Читать книгу Esme Lennoxi kadumine - Maggie O'Farrell - Страница 3

Alustagem kahest tüdrukust tantsuõhtul.

Piigad hoiavad seina ligi. Üks istub toolil, tantsukaarti sõrmkinnastes näppude vahel avades ja kokku murdes. Teine seisab tema taga, jälgides tantsuringi: keerutavad paarid, teineteisest hoidvad käed, kõpsuvad kingad, kahisevad seelikud, mütsuv põrand. See on aasta viimane tund ning akendes nende selja taga mustab öö. Tüdruk toolil kannab heledat riietust, Esme ei mäleta, mida. Ja teine sügavpunast peokleiti, mis ei sobi talle sugugi. Tema on oma kindad kaotanud. Siit see algabki.

Või vahest mitte. Ehk algab see juba varem, enne pidu, enne kui selga pandi uued rõivad, enne kui läideti küünlad, enne kui põrandaile puistati liiva, isegi enne, kui algas aasta, mille lõppu nad tähistavad. Kes teab. Igal juhul lõppeb see võretatud akna juures, iga ruuduke täpselt kahe pöidla laiune.

Kui Esme vaatab kaugusse – ehk sinna, mis jääb teispoole metallvõret –, saab ta aru, et pilgu aja pärast ei suuda silmad enam fookust hoida. Võreruudud sulavad ühte, ja kui piisavalt keskenduda, kaovad sootuks. Nii jääb alati üks hetk – enne kui keha end kogub ja harjutab silmad taas reaalsusega –, mil maailmas on vaid tema ja need puud, see maantee, kauge otsatus. Ei midagi nende vahel.

Alumistel ruutudel on värv maha kulunud ja otsakuti paistavad eri tooni kihid, justkui ringid puutüves. Esme on teistest pikem, ulatudes osani, kus värvikiht on uus ja paks nagu tökat.

Esme selja taga keedab üks naine oma surnud abikaasale teed. Kui ta on ikka surnud? Või põgenenud? Esme ei mäleta. Üks teine naine otsib vett, et kasta lilli, mis on siinsamas lähedal kuurortlinnas juba ammugi kuhtunud. Elus jäävad ikka püsima tühised kohustused: pesemine, küpsetamine, kraamimine, kasimine. Ei kunagi midagi suursugust ega tähendusrikast, kõigest need pisikesed rituaalid, mis hoiavad koos inimelu traagelniite. Sigarettidega vahele jäänud tüdruk sai juba kaks hoiatust ning kõik arvavad, et varsti antakse kolmas. Esme aga arutleb, millal see algas – kas seal või siin, või tantsupeol, Indias, veel varemgi?

Esme peaaegu ei räägi enam. Ta püüab keskenduda, talle ei meeldi hägustada asju häiriva kõnega. Mälupildid keerlevad ta peas ringi nagu zoetroobis ja ta ei taha, et teda tabatakse, kui pildimasin peatub.

Põrr, põrr. Stopp.

Tähendab, India. Aed. Esme on umbes neljane ja seisab trepi alumisel astmel.

Mimoosipuud kõrgel ülal vangutavad oma päid, pillates murule kollakat tolmu. Kui sellest läbi kõndida, jääb seljataha jäljerada. Esme tahab midagi. Ta tahab midagi, ehkki ei tea, mida. Justnagu kihelus, mida ei ulata kratsima. Juua? Oma ayah’t3? Mangoviilu? Ta hõõrub putukahammustust käsivarrel ja suskab palja varba kuldsesse õietolmu. Kusagil kaugel kostab Esme õe hüppenööri plaksatus vastu maad ja põgus jalasahin. Plaks, põnts, plaks, põnts, plaks, põnts.

Ta pöörab pead, kuulatades teisi hääli. Tsirr-tsiu-tsirr mimoosioksal, kõplalöögid mullapinnal – kraap, kraap –, ning seal kusagil ema hääl. Sõnu pole kuulda, ent Esme teab, et räägib tema ema.

Esme hüppab, jalad koos, trepilt maha ja jookseb ümber bangalo nurga. Vesiroositiigi juures kummardub ema teed kallates aialaua kohale, isa külitab tema kõrval võrkkiiges. Nende heledate rõivaste servad kiiskavad kuumuses. Esme pilutab silmi, kuni ema-isa valguvad kaheks udukoguks, ema kolmnurgaks ja isa sirgjooneks.

Üle muru astudes loeb ta samme, tehes iga kümnenda sammu järel pisikese hüppe.

„Oeh.” Ema tõstab pilgu. „Sa ei magagi?”

„Ma ärkasin üles.” Esme hoiab ühel jalal seistes tasakaalu, täpselt nagu linnud, kes öösel tiigi ääres patseerivad.

„Kus on su ayah? Kus on Jamila?”

„Mina ei tea. Kas ma saaksin teed?”

Salvrätti põlvedele laotades jääb ema kõhklema. „Kullake, ma arvan, et sa …”

„No anna talle, kui ta soovib.” Isa räägib silmi avamata.

Ema valab alustassile teed ning ulatab tütrele. Esme põikab väljasirutatud käest kõrvale ja vinnab end talle sülle. Pitsid riivavad tüdruku nahka, valge puuvillase riide all on tunda ema kehasoojust. „Sina olid kolmnurk ja issi oli joon.”

