Читать книгу Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga - Maarja Yano - Страница 7

Pariisi lennujaam tundub terve linnaku suurune – sammun ühest terminalist teise oma pool tundi. Üks vanemapoolne mustanahaline mees, koristaja, vilistab valjult viisijuppi, mis paisub ühel hetkel kõvaks lauluks.

Sealsamas kõrval jalutavad sõjaväelase vormis mees ja naine. Viivuks tabab mind mõte, et järsku on nad terroristid, sest mõlemal on käes suur automaat. Muidugi on nad hoopis lennujaama turvajad, kes palgatud potentsiaalse terroristi tabamiseks ja tapmiseks. Lennujaama töötajad on enamikus afroprantslased, kes ütlevad oui^[1.] asemel „oueh”.

Kõik paistab sujuvat, olen rahulik ja asjalik, kui mitte arvestada üht kerget paanikahoogu, kui avastan, et mu Pariis–Tōkyō pardakaart on kadunud, ja ma süüdistan selle äravõtmises ja mittetagastamises ühte sellist „oueh”-kassiiri. Varsti selgub aga, et pilet on mu oma kotis ja situatsiooni piinlikkust hästi tajudes kiirustan näost punasena lennukisse.

Istun akna ääres ja minu kõrval istub proua Tamako, ühe Tōkyō ülikooli prantsuse keele õppejõud.

„Vabandage,” ütlen temast üle trügides jaapani keeles.

„Te räägite nii hästi jaapani keelt,” avaldab tema viisakat imestust.

„Oh ei, sugugi mitte,” vabandan taas. Olgu mu jaapani keelega, kuidas on, aga vähemalt oskan ma vabandada.

Ütlen, et olen Eestist ja tema ütleb: „Tõesti imetlusväärne, kuidas te Nõukogude Liidust lauldes vabaks saite.” Räägin talle eesti keelest ja soome keelega sarnastest sõnadest (toon näiteks vaimo ja pulma^[2.], ta naerab). Tema jutustab oma Prantsuse sõpradest ja elust. Lapsi tal pole, aga kui lennukis üks lapsuke hetkeks omapäi jääb ja nutma puhkeb, on proua Tamako tema juures selga silitamas juba enne, kui mina üldse midagi märgata jõuan.

Ta küsib, kuidas ma lennujaamast edasi lähen, vastan, et sõber tuleb vastu.

„Jaapani sõber, kui tore!”

Selgitan häbelikult, et sõber, kes Tsukubas elab.

„Kas ta käis teil külas?”

„Ei, me tutvusime veebis.” Oh, miks ma ei oska valetada.

„Ahaa, nii et kohtute esimest korda?”

„Jah.”

„Ahaa.”

Kui tobe – taas kord ei suuda ma end kuidagi sõnadega kaitsta. Vaikime ja ma püüan kogu oma olekuga kõigest väest mõista anda, et asi ei ole tõesti nii, nagu esmapilgul paistab. Ma ei ole armunud ja ... ja mis peamine – kuigi me tutvusime internetis, on asi täiesti ohutu, o-hu-tu.

Alustame sõitu enne keskpäeva, ent juba mõne tunni pärast hakkab hämarduma. Jälgin ekraanilt lennuki asukohta kaardil, kuidas me möödume jälle napilt Eestist ja lendame üle Venemaa, muudkui mööda Siberit, otse üle Habarovski. Proovin tukastada, aga ma ei oska istudes magada. Siis tõuseb taas päike. Hommikusöök, riiki sisenemise tarbeks väike ankeet („Kas teie valduses on illegaalseid narkootikume?” No tõesti, kumba kastikesse peaksin linnukese tegema, kui plaaniksin midagi salaja Jaapanisse toimetada, vaimutsen omaette.) Lennuk alustab maandumist. Pilvede asemel võib näha korrektselt mõõdetud põlluruutudest moodustatud lapitekki. Ja kuskil seal keskel on Narita lennujaam.

