Читать книгу Tagasivaade - Mae Antsu - Страница 4

Olla või mitte olla? Olla. Kindlasti olla. Aga kuidas olla? Elu keerab ette valikud. Valiku tegemine pole kerge tegemine. Ei üksikisiku, ei mingi koosluse, ei rahva ega riigi tasemel. Vahel on valiku tegemine kergem, kui vaadata-mõelda tagasi, mõelda läbi poolt- ja vastuväited, kaaluda võimalusi. Valiku võib ka tegemata jätta ja lasta vanaviisi edasi, lootes, et küll edaspidi, küll teised...

Ma vaatan tagasi nii kaugele, kui mäletan ja tean.

Ma sündisin 8. juunil 1930. aastal. Sünnitus olnud raske: ma polevat tahtnud siia ilma tulla. Mu ema põdes lapsena luutuberkuloosi ja arst, kelle juures ema rasedana käis, käskinud sünnitada haiglas. Tol ajal sündisid vaeste lapsed kodus. Kellel siis nii palju raha oli, et minna haiglasse sünnitama. Rasedus pole haigus, et arst peab abi andma. Ema ja isa olevat raha kokku hoidnud ja ma sündisin Tallinna Keskhaiglas, ema sõnul pühapäeva hommikul. Rahvasuu ütleb, et pühapäevane laps on õnnelaps. Esmaspäevane edev, teisipäevane tegev, kolmapäevane kade, neljapäevane näljane, reedene rikas, laupäevane laisk ja pühapäevane laps olevat õnnelaps. Ma olla veel kahekordselt õnnelik, sest 1930. aastal olevat 8. juunil olnud nelipühade esimene püha.

Kui ma nüüd, üle kaheksakümne viie aasta hiljem, oma elule tagasi vaatan, tunnistan endale, et olen tõepoolest vist õnnetähe alla sündinud.

Olen oma isa-ema esimene ja ainukeseks jäänud laps. Kaua pidasin seda loomulikuks, sest minu mängu- ja koolikaaslaste hulgas oli teisigi õeta-vennata lapsi. Ma oskasin ka üksi mängida oma nukkudega, oma kassiga, hüppenööriga, palliga või mängida keksu. Mul polnud vaja enese eest seista ega ennast kehtestada, see on võime, mis jäi lapsepõlves välja arendamata. Enesekehtestamist õppisin alles täiskasvanuna ja ega ma sellega vist praegugi hakkama saa.

Tänapäeva inimene ütleks, et ma olen Kaksik, ja kes on astroloogiasse tõsisemalt süvenenud, lisaks, et olen Kaksikute Hobune. Kas uskuda astroloogiasse? Igal neljapäeval tuuakse mulle Teleleht (vaatan telerit väga valikuliselt) ja loen läbi nädala horoskoobi. Näiteks järgmiseks nädalaks kirjutatakse mulle: „Maagia sünnib vaid siis, kui töötad kooskõlas oma südamega. Vapustavad asjad juhtuvad sel imede ajal, kui sa jääd truuks oma intuitsioonile.”

Intuitsioonist vist ainult ei aita, aju peab ka olema.

Igal inimesel on eellased ja suur hulk kaasteelisi.

Mul olid noored vanemad: isa sündinud 1904. aastal ja ema 1908. Nad abiellusid 1929. aasta jaanilaupäeval. Laulatus oli Nõmmel Rahu kirikus. Olen näinud fotot, millel on pulmaseltskond, kümmekond inimest. Emal on valge kleit, aga loori ja pruudikimpu ei ole, isal tume pintsak ja püksid, võib-olla ülikond. Foto on tehtud Glehni pargis, kuhu rahvas kogunes jaanitulele ja kus oli tavaliselt ka fotograaf, kes pidulistest fotosid tegi.

Kui noored abielluvad, tekib uus kooslus: äiad-ämmad, õed-vennad, onud-tädid, nende lapsed, vanaisad-vanaemad. Mina saan meenutada ainult emapoolseid sugulasi.