Ema nihutab end toolil. „Kuidas, palun?”

„Ma ütlesin, et sina olid kolmnurk …”

„Mm.” Ema haarab Esme käsivartest. „Täna on sülle ronimiseks liiga palav.” Tüdruk paigutatakse rohuvaibale tagasi. „Mine parem ja otsi Kitty üles. Vaata, mis ta teeb.”

„Ta hüppab hüppenööriga.”

„Sa ei tahaks kaasa lüüa?”

„Ei.” Esme küünitab sõrme kukli glasuurkaunistusele. „Ta on liiga …”

„Esme,” ema tõstab käe laua kohalt, „daam ootab, kuni talle pakutakse.”

„Ma tahtsin ainult katsuda.”

„Palun ära tee.” Ema nõjatub tooli seljatoele ning sulgeb silmad.

Esme vaatab teda viivu. Kas ta magab? Sinine veresoon ema kaelal tuksleb, silmad liiguvad suletud laugude all. Ülemise huule kohal kerkivad nahale tillukesed, nööpnõelapea suurused higitilgad. Kohal, kus kingarihma kõrval paistab paljas nahk, õhetavad punased vöödid. Ta kõht on paisunud, järgmise lapse kandmisest pingul. Esme on tundnud beebit pihu all vingerdamas nagu kinnipüütud kala. Jamila arvab, et sel lapsel on õnne, et tema jääb elama.

Esme silmitseb taevast, vesirooside ümber tiirlevaid kärbseid, võrkkiige tagumisel küljel rombidena välja tükkivaid lapikesi isa särgist. Kusagil taamal kostab endiselt Kitty hüppenööri hääl ja kõpla kraaps-kraaps – või on see midagi muud? Siis kuuleb ta putuka suminat. Ta keerab pead, et seda näha, ent juba ongi tiivuline läinud, sööstes selja taha ja vasakule. Tüdruk keerab pea teisele poole ja hääl läheneb, surin valjeneb ning ta tunneb putuka jalgade haaret oma juustes.

Esme hüppab püsti, raputab meeleheitlikult pead, aga sumin on veelgi tugevam ja korraga on kõrvas tunda roomava putuka tiibade võbelust. Esme karjatab, tagudes kätega vastu pead, aga sumin on muutunud kõrvulukustavaks, mattes kõik helid, ja ta tunneb, kuidas putukas ronib juba kõrva kitsa kuulmekäigu serval – mis nüüd saab, kas mesilane närib läbi trummikile end otse ajju ja ta jääb kurdiks, nagu üks tüdruk Kitty raamatus? Või sureb koguni? Või jääbki mesilane tema pea sisse elama ja see sumin kestab elu lõpuni?

Endiselt pead raputades toob Esme kuuldavale veel ühe läbilõikava karjatuse, vaarudes murul ringi, kuni karjatusest saab nutuvirin, ning just siis, kui sumin kaugeneb ja putukas kõrvast välja taganeb, kuuleb tüdruk oma isa ütlemas: „Mis selle lapsega ometi on?” ning ema häält üle muruväljaku Jamilat kutsumas.

On ehk see tema esimene mälestus? Äkki tõesti. Mingit laadi algus – ainus, mis talle meenub.

Või oli see siis, kui Jamila maalis ta peopesale henna pitskirja? Ta mäletab, kuidas üle elujoone ja südamejoone laotus uus muster. Või hoopis siis, kui Kitty kukkus tiiki, kui ta tuli välja õngitseda ja tassiti vannilinasse mässitult majja. Või täringumäng koka lastega aiamüüri taga. Või see, kui ta jälgis bengali viigipuu jämeda tüve all sipelgatest kubisevat mullakamarat. Esimene mälestus võis olla ka üks nendest.

Äkki hoopis see. Lõunasöök, mille ajaks ta tooli külge aheldati, keskkoht kõvasti kinni seotud. Sest nagu ema valju häälega kuulutas, peab Esme käitumist õppima. See tähendas – nagu Esme juba teadis –, et toolilt ei või lahkuda enne, kui söök on söödud. Talle meeldis lauaalune, tüdrukut ei saadud kuidagiviisi eemale sest salakambrist kanga varjus. Inimeste jalgades on midagi ebatavaliselt liigutavat. Kentsakalt lääpa tallatud kingad, eriskummaliselt seotud paelad, rakud, konnasilmad; kellel olid pahkluud risti, kellel jalg üle põlve, kellel sokid aukus, kellel sokid eri karva, kelle käsi kelle süles – tema teadis kõike. Ta võis libistada end toolilt, siuelda kassi kombel laua alla ning keegi ei ulatunud teda sealt välja koukima.

Köidikuks võeti ema sall. Selle muster meeldib Esmele: ühesugused roostekarva, punased ja sinised keerduderead. Ema ütleb, et see on neerumuster.

Tuba on rahvast täis. Siin on Kitty, ema, isa ja külalised – mõned paarid, üks skandaalselt lühikeste juustega neiu, kelle ema on seadnud istuma noore inseneri vastu, eakas naisterahvas koos pojaga ning keegi üksik mees Esme isa kõrval. Esme arvab – ehkki ta pole päris kindel –, et süüakse suppi. Talle justkui meenuks lusikate tõstmine ja langetamine, metalli kõlksatused vastu portselantaldrikuid, tasane lurin ja neelatused.

