Читать книгу Meeleparanduseta - Mait Vaik - Страница 4

Paljust, millest ma siin kirjutan, et olen neile mõelnud hiljem, siis selle „hiljema“ all pean silmas ikka jutustuse praegust lõppu, seda lugeja lõppu, mis ei ole ju veel tegelikult sugugi lõppenud, vaid kestab. Seniks, kuni me veel elus oleme. Aga praeguses, selles tänases hakkasin oma mõtteid sõnadesse panema, tundsin korraga vajadust püüda jõuda selgusele, ja kõik, mis oli enne vastuvõetav ka lihtsalt aimuna ja kuskil hõljuvate eelduste ja järeldustena, mõistsin, et mu tunnetus on mind petnud, korduvalt, ja et ma üha vähem inimesest aru saan. Tegelikult võibolla üldse elust. Vähemalt selles, mis puudutab mind ennast, kuigi ikka võrrelduna kellegi teisega. Vaevalt see enam midagi muudab, kuigi ma ei ole selleski veendunud. Ärge olge kärsitud, nagu on kirjutatud, ja nii vähe, kui me sellest soovitusest ja lubadusest õppust võtame…

Me kuulusime mõlemad koondisesse, mina kompleks- ja tema vabaujujana, võrreldamatud (juba alguses), tema oli Eesti tipp, meister, rekordiomanik ja mina hulpisin kuskil paremate puudumisel. Vanamoodsa nimega Andres, oli ta tulnud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel esikümnesse ja loodeti tõesti, et võib ka medalile tulla, ei tea, kas treener uskus, aga igal juhul mängis seda kaasa, arvan (ja see on taas küsimus, milles ma nüüd kahtlema olen hakanud), et teadis küll, et rohkemaks pole ta suuteline, kuigi teeb vist siiani nägu, et kui pingutanuks, siis kindlasti… Et treener siis mängis seda mängu kaasa (arvan nüüd), esiteks, et alaliidust ja sponsoritelt toetust saada, ja siis, kui midagi välja ei tulnud, siis vabandas (aga mitte ka väga), et inimeses polnud lihtsalt sisu, seda tippsportlasele nii möödapääsmatut püsivust. Olen selleski kahtlema hakanud… Võibolla ikkagi oli ja meie hinnangud, et kui palju ta toona tööd tegi ja kui andekas oli, need põhinesid siiski rohkem isiklikul, sellel, et ta inimesena ei olnud kuigi meeldiv või haaratav…

Mina ei pidanud teda kindlasti mingiks sõbraks. Aga ei tõuganud ka ära, oli ta ju ikkagi koondise lipulaev, täht, ainus ujuja, keda võis kohata ka ajakirjade esikaantel ja seltskonnakroonikas. Ilus poiss, ahtrasõnaline ja tõeliste tulemustega, tüdrukute lemmik ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Aga see, et ta minusugust üldse märkas või minuga miskit suhtlust otsis, arvasin toona, et see tuli… Tegelikult ei arvanud üldse midagi… Mõtlesin küll juba tookord, me oleme liiga erinevad, ja ma pidin seda endalt küllap ka juba toona küsima. Täpselt ei mäleta, kuid leidsin ilmselt põhjusteks, et tegime mõnikord keelatud aineid, mitte soorituse parandamiseks, aga lõbu pärast, ja et üürisin südalinnas korterit ja sealt oli lihtne läbi astuda. Inimesed ikka kogunesid, kuigi Andres ei olnud kindlasti mu igapäevakülaline. Aga tagantjärgi ja mitte viimaste uudiste valguses, mitte nüüd, aga juba enne seda olin hakanud kahtlema, kui ta mulle meenus või kuskil, enamasti sotsiaalvõrgustikus, endast märku andis, et võibolla oli ka midagi muud, midagi, mida ma noorena ise märgata ei osanud, aga tema minu juures ehk hindas, seda, et ma ei olnud päris tüüpiline sportlane.

Ma ei olnud jah sportlane, lugesin keskmisest rohkem ja ka sõpruskond ei koosnenud ainult lihasmassist, kes hommikul kell seitse basseini ja õhtul kell kümme magama heitsid.