Minu emapoolne vanaisa pärineb Läänemaalt. Vigala majoraatmõis kuulus parun von Uexküllidele juba orduaja algusest peale. Mõis vahetas tihti omanikku ja iga uus omanik pigistas renditalunikelt (neid oli 262, lisaks popsikohad) viimase välja. Talude suurus oli 25 kuni 50 hektarit. Iga kuue aasta järel tõsteti renti. Vigala mehed olid esimesed, kes Eestimaal 1905. aastal nõudsid oma majandusliku olukorra parandamist.

Minu 1857. aastal sündinud emapoolsel vanaisal Jaan Ilmveieril, renditaluniku kolmandal lapsel, polnud lootust talu pärida. Oma õnne otsides tuli ta suurele linnale lähemale, jäi pidama Saue valda, loobus maaharimisest ja hakkas ärimeheks: ostis talupidajatelt tapetud loomi ja varustas Tallinna karne lihakehadega. 1910. aastal Jaan Ilmveier suri, jättes maha endast seitseteist aastat noorema naise nelja lapsega, minu ema neist noorim, alles kaheaastane.

Maria Ilmveier polnud veel neljakümnenegi. Üsna kiiresti leidis ta vanema leskmehe, kes vajas koduhoidjat, ja hakkas temaga kokku elama. Kaks vanemat tüdrukut, Anete ja Salme, andis ta lastekodusse, mida pidasid vallalised baltisaksa mõisapreilid, et kasvatada aadliperedele kombekaid teenijaid, kes valdaksid nii vene kui saksa keelt ja tuleksid majapidamises kõigega toime. Lastekodu asus Tallinnas Luise tänavas.

Johannese, üle kümnese poisi, andis Maria Ilmveier Nõmmel Pärnu maantee ääres asuvasse Strandbergi köievabrikusse tööpoisiks. Jaan Ilmveieri noorem õde Maria Strandberg oli ju kohustatud oma vanema venna poega aitama. Minu ema suguvõsas on kaks Mariat. Et segamini ei läheks, nimetas ema Maria Ilmveierit vanaemaks, aga Maria Strandbergi Strandbergi-tanteks. Köievabriku omanik oli vist Rootsi juurtega ja tema abikaasa materiaalselt kindlustatud, ikkagi saksem.

Ajad olid keerulised. Algas Esimene maailmasõda. Venemaa kääris. Eestis võideldi võimu pärast.

Minu ema oli vanaemale üleliigne laps. Sureks ometi ära! Nii ütleski mu emale! Aga mu ema ei surnud. Paranes, kuid jäi lonkama. Oli elurõõmus laps, ei teinud sellest väljagi. Kui vanaema temast tüdines, läks ema tädi Liisi juurde. Kui oli liigne suu Liisi peres, läks tädi Roosi juurde. Mõlemad elasid Nõmmel, neil oli mitu last, muist minu emast vanemad, muist nooremad, kellel tuli silm peal hoida, aga sai ka nendega mängida ja sai süüa. Liisi pidas kitsi ja vahel käis ema kitsekarjas. Tegelikult olid mu ema tädidel palju peenemad nimed: Elisabet ja Sofie Rosalie. Liisi lastest olid mu emast vanemad Almiide, Elviine (kutsuti Elliks), Adeele ja Arnold, nooremad Linda ja Hilda. Roosi seitse last olid kõik minu emast nooremad: August, Arnold, Helmi, Asta, Leida, Silvi ja Ülo. Selle pere lastest elasid täiseani ainult neli vanemat, sest perekonnas oli tuberkuloos.

Pärast maareformi, mis võõrandas 97% mõisnike suurmaavaldustest, lahkusid baltisakslased Eestist, nii et minu tädid, kes elasid lastekodus, pidid endale uued kodud otsima.