Nad muudkui räägivad ja räägivad. Mida neil ometi ütelda on? Paistab, et paljugi. Esmele ei torka pähe midagi, ei ainsatki asja, mida teistega jagada. Ta lükkab lusika kausi ühte serva ja siis tagasi, vaadates, kuidas supp ümber hõbelusika keerleb ja veerleb. Tüdruk ei pane tähele juttu, vähemasti sõnu mitte, timmides oma kuulmismeele seltskonna häälekõminale. See kostab justkui papagoide hääl puulatvades või konnakontsert ööhämaras. Seesama grrh-grrh-grrh.

Ühtäkki ja ilma igasuguse hoiatuseta tõustakse püsti. Lusikad pannakse lauale, krapsatakse jalule ja tõtatakse välja. Esme oma ulmades – mõtted üha supikeeristel ja konnadel – on millestki kõrvale jäänud. Toast minnes seletavad nad isekeskis elavalt ja Kitty pressib isa ligi, et esimesena välja pääseda. Suures õhinas on nende emal meelest läinud tooli külge köidetud Esme.

Esme jälgib toimuvat, lusikas peos, suu ammuli. Ukseava neelab teised, viimasena kaob vaateväljast insener, ja ta kuuleb nende samme koridorisügavusse kadumas. Üllatusega pöörab Esme pilgu tühjale toale. Klaasvaasis kõrguvad liiliad, uhked ja osavõtmatud; kell tiksub sekundeid, toolile langeb salvrätt. Ta tahaks karjuda, tõmmata kopsud õhku täis ja kisendada. Kuid ta ei tee seda. Tüdruk piidleb avali akna ees heljuvaid kardinaid, taldrikule maabuvat kärbest. Ta sirutab käe välja ning ajab sõrmed sirgeks – et näha, mis juhtub. Lusikas kukub sirgjoones alla, põrkub kumera otsaga korra vastu põrandat, viskab õhus salto, libiseb siis vaibale ja jääb puhvetkapi all pidama.

Iris sammub mööda tänavat, ühes käes võtmed ja teises kohvitops. Koer vantsib sealsamas seljataga, küüned kõnniteel klõbisemas. Kõrghoonete vahelt langeb nende jalge ette päikesetriipe ja siin-seal hajub õhku öiseid vihmaloike.

Ta suundub üle tee, koer endiselt kannul. Naine rihib jalaga lävele jäetud õllepurki, ent selle asemel, et veereda kõnniteele, nagu ta lootis, vajub purk külili, loksutades poeukse märjaks.

„Raisk,” ütleb Iris. „Sa vana raisk.”

Ta virutab vihaga veel ühe täie ja tühi purk kolksatab rentslisse. Seejärel heidab naine pilgu selja taha. Taeva poole kerkivad kalgid kortermajad, kiiskavad pimedad akende rivid. Ta vaatab alla koera poole. Kutsa liputab saba ja kiunatab tasa.

„Kõik on korras,” lausub Iris.

Naine rapsab aknakatet, nii et see kerib end kohkunud lõginaga rulli. Ta astub õlleloigust üle ning tõmbab postkasti lõugade vahelt välja hunniku kirju. Poeruumi jõudnud, sirvib ta ümbrikud läbi. Arved, arved, panga väljavõte, postkaart, arved ja üks pruun ümbrik V-kujulise pitseriga.

Aadressi kirjatüüp paneb ta poolel teel leti juurde peatuma. See on pisike, kokku pigistatud, iga täht trükivärvist paks, poolringikujulise e-tähe konks kustunud. Iris hoiab ümbrikut näo ligi ja märkab, et kiri on trükitud krobelisele manillapaberile. Ta libistab näpuotstega üle tähtede, tundes täkkeid paberil ja saab aru, et see on kirjutatud trükimasinal.

Sisse hiilib külm tuuleõhk, põimides end ümber naise pahkluu. Ta tõstab pea ja laseb pilgul poes ringi käia. Tühjad, ilmetud kübaravarnad põrnitsevad ülalt alla, lakke riputatud siidkuub kõlgub kergelt tuules. Iris kergitab ümbriku suletud serva ja pitser annab kergesti järele. Ta murrab paberilehe lahti ning laseb silmadega üle. Ta mõtleb ikka veel õllele – et loik tuleb ära koristada, et õllepurkidele ei peaks jalaga virutama –, kui ta pilku püüavad sõnad situatsioon ja kohtumine ning nimi Euphemia Lennox. Kirja lõpus loetamatu allkiri.

Tahtes uuesti otsast alata, meenub Irisele, et poe tagaruumi pisikeses köögis leidub pesupulbrit. Ta topib kirja koos ülejäänud postiga sahtlisse ning kaob raske sametkardina taha.

Iris ilmub kõnniteele, käes hari ja ämber vahuse veega. Ta hakkab ukseesist küürima, uhtudes vee alla tänavale. Pöörab siis näo taeva poole. Teel sõidab mööda kaubik, nii lähedalt, et naise juuksed löövad tõmbetuules lehvima. Kuskil kaugel nutab laps. Koer seisab lävel, takseerides pisikesi inimfiguure kõrgel sillal. Vahel tundub see tänav asuvat nii sügaval, justkui elaks Iris maa-alust elu. Ta nõjatub harjavarrele ning mõõdab pilguga ukseesist. Siis turgatab talle meelde nimi Euphemia Lennox. Küllap on see mõni tellimus, mõtleb ta. Hea, et ma ämbri alles hoidsin, mõtleb ta. Ja kisubki vihmale, mõtleb ta.