Ta oli siis sedasorti tüüp, kes endale kedagi väga lähedale ei lasknud, kahtlustan, et nendel aastatel isegi mitte iseennast. Et tutvuse alguses tegin kohe korrektuurid ära ja kuigi tähesära meelitas, siis ma isegi ei üritanud… Temaga kuidagi kambajõmmiks saada. Ja üldse ei ole piinlik tunnistada, et isegi vältisin, vältisin neid temapoolseid omamehelikkusi, kuniks vist leppisin. Ikka väikse kahtlusega hinges, kahtlusega, et ma olen talle ainult kuidagi kasulik. Sest selline ta juba oli, nägin seda kõrvalt, olukordi, kus ta kellegi ära pettis inimesele ikka täiesti teadlikult ja kindla eesmärgiga külje alla pugedes. Et siis võis ta ka pisut avameelsust teeselda ja sooja panna, aga lõppes see alati teadagi kuidas… Ega tal tegelikult sõpru ei olnudki. Vähemalt selliselt, nagu mina sõprusest aru saan. Aga tagasi tulles, siis üldse ei ole piinlik tunnistada, et me muidugi kadestasime teda, ja kadedusest võib mõnikord ju kasugi lõigata, aga mitte sellisest, kus sa kedagi imetled ja see sulle siis näkku sülitab. Ja sellega ma meie läbikäimise juures arvestasin.

Ta oli selline tüüp, kes võis su jopetaskust kümneka võtta, ja kui see siis välja tuli, ta isegi ei eitanud seda, ei ajanud üldse tagasi, aga selle asemel, et inimene taolise käitumise pärast alla lasta (mida ju paljud südames soovisid), lõppes kõik ainult torisemise või pobinaga, kus nagu ohver oleks veel süüdi olnud, et ta oma süüdistustega lagedale tuli, tähendab taolisest pisiasjast numbri tegi. Ta muidugi maksis (siis kui vahele jäi, aga kui ei jäänud, siis vist ei maksnuks), kusagil ebamäärases tulevikus… Ja siis see vahepealne aeg ei tehtud sellest enam juttu, millegipärast ei tahtnud isegi kannatanu seda teemat käima tõmmata, kuigi oli tunne, et inimene, kelle taskust see raha võeti, et ka see oli valitud ja mitte juhuslik, mitte „väiklane“ kisakõri, järjepidev ahv, kes seda võlga igal võimalikul juhul meelde oleks tuletanud. Et millal sa mulle ära maksad.

Aga kord laagris juhtus tõsisem asi, ühelt treenerilt läks rahakott, ja ma ei tea siiani. Ta oli siis tollel ööl saabunud, purjus, akna kaudu ühikasse roninud ja mõtlesin toona ja tegelikult tänaseni, et nii loll ta nüüd ka ei olnud. Ja see, kuidas ta järgmisel päeval pärast ennelõunast treeningut (vargusest kuulsime juba hommikul) riietusruumi tuli kellelegi pilku heitmata ja siis korraga meid kõiki haarates, meid, kes me olime ennast juba riidesse saanud ja osad söömagi jooksnud, treener oli ta siis ujumise lõppedes kõrvale kutsunud, nägin seda silmanurgast, ja see, kuidas ta meid siis korraga riietusruumis vaatas, kõiki, nagu me oleksime mingi lasteaed, ja tema… Ja kuigi ma ise ja veel mõned jäime mängust välja, kitumise osas, oleksin jäänud ka siis, kui kedagi teist poleks olnud, aga muidugi oli, tundsin ennast ikkagi süüdlasena. Ja päris ausalt, ei meenu küll, et keegi oleks seda või muid juhtumusi suures ringis arutada julgenud. Pidi ikka inimesel võime olema saavutada staatus, nagu tema isik ja kõik sellega seonduv olnuks mingi tabu. Et isegi kõige juhmimad ei võtnud avalikult sõna. Nagu ka treener või treenerid, isegi mitte nelja silma all.

