. Ta kirjutab mulle jaapani keeles, sest inglise keelt ta ei räägi. Mina ei saa aga kõigest aru, mida tema jaapani keeles kirjutab. Ta küsib midagi näha.

Puurin jaapanikeelseid sõnu arvutiekraanil ja tunnen ära sõna „foto”. Aga üks võõras fraas on selles küsimuses. Tipin sõnad veebisõnastikku ja saan vastuseks „jalgevahe piirkond”.

Nii palju siis meeldivast vestlusest. Aga mida paremat oodata ühelt võõralt lõunamaiselt MSN-i mehelt? Küllap nende mõne sõna seas, mida ta inglise keeles tunneb, on ka see üldtuntud fraas, millega pikalt saadetakse. Jaapani keeles ropendama pole ma õppinud, nii et niiviisi, inglise keeles, kurjalt talle vastangi.

Tuleb välja, et Kentarō mõistabki ingliskeelseid sõimusõnu. Küll aga ei saa ta aru, mida ta valesti tegi. „Miks sa mind sõimad?”

Mis fraas see täpselt oli, ma enam ei mäleta ja nii ei õnnestu ka tagantjärele uurida, miks sõnastik andis vasteks „jalgevahe piirkond”, samas kui Kentarōga edasi vesteldes selgus, et sõna tähendab „vahetama”. „Vahetame fotosid,” on Kentarō sünnis ettepanek.

Kentarō on õrna hingega mees, taipan me tutvuse edenedes. Veel mitu kuud hiljem kerkib me vestlustes pinnale küsimus, miks ma talle tol korral ikkagi ropusti ütlesin. Ma ei oska enda õigustuseks vastata midagi, mis teda veenaks.

Aga see ei ole läbinisti minu süü. Minu jaapani keele oskus on küll algtasemel, aga tema oma ... Kentarō pole kunagi keele­tunnis käinud. Jaapani keele on ta omandanud seitsme aasta jooksul Jaapanis töötades ja sõpradega suheldes, eelkõige tänu pikaajalisele suhtele jaapanlannast pruudiga. Nad isegi plaanisid abielluda, aga tüdruku vanemad olid vastu – kuidas saab korralikust perekonnast ja meditsiiniõena töötav tütar ühte heita pooljaapanlasest lihttöölisega? Kentarō läheb neiust lahku ja mulle tundub, et pean teda kuidagi lohutama. Püüan jaapani keeles moodustada fraasi „meres on palju kalu”, aga Kentarō ei saa aru, miks ma järsku teemat vahetan ja kaladest rääkima hakkan.

Kentarō vooruseks, minu keelepraktika seisukohalt, on väga loomulik ja lihtne, aga võõrkeele kõnelejale tüüpiliselt selge diktsiooniga keelekasutus – seda saan varsti teada, kui loobume kirjutamisest ja läheme üle Skype’i kõnedele.

Keegi pole Kentarōd õpetanud jaapani keeles kirjutama. Nii kasutab ta mulle sõnumeid saates ladina tähestikku. Ta paneb sõnu ritta kuulmise järgi, mis omakorda tähendab, et kuigi valdavalt on ta jaapani keele latiniseering õige, satub sekka hulgaliselt fraase, mille puhul pean oletama, milline kirja­viis tegelikult olema peaks.

Me suhtleme iga nädal. „Jumal, palun tee sellele tüdrukule jaapani keel selgeks,” palub mu Jaapani-Brasiilia sõber vahel härdalt. Aga mu keeleoskus paranebki, sest me vestleme üha tihemini ja Kentarō jutustab mulle oma elust ja tööst, sõpradest ja Tsukubast.

Kord lõpetab ta kõne vabandusega, et peab nüüd minema võistlustele Tsukuba mäele. Car race^[2.], on ta mulle selgituseks ingliskeelsed sõnad välja otsinud.

Jaapanis on juba kesköö. Väga huvitav, öised võistlused, mõtlen. Aga miks ka mitte? Tean, et Tsukubas on tuntud ring­rada Tsukuba Circuit. See on esimesi märksõnu, mida interneti otsingumootor leiab, kui tippida „Tsukuba”, ja seda olen nüüdseks juba teha suutnud. Küsin, kas ta läheb sõpradega võidusõitu vaatama. Ta vastab, et ta osaleb ka.