Iris istub Alexi vastas ühes Edinburghi uuslinna baaris. Ta libistab hõbedase kinga jalast ja näksib oliivi. Alex näperdab käevõru naise randmel, keerutades seda sõrmede vahel. Seejärel vaatab vilksamisi kella. „Ta ei jää kunagi nii hiljaks,” pomiseb mees. Alexi silmi varjavad tumedad prilliklaasid, mis peegeldavad naise vildakat kuju ja ruumi tema seljataga.

Iris kukutab paljaks lutsitud oliivikivi taldrikule. Ta oli unustanud, et Alexi naine Fran pidi nendega ühinema. „Ei jää või?” Ta nopib järgmise oliivi ja surub selle hammaste vahele.

Alex ei lausu sõnagi, koputab suitsupakist sigareti välja, tõstab huultele. Iris limpsab sõrmed kuivaks, keerutab klaasis kokteili ringi. „Tead mis,” sõnab ta, kuni Alex tikke otsib. „Mulle tuli täna üks arve ja minu nime kõrvale oli kritseldatud „nõid”. Pastakaga.”

„Päriselt?”

„Jah. Nõid. Täiesti uskumatu. Ma ei mäleta enam, kellelt see tuli.”

Alex püsib vakka, kraapsab tikuga mööda tikutopsiserva ja tõstab leegi suu juurde. Ta tõmbab sügava mahvi, enne kui ütleb: „Ilmselgelt oli see keegi, kes sind tunneb.”

Iris silmitseb pisut aega venda, kes istub ta ees, suitsujuga huulte kohal hõljumas. Siis küünitab end ettepoole ja kukutab oliivi mehe särgikaelusesse.

Fran kiirustab baariuksest sisse. Ta on hiljaks jäänud. Sest ta käis juuksuri juures. Ta laseb iga kuue nädala järel oma tuhkpruunid juuksed heledaks triibutada. See on valus. Juuksesalgud tõmmatakse kitsa kilemütsi seest välja ja võõbatakse kõrvetavate kemikaalidega üle. Pea valutab nii hirmsasti, justkui oleks tal müts endiselt peas.

Fran vaatab ruumis ringi. Tal on seljas siidsärk, mis Alexile meeldib. Ta rinnad paistavad selles nagu virsikud, nagu mees kunagi ütles. Ja kitsas linane seelik. Naise riided kahisevad ja värske soeng piirab ta nägu justkui pestud kardin.

Ta märkab neid poolenisti samba varjus istumas. Nad on ninapidi koos, päris ligi teineteisele seal laetulede valguses. Nad joovad sama jooki – midagi kirgast ja punast, jääkuubikud klaasis klõbisemas – ning nende laubad puutuvad peaaegu kokku. Iris kannab madala puusavärvliga pükse. Ta on ikka veel kõhn, puusaluud vöökohal kumeras. Seljas on tal topp, mille krae ja varrukad oleks otsekui küljest nüsitud.

„Tere!” Fran viipab, kuid nad ei märka teda. Nad hoiavad käest. Või siiski mitte? Alexi käsi puhkab naise randmel.

Fran trügib laua juurde, hoides käekotti kaenla all. Kui ta kohale jõuab, purskavad istujad naerma ning Alex raputab oma pluusi, nagu oleks miski sinna kinni jäänud.

„Mis te naerate?” küsib Fran nende vahele seistes ja naeratades. „Mis lahti on?”

„Ei midagi,” vastab Alex itsitades.

„No kuule, räägi,” mangub Fran.

„Midagi pole lahti. Pärast räägin. Soovid sa juua?”

Linna teises servas seisab Esme akna all. Naisest vasakul kõrguvad trepiastmed üles, paremal kahanevad astmed alla. Jahedale klaasile koguneb hingeõhku. Vihmanõelad torgivad vastu akent ja puude latvades hakkab jumet võtma videvik. Esme jälgib teed, kahel sõidurajal vastupidises suunas lahti hargnevat liikumist; ning taamal järve, kus pardid joonistavad veepeeglile voogavaid triipe.

All maja ees on päev otsa lahkunud ja saabunud autosid. Inimesed ronivad tagumisest uksest sisse, mootor uratab käima ja masinad võtavad kohalt, rudistades kurvi võttes kruusa üles. Aidaa, hüüavad uksel seisjad neile järele lehvitades, aidaa-aidaa-aidaa.

„Kuulge!” kostab ülalt kellegi hääl.

Esme pöörab vaatama. Trepimademel seisab mees. Kas ta tunneb teda? Näib nagu tuttav, kuid Esme pole kindel.

„Mida te teete?” hõikab mees, üllatavalt ärritunult inimese kohta, keda Esme ei ole enda arvates iial kohanud. Ta ei tea, mida vastata, ega ütlegi midagi.

„Ärge jokutage seal niiviisi akna juures. Tulge juba.”

Esme heidab sissesõiduteele veel viimase pilgu ja silmab pruuni auto juures seismas naist, kelle voodikoht oli olnud tema kõrval. Eakas meesterahvas laadib pakiruumi kohvrit. Naine nuuksub ja kisub kindaid käest. Mees ei pane teda tähele. Esme pöördub ja hakkab astmeist üles ronima.