See oli mulle viimane hooaeg, sisuliselt ka talle, kuigi sulistas edasi, suutis ennast ja oma varasemaid tulemusi veel aastaid müüa, aga ei tulnud sealt rohkem midagi. Minuga läks nii, et tulevikuplaane tehes rääkis treeneri hääl ja mitte öeldud sõnad ja see, kuidas ta pilk paberil püsis. Ja erinevalt teistest, erinevalt tuhandetest sportlastest, kes kunagi kuhugile ei jõudnud ja kellest paljud lõpetasid nagu rõdult alla kukkudes, olid mul õnneks kõrvalhobid, eelkõige arvutialane, korraga nii nõutud tagauks. Et piisas juba vähestest oskustest, tänu onule, kes tehnikaülikoolis töötas ja kes meid, lapsi, välja kannatas, et tänu temale, sellel ajal… Et mu enesehinnang läbipõlenud sportlasena peaaegu ei kannatanudki, koguni vastupidi, korraga olin mänge mängides palju kaugemale jõudnud kui päevast päeva ja aastast aastasse kõrvapõletikega jääkülmades riietusruumides või basseinis oma tehnikat lihvides. Siiani vihkan… Vihkan ujulaid.

Ma tegin siis spordiga päevapealt lõpu, tegelikult ka treeningukaaslastega, kellega märksa paremini läbi sain, aga mingil veidral põhjusel jäi just tema selleks, kes minu juurest ikka läbi astus. Ja kui ma peaksin kirjeldama, et millised need meie koosolemised välja nägid, millest me rääkisime, siis ma tõesti ei oskaks. Enamasti ta vist küsis midagi, võibolla pisut aasides, ja mina vastasin, kerge üleolekuga, üleolekuga, et ma seda IT-värki ikka jagasin, ja võibolla tuli see aasimine tema suust üldse selleks, et ta nagu laps põnevil muljet ei jätaks. Vaevalt et oligi. Mõnikord jõime koos, jäin alla mingile vanale autoriteeditundele, mida ta ikka tekitada suutis kordadel, kus ma üldse ei viitsinud, kuid mis mul üle jäi, kui inimene lihtsalt sisse sadas, põuest pudeli kraamis ja välja visata polnud ka julgust. Et jõime siis minu konkus ja vahel oli tal ka keegi tüdruk kaasas, aga need olid naised, kes mind ei huvitanud, kindlasti ilusad, kuid taolised, kelle juures mul isegi lootust polnuks. Et antud kontekstis ma tema suhtes küll vimma ei kandnud. Kui, siis juba sügavamalt ja taoliste naiste vastu üleüldiselt. Ma ei hakka neid isegi kirjeldama…

Aga kui ta vaikselt ja märkamatult aasta-aastalt alla käis, ametlikult veel siiski sportlane olles ja võistlustel osaledes, juba tagarivis, siis ükskord ilmus taas ootamatult, sadas südaööl sisse ja küsis, kas ma ei saaks talle ühte DVD-d ümber tõmmata, MPEG-iks konverteerida (oli selle sõna vist äsja õppinud). Ja ma istusin oma pöördtoolil, ei oleks aus, kui ei tunnistaks, et üldine negatiivne hoiak poleks ka mind mõjutanud, keerasin tulija suunas, mõtlesin midagi, mõtlesin, et see võtab vähemalt kuus tundi ja ma ei saa samal ajal sisuliselt ise midagi teha, endalgi ei läinud enam teab mis hästi, ütlesin, et kuule, ilma rahata ja niisama ma küll ei viitsi…

Ta vastas, et okei, ma maksan.

Ja mina (kuna mul tõesti ei olnud viitsimist, pealegi veel teda kannatada), et viis sotti.

Ta oli nõus.

Ütlesin, et tead (see kõlas vist päris ülbelt, ma ikka sellist tooni tavaliselt ei kasutanud, veel vähem tema puhul, kuigi öeldu oli igati õigustatud), et ma tahan ikka raha kohe ja ette ja mitte mingis tulevikus…

Ta tõmbas jopetaskust pataka, ikka korraliku pataka, ja võttis sealt viiesajase. Ja lisas, et ega ta seda isegi tasuta ei tee. Mingile tuttavale.