Jaapani aja järgi on kell juba neli hommikul, kui Kentarō minuga taas kontakti võtab.

„Kuidas oli?” küsin.

„Jama,” vastab ta vihaselt. „Ainult mõne sõidu saingi teha.”

„Miks siis?”

„Politsei tuli. Kuradi politsei!”

Häbenen oma naiivsust. „Kas see on illegaalne?” küsin üle.

„Muidugi on see illegaalne! Kui Jaapanisse tuled, lähme koos, eks ole?”

Minul veebikaamerat ei ole, aga Kentarō lülitab enda oma tihtipeale sisse. Peamiselt selleks, et näidata oma tätoveeringuid või arme. Mõlemaid paistab tema kehale pidevalt lisanduvat. Arme tuleb siis, kui ta on kas sünnipäeval kõvasti pidutsenud või sõbraga tulisesse vaidlusesse sattunud. Ta ütleb, et ta kogub arme ja et mehed ongi sellised.

Ühel päeval on uus sügav haav tema käeseljal. „Pesin liiga kõvasti nõusid,” ütleb Kentarō. „Taldrik läks katki ja tõmbas käele sellise kriipsu.” Ta lükkab oma armistatud käe kaamera­silmale hästi lähedale. „Käisin jälle õmblemas.” Kentarō võtab valu leevendamiseks veel ühe lonksu otse viskipudelist, sest valuvaigistid üksi ei näi aitavat, ja näitab mulle õhinal ükshaaval valgeid marlilappe, millest igaühe keskel on ümmargune punane plekk tema jätkuvalt veritsevast haavast. „Vaata, Jaapani lipp!” lehvitab ta marlilappidega kaamerasilma ees.

Kentarō on uuel töökohal vastu pidanud vaid nädalakese, aga nüüd takistab käehaav teda töötamast, lisaks jõudis ta ülemusega riidu minna. Aga pole muret, sest järgmine töökoht on juba silmapiiril.

Tätoveeringuid on Kentarō kehal omajagu. Tema parem käsi ja pool rinda on kaetud Jaapani maffia yakuza stiilis kehamaalingutega, mida ta aeg-ajalt täiendab. Talle endale meeldib kõige enam suur karpkala rinnal. „Ma pole mingi yakuza,” ütleb ta. „Mul on aga hea sõber, tätoveerija, kes mulle neid teeb. Temal on küll yakuza’s tutvusi.”

Jaapanis tekitab tätoveeritud mees hirmu – kehamaalingud seostuvad otseselt maffiaga. Tihtipeale pole tätoveeritud inimesel luba onsen’eid ehk kuumaveeallikaid külastada. Aga Tsukuba avaliku veekeskuse kasutamist Kentarō naudib. Ta ütleb, et suvel muidu pilgeni täis basseini tekib tema ümber suur ring tühja vett. Et väikesed lapsed armastavad teda („Onu! Onu!”), aga laste emad on minestusse langemas, kui Kentarō mõne lapse hüüatusele reageerib. „Abunai!”^[3.] hüüavad emad lastele ja käsivad neil võõrast mehest eemale hoida.

Ma olen Kentarōst vaimustuses. „Mu Jaapani-Brasiilia sõber muutub üha sümpaatsemaks,” kirjutan oma veebipäevikusse. „Ta on nägus, tal on hea hääl ja tema elu on täis mängu.”

Kolmas inimene, kes minuga suhtlusportaalis ühendust võtab, on Indiast pärit Abhay. Internetiprofiililt vaatab mulle vastu kolmekümnendates aastates lõbusa valge naeratuse ja vuntsidega mees. Ma ei kiirusta teda „pikalt saatma”, sest Kentarōga selle apsu tegin ja poiss ei väsi seda mulle nina alla hõõrumast. Samuti võib Abhay profiililt leida hulganisti fotosid, millel ta poseerib koos oma äsja sündinud tütrekesega ja see asjaolu teeb ta kõvasti sümpaatsemaks.

„Ma lähen kevadel Tsukubasse,” kirjutab tema.

„Ma lähen alles sügisel,” kirjutan vastu.