Astun koos proua Tamakoga lennukist välja, ühtaegu väsinud ja ärevil, ja läbin tuimalt kõik riiki sisenemise protseduurid. Proua Tamako lubab lennujaamas minu järel oodata, et kindlaks teha, kas mu kohver ikka jõudis kohale. Siis lubab ta mu pakke valvata, kuni vetsus käin. Mulle pole küll eriti meeltmööda, et me ikka veel hüvasti ei jäta, sest ausalt öeldes ei tahaks ma väga, et proua Tamako Kentarōga kohtub. Aga mis teha, jätan ta valvama ja torman kähku vetsu.

Teoreetiliselt olen küll kursis, et Jaapani tualett on omaette nähtus, aga sel momendil, täiesti magamata ja peast imelikuna, ei oska ma tõesti aimata, et vetsuminek mingit erilist vaimset ettevalmistust nõuab. Esimeses kabiinis on aga ainult mingi auk, mille kohal kükitada. Tuimalt vaatan järgmisesse kabiini. Sealse poti prill-laua kõrval on vähemalt kolm nuppu, millest ühele maalitud noodid ja teised kaks on tähistatud arusaamatult. Ma ei tea veel, et prill-laua-soojenduse, vetsu­hääli summutava heli ja pesemisfunktsiooniga tualettpoti näol on tegemist keskpärase nähtusega, võrreldes nendega, mille kaas avaneb automaatselt või nendega, mis pakuvad ka kuivatusteenust.

Viimasest kabiinist avastan midagi mulle teadaoleva vetsupoti sarnast ja seda kasutangi. Vaatan peeglist nukralt oma väsinud silmi, tumedaid silmaaluseid ja palavusest õhetavat nägu, seejärel torman tagasi proua Tamako juurde, et koos vastu astuda kohtumisele Kentarōga.

„Seal mu sõber ongi,” osutan Kentarōle, ja elan kohe üle tugeva tätoveeritud tüübi põsk-põsk-musi-embuse. Võib vaid ette kujutada, mis mõtted jooksevad Tamako-sensei peast läbi, kui ta minu kaaslast näeb. Aga teen enesekindla näo pähe. Lubame proua Tamakoga kontakti hoida ja jätame hüvasti, et siis parkimisplatsilt leida auto, mille Kentarō väidab ära kaotanud olevat.

„Kas see ongi kogu sinu pagas?” küsib ta pettunud ilmel minu ainsat kohvrit silmitsedes. Kohvrit, kuhu olen surunud täpselt kahekümne kilo jagu riideid ja kõike muud, mida mul järgneva aasta jooksul vaja võiks minna. Lennujaama automaat­uksed avanevad ja ma astun otse augustikuumusesse. Ma pole kunagi tundnud sellist palavust ja ma pole kunagi tundnud õhku, mille kohalolek on nii tajutav, mis on nii ... käega­katsutav. Huvitav, kas liiguksin kiiremini, kui kätega ujumis­liigutusi teeksin, olen taas iseenda rõõmuks hüsteeriliselt vaimukas. Kaks ööd magamata, omadega täiesti läbi, võõra mehe ja raske pagasiga läbi kuumuse kahlates, jõuan parkimisautomaadi juurde ja äkitselt hakkab see peenikese häälega jaapani keeles rääkima. „Rääkiv parkimisautomaat!” itsitan. Ma ei tea veel, et Jaapanis on vähe masinaid, mis oma kasutajat ei kõneta. Isegi suuremad kaubaautod või bussid teatavad ümbruses liiklejatele lahkel naisehäälel: „Tähelepanu, pööran vasakule.” Kõige hullemal juhul võib sõnumi edastajaks olla WC-pott. Potile istudes tekib tunne, justkui oleks keegi su selja taha hiilinud ainult selleks, et anda edasi viisakas sõnum: vesi lastakse peale automaatselt.

Varsti leiame imepisikese kaubiku, millega Kentarō on mulle järele tulnud. Ta on selle laenuks saanud oma töökohast, sest arvas ekslikult, et minu pagas ei mahu tema autosse ära. Seisan kannatlikult autoukse juures ja ootan, et Kentarō selle avaks. Kentarō on aga teisel pool autot ja küsib minult midagi. „Ah?” Ma ei kuule. Kentarō tuleb lähemale ja kordab: „Mis, sa tahad rooli istuda või?” See on viimane piisk mu karikasse. Rool on paremal! Hakkan kontrollimatult itsitama ja itsitan tee peal veel, sest autosõit on nagu klassikaline õudusunenägu. Sa oled surutud juhi kohale, nii et tuleks justkui sõidukit kontrolli all hoida, kuid õnnetuseks on rool ära võetud, pedaale pole ning auto aina kihutab.