Uurisin, et palju ta siis sai, ja tüüp vastas, vist taipamata, mida see „töö“ ja konvertimine endast täpselt kujutab, et kümme tonni küsis…

Ma ei öelnud midagi.

Aga mõtlesin, et kui oleksin tasuta teinud (ta oli mind ikka kostitanud), sõbramehe poolest, ei pakkunuks ta mulle tõenäoliselt sentigi. Sisuliselt ei olnud ju vahet. Tõesti ei olnud, aga ikkagi nuiaga pähe tunne. Et kümme tonni kuue tunni eest, kus sa paned lihtsalt protsessori ragistama… Imelaps.

Ja teadmine, kuidas inimesel veab, inimesel, kes ei olnud seda millegagi ära teeninud (minu meelest), kes oli juba paraja suli staatuses (arvestades, kuidas ta sponsoreid ikka veel lubadustega alt suutis tõmmata), ja mina, kelle projektid järjest põhja kõrbesid, kes ma konkurentsi hüppeliselt kasvades aina vähem teenisin ja aina raskemalt tuli, see tekitas sellist pahurust, et kui olime pool tundi vaikides istunud ja arvuti omasoodu sahistas, ei pidanud vastu ja ütlesin, et kuule, kas sa kavatsedki nüüd terve öö siin passida või? Teda tundes ei sobinuks ka ettekääne, et lähen magama, mingit und ei olnud, ta võinuks vabalt vastata, et mine-mine, ma vaatan seniks telekat. Et kõige pahuruse juures, saades aru küll, et ta pole ju milleski süüdi, süüdi selles, et tal sellised oinad tuttavad on nagu ta isegi, utsitasin inimest suht julmalt ja ebaviisakalt lahkuma. Et hommikuks on valmis… Ta siis ohkas, tõusis, oskas juba ekraanilt vaadata, palju programm eeldatavat tööaega pakub, ja ütles, et käib seniks kasiinos… Ma tõesti ei osanud midagi kosta. Isegi mitte moepärast, nagu see ikka tavaks on. Et ära kõike maha mängi.

Lugesin vastu tahtmist kriminulli, suitsetasin ja otsustasin, et kui ta nüüd paljana tagasi saabub ja mult seda viite sotti hakkab nuiama, et ei anna või mitte rohkem kui takso jaoks. Ja tuligi suht õigel ajal, olin plaadi juba valmis kõrvetanud. Küsisin, kuidas läks, näost ei lugenud midagi välja, vastas, et võitis, viis tuhat oli juurde tulnud… Suitsud olid otsas, läksin teda saatma, putkast tagasiteel jäi samune kuradi kasiino ette…

Millalgi kolisin ära, ka telefoninumber vahetus ja ega neid ühiseid tuttavaid ja sõpru väga ei olnudki. Mina teda ei otsinud, vahel tuli meelde, lugesin, et tüübil on probleeme alkoholiga, ei võtnud seda tõsiselt, sportlase puhul, juhul kui ta juba korra purjakil kuskil avalikkuse ees vahele jääb, läheb see ju kella külge… Isiklikult ei olnud teda küll kordagi ülbitsemas näinud.

Aastad läksid ja selgus, et ikkagi oligi tõsi, pidigi jooma, kuulsin seda siit ja sealt ja mitte enam meediast, kuniks kohtusime… See oli tõesti pilt, mida ei oleks isegi unes osanud näha. Olgu öeldud, et ei tundnud teda koguni ära. Siilisoengu asemel sorakil juuksed ja üleüldine räpasus ehmatasid juba iseenesest. Lisaks sügav paistetus ja kogu oleku tipuks istus ta mu sõbra pool kahe alaealisega, mingite tattidega, kes talle vist välja tegid, ja nagu ma aru sain, siis mitte ainult sellel päeval, vaid hulkus nendega juba pikemalt. Jõnglastega, kes ei olnud võibolla isegi veel täisealised, kuid märksa paremas seisus kui nende juht ja õpetaja. Tähendab kindlasti mitte kodutud või kuskilt hoolekandeasutusest vehkat teinud. Nagu ma selle tunni jooksul suutsin selgusele saada. Muretsedes rohkem korteri peremehe, teise sõbra pärast, kes mind kohale helistas, oli nad kuskilt üles korjanud ja ise sügavas tsüklis. Et need nokad tal kodus miskit jama ei korraldaks. Kurat neist aru sai, kes nad üldse olid. Ma siis pukseerisin seltskonna välja, selle plaaniga sõber mind kutsuski, üritades ennast minu saabumiseni kuidagi ärkvel hoida. Oli neid alguses lahkesti palunud, endise staarsportlase ära tundnud ja korraga pildi selgemaks lüües kahtlema hakanud. Et kas ta ikka tahab ja peab neid võõrustama.