Tädi Salmest sai Strandbergi-tante teenija. Selles peres oli küll tütar Ella, kuid tema oli preili, ja kaks poega olid noorhärrad, nii et majapidamises vajati lisatöökäsi. Johannes, kes juba oli köievabriku tööpoiss, läks varsti Eesti Vabariigi kroonusse oma aega teenima. Keegi laevakapten (nime jätan enda teada) palkas Anete endale teenijaks. 1925. aastal sündis Anetel poeg Harri. Kapten olevat tunnistanud oma isadust, kuid polnud nõus Anetega abielluma, hoopis pakkunud, et andku Anete laps tema vallalise õe kasvatada. Anete polnud nõus last loovutama. Anete ja minu ema üürisid Nõmmele kojamehekorteri ja Harri jäi hoopis minu ema hoida, kui Anete passijana tööl oli.

Minu ema oli vabariigi algusaastatel alles koolilaps, kuulus koolikohustuse alla. Hiljem pani Nõmme vallavalitsus ta õmbleja juurde õppima ja nii sai temast õmbleja. Ema tegi Nõmmel asuvale sõjaväeosale, ema sõnutsi pioneerpataljonile, vajalikke õmblustöid, töötas kodus, elas koos Anetega. Kojamehetöö sai kahe peale tehtud ja korteriüüri polnud vaja maksta.

Pärast kroonuteenistust olevat Johannes tulnud Anete ja ema juurde elama, proovinud üht ja teist tööd, kuid ei leidnud endale sobivat ja läks mõne aja pärast maale, Vigalasse. Arvas, et talutöö on talle südamelähedasem, kuid pidi leppima kehvikueluga. Nõmmel elavate õdedega sidemed katkesid. Hiljem sai ema teada, et Johannes olevat küll abiellunud, kuid jäänudki külakehvikuks. 1941. aastal liitus ta hävituspataljoniga ja hukkus juba enne sakslaste tulekut.

Esimesena kolmest õest abiellus Salme. Ta leidnud Strandbergi juures teenijaks oleku ajal ajalehest kuulutuse, milles keegi vallaline mees soovinud tutvuda uskliku neiuga. Kosjakuulutus. Salme vastanud. Samal aastal, kui sündis Harri, abiellus Salme Joosep Veigeliga, kelle vanemad olid 19. sajandil Eestist Volga äärde rännanud, et oma elutingimusi parandada. Joosepile, ärksa vaimuga noorele mehele, revolutsioonis kääriv Venemaa ei meeldinud ja ta pages Musta mere kaudu laia maailma, käis ära Brasiiliaski. Kui Eesti eraldus Venemaast, tuli ta oma esivanemate kodumaale. Joosep polnud päevagi koolis käinud, kuid eesti, vene ja saksa keel olid tal suus.

Sellest abielust sündisid Erik (kodustele ja sõpradele Etti) 1927. ja Lia 1931. aastal.

Ka Anete abiellus. Martin Tõnismann oli pärit Pärnumaalt, oli tulnud Tallinna, kus rohkem võimalusi tööd saada. Ta üüris korteri majas, kus Anete kojamehetööd tegi, aitas vahel lund rookida, nii et Anetel oli üsna kerge tagasihoidlik ja linnaeluga kohanemata Martin abieluks ette valmistada. Martin abielluski Anetega ja lapsendas Harri. Hilisem elu viis Tõnismannid Pärnumaale, kus sündisid Evi ja Saima.

Oma isa abielueelsest elust tean ma vähe. Paberite järgi oli ta sündinud Tartumaal Kasepää vallas. Ta esivanemad olid 17. sajandi lõpul usulise tagakiusamise eest Eestisse põgenenud Peipsi-äärsete vanausuliste järeltulijad. Minu isa ja onu Johannes olid sündinud samal aastal ja koos kutsealustena Tallinnas oma aega teeninud. Kui ajateenistus lõppes, ei läinud mu isa tagasi oma kodukohta, vaid otsis ehitustööd Tallinnas. Isa onulapsed Ivan, Paraskeva ja Anna olid juba abielus ja elasid Tallinnas. Ivan ehitas endale Pääskülla maja.