Sõit kestab kaua. Olen unine, nii et panen vahepeal silmad kinni. Kentarō tõlgendab seda häbelikkusena. „Kas sa ei julge mulle otsa vaadata?” „Ei-ei, mu silmad on väsinud,” püüan oma kohmakas jaapani keeles sõnu leida. Ta ulatab mulle kingituseks oma vana mobiiltelefoni. Sellise, millele saab kõneaega laadida. Ma tänan ja panen silmad taas kinni.

Olen juba poolunne vajunud, kui Kentarō hüüatab äkitselt „Oleme kohal!” Avan silmad ja vaatan – see ei ole ju linn. Näen kitsast teed, majalobudikke ja lõputult jooksvaid elektriliine. Kas sellises kohas peangi veetma aastajagu päevi? Mu pilk on vist täiesti hirmunud, kui Kentarōle otsa vaatan, sest ta puhkeb laginal naerma.

„Ma tegin nalja! Tsukuba on palju ilusam,” ütleb ta. „Aga kõigepealt peame töö juurest läbi käima, et see auto minu oma vastu vahetada.”

Silman teeservas postkontorit, mille juures peatuvad vilkuvate tuledega politseiautod. „Mis toimub?” küsin Kentarōlt.

„Arvatavasti rööv,” vastab ta.

„Kes siis postkontorit röövib? Hullunud margikoguja?” tahaksin taas vaimukas olla, aga minu jaapani keel ei küüni. „Miks postkontor?” küsin enda tasemele kohasema küsimuse.

„Jaapani postkontorid on nagu pangad, seal on väga palju raha,” vastab Kentarō.

Sõidame Kentarō töökoha hiiglaslikule parkimisplatsile. Kentarō ütleb, et ma ootaksin, kuni ta ära käib. Aga ta on nii kaua ära. Autos on mitu pudelit joogivett, mida ma lonks­haaval kogu sõidu vältel tarbinud olen, ja nüüd, suures hädas, kaalun juba Kentarō auto taha pissimist. Astun autost välja (kuidas võib õhk nii tuline olla?), tiirutan ümber auto ja loodan, et mu põis suudab vastu pidada. Korjan maast kastanilaadse pikkade okastega vilja ja naudin, kuidas see mu peopesadele haiget teeb. Siis põgenen tagasi täistuuridel töötava konditsioneeriga autosse. Kui Kentarō naaseb, ütlen, et nüüd on mul vaja vetsu ja kohe. Istume ümber tema möriseva mootoriga madalasse sportautosse ja kihutame mööda hirmkitsaid teid ühte konbini’sse^[3.]. Ma kiirustan poodi ja jätan Kentarō autosse ootama. Pöördun müüja poole ilusti: „Vabandage, kus on tualett?”

Müüa osutab vetsule. „Koputage igaks juhuks uksele, seal vist on keegi.” Ma tõesti ei taha vetsu uksele koputada, aga lähen siiski ja koputan arglikult. Hästi ei ole kuulda, kas keegi ka vastab, aga pöördun igaks juhuks sealsamas püstijalu manga’t lugeva poisi poole. „Vabandage, kas tualetis on keegi? Olete te järjekorras?”

Poiss naeratab totralt, enne kui vastab, ja mulle jõuab kohale tõsiasi, mida järgnevate päevade jooksul veel korduvalt meelde tuletama pean: ainus ebanormaalne nähtus siin olen ma ise.