See ei tundunud mitte lihtsalt inimese allakäik, aga kuidagi võigas, nende tattide pärast… Et kas tal tõesti ühtegi endavanust kambajõmmi ei olegi…

Sündmus jäi aega, kus otsustasin (nagu paljud minusugused), et aitab üksiküritaja ponnistustest, ja tegime sõpradega firma. Kõik tegid. Edu pant seisnes selles, kui veenvalt sa klientidega ülbitseda oskasid. Kaua see muidugi ei kestnud, selgus, et on olemas ka loomuomast viisakust, inimesi, keda kehklemine polnud nakatanud, ja vaatamata sellele, et kogu ümbritsev taolist hoiakut soosis ja kogu äri selles näiski seisnevat. Nüüd mõtlen, et võibolla oli mõnel lihtsalt õnne…

Aeg, kus ei suutnud kellelegi veel mõelda, isegi mitte lähedastele, onupoeg pani nööri kaela, päästeti, selle sõimasin lihtsalt läbi, telefoni teel.

Aga kuidas ta joomise maha jättis – ei usu siiani. Et need olid tema sõnad, pealegi sportlase. Arvasin, et jutustaja oli need tema suhu kuidagi toppinud. Nad istusid endiste trennikaaslastega ja küllap tal oli elu pohmakas. Olevat vaadanud (nagu mulle räägiti) spordikanalilt ekstreemi ja nutma puhkenud, öelnud, et kui nüüd teiselt ekraanilt tuleks kõrvale last imetav noor ema, ema, kes oma imikut hüpitab, ema, kes on kõigest väsinud, öistest ülevalolemistest, pilt peaks olema veel must-valge, ja paralleelselt see neoondressides idioot, kes ennast kuskilt mäenõlvalt alla kukutab… Et talle aitab, rohkem sünnitusmajas peaksid sellised ahvid käima või ise selle väikelapsega, tema kõikide gaaside, kõrvapõletike, allergiate ja muu jamaga öid veetma, et võibolla topiksid endale oma langevarjud, suusad ja jalgrattad persse. Ja et need joodikud ei ole neist koguni halvemad, tegelikult peaksid ka joodikud pjedestaalidel lehvitama. Et näete, ma olen elus…

Ma muidugi ei uskunud, et ta seda ise rääkis. Ja kaineks saades hakkas kogu maailma pärast südant valutama…

Tundus kuidagi äärmiselt groteskne, kõige eesrindlikumaks väikekodanlaseks pidanuks kasvama, tõupuhtad tunnused lausa karjusid näkku, või olgu (alati ei lähe nii – eks), joodikuks jääma, aga ei kumbagi. Minu teada ei osanud inimene ju lugedagi, aga selgus, et oskab, ja isegi kirjutada, täiesti korralikke lauseid moodustas. Kuigi enamasti jagas… Kõikvõimalikke linke ja ikka neid kõige äärmuslikumaid ja ei tea siiani, et kust selline huvi ja mis kärbes teda hammustas. Selgus, et loomulikult mürgitatakse meid lennukitelt, mõjutatakse elektromagnetkiirgusega, segatakse joogivette depressante ja poliitikud on eranditult (võibolla ongi) kapitalistide ja vabamüürlaste marionettnukud. Hitler suri muidugi Argentiinas ning Elvis elab… Ja vähestes kommentaarides, mida ta ise lisas, õhkus sellist veendumust, et mitte agressiivsus ei üllatanud, aga et taolisel tüübil üldse mingid seisukohad olla võivad.