Iris turnib oma poe vaateaknale. Ta vabastab mannekeeni sametkostüümist, lastes sel põrandale vajuda, surub püksisääred kokku ja riputab kostüümi riidepuule. Siis suundub leti juurde ja harutab kaitsvate musliinikihtide alt välja kokkuvolditud tulipunase kleidi. Tõstab selle õlakohtadest ettevaatlikult õhku, raputab veidi ja päästab enda ette valla otsekui lilleõie.

Ta astub aknast tulvava valguse poole, kleit kätele laotatud. Sedasorti rõivaid sattub siia harva. Enam-vähem kord elus. Haute couture4, täissiid, kuulsast moemajast. Kui keegi naisterahvas talle helistas ja rääkis, et on kraaminud oma ema riidekappe ning leidnud mõne kena kleidi, ei lootnud Iiris suurt midagi. Sellegipoolest läks ta asja uurima. Daam avas riidekirstu ning kortsus kübarate ja pleekinud seelikute seas märkas Iris välgatamas punast viltust kleidiäärt, koonusjat kätist.

Iris libistab kanga üle mannekeeni õlgade, kohendab kleiti, sikutab palistust, sätib käiseaugu sirgeks, kinnitab seljale paar nööpnõela. Koer jälgib teda korvis oma merevaigukollaste silmadega.

Valmis saanud, marsib Iris kõnniteele ja silmitseb oma kätetööd. Koer järgneb naisele läveni ning jääb kergelt hingeldades seisma, arutledes, kas silmapiiril on jalutuskäik. Kleit paistab veatu, otse täiuslik rätsepatöö. Pool sajandit vana ja ometi ainsagi plekita – vahest polegi seda kunagi kantud. Kui Iris päris naiselt, kust võis tema ema selle kleidi saada, oli too õlgu kehitades vastanud, et ema käis sageli merereisidel.

„Kuidas on?” küsib Iris sammu tagasi astudes koeralt ja too haigutab vastuseks, paljastades oma suulae roosad võlvkaared.

Tagasi poes, keerab Iris mannekeeni neljakümne viie kraadi jagu, justkui astuks punases rõivas figuur kohe aknalt alla tänavale. Iris otsib tagaruumist kandilise teravate nurkadega käekoti ning asetab selle mannekeeni jalge juurde. Läheb välja, et veelkord töö üle vaadata. Midagi on justkui valesti. Kas kuju on vale nurga all? Või on asi maonahksetes kingades?

Iris ohkab ning keerab aknale selja. See kleit teeb teda miskipärast närviliseks ja ta ei tea täpselt, miks. Liiga laitmatu on see, liiga hea. Ta ei ole harjunud asjadega, mis on sedavõrd puutumata. Tegelikult tahaks ta kleidi ju endale jätta. Ent juba loobub ta sest mõttest. Ta ei või. Ta ei lubanud endal kleiti isegi proovida, muidu ei võtakski ta seda seljast. Sa ei saa seda endale lubada, ütleb ta karmilt. Kes selle ka ostab, on igal juhul õnnega koos. Niisuguse hinnaga ei jää tal muud üle. Kleit saab endale hea kodu.

Et tegevust leida, tõmbab Iris taskust telefoni ja valib Alexi numbri. Saadab aknale veel ühe hävitava pilgu, kuuleb, kuidas kutsumine lõpeb ja hingab sisse, et juttu alustada. Kuid torust kostab Frani hääl: „Tere, Alexi telefon.” Iris langetab käe kõrva juurest ja vajutab kõne kinni.

Pärastlõunal astub poeuksest sisse üks meesterahvas. Nühib tükk aega matil kingi puhtaks, saates ümbritsevale uurivaid pilke. Iris naeratab talle ja kummardub tagasi raamatu kohale. Ta ei taha olla liiga pealetükkiv. Ent jälgib siiski meest oma pika tuka alt. Too tuhiseb ruumi tühjast keskosast läbi ning, jõudnud negližeede ja naistesärkide rivini, taganeb järsku nagu hirmunud hobune.

Iris paneb raamatu letile. „Kas saab abiks olla?” küsib ta.

Mees jõuab leti juurde ja näib sellelt tuge otsivat. „Ma otsin midagi oma naisele,” seletab ta. Mehe ilme on murelik ja Iris mõistab, et ta armastab oma naist, tahab talle head meelt valmistada. „Naise sõbranna ütles, et see pood pidi talle meeldima.”

Iris toob näha kanarbikukarva kampsuni, pakub oranži kalatikandiga Hiina tuhvleid, kuldpandlaga seemisnahkset rahakotti, krabisevat alligaatorinahast vööd, jaanalinnusulgedest kraega jakki, vaigu sisse vajutatud põrnikaga sõrmust.

„Kas te endale tahaksite seda?” pärib mees pead tõstes.

„Kuidas?” küsib Iris, tabades samal ajal leti all kostva telefonihelina. Ta kummardub ja kahmab telefoni pihku. „Halloo?”

Vaikus.

„Halloo?” ütleb ta juba kõvemini, surudes käe vastu teist kõrva.

„Tere päevast,” kõlab intelligentne mehehääl. „On teil praegu sobilik hetk rääkida?”

Iris muutub otsemaid umbusklikuks. „Võib-olla.”