„Mida sa seal tegema hakkad?” küsib tema.

„Mul pole aimugi,” vastan ausalt. „Aga lähen kõigepealt kohale ja eks siis paistab.” See on tõsi. Kui palju ma ka ei püüaks fantaseerida, internetist ülikooli ja linna või muu asjasse puutuva kohta informatsiooni otsida, saab mu fantaasia otsa, kui püüan kujutleda end seal elamas. Tunnen hirmu, vahel lausa paanikat.

„Tead, ma olen mineku pärast kõvas stressis olnud,” kirjutab Abhay. „Aga sinu lihtne muretu vastus rahustas mind maha.” Ja ta lubab uuesti kontakti võtta, kui on Jaapanisse jõudnud. Sellise vastusega alandab tema omakorda pisut minu pinget.

Aprillis saadab Abhay mulle pika kirja, millest jäävad kõlama sõnad pain ja relax ja get mentally ready – kohanemine Jaapaniga on valus, aga igatahes tuleb võtta vabalt ja oma vaim valmis seada. „Aga tead, siin on üks eestlane,” ütleb ta.

„Oled sa kindel, et ta on ikka eestlane?” esitan poolnaljaga, pooltõsimeeli küsimuse.

„Muidugi,” vastab Abhay. „Tema nimi on Hetti. Ma annan sulle ta meiliaadressi.”

Hetti ja minu ühisosa on enam kui vaid eestlaseks olemine. Tuleb välja, et me oleme käinud ka samas ülikoolis ja õppinud sama eriala. Tema alustas küll minust mitu aastat varem. Ta tegi vahepeal tööd, siis astus magistriõppesse ja kandideeris edukalt Jaapani haridusministeeriumi stipendiumile, et kaks aastat Tsukuba ülikoolis uurimistööd teha. Abhayga tutvusid nad seepärast, et saabusid Tsukubasse samal ajal, sama stipendiumiga ja läbisid koos saabumis­protseduure.

Oma pikkades põhjalikes kirjades valgustab Hetti mind Tsukuba elu asjus ja annab ehteestlaslikku nõu – pisut iroonilist, kriitilist, aga siiski täpset ja asjalikku, teisele eestlasele hästi mõistetavat. Mitte nagu Abhay, kes räägib teda tabanud saatanlikust külmast, mis reaalsuses on vaid miinus kaks kraadi.

Nüüd olen ma ootusest juba roheline.

Ühel maikuu päeval helistab sensei taas, seekord teate­ga, et stipendium, mis mulle nii kindlalt pidi määratama, jääb saamata.

„Pean neile nüüd vastama, kas sa kavatsed endiselt Tsuku­basse minna või jääb asi katki.”

„Jah, muidugi lähen,” vastan viivitamata. Minu uljas mõtte­käik on umbes selline: kõik ongi natuke liiga libedalt läinud. Nüüd on lihtsalt käes see hetk, kui pean endale ja teistele tõestama, et kavatsen tõsimeeli järgmise õppeaasta Jaapanis veeta ja selleks vajaliku raha leida. Kuidas ma saan minemata jätta, kui olen oma mõtteis juba mitu kuud seal, mul on seal isegi sõbrad ootamas. Mul on Brasiilia-Jaapani Kentarō ja Abhay Indiast ja eestlane Hetti. Ma ei suuda mõeldagi, et peaksin Jaapanisse minekust loobuma.

Möödub veel mõni nädal, kui Tsukubast tuleb kiri, et ülikoolis on korraldatud korjandus, millega kavatsetakse minu eest tasuda ühiselamutoa üür ja osta lennupiletid.

Kujutlen hirmuga, kuidas kohalikud entusiastid on minu passifotodest teinud A3 mõõtu plakatid, millega nad mööda ülikoolilinnakut ringi käivad ja paluvad vaesele Ida-Euroopa tüdrukule võimaluse anda.

Aga muidugi olen tänulik, ütlemata tänulik. Kui mul on raha kohalejõudmiseks ja ühikatoaks olemas, jääb vaid toidu eest tasuda.

