Читать книгу Tagasivaade - Mae Antsu - Страница 5

Minu kodu on minu kindlus. Nii öeldakse. Õige. Laps on oma kodu nägu. Nii ütlevad pedagoogid. Ka õige.

Detaile oma lapsepõlvekodust on mu mälus alates neljandast-viiendast eluaastast. Minu lapsepõlvekodu oli üürikorter Tallinna äärelinnas Juhkentali agulis aadressiga Roosi tänav 4 korter 2. Praegu seda tänavat Tallinnas ei ole. Roosi tänav oli Juhkentalist algav põiktänav nagu Püssirohugi ja lõppes Aafrika tänavaga. Praegu on sellel alal vene õppekeelega kool, mille kõrval kuidagi viltu kahekorruseline silikaatmaja, ja korralikult Juhkentali tänava ääres seisab nõukaajal ehitatud üsna kõrge korruselamu.

See silikaatmaja, kunagi aadressiga Roosi 2, põles 9. märtsil 1944 täiesti tühjaks, kuid üsna varsti pärast sõda taastati. Roosi 2 ehitati 1938. aastal, kui õhus oli juba sõja hõngu. Selle maja kelder oli tolleaegsete ehitusnormide kohaselt ehitatud varjendiks, millel kaks väljapääsu. Esimese õhurünnaku ajal olime emaga selles keldris. Kui Roosi 2 põlema hakkas, tulime elusalt ja tervelt keldrist välja. Minu lapsepõlvekodu oli selle maja kõrval.

Roosi 4 krundil oli kaks maja: tänava ääres ärklikorrusega üürimaja, aga hoovi sügavuses hoovimaja, mille keldris ja esimesel korrusel oli sülditööstus oma abiruumidega ja teisel korrusel elasid krundi omaniku sugulased, kes juhtisid sülditootmist ja -turustamist. Niisugust väiketootmist oli mujalgi: meie kõrvalmajas Roosi 6 oli pagaritöökoda.

Roosi 4 krunt oli päris suur. Tänavast eraldas seda kõrge plank, mis algas Roosi 2 krundist, siis tuli üürimaja külg kahe aknaga, jälle jupike planku jalg- ja hobuseväravaga ja edasi inimesekõrgune plank krundi lõpuni. Plank varjas hoovi, mis jäi üürimaja välisukse ja Roosi 6 krundi äärde ehitatud kõrvalhoonete rea vahele. Kõrvalhoonete rida algas pesuköögiga, kus pesti pesu ja kust toodi vesi ämbriga tuppa. Solgiämber tühjendati pesuköögi äravoolurestile. Pesuköögi kõrval oli rullikuur, siis kaks kuivkempsu. Edasi tulid puukuurid, milles hoiti küttevarusid, ja suur garaaž veoautole. Lamedatele katustele oli ehitatud laudadest põrand ja pandud postid traatidega. Seal kuivatati pesu, sest hoovis manööverdas süldiköögi auto. Katusele viis käsipuuga trepp. Krundi lõpetas hoovimaja süldiköögi ja peremehe korteriga. Hoov oli nagu sillutamata tänav, kus eluõigus vaid hooldamata rohukamaral.

Kuuride ja garaaži vastas üle hoovi paiknes iluaed, kus olid metsviinapuuväätidega ümbritsetud lehtla, paar jasmiinipõõsast ja lillepeenrad. Iluaed oli hoovist eraldatud võrkaiaga, mille ääres ja peal ronisid kressid. Iluaias toimetas perenaine Mann.

Süldiköögi olemasolu meelitas hoovi rotte, aga peremees Juhan sõdis nendega edukalt, nii et meid nad ei häirinud. Meil polnud hiirigi. Selle eest hoolitses Prints, minu kass.

Kodu pole ainult mingi paik, hooned mingis kohas, vaid ka inimesed, nendevahelised suhted, miljöö, asjad, mille keskel elatakse.

Roosi tänavale kolisime 1935. aastal, et isal oleks hõlpsam tööl käia. Selleks ajaks oli Eesti saavutanud teatava stabiilsuse. Majandus elavnes, sest suurriigid tegid ettevalmistusi oma territooriumi laiendamiseks.

Minu isa sai kindla töökoha Matson & Ko laos. See oli praeguses mõistes paari mehe firma, mis tegeles kaupade maaletoomise ja nende edasimüügiga. Omanikud olid sakslased. Sauna tänavas oli neil tohutu suur ladu, kontor asus Suur-Karja tänavas. Isa sai lattu tööle tädi Salme mehe Joosepi soovitusel. Joosep oli laohoidja, minu isa laotööline.

Matson & Ko tõi maale majapidamistarbeid, aga ka eksootilisi puuvilju, varustas kauplusi eksportkaupadega, mis liikusid tavaliselt meritsi. Puuviljad võisid mõne aja laos olla, järelvalmisid, aga kui nõudmine oli väike, riknesid ja tekkis praaki – vahel nii palju, et ema ja tädi Salme käisid sorteerimisel abiks. Ükskord oli terve partii viinamarju transportimisel külma saanud ja läks mahakandmisele. Ka nõude transpordis tekkis praaki. Mahakantud kaup läks muidugi prügikasti, aga kooreplekiga puuvilju ja veel kasutamiskõlbulikke nõusid tõi isa koju. Puuviljad sõime ise ja jagasime majarahvale, aga väikese prao või äärekilluga nõud müüs isa täikal maha, teenides nii palgale veidi lisa. Rahvas ütleb, et ei saa sulgeda suud härjal, kes pahmast tallab. Omanikud ja laojuhataja pidasid laopraagi kasutamist lubatavaks. See ei olnud vargus. Isal oli väike palk, ainult 70 krooni kuus.