Aga sellega ka üldsuse teadmised piirdusid, räägiti, et elab nüüd maal, ja millegipärast ei tahtnud ka ise ühendust võtta. Tuli vist samast alalhoiuinstinktist nagu enamusel, et hulluks on läinud, ja parem segast mitte torkida. Jälgisin kõrvalt, lootuses, et ehk kirjutab või helistab millalgi ise.

Tegelikult elasin mina agressiivsemalt, elasin vihaga nagu enamus mingisuguses rattas, kus unistused ja eesmärgid olid väga sarnased, linnaunistused varajases kapitalismis, ja kalalkäik ja kõik, mis jäi väljapoole asfalti, klaasi ja lifte, tundus harjumatu ning millegipärast ka põlastusväärne. Seda vaatamata isegi ajutisele jaatusele sõnades. Kohalikud pubid ja mõni rumal, pigem otsitud harrastus, seegi seotud urbaniseerunud ruumide olemasoluga, piljard või squash, harva ka murupöetud looduskeskkond golfi näol. Elu, kus miski hakkas sees lausa kisendama, kui sa kuu jooksul midagi ei ostnud, uut telefoni, arvutit või vähemalt mõnd mälupulka-plaati-riidehilpu. Ja elu piinavaim seisund oli mittemidagitegemine, lihtsalt olek, ootamine ning algavad maailmameistrivõistlused või vormelihooaeg päästsid sind sõna otseses mõttes nii mõnigi kord enesetapust. Aga umbes sellel ajal ma talle mõtlema hakkasingi. Seoses nende postitustega… Et vaat kus veidrik ja kuhu välja on jõudnud.

Korraga kadus, kogu maailmalõpukarje lõppes ja viimaks suleti ka blogid ning otsustasin, et küllap on pöördumatult ära keeranud. Tegeleb joogaga. Oligi vist nii, saarele olevat kolinud ja keegi teadis, et lambaid kasvatab. Et sellega on paigas. Vanus ka juba selline, et mitte veel päris rauk, aga hakkasime juba kivistuma või tegime veel oma viimaseid, koomilisi tõmblusi. See rahustas mind millegipärast maha (millest?) ja jälle tekkis paus, aastad, kus ma talle enam ei mõelnud.

Aga kord sattusin mingis asjus saarele, teadsin, kus pesitseb, võtsin ennast kokku ja sõitsin… Sõitsin külla. Kuid hoovile keerates ei olnud kedagi kodus. Ja ma tulin autost välja, nägin, et siin elatakse, laste mängukannid vedelesid pöetud murul, kõik oli korras ja hoolitsetud, majalahmakas, laut ja kõrvalhooned. Ja saun ning tiik selle taga, suur tiik, paadiga. Lambad.

Seisin ja mõtlesin… Ei tea täpselt, aga seda, et kui ma nüüd siia jõudsin, siis see tulek ei olnudki nii väga läbisõit, nagu veel hetk tagasi endale valetada üritasin, ja teadmata ometi, mida, et mida ma siis tegelikult lootsin või tahtsin… Ja kogu nähtu mitte ei rõõmustanud, aga masendas millegipärast, mingil veidral viisil… Murutraktor.

Koer lõugas majas ja võinuksin ju oodata, aga keerasin ennast kohe minekule. Mõeldes, et nad on kas poes või rannas, ja palusin, et me tee peal, sellel metsateel kokku ei põrkaks.

Ta ei olnud postitanud oma perest ainsatki lauset ega pilti, seda ei osanud isegi aimata… Et tal lapsed on. Kui need olid ikka tema omad, selgus, et olid, koguni kolm.

Aga mina arvasin, et mingi kanavarvastel kuut, ja kui inimene ei ole jälle jooma hakanud, siis tegeleb nõidumisega, energiasambad, püha tamm, känd, mille peal taldrikut keerutada, ja vitsad ja muu jama… Kuradi kord valitses.