Kirjutan avaldusi paarile stipendiumifondile ja palvekirju mõnele ettevõttele. Ühest ettevõttest vastust ei tulegi ja teisest vastatakse eitavalt. Saan ühelt stipendiumifondilt positiivse vastuse ja raha, millest jätkuks napilt ühe kuu kuludeks. Teiselt fondilt saan veel poole kuu jagu toetust ja otsustan võtta õppelaenu, et endale veel paar kuud kindlustada.

Juunis saabub Tsukuba ülikoolist e-kiri juhenditega kõi­gile tulevastele vahetusõpilastele. Hetk hiljem tuleb mulle veel üks kiri võõralt, seekord eesti keeles. Kirjutab Tatjana, Peterburis elav venelanna. Ta nägi Eesti meiliaadressi Tsuku­bast tulnud kirjasaajate nimestikus ja otsustas minuga ühendust võtta. Sest ta armastab Eestit ja eesti keelt.

Tanja hakkas eesti keelt õppima ülikoolis. Tema eriala on vene lingvistika, aga ta otsustas valida ka ühe soome-ugri keele, osaliselt seepärast, et tema ema on vepslane. Tanja otsustas eesti keele kasuks ja on oma valiku üle õnnelik. Ta on paaril suvel käinud Eestis keelelaagrites ja osaleb koduülikoolis endiselt eesti keele kursustel. Ta küll tahtis Tartusse vahetus­õpilaseks minna ja oligi juba minemas, kuid siis kuulis ta õppetoolis vastu võetud otsusest: ta saadetakse hoopis Tsukubasse. Tanja ei rõõmustanud, aga Tartule tuli ära öelda.

„Kas sa tõesti eelistaksid Eestit Jaapanile?” küsin Tanjalt, kui ta kuu aega hiljem mulle Eestisse külla saabub.

„Muidugi,” vastab Tanja tagasihoidlikult. Ta on selline tüdruk, kes esimesel hetkel mõjub väga vaiksena, nii et temast justkui ei saagi midagi välja pigistada, eriti eesti keeles. Kui aga natuke üksteisega harjuda, tuleb välja, et ta pole sugugi tagasi­hoidlik, et ta räägib võrratut eesti keelt ja on seejuures veel vahva, nii vahva. Jätame nägemiseni, järgmine kord kohtume juba Jaapanis.

Minu esialgne kõhklus aastaks Jaapanisse minna on viimaste kuude jooksul märkamatult teisenenud põletavaks sooviks juba kohale jõuda. Kõige soodsama lennupileti leian suunal Helsingi-Pariis-Tōkyō. Ainus mure, et lennuk maandub Narita lennujaamas 27. augustil, päev varem, kui ülikool on saabumispäevaks määranud. Ülikoolil ei ole aga võimalik kedagi erandkorras päev varem vastu võtta ega ühiselamusse lubada, nagu võib lugeda välisõpilaste juhendist.

Mõtlen, kus peaksin veetma oma esimese öö Jaapanis. Küsin eestlaselt Hettilt, tema üürib Tsukubas korterit. Kuid Hetti vastab, et ta on neil päevil Eestist külla tulnud mehega Jaapani ringreisil.

Aga mul on ju sõber Kentarō, tuleb mulle meelde. Kentarō juba nõudis, et tahab mulle lennujaama vastu tulla. Olen tema pakkumise seni tagasi lükanud. Hotell on kallis ja minu rahavaru pea olematu, arutlen nüüd, ja Kentarō oleks kindlasti nõus mind oma elutoa diivanil majutama.

Mõte, et pean päris üksinda lennujaamast hotelli minema ja terve esimese päeva Jaapanis ihuüksinda veetma, tundub sel hetkel huvitaval kombel hirmuäratavam kui minu yakuza moodi tätoveeritud Brasiilia-Jaapani macho-sõber internetist.

1 Sensei – järelliide nimele või tiitel, mida kasutatakse õpetajate, arsti­de, advokaatide, vaimulike, aga ka arhitektide, kunstnike, kirjanike ja teiste loominguliste alade professionaalide poole pöördumisel ja nendele viitamisel. Sõna otsene tähendus on „varemsündinud” (jaapani k).[ ↵ ]

2 Car race – autovõidusõit (inglise k).[ ↵ ]

3 Abunai – ohtlik (jaapani k).[ ↵ ]