Elutoa diivan? Mis mul küll mõttes oli. Kentarō kodu on imepisike ja mis puutub eri tubades või diivanil magamisse, siis see pole lihtsalt võimalik – korteri ainsa toa ühes servas on televiisor ja teises imeväike punane diivan – selline, mida jaapanlased sohvaks nimetavad, aga eurooplased veidraks loperguseks tugitooliks peaksid. Kogu vaba põrandapinna katab futon ehk madrats magamiseks ja see on ka enam-vähem kõik, mis ühte tuppa mahub. Kentarō on äsja uude kohta kolinud ja toanurgas on virnas veel hulk lahtipakkimata pappkaste. Aga ma ei jaksa muretseda pisiasjade pärast, nagu kes kus magab. Tegu on ju mõnusa jaheda ruumiga, kuhu saab pikali heita ja sellest piisab täiesti. Kentarō läheb poodi ja jätab mulle võimaluse rahulikult pesemas käia, et hiljem tema toiduhakkimis­helide saatel unne suikuda.

Ärkan õhtupoolikul selle peale, et keegi koputab tugevasti minu peatsis olevale suletud kardinatega suurele aknale. Kentarō tuleb köögist ja ütleb, et ma tasa oleksin. Järgmine koputus on veel tugevam.

„Kentarō!” röögatab keegi. Oh, hirmus-hirmus.

„Mine ära!” röögib Kentarō toast vastu. „Mul pole aega.”

„Tule välja!” lõugab mees akna taga, nüüd juba vastu akent prõmmides. Kentarō käsib mul vaikselt oodata ja astub õue nagu hundiema, kes kutsikaõgijat ründab. Mõne veniva minuti järel on ta tagasi.

„Kes see oli?”

„Ah, mitte keegi,” vastab ta lühidalt.

Kentarō pakub mulle omavalmistatud liharooga, aga olgu põhjuseks närv või palavus või mõlemad, ei suuda ma suutäitki süüa. Ta ütleb, et maitsku ma vähemalt seda imehead krimpsus, punakaspruuni tooni vilja, umeboshi’t ehk marineeritud jaapani ploomi. Kentarō on nii pettunud näoga, et mul ei jää muud üle, kui see veider asi suhu pista. Kui hapu! Kui hapu! Aga vähemalt Kentarō naerab. Ta on juba mitu kuud ette kiitnud oma kokakunsti ja fakt, et ma ei saagi teada, kuidas ta toit maitseb, kurvastab mind, aga teda veel enam. Tuju tõstmiseks annan Kentarōle üle Eesti räpi plaadi, mida ta endale tuua palus, ja sellega saan järjekordse põsk-põsk-musi-embuse osaliseks, mispeale ei julge ma talle enam Eesti šokolaadi kinkida.

Magan palju, ajavahe ja kuumus mõjuvad niiviisi. Ühel hetkel silmi avades ehmatan pisut, kui avastan Kentarō enda kõrval, küll sündsas kauguses, magamas. Aga võõraid mehi internetist võib usaldada, tõden, ja uinun taas.

Hommikul sõidame autoga Tsukuba peale tiiru tegema, CD-mängijas Def Räädu. Tsukuba on roheline nagu mets. Teed on nii laiad, laiemad kui ükski tee, mida ma seni Jaapanis näinud olen – teen esimeste Jaapanis veedetud tundide jooksul juba lennukaid üldistusi –, ja ääristatud kõrgete puudega. Äkitselt lülitab Kentarō muusika välja, laseb autoaknad alla ja ütleb: „Kuula!” See on kõrvulukustav, üle meie auto möirgava mootori kostev sirin.

„Mis see on? Kes seda teeb?” pöördun Kentarō poole.

„Need on putukad,” lausub tema. Viis silpi haikus – mushi no oto ehk putukahääled – saavad minu jaoks hetkega hoopis uue mõõtme.

Meie autotiir lõpeb Tsukuba bussijaamas – kohas, kus ülikooli delegatsioon vahetusõpilasi vastu võtab. Vaat siis, teised tudengid saabuvad siia lennujaamast bussiga, aga mina, mina tulen sportautoga, mida on kilomeetri kauguselt kuulda.

Proua Den, kaunis ja mõõdetud liigutustega, silma järgi hinnates nii neljakümneviiene jaapanlanna, tuleb esiteks minu juurde. Tutvustan end.

„Ja kes teie olete?” pöördub proua Den hillitsetud häälel ja justkui kergelt nina kirtsutades Kentarō poole.