„Ma helistan teile …” hääl sumbus liiniraginasse, naastes paari sekundi järel „… ja meiega kokku saada.”

„Vabandust, ma ei kuulnud.”

„Ma helistan Euphemia Lennoxi asjus.” Hääl kõlab juba kergelt piinatult.

Iris tõmbab kulmu kortsu. Nimi tundub kuidagi tuttav. „Vabandage,” sõnab ta. „Ma ei tea, kellest te räägite.”

„Euphemia Lennox,” kordab mees.

Iris vangutab nõutult pead. „Ma kardan, et ma ei …”

„Lennox,” korratakse uuesti, „Euphemia Lennox. Teie ei tunne teda?”

„Ei.”

„Siis on mul ilmselt vale number. Andestust.”

„Oodake,” alustab Iris, kuid kõne katkeb.

Ta piidleb viivu telefoni, paneb siis toru hargile.

„Vale number,” seletab ta ostjale. Iris näeb, et mehe käsi kõhkleb Hiina tuhvlite ja kilpkonnakujulise kinnitusega pärlkäekoti vahel. Käsi peatub kotil.

„See,” ütleb ta.

Iris pakib koti kuldsesse pakkepaberisse.

„Mis te arvate, kas see meeldib mu naisele?” küsib mees, kui Iris talle paki ulatab.

Iris mõtiskleb, milline see naine välja võiks näha, mis laadi isiksus ta on, ning kui kummaline oleks olla abielus, tihedalt seotud, kellegi küljes kinni. „Ma usun küll,” vastab Iris. „Kui ei meeldi, võib tagasi tuua ja valida midagi muud.”

Sulgenud õhtul poeukse, võtab Iris suuna põhja, jättes vanalinna selja taha – läbi oru, kus kunagi loksus järv, üle uuslinna ristuvate tänavate dokkide poole. Ta pargib auto umbropsu majaasukatele mõeldud parkimiskohale ja vajutab tähtsa advokaadifirma välisuksel kellanuppu. Ta pole siin varem käinud. Hoone näib mahajäetud, ukse kohal vilgub signalisatsioonituli, aknad on pimedad. Aga Iris teab, et Luke on siin. Naine küünitab pea fonoluku juurde, lootes kuulda mehe häält. Ei midagi. Ta vajutab uuesti ning jääb ootama. Samas kostab luku klõpsatus ja uks lükatakse lahti.

„Preili Lockhart,” ütleb Luke. „On teil kohtumine kokku lepitud?”

Iris mõõdab meest pilguga. Too on särgiväel, lips lõdvalt ümber kaela, varrukad üles keeratud.

„Ei.” Luke sirutab käe, haarab naisel randmest, siis käest, siis õlast ja tõmbab üle läve enda poole. Suudleb ta kaela, üks käsi ukselingil, teine libisemas naise jaki sisse, pluusi alla, ümber piha, üle rindade, piki selgroo õnarusi. Ta poolenisti kannab, poolenisti tirib Irise trepist üles, nii et naine kontsadel komistab. Luke saab tal küünarnukist kinni ning nad tuhisevad klaasuksest sisse.

„Muide,” ütleb Iris mehel lipsu eest rebides ja seda kõrvale heites, „on teil siin turvakaamerad?”

Luke raputab pead ja suudleb naist. Ta kohmitseb seeliku luku kallal, vandudes pingutusest. Naine surub oma käed mehe kätele ja lukk annab järele, seelik libiseb maha ning Iris lennutab selle kõrgele õhku, ajades Luke’i naerma.

Iris ja Luke kohtusid kaks kuud tagasi pulmapeol. Iris vihkab pulmi. Lausa kirglikult. Kogu seda edevates riietes ringi patseerimist, eraviisilise suhte ritualiseeritud avalikustamist, lõppematuid kõnesid, kus mehed räägivad naistest. Kuid see pidu oli üsna nauditav. Üks ta parimaid sõbrannasid abiellus mehega, kes üle pika aja Irisele meeldis; pruut kandis kaunist tualetti, ei mingeid kõnesid ega fotograafide tüütut kamandamist.

Otsustavaks sai Irise kleit – palja seljatagusega roheline krepdešiinist kokteilikleit, mida ta oli selleks puhuks ekstra kohendanud. Ta oli juba mõnda aega sõbraga juttu ajanud, pannes samas tähele meest, kes end küljetsi nende kõrvale poetas. Mees vaatas peotelgis ringi rahuliku enesekindlusega – rüübates šampanjat, lehvitades kellelegi, libistades sõrmedega läbi juuste. Sõbra sõnade peale: „Vapustav kleit, Iris,” märkis võõras neile pilkugi heitmata, isegi nende poole pöördumata: „See ei ole tegelikult kleit. Kas seda ei kutsutud vanasti pihikuks?” Alles siis vaatab Iris talle sügavamalt silma.

Mees osutus heaks armukeseks, nii nagu Iris oligi arvanud. Hooliv, aga mitte liiga innukas, kirglik, aga mitte klammerduv. Kuid täna hakkab Irisele tunduma, et mehe liigutustes on justkui liigset kiirustamist. Ta avab silmad ja piidleb meest pilukil laugude vahelt. Luke’i silmad on suletud, ilme joovastunud, keskendunud. Ta vinnab naise laualt sülle ja tõstab põrandale, ning – jah, Iris näeb, näeb päris selgesti – saadab pilgu kellale arvuti kohal.