Kahekümnendatel aastatel käis Nõmmel vilgas ehitustegevus. Rajati Vabaduse puiestee. Männiku tee ja raudtee vahele kerkis uusi elamuid kui seeni mändide alla. Isa oskas nii puu- kui müüritööd ja liitus ehitustöölistega. Siin kohtus ta taas Johannesega, oma kunagise kroonukaaslasega, tuli Johannesele külla ja silma jäi minu ema.

Ema rääkis, et nad olid mitu aastat tuttavad. Algul ema pelgas teda, sest isa oli venelane, kuigi rääkis täiesti korralikku eesti keelt. Kui ta isa lähemalt tundma õppis, hakkas temast lugu pidama: isa ei olnud kunagi purjus. Seltskonnas õlut jõi ja viina võttis, aga ei joonud ennast täis. Kui nad kahekesi olid, polnud isa kunagi lõhnadega. Määravaks sai aga, et isa maksis ära ema võla. Ema ostis õmblustöö tegemiseks järelmaksuga jalaga õmblusmasina Dux, lootes, et teenib puuduva raha tööga, aga tekkis võlg. Isa maksis võla ära ja ema abiellus temaga.

Ema rääkis, et kui ta viimaseid kuid rase oli, juhtus lugu, mis emale hinge sööbis. Igal õhtul pärast tööd oli isa temaga jalutamas käinud. Kord tulnud neile vastu üle Nõmme tuntud rikas ja uhke olekuga tüdruk oma sõbrannaga. Kui nad vastastikku jõudnud, öelnud see eputis:

„Nii ilus mees ja võttis lombaka naise!”

Isa polnud suu peale kukkunud ja öelnud vastu:

„Parem jalust vigane kui peast segane!”

Miks mu isa niisuguse valiku tegi?

Võib-olla sellepärast, et mõlemad olid kasvanud ilma isata: mu isapoolne vanaisa suri, kui isa oli aastane. Üksiku vanema laps on ikka vaene laps ja tunneb teise vaese ära ning püüab aidata. Minu vanemate abielu oli teineteise aitamise elu, abielu selle sõna kõige otsesemas mõttes.

Mu isapoolne vanaisa olnud ikoonimaalija. Mäletan, et minu lapsepõlvekodus seisis riidekapi külje ja seina vahel raamitud maal, millel oli mererand, aga see maal oli inetuks muutunud värvidega ja seda ei pandud seinale. Maali oleks tulnud puhastada. Isa oli selle toonud, kui ta käis oma ema matusel. Minu ema oma ämma matusel ei käinud, sest ma olin siis nii väike, et poleks pikka sõitu välja kannatanud.

1934. aastal moodustatud Eesti valitsus pidas oluliseks, et Eesti riik oleks rahvusriik, kus kõik rahvused on võrdsed.

Juba rohkem kui sajand tagasi oli maarahvas saanud perekonnanimed, aga nime pani mõisnik ja nii mõnigi sai halvustava nime. Paljudel olid saksapärased nimed. Nüüd elavnes nimede eestistamine. Võõrapärased ja halvakõlalised nimed võis hüljata ja võtta endale uue nime. Tõnismannist sai Tõnisma. Minu ema loobus oma võõrapärasest eesnimest. Tema oli nüüd Reet, isa Ants ja perekonnanimeks sai Pedak. See oli ema soov: kõige ilusam puu on mänd, Nõmme puu. Nimevahetus toimus 1938. aasta algul, et mul oleks kooli minnes eestipärane nimi.

Kirjaoskusel on Eesti- ja Liivimaal enam kui kolmesajaaastane ajalugu. Kirik valvas, et inimesed oskaksid lugeda, aga kirjaoskamatuid oli Eestimaal veel 19. sajandilgi. Oli minu ema põlvkonnaski inimesi, kes polnud koolis käinud. Kohustuslik algharidus tuli ikka Eesti Vabariigiga. Jaan Ilmveier ja tema järglased olid kõik kirjaoskajad, minu põlvkond juba kohustusliku algharidusega.

Lihtrahva hulgast pärinevaid tüdrukuid nimetati kunagi aguliplikadeks. Nii et päritolult olen ma aguliplika.