Muidugi olin ma rahul, ei saanud viriseda, sellisest elust ju olingi unistanud, vähemalt aastat kümme tagasi, kuid just viimasel ajal mõelnud vargsi ja hüplikult tulevikule, sellisele, mida treeningukaaslane nüüd nii vaikselt ja märkamatult teostada oli suutnud, kodule väljaspool linna. Elukaaslane oleks selle välja naernud, minust aastaid noorem ja veel karjääri alguses, kuskil ministeeriumis trepiastmeid ja liftinuppe nühkimas, unistades võibolla üldse välislähetusest, ja pigem oli see päevakorras, mitte et mina oleksin siin ühist tulevikku planeerinud. Olles juba ette pagasi rollis. Ja kuna meil lapsi ei olnud, siis see läbihüpe sõbra maakodust tõi selle alasti nähtavale. Tekkis võrdlus, et nii me ju elamegi, enamus sõbrad ja tuttavad, meie põlvkond, mingisugust abstraktset kooselu, kuna see lihtsalt sobib. Antud hetke… Ja teadsin täie selgusega (ja mis mind üldse ei häirinud), et kui ma peaksin punnima hakkama, siis lähme lihtsalt lahku – isegi sõbralikult ja päevapealt. Et noh…

Seisin linna väikesel keskväljakul, mõned aastad hiljem, purskkaevu ees, vaatasin tuvisid ja möödujaid, taamal teada-tuntud kõrts alkohoolikutest kultuurieliidiga, keskpäev ja suitsetasin.

Kaks ööd olin arvuti taga inimese jälgi ajanud, isegi helistanud ühistele sõpradele, ja vastaski tõele, kindlasti mitte nii roosiline, nagu tahtmatult ette kujutasin, aga arvestades seda lambatalu, siis miks ka mitte. Aasiasse oli kolinud ja omas nüüd restoraniketti, jah, selles polnud küll kahtlust… Neli söögikohta ja hotell…

Ise ootasin töövestlust, olin käinud kõrvalolevas viisakamas kõrtsis kui see kunstiinimeste urgas käsi pesemas ja kraan pani sellise puraka, et püksid nägid välja täpselt, nagu oleksin ennast täis kusnud. Seda ootasingi, et ära kuivaksid.

Oligi Aasiasse kolinud, kuulsin sellest juhuslikult, ei tahtnud muidugi uskuda, aga jälitustöö kinnitas ja miskipärast ka masendas, polnud põhjust endale valetada, ma olin selle maamehest trennikaaslase enda jaoks juba hädaga paika pannud. Et olgu siis… Ja nüüd selline pööre. Pilt oli seekord üleval, perekonnast, sama tüdruk, kellega mõned korrad juba aastakümneid tagasi minu juurest läbi astus, siis, kui ma veel südalinnas punkrit pidasin või kuidas seda nimetada. Mäletamist mööda oli tüdruk selline idioot, rääkida ta küll ei osanud, ainult inguda, ja see, et nad siiani koos püsisid, tundus mulle kõikidest asjadest kõige võimatum. Et ma ikka mitu korda kontrollisin. Polnud isegi suuremat muutunud, arvestades ka elu terviklikult ja mitte ainult aastaid ajalises tähenduses. Et kuidas selline on selle kõik välja kannatanud… Parmustumine, siis maailmapäästmine, siis heinategu ja lambavill, kolm last ja lõpuks kuhugile Aasiasse maamiinide keskele malaariat põdema… Ja endal – kui lift ei tööta, ei suuda isegi prügikotti trepist alla tassida.

Keegi pumpas aku pealt väikese kompressoriga džiibi esiratast, naised, kes möödusid, olid sügiseselt alariietatud, külmetasid silmnähtavalt, kuigi ei olnud isegi tuuline. Ikka ilu nimel ja tervist ohvriks tuues. Mõtlesin, et mida kuradit üldse, ja kuidas tööandjale mu sotsiaalmeedias tehtud postitused mõjuvad, seda mõtlesin ka. Paar pilti jätsid kahtlase mulje… Ma ei viitsinud enam mõelda. Ootasin, millal püksid ära kuivavad, isegi istuda ei saanud, ja ometigi oli kõikjal, kui taevasse vaadata – ja mida ma ei teinud –, siiski lõputu jaatus.