„Püha jumal,” ütleb mees pärast – Irise meelest liiga ruttu, veel enne kui nende hingamine on rahunenud, enne kui südamed enam rinnus ei puperda –, „võiksid sa igal õhtul siia sisse astuda?”

Iris veeretab end kõhuli, tundes nahal vaiba karedat torget. Luke suudleb naise seljaõnarust, silitab mõne hetke peoga edasi-tagasi. Siis upitab end püsti, kõnnib laua juurde ning Iris jälgib, kuidas mees riidesse paneb. Tema liigutused on kuidagi pakilised, kui ta püksid jõnksuga üles tõmbab ja särgi selga sikutab.

„Kas kodus oodatakse?” Endiselt põrandal lesides, ütleb Iris rõhuga välja iga silbi.

Mees viskab pilgu kellale, mida parasjagu randme ümber kinnitab, ja teeb grimassi. „Ma ütlesin, et mul läheb tööl kauem.”

Naine sirutab käe vaibale kukkunud kirjaklambri järele ja, asunud seda sirgeks tõmbama, meenub talle miskipärast, et prantsuse keeles kutsutakse neid trombones.

„Tegelikult peaksin talle helistama,” pomiseb Luke. Ta istub kirjutuslauale ja haarab telefoni. Oodates trummeldab ta sõrmedega, seejärel naeratab Irisele – lai, kiire naeratus, mis hajub kohe, kui öeldakse: „Gina? Mina siin. Ei. Mitte veel.”

Iris viskab välja venitatud kirjaklambri kõrvale ning küünitab käe aluspükste järele. Luke’i naine ei häiri teda, ent ta ei taha ilmtingimata pealt kuulata nende kõnelusi. Ta korjab põrandalt ükshaaval oma rõivad ja paneb riidesse. Ta võtab juba istet, et saapalukud kinni tõmmata, kui Luke viimaks lõpetab. Põrand lööb mehe lähenevate sammude all vappuma. „Sa ei hakka ometi minema?”

„Hakkan.”

„Ära mine.” Mees põlvitab, põimides käed naise piha ümber. „Mitte nii ruttu. Ütlesin Ginale, et ei jõua veel niipea koju. Võiksime toitu tellida. Tahad sa süüa?”

Iris kohendab mehe särgikraed. „Ma pean minema.”

„Iris, ma jätan ta maha.”

Iris kangestub. Ta üritab toolilt tõusta, kuid mees hoiab temast kõvasti kinni. „Aga …”

„Ma jätan ta maha, et olla sinuga.”

Hetke on naine tumm. Siis hakkab mehe sõrmi piha ümbert lahti kangutama. „Jumala eest, Luke. Ärme parem räägi sellest. Ma pean minema.”

„Ei pea sa kuhugi minema. Jää veel natukeseks. Meil on vaja rääkida. Ma ei suuda enam niiviisi. See ajab mind hulluks – muudkui teesklen Ginaga, et kõik on korras, kuigi tegelikult tahan ma ainult …”

„Luke,” ütleb Iris, pühkides mehe särgilt oma juuksekarva, „ma lähen nüüd. Lubasin Alexiga kinno minna ja …”

Luke laseb kulmu kibrutades naise vabaks. „Te saate täna Alexiga kokku?”

Luke ja Alex on kohtunud üheainsa korra. Nad olid Luke’iga nädala jagu käinud, kui Alex ootamatult ukse taha ilmus. Niipea, kui Iris mõne uue mehe leiab, kordub sama. Iris oleks võinud vanduda, et vend tundis seda oma kuuenda meelega.

„See on Alex,” oli ta kööki naastes tutvustanud, lõug ärritusest pingul, „minu vend. Alex, see on Luke.”

„Tere!” Alex oli küünitanud üle köögilaua ja pakkunud tervituseks kätt.

Luke oli venna käe vastu võtnud. Tema laiade sõrmenukkidega näpud neelasid Alexi pihu. Irist rabas meeste füüsiline erinevus: Luke’i tume, kogukas mesomorfne keha Alexi kiitsaka, heleda ektomorfi kõrval. „Alexander,” sõnas ta peanoogutusega, „väga meeldiv.”

„Alex,” parandas Alex.

„Alexander.”

Iris tõstis pilgu Luke’ile. Tegi ta seda meelega? Ta tundis end äkitselt kõhetuvat, kahanevat tema kohal kõrguvate meeste kõrval. „Tema nimi on Alex,” pistis Iris vahele. „Istuge nüüd maha ja teeme ühed joogid.”

Luke võttis istet. Iris tõi Alexile klaasi ja läigatas pisut veini sisse. Luke vaatas ühelt teisele. Ta naeratas.

„Mis on?” päris Iris pudelit lauale asetades.

„Te ei ole üldse sarnased.”

„Ja miks peakski?” lõikas Alex vahele. „Me pole veresugulased.”

Luke näis olevat segaduses. „Aga mina arvasin, et …”

„Ta on mulle pool…” Alex vaatas vilksamisi Luke’i poole. „Poolõde,” selgitas ta. „Minu isa abiellus tema emaga.”

„Ahaa.” Luke kallutas pead. „Või nii.”

„Kas Iris ei rääkinud?” küsis Alex kätt veini järele sirutades.