„Sõber,” vastab mu tätoveeritud macho-kaaslane mürinal. Nii, suurepärane esmamulje on jäetud. Nüüd tuleb ainult Kentarōga hüvasti jätta ja ülikooli poolt saadetud minibussi astuda. Kas ma kuidagigi saaks nihverdada nendest põsemusidest? Aga ei. Näen, kuidas proua Den meid endiselt silmanurgast kõhkleval ilmel põrnitseb, teen Kentarōle lahkumismusi ja tirin oma kohvri bussi juurde.

Astun bussi nagu uude maailma. Sellisesse, kus on ülikool ja vahetusõpilased, viksid, närvilised, püüdlikud. Otse minu ees istub newyorklane, pikk ja kena pruunisilmne poiss, kes kohe minu poole pöördub ja suudab huvitaval kombel kogu oma pehme nägususe juures juba esimesest silmapilgust jätta endast mulje kui tõelisest hädapätakast. Asi on tema ühtaegu nõrgas vinguvas häälekõlas ja õnnetus monoloogis, mida ta mind kuulama sunnib ja mis kõlab umbes nii: „Kas mul oli keeleõpik terve suve laual? Jah, oli. Kas ma kordagi avasin seda? Jah, avasin. Kas ma ka midagi õppisin? Mitte midagi ei õppinud.” Ikka samas vaimus jätkab ta, kuni lõpuks on buss vahetusõpilasi täis ja valmis meid ühiselamutesse viima.

Minu peatus on Hirasuna ühiselamukompleks. Selle keskel asub kogukonnakeskus, kus täidan väriseva käega hulga dokumente ja siis jään ootama oma tuutorit. Möödub mitu pikka minutit, enne kui uksest astub sisse armas neiu Hikari. Ta on noor, kõvasti noorem kui tuutorid tavaliselt – ülikooli astus ta alles sel kevadel –, ja ta ei paista tuutoritööst palju teadvat.

Ta juhatab mind 5. ühika neljandale, viimasele korrusele ja avab minu toa ukse. Ma ei pea end sugugi nõudlikuks inimeseks ja olen juba ette püüdnud end harjutada mõttega, et ühiselamu ei ole luksushotell. Siiski ei saa ma parata – pisar tuleb silma, kui vaatan närust kopitanud kuumast õhust täidetud ruumi, kus ma pean terve aasta jagu päevi elama. Minu uus voodi on metallist ja niisamuti minu laud, ja seinad on määrdunudbeežid. Ukse kõrval on kraanikauss. Ja see on kõik. Ülejäänu on lihtsalt läppunud õhk. Isegi õhukonditsioneeri ei ole. Rõõmustan, kui Hikari kutsub mind Tsukubasse saabumist õhtusöögiga tähistama – saab sellest hirmsast, hirmsast kohast minema.

Pärast söömaaega pisikeses hubases restoranis, kus kustumatu naeratusega teenindaja pomiseb viisakusväljendeid iga kord, kui taas meile midagi toob või me veeklaase täidab, kus Hikari-chan^[4.] muutub iga hetkega järjest nunnumaks ja kokk komplimenteerib meid magustoiduga, pean siiski tagasi pöörduma oma hirmuäratavasse uude „kodusse”. Kell on napilt kuus, aga õues on juba hämar, ja see ei aita sugugi kaasa mu ajavahega harjumise protsessile. Nii umbes täpselt kell kuus õhtul on tunne, et nüüd on käes öö ja uneaeg. Enne magama heitmist võtan kohvrist välja suure Jaapani kaardi ja kleebin seinale. Teises seinas olevale konksureale riputan hulga oma riideid. Niiviisi, kui olen suure osa koledast seinast katnud, läheb tunne paremaks ja uinudes on mu süda juba pisut rahulikum.

Tsukuba on ülikoolilinn – õpilased tulevad ja lähevad ja neist jääb hulk vajalikku maha. Saan kardinad Tanja käest, sest temal õnnestus kuskilt kahed hankida. Ühest garaažipoest soetan külmkapi ja riiulid. Lepime poepidajaga kokku, millal ta need mulle koju toob.

Hiljem ta helistab: „Ma olen kohal.”

„Hästi, tulen alla.”

Ta ütleb veel midagi, mille peale vastan väga viisakalt: „Ma ei saanud midagi aru, aga ma tulen ikka alla.”