Читать книгу Rotipere elupäevad - Madge Alford Bigham - Страница 3

Mõned päevad peale Mustu saba hammustamist tormas isand Mustrott katusekambrisse kui sähviv välk.

„Noh, mis viga, mu kallis? Miks nii kiire?“ päris emand, vaadates üles oma töölt.

„Viga!“ hüüdis isand Mustrott. „Just praegu pidin ma peaaegu kaotama oma pea. — Minu elu on muutumas lõputuks viletsuseks. Ma ei või isegi minna toidukambrisse koogi­raasukese, kooresuutäie või juustunatukese järele, kohe too vana hall kass hüppab minu kallale — mu süda taob praegu kui masin. Kui meie, rotid, tahame veel kunagi pisut rahu saada, siis peame tollest kassist vabanema või ära kolima!“