Ema oli vaese rahva õmbleja, töötas kodus ja mingi sissetulek oli temalgi. Mu vanemad arvestasid oma võimalusi ja leppisid oludega. Perekonna rahakott oli isa käes, ema teenistus oli tema enda otsustada, kas toetada pere elamist või kasutada oma tarbeks. Endale kulutas ema vähe, oli harjunud vaeselt elama, ei pidanud ennast prouaks.

Ma ei mäleta, et mu vanemad oleksid omavahel tülitsenud, et keegi oleks kedagi löönud. Vahel ema riidles minuga, vaatas kurja pilguga või tegi kõva häält, aga vitsaga karistamist ma ei mäleta. Võib-olla langes minu füüsiline karistamine mäletamise-eelsesse aega.

Vastaskorteris elanud Voldemar (kutsuti Volliks) ja Juuli tülitsesid küll tihti. Ükskord jooksis Juuli meie korterisse varju ja kaebas, et Volli peksab teda, tulgu isa appi. Isa ei läinud, ütles, et tema ennast teiste ellu ei sega, et iga koer kratsigu oma kirbud.

Ma elasin selles kodus viiendast eluaastast peaaegu neljateistkümnendani. Korter on mul veel praegugi silme ees. Meil oli kaks tuba, mille vahel uks. Meil öeldi: eestuba ja tagatuba. Tol ajal ruutmeetritest ei räägitud, kuid sisustust arvestades võis põrandapinda olla umbes kolmkümmend ruutmeetrit, pigem üle kui alla. Toad olid enam-vähem ühesuurused. Talveks pandi ette topeltaknad, topiti praod tihedalt täis ja kleebiti paberiribad peale. Talvel sai tuba tuulutada ainult õhuakna kaudu. Ahju meil ei olnud. Korterit küttis pliit ja üsna paks soemüür. Korteri üür oli 20 krooni kuus.

Mööbli valmistas isa ise. 1938. aastaks, kui kooli läksin, oli ta valmis saanud mõlema toa mööbli.

Tagatoas olid minu ja isa-ema voodid, kaks öökappi, kolme poolega riidekapp ja madal tualettlaud suure peegliga, millel oli veel kaks hingedel liikuvat külgpeeglit, et peegli ees seisev inimene näeks ennast täies pikkuses ka selja tagant. Õmblejal pidi selline peegel olema. Kõik need mööbliesemed olid kaetud heleda tammevineeriga, ümarad nurgad ja riidekapi keskmine uks aga poleeritud pähklivineeriga. Tagatoas olid veel raadiolaud ja akna all jalaga õmblusmasin. Kui ma juba koolis hakkasin käima, tegi isa ühe sahtlipoolega kirjutuslaua, millele toetus kolme vahega riiul raamatute jaoks. Kirjutuslaud ja riiul olid kaetud tumedaks peitsitud tammevineeriga nagu raadiolaudki. Voodite madratsid, peeglid ja raadio olid ostetud, kõik muu isa tehtud.

Tagatoas minu voodi otsast tubadevahelise ukseni oli minu nukutoa koht. Seal seisis vitstest punutud suur nukuvanker Illiga. Illi oli mu kuuenda sünnipäeva kink, isa, ema ja tädi Salme kingitus. Illi oli suur nukk, kellel peas pärisjuuksed, ja kui ta pikali oli, pani ta silmad kinni. Tal olid sokid, sussid, aluspesu ja mitu kleiti. Tavaliselt istus ta vankris. Väikesi, pihus hoitavaid nukke oli mul rohkem. Nukutoa mööbel, sööginõud ja muu mänguks vajalik pudipadi oli öökapis. Kui ma nukkudega kodu mängisin, laotasin asjad põrandale, aga kui mäng oli mängitud, panin kõik tagasi öökappi: tuba pidi alati korras olema.

Eestuba. Välisuksest tulles paremal korstnajalg ja pliit, ukse kõrval vasakul nagi ja edasi välisseina poole lai pink veeämbri ja silmapesukausiga. Pingi all solgiämber. Välisseina ääres seisis köögikapp, millel ema valmistas toidu ette ja mille sisemuses olid söögitegemiseks vajalikud vahendid. Enne hoovi avanevat akent seisis otsaga vastu välisseina puhvet, mis jagas eestoa kaheks: välisukse poole jäi köögiosa ja akende poole söögiruum. Puhveti alumine kolme uksega kapp oli täis toidunõusid, ülemises klaasustega väiksemas kapis olid Lorupi klaasnõud. Puhveti vastas iluaeda avaneva akna seinas oli diivan, seljatoeks kolm patja ja otstes painutatud rauale toetuvad suured rullid. Tigudiivan öeldi see olevat. Diivani ja puhveti vahel oli ümmargune laud, mille plaadi sai lahti tõmmata ja ühe või kahe vaheplaadiga ovaalseks muuta, nii et laua ümber tekkis rohkem istekohti.