Kui Luke vannituppa siirdus, nõjatus Alex tooli seljatoele, süütas sigareti, vaatas köögis ringi, pühkis laualt tuhakübemeid, kohendas särgikraed. Iris mõõtis teda pilguga. Kuidas ta julgeb niiviisi istuda ja laevalgusteid jõllitada? Iris võttis oma salvrätiku, voltis pikaks ribaks ja laksas vennale piki varrukat.

Alex pühkis särgiesiselt sinna pudenenud tuha. „Täitsa valus oli,” märkis ta.

„Tore.”

„Niisiis.” Alex tõmbas sigarist mahvi.

„Mis niisiis?”

„Kena pluus,” jätkas mees, pilk endiselt mujal.

„Minul või tal?” virutas Iris vastu.

„Sinul.” Alex pööras pea naise poole. „Enesestki mõista.”

„Tänan.”

„Ta on liiga pikk,” teatas Alex.

„Liiga pikk?” kordas Iris. „Mis sa sellega mõtled?”

Alex kehitas õlgu. „Mina küll ei kujuta ette, kuidas ma saaksin läbi inimesega, kes on minust nii palju suurem.”

„Ära räägi rumalusi.”

Alex toetas sigari tuhatoosile. „Kas tohib küsida, mis seis …” ta vedas näpuga õhus ringe, „teil on?”

„Ei tohi,” vastas Iris kiiruga ja hammustas siis huulde. „Pole siin mingit seisu.”

Alex kergitas kulme. Iris väänas salvräti köieks.

„Hästi,” pomises Alex. „Ära siis räägi.” Ta nõksas peaga ukse ja paljastel põrandalaudadel kostva sammukaja suunas. „Su kallikene tuleb.”

Esme istub koolitoas löötsakil laua taga, pea käsivarrel puhkamas. Tema vastas kirjutab Kitty harjutuste vihikusse prantsuse keele verbe. Esme ise ei heida lahendada antud aritmeetikaülesandele pilkugi. Selle asemel vaatleb ta valguskiirtes võbelevaid tolmusagaraid, Kitty valget seitlijoont, laua puitpinnal lainetena voogavaid oksakohti ja triipe, oleandrioksi väljas aias, küünenaha alt kooruvaid kahkjaid kuusirpe.

Kitty sulepea kratsib vastu paberit ja tüdruk ohkab, kulmud keskendumisest kipras. Esme kopsib kontsaga vastu toolijalga. Kitty ei tõsta pilku. Esme kopsib uuesti, juba tugevamalt, ning Kitty kergitab lõua töö kohalt. Nende pilgud kohtuvad. Kitty huuled paotuvad naeratuseks ja ta keel lipsab välja, parasjagu, et Esme näeks, aga mitte nii palju, et guvernant, preili Evans, seda märkaks. Esme muigab. Ta ajab silmad krõlli ja tõmbab põsed sisse, nii et Kitty peab huulde hammustama ja vaatama mujale.

Kuid preili Evans, kes seisab nende poole seljaga, pilk välja suunatud, ümiseb: „Ma loodan, et aritmeetikaülesanne hakkab valmis saama.”

Esme vaatab paberil numbritejoru, plussmärke, miinusmärke. Teisel pool kahte kriipsu, mis tähendab võrdusmärki, pole aga kirjas midagi: seal haigutab tühjus. Korraga tuleb Esmele idee. Ta lükkab oma tahvli kõrvale ja libiseb toolilt maha. „Tohin ma ära käia?” küsib ta.

„Tohin ma ära käia …?”

„Tohin ma palun ära käia, preili Evans?”

„Mis põhjusel?”

„Ee …” Esme tuhnib mälus, et leida midagi vastuseks. „Ee … noo …”

„Loomulikud vajadused,” pakub Kitty verbide kohalt pead tõstmata.

„Kas ma küsisin sinu käest, Kathleen?”

„Ei, preili Evans.”

„Siis ole palun vagusi.”

Esme hingab läbi nina sisse, ning õhku väga aeglaselt suu kaudu välja lastes teatab: „Loomulikud vajadused, preili Evans.”

Preili Evans, selg endiselt nende poole, kallutab pead. „Käi siis pealgi. Viie minuti pärast oled siin tagasi.”

Esme silkab piki hoovi, kahlutades käega läbi müüriserval lokkavate õite. Saateks kroonlehtede kaskaad. Päevane leitsak on jõudmas haripunkti. Varsti jõuab kätte uneaeg, preili Evans kaob kuni homseni, ning temal ja Kittyl lastakse lesida moskiitovõrkude sumeduses, vahtides laetiiviku pikaldast pöörlemist.

Söögitoa uksel Esme seisatab. Kuhu nüüd? Köögi rõskest sisemusest tulvab kuuma, rammusat chai lõhna. Veranda poolt kostab ema jutupomin: „… tema tahtis tingimata minna järve äärest, ehkki ma olin selgesti öelnud, et me läheme otse klubisse, aga sa ju tead …”

Esme pöörab ringi ja longib üle siseõue lastetoa suunas. Ta lükkab ust, mis on pihu all kuiv ja päikesesoe. Jamila segab madalal pliidil sööki ning samas seisab Hugo, toolijalast kinni hoides, puuklots suule surutud. Esmet nähes poiss kiljatab, potsatab põrandale ja hakkab katkendlike, nagu vedrust tõmmatud liigutustega tüdruku poole roomama.